Teema: Kumab läbi, et pidevalt soovitatakse lahutada

#3512810:

Mulle tundub juba aastaid, et ühiskonnas on hakanud levima soovitus, et probleemide korral peaks lahutama. Ma ei pea silmas abielusid, kus esineb vägivald, alkoholism, narkomaania jne. Pean silmas tavalisi abielusid, kus vahest tekibki tüli. Seda võetakse kui austuse ja armastuse kadumist ja terapeudid ning psühholoogid räägivad osaliselt samuti, kuidas lapsed selle kõige pärast kannatavad ning neile oleks kärgpere parem. Seda kärgpere positiivsust olen ka kuulnud, kuidas see annab lastele pigem kogemusi juurde kui vanemad, kes vahepeal tülitsevad või vaidlevad. Automaatselt on nad inimesed, kes enam kokku ei sobi, peavad lahutama, uue kaaslasega kokku elama ja kärgpere moodustama. Võetakse nagu must-valgelt, kooselavad ja vahest tülitsevad vanemad rikuvad laste elud ja lapsed peavad seda pealt nägema ning tulevikus on nad väidetavalt pahased, et vanemad ei lahutanud, lisaks teavad kõik et armastus on läbi ja hoolivust pole ja õnnetud. Võibolla need inimesed ikkagi ei ole nii õnnetud ja lastel samuti õnnelik lapsepõlv koos ema ja isaga kasvades. Võimalik, et parem kui kärgperes, kus nad õnnetumad, sest uusi naisi ka igasuguseid nagu siitki lugeda võib. Võimalik, et vanemate lahutus just mõjub lastele laastavalt. Lihtsalt üllatavalt paljud seda lahkuminekut propageerivad ja justkui tahavadki, et perekond laguneks. Lahutuste arv Eestis on vägagi suur kahjuks. Võibolla lagunevad ka perekonnad, kus ei olegi suuri probleeme, aga suunatakse lahutama.

Ilmselt see kooselu päästaks see, kui lubataks mitme partneriga abielud. Üks tülide põhjus on see, et otsitakse suhteid lisaks. Lastele mõjub laastavalt nii tüli kui igatsus teise vanema järele. Koolis peaks olema suhtlemise õpetus, sest suur osa tülisid on oskamatusest oma sõnumit nii edastada, et see teise jaoks rünnak poleks. Aga mis hetkeseisu puutub, siis minu meeles kumab hoopis läbi see, et ärge sünnitage lapsi tundmatu inimesega. Elage pigem koos, kakelge oma kaklemised ära ja kui partner tõesti see õige on, siis sündigu lapsed. Lapsed ei ole mänguasjad. Kui olen ka sedameelt, et pidevast tüliõhustikus elav lapse elu on hullem kui üksi olles teise vanema järele igatsemine. Laps ei saa midagi teha, et üli ärahoida, aga ta on koguaeg stressis ja pinges, sest ta ei tea, KUNA hakkab jälle pihta, nii et leian, et kui on tülid tuleb lahutada, mida kiiremini seda parem.

#3513205:

#3512810:

Mulle tundub juba aastaid, et ühiskonnas on hakanud levima soovitus, et probleemide korral peaks lahutama. Ma ei pea silmas abielusid, kus esineb vägivald, alkoholism, narkomaania jne. Pean silmas tavalisi abielusid, kus vahest tekibki tüli. Seda võetakse kui austuse ja armastuse kadumist ja terapeudid ning psühholoogid räägivad osaliselt samuti, kuidas lapsed selle kõige pärast kannatavad ning neile oleks kärgpere parem. Seda kärgpere positiivsust olen ka kuulnud, kuidas see annab lastele pigem kogemusi juurde kui vanemad, kes vahepeal tülitsevad või vaidlevad. Automaatselt on nad inimesed, kes enam kokku ei sobi, peavad lahutama, uue kaaslasega kokku elama ja kärgpere moodustama. Võetakse nagu must-valgelt, kooselavad ja vahest tülitsevad vanemad rikuvad laste elud ja lapsed peavad seda pealt nägema ning tulevikus on nad väidetavalt pahased, et vanemad ei lahutanud, lisaks teavad kõik et armastus on läbi ja hoolivust pole ja õnnetud. Võibolla need inimesed ikkagi ei ole nii õnnetud ja lastel samuti õnnelik lapsepõlv koos ema ja isaga kasvades. Võimalik, et parem kui kärgperes, kus nad õnnetumad, sest uusi naisi ka igasuguseid nagu siitki lugeda võib. Võimalik, et vanemate lahutus just mõjub lastele laastavalt. Lihtsalt üllatavalt paljud seda lahkuminekut propageerivad ja justkui tahavadki, et perekond laguneks. Lahutuste arv Eestis on vägagi suur kahjuks. Võibolla lagunevad ka perekonnad, kus ei olegi suuri probleeme, aga suunatakse lahutama.

