Probleem ei olnud ju külmkapi kõrval nälga surevas teismelises, vaid selles, et laps võtab külmkapist seda, mis sinna on ema poolt valmis ostetud
Ja siis soovitati, et ema hakkaks sinna panema valmiskooritud porgandeid ja tükeldatud paprikaid.
Porgandeid koorima ja paprikaid tükeldama peaksid lapsed ise, mitte ei peaks ema neid asju lastele ette ära tegema, see oli minu point.
Ja kui nad ei taha porgandeid süüa, siis nad ei söö neid ka siis kui need on juba ära kooritud.
Mõistlikum on siiski võtta see aeg ja hakata lapsi õpetama, kuidas süüa teha, see oli minu soovitus. Juustupulk juustupulgaks, aga näiteks võiksid nad õppida kartuleid praadima, see täidab rohkem kõhtu kui toores porgand. Ja seejuures ei ole neile vaja kartuleid ära koorida ja ära viilutada, teismelisel oleks aeg see juba käppa saada.
Kui nad ei söö kartuleid, siis no näiteks omlett hea lihtne. Keedumuna. jne. Mitte nii, et nad ainult võtavad juba valmis tehtud asju kuskilt kapist.
Ma saan sinu jutu mõttetu aru ja olen sellega üldplaanis nõus, aga tead, on küll vahe, kas asjad on lastele nö. nina ette valmis tostetud või peaksid nad juurvilju näiteks ise suure näljaga kõigepealt koorima hakkama.
Meil seisavad kõik “toormeasjad” külmkapis, keegi midagi kätte ei saa.
Kui teen terve laua täis suupisteid valmis kujul põske pistmiseks – porgandikangid, õunasektorid, arbuus kuubikutena suures kausis, mustikad-maasikad nina ees, nuikapsas kangidena jne, siis Olen jälginud, mis toimub (kusjuures ei kutsu neid) – kaiakse mooda, vaadatakse, ooo, kausid. Tullakse lahemalt vaatama. Voetakse miski näppu. Kui maitse on suhu jõudnud, tullakse tagasi ja istutakse laua äärde maha ja kolm teismelist hävitavad koorma värsket kui tirtsuparv. Järelikult maitseb, ja kuidas veel maitseb!
Niikaua kui samad asjad on toorme kujul kapis, ei söö keegi mitte kunagi. Alati haaratakse see kohuke v juustupuk ja minema.
Ma ei õigusta seda, aga lastega paraku natuke nii on. Seega ma ei dramatiseeriks seda kokandusdrilli liigselt üle, inimesteks kasvavad nad lõpuks kõik:)