Teema: Külaliste kombed

Kägu kirjutas:

Tema vastus on, et ei jaksa istuda.Terviseprobleeme tal pole, aga minul pärast pea ja kael valutavad. Ma isegi mõtlen, et äkki ta tahab üleolev või tähtsam olla seistes. Mingi psühholoogiline nõks hoopis?

äkki peaks teda mitte külla kutsuma, laskma, kui sul endal pärast terviseprobleemid on? Sinu nõks järgmine kord on suletud uks.

Kägu kirjutas:

Tema vastus on, et ei jaksa istuda.Terviseprobleeme tal pole, aga minul pärast pea ja kael valutavad. Ma isegi mõtlen, et äkki ta tahab üleolev või tähtsam olla seistes. Mingi psühholoogiline nõks hoopis?

a sul endal jalad ei kanna, et ka püsti tõusta? Kui nii kangesti kardad alanduvat sellest, et pead teisele istudes alt üles vaatama, siis kellel siin on psühholoogiline kiiks? Nii otsitud põhjuse peale koju saadetuna ma arvan, et sa oled tast tõkikus ajaks lahti, aga seda sa ju soovidki. Hea ja kalli külalise puhul selline asi ei häirikski.

Heade sõpradega mul probleemi pole, nad võivad minu juures istuda diivanil või põrandal, käia minuga kaasas, kui mul mingi asjatoimetus pooleli on või mis iganes. Nad on ju sõbrad.
Küll aga häirib see, kui suhteliselt võõras inimene, sisse astunud kolleeg või naaber näiteks ajab kaela õieli ja tahab kangesti piiluda teistesse ruumidesse kui see, kus ma tal istet võtta palusin. Mulle on lausa öeldud: “Oi, ma pole su magamistuba veel näinudki”. See tundub mulle nii šokeeriva ebaviisakusena, et võin väga jämedalt vastata.

kas just hull, aga psühhopaat kindlasti. ja naine pole ka parem, kui sellist käitumist veel õigustab ja teid manitsema kukub. paras suss. võiks onukese enda jutule ka sedasi poolelt sõnalt sisse sõita, et jää vait, ma/me ei taha seda juttu enam kuulata – näis, mis ta siis teeb. ja iga jumala kord sedasi, või vahetult tema käratamist.

ta ei olnud kaugeltki täiuslik ja enamus aega ei käitunud sugugi überhästi. st ta polnud rumal ja oskas nii mõndagi, aga eelistas sageli mitte hästi käituda. see oli üks väheseid asju, mida ta tõesti tegi ja jumal tänatud sellegi eest.
igasuguste retriiverite ja nende “krutskitega” oleks ma ammu hulluks läinud, ma eelistan iga kell distsiplineeritud ja väärikat sakslast kui mingit hüperaktiivset loikamit, kes ei mõista õigel ajal järele jätta. möllata võib aias või heinamaal, mitte aga kitsas ruumis, kus sel oleks efekt nagu elevandil portselanipoes. pealegi poleks lõbus ei mulle ega koerale, kui eespool kirjeldatud juhtumil sa keerad ringi koos kuuma panniga, komistad sul rõõmsalt jalus tolknevale koerale ja valad teda ja ennast üle kuuma kastme või kotlettidega. ja ma ei taha vetsu minna koos koeraga – no mida tema seal teeb – vaatab pealt, kuidas sa end kergendad? no tule ansip appi! ja veelgi vähem tahan ma, et lapsed ja loomad mul jalus on, kui ma süüa teen (kuigi muul ajal nad meeldivad mulle väga).
kui sina nii suudad, siis good for you. mina mitte ja seepärast kasvatasingi oma koera paigal püsima, kui ma korraks toast välja lähen. ei juhtu temaga midagi, kui ta see kaks minutit paigal püsib.

