Ma arvaks ka, et kui laps läheb ise seda puudutust nö otsima, siis on see küll natuke veider aga igati turvaline ja õiguspärane. Nende jaoks nii loomulik, et nad ei taipa kuidas see kõrvaltvaatajale võiks paista. Omad lapsed ka hästi puudutusealtid ja püüavad sülle saada nii palju kui võimalik.
Kui lapses oleks vähegi näha võõristust või kasvõi väiksemat hirmu või eemaletõmbumise märki, siis jälgiks ja uuriks edasi. Olen seda seltskonnas ühe purjus meesterahva puhul tunnetanud,
tal tekkis väga suur huvi tema jaoks sugulaste lastega minna jalutama teistest eemale. Käis ja kauples igaüht justkui eraldi. Märkasin, et lapsed võõristasid seda soovi. Sekkusin tookord nii, et juhtisin lapsed sujuvalt eemale ühiselt mängima ja valvasin kuniks meesterahvas lahkus. korra paari aasta tagant kohtun taas selle mehega seltskonnas ja hing ei anna tollest õhtust siiani rahu- jälgin kõiki võimalikke lapsi kullipilgul. Meesterahvas kaines olekus igati ohutu ja laste seltskonda ei otsi aga pikk õhtu alkoholiga tookord mõjus niimoodi veidralt. Pole ka nagu võimalust miskit muud teha või kellelegi rääkida, natuke liiga kauged tutvused, et nii ebamugavat teemat üles võtta. Aga see tunnetus, mis tookord tekkis, on meeles ja ausalt öelda ei anna rahu. Kontrollisin ääri veeri neilt inimestelt, palju see mees seal seltskonnas liigub, õnneks niimoodi piduses meeleolus mitte.