Ilmselt see kooselu päästaks see, kui lubataks mitme partneriga abielud. Üks tülide põhjus on see, et otsitakse suhteid lisaks. Lastele mõjub laastavalt nii tüli kui igatsus teise vanema järele. Koolis peaks olema suhtlemise õpetus, sest suur osa tülisid on oskamatusest oma sõnumit nii edastada, et see teise jaoks rünnak poleks. Aga mis hetkeseisu puutub, siis minu meeles kumab hoopis läbi see, et ärge sünnitage lapsi tundmatu inimesega. Elage pigem koos, kakelge oma kaklemised ära ja kui partner tõesti see õige on, siis sündigu lapsed. Lapsed ei ole mänguasjad. Kui olen ka sedameelt, et pidevast tüliõhustikus elav lapse elu on hullem kui üksi olles teise vanema järele igatsemine. Laps ei saa midagi teha, et üli ärahoida, aga ta on koguaeg stressis ja pinges, sest ta ei tea, KUNA hakkab jälle pihta, nii et leian, et kui on tülid tuleb lahutada, mida kiiremini seda parem.

Parim suhtlemise õpetus on eeskuju. Tugevad peres kasvanud lapsed kasvatavad suurema tõenäosusega ka oma lapsi nii.

#3513247:

#3513236:

Aga näe, leidus paar külamutti, kes hakkasid naisega ussitama, et “parem õudne lõpp kui lõputu õudus” ja “lapsele on parem kasvada rahus kui ühe vanemaga”…. tegelikult polnud neil asi üldsegi nii hull, nagu külamutid väita üritasid. Seda ütlesid pärast nii mees kui naine, teineteisest sõltumatult.

No siis ikka oli ju päris hull.

Kui mingi külamutt suudab naisel pea nii sassi ajada, et see lahutama tormab, siis ei olegi selle naisega rohkem mitte midagi peale hakata.

Ok, võtad härjal sarvist ja räägid naise nö. seekord ümber, käid sõimad vanamutid läbi ja paned neile lähenemiskeelu või mis iganes…

AGA terve maailm on ju lolle ja pahatahtlikke täis ja naist sa puuri kinni ei pane.

Ehk siis sa ei või tema peale mitte kunagi kindel olla; kus ja kes jälle kuskilt kivi alt välja ilmub ja mis iganes ila suust välja ajab.

Mida naine kohe uskuma hakkab…

Tegelikult mehed usuvad täpselt samamoodi, kõik mis vipsis sõber õlleklaasi taga ütleb, on mõnele aadamapojale puhas kuld.

Ja ei pruugi asi üldsegi hull olla, lihtsalt mõnele draamakuningannale kangesti meeldib iga jutu peale kiljatada: “Pilt on selge! Ei siin ole enam miskit muud teha kui lahutada!” Pole tal tegelt miski selge…

Mul endal ka üks 10 aasta tagune situatsioon varnast võtta. Perekoolis keegi küsis, missugused kiiksud teie meestel on. No ja mina panin oma abikaasa kiiksuks, et unustab teine alailma lambid põlema. Seepeale sain sirgelt paarkümmend soovitust “niisugusest matsist” otsekohe lahutada. Nii et inimeste arusaam hullust olukorrast on ikka hästi erinev 🙂

Selle viimase Käo juttu ei maksa tõsiselt võtta. No kes see usub sellist asja, et üks täie mõistusega inimene hakkab teiste juttude ja arvamuste pärast lahutama.
Seda enam, et pärast lahutust olid mõlemad osapooled öelnud, et polnud tegelikult asi üldse nii hull. Ju siis kahetsesid. Tegelikult saab kõike tagasi pöörata. Ka lahutust.
Ei hakka keegi vanamuti arvamuse pärast lahutama. Ainult laps viskab seda vastutuse teistele. Ju naine ikka ise tahtis.

Kui välja jätta äärmused, nagu vägivald, alkoholism, narkomaania jms, siis väga suur osa paaridest lahutab ikka selle pärast, et mängu tuleb keegi kolmas. Niisama ning ilmaasjata keegi pikka kooselu lahutama ei hakka. Lahendus oleks vist ilmselt polügaamia lubamine. Kahjuks on naised niipalju armukadedad ning mehed omandihimulised, et see mitme partneri pidamine rahus välja ei mängi..
Lahutamine on tavalisem ning kergem seetõttu, et naised on tänapäeval niipalju enam majanduslikult sõltumatud ning saavad ise teha oma valikuid.
Kuigi ma ei tea kedagi, kes oleks lahutanud kerge südamega. Kõigil on olnud see ikka pikk ja valulik protsess. Lihtsalt vahest läheb nii ning kooselu nõuab ikka mõlema partneri omavahelist koostööd. Lapsed võiks muidugi koos suureks kasvatada, sest see kärjendus on ikka väga keeruline kõigile osapooltele. Samas ma ei leia, et terve elu peab hambad ristis kellegagi elama. Kui ikka väga vastu hakkab ja enam ei suuda, tulebki lahku minna. Küll näinud neid “terve elu koos elanud paare”, kes üksteise peale ainult sisisevad.
Naine- sama mees viimased 20a..

#3513425:

See on naljaga pooleks öeldud, et parem lahuta, mis sa kannatad. Mind ikkagi huvitab, millest saab tavalisel paarikesel tekkida tüli? Kes ei joo, ei peta, suhted on ideaalsed, kuidas saab üldse tülli minna? Mille üle?