jah, paistab, et kodus võib ta kõik pereliikmed, lapsed ja kotletipannid hunnikusse kokku joosta, diivanil aeleda, vetsus istudes sul sabaga üle näo tõmmata ja mis kõik veel, sest need on ju nii “armsad krutskid”. keegi kunagi kasutas siin foorumis väljendit “peast spanjel”. no see oli veel hästi öeldud. ma parafraseeriks seda -“peast retriiver” ning sugugi mitte heas mõttes.
a noh, kui see neile endile ja nende külalistele sobib, siis mis on minul kobiseda. eks ma võtan ja koolitan kõik oma koerad ja muud pudulojused “käekotiks” ja olen sedasi rõõmus 🙂

mis nüüd sellesse pea kuklas ja kange olemisse puutub, siis tegelikult teatud mõttes saan ma teemaalgatajast aru. natuke offtopic, aga ma olen juba väga ammu vaadanud vanades ameerika filmides (ja mõnedes teistes ka) armastajapaaride suurt pikkusevahet ja see on mind kohutavalt häirinud. st niisama mitte, vaid just embuse puhul. klassikaline näide, mida ilmselt enamik on näinud, on Rhett Butler ja Scarlett O’Hara, ehk siis
Clark Gable ja Vivien Leigh klassikaline sedasorti armastajate poos.
Vahel on see vahe veelgi suurem, et naine sügab mehel kusagil kõhu kandis, ja naisel on pea alati kohutavalt ebamugavalt kuklas, mees aga vahib otse tema ninaaukudest sisse. ma saan aru, et tollastes filmides selline rõhutatult liibuv poos näitas naise jäägitut andumist mehele ja temast sõltuvust, mis mehe “machotismusele” hädavajalik oli. aga kui nad selles poosis püsisid kauem kui kümme sekundit, siis hakkas mul paljast pealtvaatamisest endal kukal talumatult valutama.
samas mind ka häirivad pikad inimesed, kes räägivad, kui mina istun ja nemad seisavad, eriti kui nad on ligidal, et tõesti tuleb silmsidemeks pea kuklasse ajada. kaugemal, st suurema kui meetrise vahemaa puhul on see natuke lihtsam, vaatenurk ei ole nii terav. loomulikult on mugavam vestelda, kui teine ei siiberda, vaid püsib paigal ja soovitavalt samal kõrgusel kui sina.
teisalt olen harjunud erinevate inimeste erinevate veidrustega ning kasvatus ei luba neid niimoodi põlustada (kui just mingi väga vastik komme ei ole, nagu eespool kirjeldatud onuke, kes kõiki jõhkralt vait kamandab, kuna vestlusteema talle ei meeldi – aga temagagi saaks hakkama, kas teda ümber kasvatades või ignoreerides). seda enam, kui teisel – pealegi nagu sõbral, kui ma õigesti aru sain, on terviseviga, mis ei lasegi tal pikalt istuda või ühes asendis püsida. kes siis veel kui mitte sõber peaks seda respekteerima. süüdistada teist aga üleolevuses või krt teab milles on küll inetu. ma muidugi ei eita, et mõni inimene võib isegi nii mõelda, aga no oma sõpra peaks ju tundma, et tal sellist kavatsust ei ole, vaid on justnimelt tervisehäda.
maitia, mina oma sõbrale, kellega peaks ju saama avameelselt rääkida ilma, et teine solvuks, mainiks küll, et äkki ta tahaks pikali heita, teisele istmele istuda, või mingi aja möödudes uuesti istuda, sest tema seismine ja siiberdamine häirivad jälle omakorda mind. ühesõnaga, et oleks nö kirik keset küla – hundid söönd ja lambad terved.
vastasel juhul, kui ikka selline seismine on niiiivõrd häiriv, et seal juba mingeid vastikuid tagamõtteid kahtlustatakse, ja et suhtlemine selle inimesega on muutunud piinarikkaks (ja ilmselt ega seisjal endalgi mugav ole), siis äkki võiks suhtlemise lõpetada või mõneks ajaks katkestada, vähemasti algataja kodusel pinnal, kuni mõlema närvid ja adekvaatsus on taastunud.