Laste isa. Täiesti kindlalt. Ja mulle on küsimus väga arusaadav, sest minul oli kasuisa. Aga ema pidas siiski end kõige tähtsamaks lapsevanemaks. Seega isa mul ju polnud ja ka kasuisa oli rohkem ema mees.
Küsimus selles, et eile kutsusid naabrid õhtul enda juurde, räägiti, kuidas olid isadepäeva tähistanud – lapsed tegid issile seda ja toda ja siis käidi veel seal. Pakuti perenaise tehtud isadepäeva torti. Aga kui küsisin naiselt, kuidas sa enda isale isadepäeva puhul õnnitlesid, kohmetuti ära ning midagi kiiresti helistama ja õnnitlema… kell oli 7 õhtul. Kusjuures naise isa tunnen, kuna käis neil abiks ehitamas ja on väga tore mees.
No päris lolliks ei tasu minna, et selliseid küsimusi esitada. Mõlemad on tähtsad. Aga distantsi tõttu vanaisadele piirdusime helistamisega (+ oleks kummaline valida minu ja mehe isa vahel, et kelle juurde minna – aga liiga kaugel, et mõlema juurde).
Meie peres tähistataksenii isade- kui emadepäeva tagasihoidlikult. Soovime õnne, musid-kallid, väike tort, lapsed annavad omatehtud kaardid üle. Ülejäänud päev kulgeb tavapäraselt. Nii oli see ka minu lapsepõlves ja ka mehel.
Mingit konkureerimist oma abikaasa ja oma isa vahel ei tuleks pähegi.
Ja kui on toimekas päev, võib tõesti helistamine ununeda. Möödunud emadepäeval pidin mehele tema ema meelde tuletama.
Minu mees ei ole minu isa, ta on minu laste isa. Kui lapsed on väikesed, siis loomulikult teen isadepäeva kingitused-koogi-lilled nende eest, juba ainult sellepärast, et lapsed õpiksid, kuidas teisele inimesele rõõmu teha ja et nad ise ei oska veel. Aga isadepäev on siiski esmajoones isadele. Mees on isa, aga meie peres, mitte minule.
Minu isa jättis pere maha üsna varsti pärast minu sündimist. Nüüd mõni aasta tagasi helistas tuttav ja ütles, et olevat näinud ajalehes mu isa surmateadet. Vastasin, et ahah. Midagi muud ma ei teinud ega tundnud.
Oma lastel on seevastu maailma parim issi, mu abikaasa. Temale tegime lastega koos ettevalmistusi juba ligi kuu aega ette ja eilne päev oli peres tõeline pidupäev.
Ja kuna mul on õnne veel viia isale “lilli ilma küünlata” (kunagi üks kirjanik ütles nii menutades emadepäeval oma lahkunud ema), siis ma kasutan seda võimalust. Mul on olnud hea ja kaasav ja minu elust huvitatud isa ja eeskuju. Seega jah, eile, isadepäeval sai mees koogi ja kingituse, isa telefonikõne, sest küla minna on kaugel, aga ikkagi on see isadepäev ennekõike MINU isale, ehk igaühe oma isale ka.
Kui lapsed on veel alaealised, sõltub vanema käitumisest lapse edasine elu. Seetõttu ei ole mitte valik, kas oma isa või laste isa, vaid see mida lapsed teevad ja käituvad, mis isade päeval sõltub emast. Laste isa on lastele isa. Nii et kui küsimus on mõeldud sellena, et kellele külla minna, siis kõigepealt tähistab ikka oma peres isade päeva, kus lapsed saavad isale tähelepanu osutada ja siis lähevad täiskasvanud kas perega või eraldi ja astuvad oma isa juurest läbi kui see on võimalik. Nii et olulised on oma lapsed ja oma isa. Ja kõik see, mis on oluline lastele – nende isa – on oluline laste kaudu.
See aasta ei ole siin teemasid, et mida issile kingite ja millega issit üllatate, aga on olnud küll. Hakkad sooje sokke või ajakirja tellimust soovitama, selgub, et issi all peetakse meest silmas. Pean laste isa sellist issitamist kummaliseks ja veidraks.
Aga teemasse – isadepäeval teen lastele võimalikuks isa üllatamise/õnnitlemise, aga minu jaoks on isadepäeval oluline enda isa. Lähen ja istun isa juures, nokitsen väheke koristada, räägime juttu ja toon enda juurde lõunasöögile. Vennas astub ka läbi, seega heietame kolmekesi.
Väikeste lastega peredes ju väikesed lapsed ise ei suuda, ei oska veel ise nö füüsiliselt midagi teha ja tihti siis teine pool (isadepäeval laste ema, emadepäeval laste isa) majandab ja suunab. Seetõttu ehk ka rohkem juttu ja seotust nö oma laste isa ja oma mehe isadepäeva tegevustest. See ei tähenda kohe automaatselt, et oma isa ei ole tähtis ning teda ei õnnitleta ja temaga ei räägita sel päeval. Füüsilisi kinke tõesti ei tee (ka sünnipäevadeks on tihti pigem midagi emotsioonidega seotu) ja enamasti isadepäeval (ka emadepäeval) mõneks tunniks kohale juttu ajama ei jõua sõita, sest nii mehe isa (ema) kui minu isa (ema) elavad meist kaugemal. Aga ikka (telefoni teelgi) suhtlus tähtpäevalisega ka konkreetsel tähtpäeval ja ikkagi stabiilses ja tihedamd kokkusaamised ning suhtlused nö aasta ringi, mitte ühel konkreetsel päeval vähene aeg ja siis pool aastat vaikust.
