Teema: Külla kippuva lapse koju saatmine

Kas uksejuures ei saa siis kohe öelda, et täna kahjuks külla ei saa. No ja mis mõttes tuleb uksest ise sisse? Tulebki selgitada, et see ei ole viisakas ja see pole tema kodu. Külla saab siis, kui mõlemad vanemad lubavad.

#3022505:

Piinlik küll, aga olen valetame lapsega juba mõlemad. Nimelt elab kohe vastas majas laps, kes nii kui näeb, et minu laps on kodus -on meie ukse taga. Ühelt poolt kahju – lapsel endal sõpru ei ole, aga oma lapse soovid on esikohal. Uks peab olema lukus, kuna peale koputust karatakse kohe sisse.

Samas mõtlen, et selle lapse ema kindlasti ei salli mind, sest saadame lapse tihti juba 10-15 minuti pärast ära. Kui laps tuleb oma sõbraga – siis ei taheta teda üldse kampa võtta- tullakse minu juurde, et ema saada ta minema, ta segab jne. Kusjuures laps ei taha minna, venitab lahkumisega, vahest eirab minu ütlemisi (lapse sõna ei maksa juba ammu).

Olen emaga rääkinud, tema ütleb -et saada koju ja kõik.

Võimas õpetaja, kes õpetab enda eest seismist ja endale kindlaks jäämist. Mida kiiremini ära õpid, seda kergem elada. Koos majaga ostad ka naabrid, sinna pole miskit teha. Nüüd on küsimus, kas tahate, et ta teil mängimas käib või mitte. Kui ei taha, siis enam üldse uksest sisse ei lase. Laps saab palju rohkem haiget, kui teda natukeseks ajaks lubada mängima. Kui ei sobi, ei lase üldse sisse. Kui sobib, ütled lapsele kohe kellaaja, millal ta peab lahkuma. Midagi pole teha, tuleb suureks kasvada ja õppida oma piire kehtestama nii, et pärast ise ei põeks. Kui sa ei saa võõra lapsega hakkama, kuidas sa siis täiskasvanute suhtes suudad ennast kehtestada ?

#3022613:

nii raske on emana ka keelata seda küllaminekut. laps küsib et kust sa tead, et teiste on muud tegemised või kust sa tead, et nii tihti ei oodatagi teda külla. nojah, kust ma tean. ise õpetan lapsele, et kõike tuleb küsida ja isegi seda ei tea kas teisele lapsele kommi võib pakkuda. see mis ühele meeldib ei pruugi teisele meeldida. siis ongi hea, kui oma ema ei pea muudki oletama. läheb, küsib, kui saadetakse koju, siis nii ongi.

Jama jutt! Et las laps käib ja koputab mööda küla, kuskil ikka sisse lastakse. Siin on üks selline, ema saadab aga jalust ära välja ja laps leiabki kedagi, kellega koos midagi ette võtta. See võib suuremaks saades lõppeda suuremate ringihulkumistega. Ei saa nii, et iga päev võib kellelegi külla minna!
Leppige üks päev (ja kell) kokku, millal ta teile külla saab tulla. Kord nädalas piisab täiesti, eriti kui su lapsel ka teisi sõpru, kes külas käivad.

Tuttav teema. Meil oli üks naabripoiss selline. Kusjuures kui ütlesin, et täna külla ei saa, siis oli vastus, et tema ema lubab. Kui vastasin, et mina ei luba, siis kehitas lihtsalt õlgu ja ei teinud kuulmagi. Iga kord oli koju saatmisega ka probleeme, sest vastus oli alati, et ta ei pea veel minema.
Õnneks nad kolisid siit ära, aga minul küll head nõu ei olnud, kuidas selles olukorras toimida, sest ema ei tundnud lapse tegemiste vastu eriti huvi, isa ei elanud perega koos. Ainuke võimalus oleks olnud laps lihtsalt ukse taha tõsta.

#3022902:

aga kaua sa keelad ja mõtled põhjusi miks laps ei võiks minna

Nii kaua, kuni tarvis. Su laps on hakanud sinuga manipuleerima. Lastele, eriti väikestele, on nende endi huvides vaja reegleid. Just teatud asjade, olukordade puhul. Sina otsustad, mitte laps. Ema ütles ja nii on! Punkt, see ei ole vaidlemise koht! Kui sa ütled, et laps olgu kl kaheksa kodus, siis ta on seda. Sa ei pea lapsele iga jumala päev hakkama pidama pooletunnist loengut, MIKS ta ei või külla minna. Laps mäletab neid põhjusi vägagi hästi, aga ta üritab ikka ja uuesti. Ise ju õpetame, et ära kunagi anna alla! Leidke lapsele kodus tegevusi, tal peaks kodus ka huvitav olema, mitte ainult küla peal.

