Teema: Külas käies mänguasjade omale nuiamine

Mul käis lapsel samasugune sõber külas. Ja kui nad tulid lapse toast, siis sõber oli kolm mänguasja kaasa võtnud, et ta küsis ja minu laps olevat nõus olnud ära andma, et eriti ei mängi. Lapse ema muudkui noogutas kaasa, et jajaa, ei ole mõtet hoida, kui ei mängi. Eks see kodust tuleb, et kogu aeg vaja kelleltki midagi küsida ja saada.

Mis lollus see veel on, kindlasti ei ole tavapärane asi. Minu meelest on lausa elementaarne lastele seletada, et kõike, mida silm näeb, ei saa omale. Saaksin veel vastupidisest situatsioonist aru, kui see kahene tahaks mingit viiesele ammu liiga titekaks jäänud asja omale, siis oleks veel kuidagigi loogiline küsida, kas sellega veel mängitakse.

Mina ütleks lihtsalt ja konkreetselt ei, liigselt arutama ja emotsioonitsema ei hakkaks.

#3948485:

Kui nende juures oleme käinud, siis ta võtab tavaliselt mingid oma tütre asjad, ütleb talle, et ta pole nendega mitu päeva mänginud, ja üritab neid külalistele kaasa sokutada.

Seda on küll valus lugeda. Ma ei kujuta ette, mida see laps peab üle elama.
Minu laps on ka 5 ja me isegi ei pane kodus tema asju ilma temaga kokku leppimata teise kohta. Meil on kolm tuba. Elutoas on kaks alumist riiulivahet tema raamatute ja lauamängudega, tema enda toas on mänguasjariiul ja magamistoas on üks kastikestega väike riiul, kus on meisterdamisvahendid, vildikad jm selline pudi-padi. Kirjutuslaud on magamistoas ja seal me meisterdame ja joonistame ka jms, nii et siis on hea kõrvalt riiulist kohe nodi võtta. Õhtul korjab ta ise oma kraami põrandalt ja voodilt kokku ja paneb oma äranägemise järgi õigesse kohta, sest need on ju tema asjad ja tema riiulid.
Ei tule kõne allagi, et ma suvakalt krahman mingi tema asja ja annan ära, sest pole ju mitu päeva mängitud. PÄEVA? Wtf? Lapsed ei mängi vahel mitu kuud mõne asjaga ja siis leiavad jälle üles ja on jälle huvitav. Kui lapsele on mingi asi ostetud, siis teadmine, et see on tema oma, tema vastutus ja tema kontrollib, mida sellega teha, annab lapsele olulise kindlustunde, et tal on ka oma igapäevaelu üle mingi kontroll. Ja ühtlasi õpetab see, et ka teiste asjadest tuleb lugu pidada, sest ka nemad kontrollivad oma asju ise ja sellega tuleb arvestada.
Muidugi koguneb ka meil mängiasju, mis pole enam eakohased või ei huvita. Siis küsin lapselt, kas ta tahab neid veel hoida või anname ära. Meil on üks väike sugulane, kellele lähevad siis titekad pusled vms. Tähtis on, et laps valib ise, millest ta loobuda tahab, paneb selle ise äraandmiseks kasti ja teab ka, mis tema asjadest edasi saab. Kui ta aga otsustab, et ei taha midagi ära anda, siis ka ei anna ja kui ikka edasi seisab, küsin millalgi uuesti.
See tüdruk aga ei tea kunagi, kas mänguasi, millega ta parasjagu mängib ka järgmisel korral veel alles on. Ema on nagu mingi vääramatu jõud, kes annab ja võtab suvaliselt. Selle lapse turvatunne ja enesekindlus on päris kindlasti kahjustada saanud. Nii ei tehta! Kuidas endale meeldiks, kui sinu pereliige mõne su isikliku asja ära annab, sest sa pole seda ju juba mitu päeva kasutanud?
Ja loomulikult ei käida küla peal teiste mänguasju endale pressimas. Jube, et lapsele on üldse õpetatud selline muster, et teise lapse asja võib endale võtta. Minu laps vist sellist asja üldse küsida ei oska. Ta muidugi ka näeb teisel asju, mis talle meeldivad, aga siis ta ütleb, et tahab endale KA sellist. Ehk siis samasugust asja, mitte konkreetset seda teise lapse asja ära võtta.
Hirmus lugemine, mida mõned vanemad oma lastele korraldavad…

Kõik on ju õige. Kui tahad midagi, tuleb küsida. Ema seisab ka lapse eest ja küsib ka. Sina seisad oma lapse eest ja otsustad kas annad või ei. Kui ei anna, tuleb teisel leppida. Keerulisem on siis kui oma laps lubab ja sina keelad. Asi on ju nagu tema oma. Kuigi sina keelaks.

