Teema: Külaliste kombed

Äkki su külalisel hakkavad pikalt istudes selg või põlved või magu valutama ja seepärast on ta lihtsalt sunnitud püsti tõusma? Koju laua ääres seismise pärast ma külalist küll ei saadaks.

Minu külalistel vist ei olegi eriti veidraid kombeid. Vast see, et üks külaline tahab meile tulles peaaegu alati vannis käia:) Algul pani imestama, aga nüüd olen harjunud – tal on kodu ahjuküttega ja saun üle hoovi, kraanist tuleb vaid külma vett … mulistagu siis pealegi mõnuga meie juures:)

Kägu kirjutas:

Tema vastus on, et ei jaksa istuda.Terviseprobleeme tal pole, aga minul pärast pea ja kael valutavad. Ma isegi mõtlen, et äkki ta tahab üleolev või tähtsam olla seistes. Mingi psühholoogiline nõks hoopis?

On sul endal mingid tervisprobleemid, et pead tingimata istuma ühes kohas ja kaela käänama, et ei saa mujale istuda või samuti ringi jalutada? Ratastoolis oled ehk? Vaata siis mujale kasvõi – kui ikka mitu tundi koos veedetakse, ei pea ometi kogu seda aega teisele otsa vahtima.

Või on see hoopis sinu psühholoogiline nõks – sundida külalised diivanile istuma, ehk ka prožektor näos, või muidu saadad koju? 🙂

Mingid suht võõrad inimesed käivad su juures külas? Miks sa ei küsi, mis toimub? Miks sa ei ütle, et sulle käib närvidele. Te pole siis sõbrad või?

Kägu kirjutas:

Mingid suht võõrad inimesed käivad su juures külas? Miks sa ei küsi, mis toimub? Miks sa ei ütle, et sulle käib närvidele. Te pole siis sõbrad või?

Mulle ka tundub kummaline, et ei saa sel teemal rääkida. Ilmselt käib sul siis väga palju külalisi, kes pole eriti lähedased inimesed.

Kägu kirjutas:

Tema vastus on, et ei jaksa istuda.Terviseprobleeme tal pole, aga minul pärast pea ja kael valutavad. Ma isegi mõtlen, et äkki ta tahab üleolev või tähtsam olla seistes. Mingi psühholoogiline nõks hoopis?

Ära sa selle mõtlemisega endale liiga tee, pole nagu sinu teema 🙂
Kas see messengeris kaastundeavaldamise teema on ka sinu algatus?

Mida rohkem ma mõtlen (vabandust! katsun endale mitte liiga teha!), seda rohkem mulle tundub, et teemaalgatajal ilmselt ON mingi liikumispuue, et ta on näiteks ratastoolis või voodihaige. Sest mõelda, et külaline katsub toas ringi kõndimisega oma üleolekut näidata, saab minu meelest küll vaid see, kel endal on see tegevus võimatu. Ehk peaksid sa tausta rohkem avama, aga ma tõesti arvan, et enamik kõndida suutvatest inimestest ei kõnni sinu juuresolekul mitte selleks, et oma kõndimisvõimet sulle nina alla hõõruda – arusaadavalt oled sa ise selles osas tundlik, aga vaevalt, et teised midagi halba mõtlevad või üldse selle peale tulevad, et see sind kuidagi haavata võiks. Tund aega on minu meelest ikka vägagi pikk aeg selleks, et ühe koha peal istuda ja silmsidet hoida (mida sa paistad eeldavat); kui külaskäik kestab pikemalt, siis seda enam.

Mina küll ei viitsiks külalisega silmast silma vestlust terve õhtu teha. Ikka käid ringi jne. Mõnikord teen köögis süüa ja tema istub diivanil (mul avatud köök).
Aga… veidrusi on küll. Pigem on küsimus, kas kombeid pole. On sõbranna, kellega 5a oleme lävinud. Tal on rumal komme tulla ja asuda minu köögis ilma ühegi sõnata ringi asjatama. Teeb kohvi jne. Olen algul vihjamisi öelnud, et ma ikka teen ise, aga siis tuleb vastus pole vaja, ma ei taha ja kui selja pöörad juba asjatab. Olen ka öelnud, et mulle ei sobi nii, aga ikka, kui selja keerad jälle möllab. Väga harva kutsun külla viimasel ajal teda. Kuna ta pikk siis ka tihti seisab ja sirutab, aga mind ei häiri, mul sama teema vahest. Lisaks kuna ta maainimene ja mina linnast kolind maale, siis käib see aknal kõlkumine ja külaelu jälgimine ka närvidele. Kui liiga hullult kõlkuma kukub, siis olen küll käratanud, et mis ma olen mingi küla piilur või, et kõlgu oma aknal, sest mõni võib arvata, et ma mingi sala piilur 🙂

jah, kui külalisi armastad, äkki tasuks siis mugavamasse diivanisse investeerida 🙂

äkki on tal aktiivsusmonitor ja see sunnib

Minul näiteks ajab toolil istumine kogu keha valutama, see on selline tuim taustavalu, mille kohta ka ütleksin, et ei jaksa istuda. Miks te siis istute, paku välja, et läheme, ajame jalutades juttu. See pidev istumine võtab ka minu jaoks kogu rõõmu külas käimisest, eestlastel on nii veres see süldilaua taga istumine, et muud valikut ei tulegi pähe. Kas sul on endal tervisehäda, et sa ei suuda püsti seista? Sa võid ju ka püsti tulla, ei pea kael õieli ülespoole vaatama.

Kägu kirjutas:

Mingi psühholoogiline nõks hoopis?

Mulle tundub, et see psühholoogiline nõks on sul endal pigem.