Kahju sellest sõpradeta küllatikkuvast lapsest. Katsuge end tema olukorda mõelda. Teiepoolne tõrjumine on talle valus. Pakkuge välja kindlad kuupäevad ja kellaajad, mil ta on teile külla oodatud. Iga laps on hoolimist väärt.

Ma läheks ja räägiks selle lapse emaga. Uuriks, kuidas neil peres reeglid on ja selgitaks enda omi. Nii on emal ka selge argument oma lapsele öelda, et teda külla ei oodata vaid oodatakse ainult ükskord nädalas (või misiganes reegli siis kehtestate). Kui vaemad töötavad koos, siis on ka lapsel selgem, kuidas käituma peab. Kui ema pole koostööaldis, sisi tuleb muidugi ise tugevam olla.

Ja see, kui keegi laps ütleb, et “ma ei pea veel minema, sest ema lubas kauem olla”, siis tuleb lihtsalt selgesõnaliselt öelda, et külas ei kehti mitte sinu ema kehtestatud ajapiirangud vaid võõrustajate ajapiirangud. Ja meie hakkame nüüd sööma/magama/õppima ja meil pole enam külaliste jaoks aega. Head aega!

olid meilgi sellised naabrid (õnneks kolisid ära). tuli ise tuppa, avas külmkapi jne. alguses oli jah raske, aga kuna ta oli nii tüütu ja kergesti ärrituv (ei olnud tal probleemi minuu lapsele kätega kallale minna), siis õppisin küllatulekut keelama. “Ei, täna pole küllatuleku päev. me vaatame filmi”. Ei valetanud – ütlesin nagu on. Kui oli end juba tuppa pressinud, siis palusin ära minna. “Nüüd on külaskäik läbi. Ilma kutseta ju ei tulda. Meil on muid asju teha” Sarnaselt eelkirjutajale jäi esikusse või lastetuppa venitama. Paned käe õlale ja sõbralikult ning kindlalt suunad välja. Kui piisavalt kaua eirata, siis loobub. Pole midagi teha, aga teise ema 10 aastat viltukasvatatud tööd, ma ei jaksa hakata parandama.

Kui ikka nii ülbe laps, et lihtsalt astub uksest ise sisse, keeldub lahkumast – ma oleksin ammu juba naabrinaise juures skandaali korraldanud. palumisest ei aita – naabrinaine võibolla ei saa arugi, milles täpsemalt probleem.

kas ta teab, et ta laps astub ebaviisakalt ise uksest sisse? Sellest tuleb alustada- palun õpetage oma lapsele, et uksest ei astuta enne sisse kui on kutsutud! Me saadamegi lapse koju, aga Teie laps ei lähe! Õpetage oma lapsele, et tuleb minna, jne.

Tõesti tunduvad ekstreemsed juhtumid, aga ehk on tõesti kellegi argipäev. Nende viimaste puhul jääb justkui kaks võimalust:
1) teatade lastekaitsesse, politseisse sissetungijast lapsest ja hooletust emast/banematest
2) hakata selleks “külaks”, kes lapsi kasvatab ja siis tõesti lasta tal tulla ja olla, aga kasvatada teda nagu oma last. Õpetada reegleid ja käitumisnorme ja siis ka vastavaid piiranguid/tagajärgi. Aga noh, see variant pole muidugi kõigile jõukohane.

Tuttav mure (nüüdseks õnneks juba möödanik). Iga tänava peale on umbes üks selline laps, kes juba üsna väiksest peale hulgub külakorda, käib võõraste uste taga lootuses, et kusagile ikka sisse lastakse. Nende vanemad võivad olla täiesti tavalised toimetulevad inimesed, lihtsalt lastekasvatamine pole nende prioriteet. Neil on oma elu elada. Kui selliste juurde ütlema lähed, siis on neil vastuargumendid alati varnast võtta, nagu: “minu laps on nii iseseisev ega sega kedagi!”, “saatke siis koju” jne. Kui siis ütledki sellele lapsele, et sinul on nüüd aeg koju minna, vaid irvitab sulle näkku ja laamendab teie kodus edasi. Näed tund aega vaeva, et teda esikusse ja riidesse ja minema saada. Kell on 21.00, õues pime, laps 7aastane ja elab kõrvaltänavas. Helistad emale, et tulgu oma võsukesele järele, too vastab rõõmsalt, “ohh, ta on nii tubli, tuleb ise!” Kuna oled seda last juba lugematuid kordi sedasi koju viinud, kihvatab sees, kuna mõistad, kuidas tolle põnni bioloogiline ema sinu kaastundel/kohusetundel korduvalt manipuleerib. Teed südame kõvaks ja lõpuks saadad selle seitsmese ihuüksi pimedusse.
Teed endamisi otsuse, et ei lase seda laamendist rohkem enam oma koju. Järgmisel päeval heliseb taas uksekell. Lähed avama ja enne, kui jõuad ust jõuga kinni virutada, on too võõras laps taas viuhti sinu kaenla alt teie kodu esikusse lipsanud. Räägid kõva selge häälega, et teil on täna muud plaanid ja küllatulek ei sobi jne – ei kuulata sind üldse, kihutatakse kohe lastetuppa mänguasju laiali loopima. Rääkimine ei aita, füüsiliselt sekkuda ei tohi – siis kutsutakse sulle ju lastekaitse kaela. Päris paras peavalu teistele inimestele on need ükskõiksed vanemad, kes oma lapse kasvatamise võõraste kaela peale sokutavad ja ise oma elu naudivad.