Tänapäevase maailmareostuse valguses polegi see halb et asjad liiguvad pärast ostmist edasi ja neid vahetatakse. Kuigi laenamise või vahetamise korral võib asi pärast katki olla ja tagasi seda enam ei saa. Võib olla on see pere just selline maailma päästja tüüpi laste mänguasjade osas. Aga jah, teistele tekitab see ebameeldiva tunde nagu peaks ära andma et teiste ootusi mitte petta.

#3948656:

Kui tahad midagi, tuleb küsida.

Võiks olla elementaarne õpetus kodust, et teiste asju ei küsita endale. Sina oled vist ka selline ema, kes on uhkegi veel, et näe, tahtis ja küsis, tubli. Äkki lähed sõbrannale ka külla ja muudkui küsid tema asju endale, äkki loll annabki, kui tahad midagi, tuleb ju küsida.

Aitäh vastajatele! Siis mul ikka oli õige sisetunne, et niisugune käitumine päris normaalne ei ole. See naine oli mu ülikooliaegne korterikaaslane ja suhtlema oleme jäänud kuna ta abiellus mu mehe sõbraga. Ma olin omal ajal temaga koos elamisest tõsiselt traumeeritud tema veidruste tõttu (siis küsisin ka oma teistelt tuttavatelt mitmete asjade kohta, et kas see on normaalne). Nüüd on kontakt harvem ja see üleeilne asi mõjus lihtsalt ootamatult.

Neil on muidu ka mingi põhimõte, et lapsele peaks kuluma võimalikult vähe raha (ja ei, nad ei ole vaesed ja endale vanemad ostavad poest uusi asju). Lapse riided, jalanõud ja mänguasjad on kõik second hand ja tihti kuskilt tasuta saadud. Ilmselt nendel mänguasjadel, mis neil kodus on, pole mingit väärtust ema silmis ja seetõttu neid niimoodi laiali jagataksegi. Tüdruk kas tahab või ei taha seda teha, aga valikut tal ei ole.

Edaspidi püüan neid mitte koju külla kutsuda või olen täiesti konkreetne asjade mitte äraandmise osas. Muidu ma olen ise ka oma laste väikseks jäänud beebiriideid ja muid kasutuseta asju ära jaganud. Ise oleme ka sugulastelt ja ühelt naabrilt nende laste vanu mänguasju saabud. Neid asju on aga ise pakutud kuna pole enam kasutust leidnud.

Mis veidrused emal küljes olid siis ülikooliajal?

See läheb veits teemast kõrvale aga näiteks:

Käisin nädalavahetusel kodus ja tõin sealt tavaliselt omale kotitäie sööki kaasa. Pühapäeva õhtul tulin ja kolmapäeva õhtul teatas korterinaaber, et ta “aitas mul juustu ära süüa, et muidu läheb pahaks”. Tegu oli avamata juustupakiga, mille parim enne oli mitme nädala kaugusel. Pani omale toidu sisse vms, kogu pakk oli läinud, mulle seda toitu ei pakkunud. Nii ikka mitu korda ja mina tema toitu ei võtnud kunagi. Või kui võtsin, ostsin samasuguse asemele. Ja seda ka ainult siis kui ta oli nädalavahetuseks kodus ja siis ma asendasin võetud asja enne kui ta koju tuli.
Käisin nädalavahetusel kodus ja kui tagasi tulin, leidsin oma voodist musti pikki juuksekarvu ja voodi lõhnas võõra parfüümi järgi. Kui küsisin selle kohta, ütles ta, et ta sõbranna käis koos oma peikaga külas ja et nad magasid minu voodis. Mulle ta seda ei öelnud ja linu ei vahetanud. Tema meelest normaalne.
Lõhkus tihti minu asju ära ja ütles alati, et ei pannud tähele. Kuna ei pannud tähele, siis pole suur asi ja sellest pole vaja numbrit teha.
Ostis omale tihti poest täpselt sama asja, mis mina olin omale just ostnud. Näiteks riideid siis.
Ja alati tundus mulle, et mina olen see hull või imelik, et mind sellised asjad häirivad. Võibolla ma reageerisin selle mänguasja asja peale ka tugevalt kuna ma ei taha, et ta mu last kiusaks ????

#3948782:

Mis veidrused emal küljes olid siis ülikooliajal?