Naiivsus kuubis.

Pole ju see nii, et ainukesed võimalikud ületamatud probleemiallikad on kas vägivald, petmine või sõltuvused.

Inimesed lihtsalt unustavad üksteist, võtavad teineteist iseenesestmõistetavana, ei panusta suhtesse üldse, on vaid issi-emme rollis ja siis ühel hetkel märkavad, et mingeid tundeid, midagi ühist enam pole. Liidavad vaid lapsed.

Või need, kellel on ületamatud erimeelsused, soovd kõiges. Ja sellest tekib pidevalt tüli.

Siin ju pidevalt teemaks see, kuidas mees ei panusta pereelusse. See näiteks on ületamatu probleem. Tekib pidevalt tüli, kuidas naine üksi rabab.

Millest iganes saavad tülid tekkida tegelikult.

Mees investeerib kogu aja oma hobidesse ja sõpradele näiteks.

Aga naine ju lõi teadlikult pere sellise mehega? Inimesed ei muutu!

#3513496:

Aga naine ju lõi teadlikult pere sellise mehega? Inimesed ei muutu!

Minu mees küll on ikka võrreldes kurameerimise ajaga ja esimese lapse saamise ajaga praeguseks ikka drastiliselt muutunud. Kui kurameerisime, siis me rääkisime tundide kaupa, ta puudutas, seksis, käisime igal pool koos.

Mõned aastad hiljem oli nii, et koos perega ta kusagile ei tule, sest talle ei paku koos lastega käimine rõõmu, pigem nokitseb kodus kuurid midagi parandada. Ta ei räägi, ei puuduta ja seksiisu on olematuks kahanenud. Ta ei kujutanud ette, et naised tahavad rääkida ja puudutusi terve elu, tema ise puudutusi ei vaja ja rääkimine on talle väsitav. Ta kujutas ette, et see on kurameerimise aegne kohustuslik näitemäng, mis tuleb naise leidmiseks ära kannatada.

#3513496:

Aga naine ju lõi teadlikult pere sellise mehega? Inimesed ei muutu!

Naistel muutub prilliklaaside värvitoon.

Inimesed ei muutugi, ainult naised muutuvad 😀

#3513503:

#3513496:

Aga naine ju lõi teadlikult pere sellise mehega? Inimesed ei muutu!

Minu mees küll on ikka võrreldes kurameerimise ajaga ja esimese lapse saamise ajaga praeguseks ikka drastiliselt muutunud. Kui kurameerisime, siis me rääkisime tundide kaupa, ta puudutas, seksis, käisime igal pool koos.

Mõned aastad hiljem oli nii, et koos perega ta kusagile ei tule, sest talle ei paku koos lastega käimine rõõmu, pigem nokitseb kodus kuurid midagi parandada. Ta ei räägi, ei puuduta ja seksiisu on olematuks kahanenud. Ta ei kujutanud ette, et naised tahavad rääkida ja puudutusi terve elu, tema ise puudutusi ei vaja ja rääkimine on talle väsitav. Ta kujutas ette, et see on kurameerimise aegne kohustuslik näitemäng, mis tuleb naise leidmiseks ära kannatada.

Kurameerimise staadiumis ei tehta ometi veel lapsi!

#3512846:

Ilmselt, siis tajun jah ise kuidagi ühepoolselt seda, mis ühiskonnas toimub. Võibolla tõesti on olukord vastupidine, et soovitatakse mitte lahutada. Mõned lingid, mis hetkel meenusid:

https://vikerraadio.err.ee/1075664/peresaade-tanapaeva-uued-peremudelid

https://menu.err.ee/879829/suhtenoustaja-tiina-tiitus-kui-suhe-tahendab-too-tegemist-siis-ei-aitah

https://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=85082721

Seal peresaates räägitakse palju sellest, et tasub proovida seda “parandamist”, aga see eeldab minu arvates ikkagi mõlemapoolset soovi, mitte nii, et 2 ndl ollakse nagu paremad, aga siis liigub taas kõik vanasse “heasse” rütmi. Ja seal on räägitud ka seda, et osad ootavad selle lahku minekuga jälle liiga kaua. Seega nii palju kui on inimesi on ka erinevaid variante.

Mina olen üks neist, kes on seda lahkuminekut ilmselt liiga kaua edasi lükanud lootusest et ikkagi saame asjad korda sest lapsed ka mängus. Kahjuks alati läheb kõik samamoodi edasi pärast paari nädalat. Ei, meil pole teisi mängus, ei ole ka vägivalda ega midagi muud hullu, seega võiks ju nagu asja saada aga vot ei õnnestu kuidagi. Meie probleemiks on see, et mina naisena tunnnen et mees võtab mind täiesti iseenesestmõistetavana, kusagil ta käia ei soovi, midagi ta teha ei soovi aga minul on neid asju vaja. Nii ongi lõpuks kujunenud et elame erinevaid elusid ja nüüdseks tunnen juba et armastus on abikaasa vastu kadunud. Ei teagi mis edasi teha, proovime veel aga mitu korda?