Kägu kirjutas:

Kui mulle tulevad külalised, siis olen ette valmistunud ja köögi-toa vahet sapsima ei pea. Küll aga on mul 1 erand, sõbranna, kes alati tuleb minuga koos linnast ja meie viime ta järgmisel päeval tagasi. Ehk siis me jõuame meile koos. Temal on küll täiesti talumatu komme.

Ta ei istu mitte diivanile maha, vaid hiilib minu järel ringi. Einoh, arusaadav, käib vetsus, peseb käsi vms. Aga meil on nii, et kuhu lähen mina, tema hiilib järgi ja kui ma siis äkki ringi pööran, siis ta seisab otse minu selja taga. Oi ma olen talle vett sülle kallanud ja võileivataldriku talle vastu kõhtu litsunud, sest ma ju keeran normaalse hooga, nagu seal poleks kedagi. Ühesõnaga, ta kõnnib hiirvaikselt mul järel ja seisab 20 cm kaugusel mu selja taga.

Oi ma olen ta peale käratanud, et palun, istu maha, ma jooksen need 10 minutit toa ja köögi vahet ära, katan laua, ja siis jutustame. Vastasel korral kulub mul 30 min, et ümber sinu aerutada püüdes sinuga mitte kokku põrgata, sest sa seisad mul tee peal ees. Nagu saab aru, istub maha…ja varsti hingab mulle taas kuklasse, kui ma parajasti, kuum pann käes, püüan pliidi juurest ümber keerata.

Ise ta ütleb, et on suure lähedusvajadusega inimene. Ka toas alustame olemist nii, et algul tema tugitoolis ja mina diivanil (meil on 1 tugitool). Varsti tema minu kõrval diivanil. Siis juba mina diivaninurgas ja tema tihedalt vastu mind. Ja õhtu lõpuks olen mina tugitoolis ja tema selle käetoel. Ei, ta ei ole lesbik. Ta on lihtsalt selline “päikest!”, “Kalla”, “teen sulle mõttes pai” tüüpi inimene.

õudne. ma ei suhtleks sellise inimesega, kes sedasi käitub. ma lööks maha kui keegi mulle kuklasse hingaks hiirvaikselt.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kui mulle tulevad külalised, siis olen ette valmistunud ja köögi-toa vahet sapsima ei pea. Küll aga on mul 1 erand, sõbranna, kes alati tuleb minuga koos linnast ja meie viime ta järgmisel päeval tagasi. Ehk siis me jõuame meile koos. Temal on küll täiesti talumatu komme.

Ta ei istu mitte diivanile maha, vaid hiilib minu järel ringi. Einoh, arusaadav, käib vetsus, peseb käsi vms. Aga meil on nii, et kuhu lähen mina, tema hiilib järgi ja kui ma siis äkki ringi pööran, siis ta seisab otse minu selja taga. Oi ma olen talle vett sülle kallanud ja võileivataldriku talle vastu kõhtu litsunud, sest ma ju keeran normaalse hooga, nagu seal poleks kedagi. Ühesõnaga, ta kõnnib hiirvaikselt mul järel ja seisab 20 cm kaugusel mu selja taga.

Oi ma olen ta peale käratanud, et palun, istu maha, ma jooksen need 10 minutit toa ja köögi vahet ära, katan laua, ja siis jutustame. Vastasel korral kulub mul 30 min, et ümber sinu aerutada püüdes sinuga mitte kokku põrgata, sest sa seisad mul tee peal ees. Nagu saab aru, istub maha…ja varsti hingab mulle taas kuklasse, kui ma parajasti, kuum pann käes, püüan pliidi juurest ümber keerata.

Ise ta ütleb, et on suure lähedusvajadusega inimene. Ka toas alustame olemist nii, et algul tema tugitoolis ja mina diivanil (meil on 1 tugitool). Varsti tema minu kõrval diivanil. Siis juba mina diivaninurgas ja tema tihedalt vastu mind. Ja õhtu lõpuks olen mina tugitoolis ja tema selle käetoel. Ei, ta ei ole lesbik. Ta on lihtsalt selline “päikest!”, “Kalla”, “teen sulle mõttes pai” tüüpi inimene.

Mul on koer selline. Terved päevad jälitab mind, igale poole, vetsus tahab ka koos minuga käia. Olen ka ringi keeranud ja ta otsa komistanud kogemata .
Ja õhtud lõppevad meil ka nii, et koer alustab põrandal magamaisega, aga lõpuks liibub mu vastu nagu kleepekas diivanil 😀

Nii et tuleb väga tuttav ette. Ma muidugi olen selle jälitustegevusega harjunud, kuid vahel on ikka väga tüütu. Just kui kiire on ja midagi veel otsin mööda maja- siis ta käib igas toas minuga kaasas, trepist alla-üles, jääb konutama tuppa, kui tahan ukse sulgeda jne.

Kui nuputad välja, kuidas sõbrannale suudad uusi kombeid õpetada, siis pane siia ka kirja. Äkki saan koeralt ka rumala kombe väljajuurida 😀

Mul on ka koer selline, labrador, armastab inimeste lähedust. Päev otsa käib mul järel, nuusib ja nuhib, vaatab ja ootab uste taga, millal teisest toast välja tulen või vannitoast ja tualetist. Mõned inimesed ja koerad vajavadki rohkem lähedust.
Mis puutub teemaalgatusse, siis kahjuks mina ka ei suuda paigal istuda, käin perenaisega koos köögis, aitan, kui vaja. Tundide kaupa diivanil istumine on täielik piin, seetõttu mulle terrassil istumised meeldivad, saab õues ringi käia ja püsti seistes grillida. Toas istumine on piin.