See läheb veits teemast kõrvale aga näiteks:

Käisin nädalavahetusel kodus ja tõin sealt tavaliselt omale kotitäie sööki kaasa. Pühapäeva õhtul tulin ja kolmapäeva õhtul teatas korterinaaber, et ta “aitas mul juustu ära süüa, et muidu läheb pahaks”. Tegu oli avamata juustupakiga, mille parim enne oli mitme nädala kaugusel. Pani omale toidu sisse vms, kogu pakk oli läinud, mulle seda toitu ei pakkunud. Nii ikka mitu korda ja mina tema toitu ei võtnud kunagi. Või kui võtsin, ostsin samasuguse asemele. Ja seda ka ainult siis kui ta oli nädalavahetuseks kodus ja siis ma asendasin võetud asja enne kui ta koju tuli.

Käisin nädalavahetusel kodus ja kui tagasi tulin, leidsin oma voodist musti pikki juuksekarvu ja voodi lõhnas võõra parfüümi järgi. Kui küsisin selle kohta, ütles ta, et ta sõbranna käis koos oma peikaga külas ja et nad magasid minu voodis. Mulle ta seda ei öelnud ja linu ei vahetanud. Tema meelest normaalne.

Lõhkus tihti minu asju ära ja ütles alati, et ei pannud tähele. Kuna ei pannud tähele, siis pole suur asi ja sellest pole vaja numbrit teha.

Ostis omale tihti poest täpselt sama asja, mis mina olin omale just ostnud. Näiteks riideid siis.

Ja alati tundus mulle, et mina olen see hull või imelik, et mind sellised asjad häirivad. Võibolla ma reageerisin selle mänguasja asja peale ka tugevalt kuna ma ei taha, et ta mu last kiusaks ????

????

#3948673:

Võiks olla elementaarne õpetus kodust, et teiste asju ei küsita endale. Sina oled vist ka selline ema, kes on uhkegi veel, et näe, tahtis ja küsis, tubli. Äkki lähed sõbrannale ka külla ja muudkui küsid tema asju endale, äkki loll annabki, kui tahad midagi, tuleb ju küsida.

Kui küsida siis näeb et ei anta ja on selge.

Minul näiteks arvas kooliskäiv sõber, et võibki 5-aastaselt peotäie sentide eest mänguasja “ära  osta”.  Sai viisakalt selgeks tehtud, et lasteaia laps vanemate teadmata oma asju ei müü, eriti kui müüdi 10x alla asja väärtuse.

Seega otsustab lapse mänguasjade üle vanem, kui laps isegi soovib seda ära anda.

See meenutab mulle ühte perekonda, kus lapsevanemad teenivad mõlemad mitmekordseid keskmist palka, kindlasti jääb neil kuus tuhandeid eurosid üle. Nüüd on perekonda haaranud investeerimise hoog, et iga euro tuleb investeerida, loodavad saada kümne aasta pärast miljonärideks nagu paljud edulood meedias räägivad.

Kahjuks on olukord selline, et nende laps käib meil heameelega külas ja kuna ma teen alati korralikult süüa ja pakun laste sõbrale samuti, siis ta käib üha tihedamini meil ja küsib tihti ise süüa ja kui toit ei ole valmis, siis võtab kapist ise küüa. Vahel on ta ka öösel ja sööb päris palju, kuigi on pisikest kasvu. Minu lapsed läksid talle samuti ööseks külla, aga tema ei pakkunud mitte midagi, ainult juua anti, aga mitmed lapsed jäid veel ööseks, neid oli päris palju koos.  Lõpuks pidi minu mees neile pizzasid viima, sest kõigil olid kõhud tühjad, aga vanemad läksid hoopis mujale külla ja lastel midagi eriti süüa polnudki. Kui see korduma hakkas ja teine pere lausa hakkas teatama, mis pizzasid või muud toitu tuua, siis me enam omavahelisi ööbimisi enam ei korraldanud.

Kahjuks asjad nii ei lõppenud, sest lapsed on omavahel klassikaaslased, nüüd on kooli sööklas huvitav olukord tekkinud. Minu lapsed ostavad vahel kohvikust süüa, kui nad ei jõua järjekorras seista või on koolisööklas toit mida nad ei söö, erinevat loomaliha nad ei söö, muud ikka söövad.  Seda juhtub õnneks harva, aga ikka juhtub. Laste sõber, poiss kes isaga hommikust õhtuni investeerimisest räägib, ei söö üsna tihti koolitoitu ja nüüd sööb minu laste taldrikutelt. Algul lapsed lubasid, aga nüüd enam ei luba, on öelnud otse, et võta koolitoitu või osta ise süüa. Tema süüa ei osta, sest hoiab kokku, aga kuna talle koolitoit ei maitse, siis ta võtab loata oma klassikaaslaste toitu mida nad oma rahaga ostavad. Seda ei juhtu enam harva, vaid peaaegu iga päev.