Judinad tulevad peale, kui meenutan. Meil oli ka naabrilaps, kes alguses saabus kohe meile, kui oli lasteaiast koju saabunud. Küsis süüa jne. Varsti jättis ema ta lasteaiast koju, et hea ju kohe hommikul laps siia saata. Ema ise käis tööl. Ma keelasin tulla hommikul nii vara, mul lapsed alles magasid, kui ta juba uksetaga oli. Siis edasi helistas ta minu lapsele ja kui see üleval oli, lendas kohe kohale, hoolimata sellest, et mu laps ütles, et ta pole jõudnud veel hommikusöökiki süüa. Peale paari hommikut ma teda enam sisse ei lasknud, ütlesin, et mine koju (elas meie kõrval kohe) tagasi, me hakkame alles hommikust sööma. Koju ta ei läinud, vaid passis akendest sisse, kuidas me sööme ja lehvitas ja tegi nägusid jne. Mingi hetk palus minu lapsel ütlema tulla, et tal on kõht tühi jne. Lõunasöögi sõi peaaegu alati meil, isa ei pidavat kodus tegema ja ega mul kahju anda ei olnud aga jube tüütu oli küll, et koguaeg keegi veel lisaks oma perele lauas ja üldse kõigis tegemistes oli. Kui pidime poodi minema, helistas kohe emale ja see lubas loomulikult kaasa tulla. Ühe korra võtsin ta kaasa ja laps palus osta endale erinevaid asju, mida ma muidugi ei teinud. Rohkem teda kaasa ei võtud ja palusin koju minna. Tegelikkus oli aga see, et koju kõndides oli see laps juba poolel teel meil vastas või passis meil maja ees. Õhtuti koju ei läinud, ütles ka, et ei pea minema, ema isegi ei helistanud talle kordagi, et koju kutsuda või küsida, kas ta söönud vms on. Ka ei hoolinud ta sellest, kui ma juba kurjalt ütlesin, et aeg on koju minna, me tahame oma perega ka olla ja omi asju teha. Olekski pidanud füüsiliselt ta välja lohistama uksest ja arvatavasti oleks ta siis aeda ikka passima jäänud. Õnneks mehe sõna ta kuulas aga siis pidi ka juba mees kurjemat häält tegema. Minu õnneks oli ta kiuslik ja käituda ka ei osanud, seega minu laps temaga peale poolt aastat suhelda enam ei soovinud ja mingi ajaga saime vabaks sellest nuhtlusest. Selliste laste taga on 100% ükskõiksed ja hoolimatud vanemad. Aa, me panime veel väravale luku mingi hetk, et saaks ilma publikuta hommikust süüa aga ta RONIS ÜLE AIA.

ei tea, kas küllakippuvad lapsed on ikka abivajavad. oli siin ka teema, et mis on neil inimestel viga, kes peavad koguaeg kuskil käima. ei olegi nagu viga vist neil muud peale igavuse ja suhtlussoovi. miks on kodus igav? vanemad tööl või pärast tööd väsinud. minul oli ka nii. ei jõudnud nad minuga tegeleda nii palju kui ma oleks soovinud. olin ma siis abivajav laps? oligi hea minna naabrilapse juurde. st ikka uksetaha ja välja kutsuda. nüüd lapsed nii palju väljas ei käigi enam.

Nii kurb lugeda. Teine väike inimene ilmselt võtab sinu lapse sõprust tõsiselt. Sinu lapse käitumist ma aga ei mõista. Kuidas tuleb ukse taha see, keda pole kutsutud? Järelikult sinu laps ta sinna kutsuski. Mis mõttes saadab siis minema 10 minutiga? Kas on siis sõbrad või pole?