Minu mõistus on nõu andes otsa saanud, sest minu lapsed ütlevad, et sööklas tuleb lausa vahel valvata, et toitu niikaua ära ei sööda kui nad piima või vee järel käivad.  Tegemist on hästi kindlustatud pere lapsega ja nagu teemaalgatajagi, peab lõpuks oma asju ja toitu kaitsma.

Ma saan aru, et kokkuhoid on mõitlik, kuid kui see paneb teiste toitu ära sööma, siis ei ole tegemist normaalse olukorraga.

#3951526:

See meenutab mulle ühte perekonda, kus lapsevanemad teenivad mõlemad mitmekordseid keskmist palka, kindlasti jääb neil kuus tuhandeid eurosid üle. Nüüd on perekonda haaranud investeerimise hoog, et iga euro tuleb investeerida…

Toredad inimesed küll, kes teiste arvelt (laste arvelt!) nõnda nahhaalselt rikastuda plaanivad. Võta peast kinni ja karju appi: kui kole asi on selline ihnus.

Saan aru, et sellistel inimestel on natuke säärane mentaliteet, et küsida tuleb ja ustele tuleb suruda – aga sellisest sõbra-suhte vaatevinklist tekitab see ikka väga palju ebameeldivaid olukordi – ma küll ei taha, et mu sõber mind pidevalt sellisesse olukorda paneb – eriti teades, et tal pole just vajadust sente lugeda…

Rotid.

#3951526:

Kahjuks asjad nii ei lõppenud, sest lapsed on omavahel klassikaaslased, nüüd on kooli sööklas huvitav olukord tekkinud. Minu lapsed ostavad vahel kohvikust süüa, kui nad ei jõua järjekorras seista või on koolisööklas toit mida nad ei söö, erinevat loomaliha nad ei söö, muud ikka söövad. Seda juhtub õnneks harva, aga ikka juhtub. Laste sõber, poiss kes isaga hommikust õhtuni investeerimisest räägib, ei söö üsna tihti koolitoitu ja nüüd sööb minu laste taldrikutelt. Algul lapsed lubasid, aga nüüd enam ei luba, on öelnud otse, et võta koolitoitu või osta ise süüa. Tema süüa ei osta, sest hoiab kokku, aga kuna talle koolitoit ei maitse, siis ta võtab loata oma klassikaaslaste toitu mida nad oma rahaga ostavad. Seda ei juhtu enam harva, vaid peaaegu iga päev.

Minu mõistus on nõu andes otsa saanud, sest minu lapsed ütlevad, et sööklas tuleb lausa vahel valvata, et toitu niikaua ära ei sööda kui nad piima või vee järel käivad. Tegemist on hästi kindlustatud pere lapsega ja nagu teemaalgatajagi, peab lõpuks oma asju ja toitu kaitsma.

Ma saan aru, et kokkuhoid on mõitlik, kuid kui see paneb teiste toitu ära sööma, siis ei ole tegemist normaalse olukorraga.

Kuule, mis mõttes mõistus on otsa saanud? Sellisest asjast tuleb kindlasti teavitada kooli, õpetajaid, kui nad veel midagi märganud ei ole. Laps on ilmselt koduse olukorra tõttu sundseisus. Talle kas tõesti pole raha antud kaasa, et süüa osta või ta kardab/häbeneb seda kulutada, sest kodus on nii kõva drill tehtud kokkuhoiu teemadel.
Ma saan aru, et tegu on põhikooliga ja koolitoit on tasuta? Siis tulebki tollele lapsele seletada, et kokkuhoiu nimel ponnistades tuleb ikka süüa ka seda toitu, mis vbl ei ole just kõige lemmikum. Mitte teiste sööki varastada. Kui koolitoit ikka üldiselt normaalne on ja tegu on tema isikliku pirtsutamisega. Igatahes ei tohi kesta selline olukord, et lapsel on tegelikult koolipäeva jooksul kõht tühi ja siis ta peab käima endale teiste taldrikutest ampse korjamas. See on õudne! Ilmselt talle endale ka tegelikult.
Palun, ära jäta seda olukorda niisama, kool peab vanemate ja lapsega rääkima!