Oleme neli sõbrannat juba lasteaiast saadik. Praeguseks 30+ ja kõigil oma pereelud, aga ikka suhtleme ja saame regulaarselt kokku. Nüüd saime jälle kokku mõtlen et sellises koosseisus küll enam ei taha kohtuda. Oleme kõik pärist sarnastest (vaesemapoolsest) oludest, läksime koos ka ülikooli. Peale ülikooli kaks abiellusid n-ö rikkuritega ja mina ja veel üks teine siis n-ö tavaliste meestega. Kahjuks see teine “tavaline” sõbranna peale lapse sündi jäi kiiresti leseks. Mis mulle aga kohutavalt närvidele käib, on jõukamate sõbrannade mitte arusaamine, et kõigil ei ole selliseid võimalusi nagu neil. Nt saime sel nv kokku ja nad ca 45 min seletasid sellele vaesemale sõbrannale kui ohtlik ikka on NSS turvatool ja kas ta üldse ei mõtle oma lapse turvalisusele. Teades ise väga hästi et nende poolt soovitatud turvatoolide hinnad on üle poole sõbranna palgast. Või siis kui kokkugi saame, pean koguaeg võitlema, et me ei lähe kõige kallimasse restorani, kuna üks neist ei saa seda omale lubada. Firma riietest ei hakka rääkimagi. Huvitav ka see, et ma olen kõik oma lapsele väikseks jäänud riided sõbrannale andnud, aga need rikkurid müüvad FB-s maha. Ma muidugi üldse ei eelda et peaks oma riideid jagama, aga siis ei peaks ka rääkima et laps peab kindlasti ainult Guguu vms riietega käima.
Ma tõesti ei saa aru, kuidas raha nende mõtlemist ja arusaama elust on nii muutnud. Nad olid väga normaalsed ja arusaajad inimesed varem. Oma vanematega nad ka väga harva kohtuvad (nagu häbeneks neid).
Jube kahju kui eluaegsed sõbrannad kaoks, aga no viimane kohtumine oli küll mu jaoks täielik piin.
Ei ootagi kommentaare, sain lihtsalt ennast tühjaks kirjutada
Teema: Kummalised sõbrannad
Ülikool siia pilti küll väga ei sobi. Vabandust sapise kommentaari pärast, aga nii on.
Absoluutselt selge, et sul pole soovi enam suhelda selliste sõbrannadega, kes on igasuguse empaatia kaotanud. Aga kuidas teil see otsustamine käib, et kuhu näiteks sööma minnakse? Kui keegi paneb ette kalli restorani, siis mis edasi saab? Kas see teine vaesem sõbranna ka ise ütleb, et ei, tema ei saa sinna minna, see on liiga kallis? Ja kui juttu on turvatoolist, siis kas rikkad sõbrannad veenavad vaest edasi, kui too ütleb, et sorri, aga mul pole nii palju raha, et seda turvalisemat tooli osta? Mul on tunne, et siin on natuke ikka kommunikatsioonihäiret ka ning te pole otse silma vaadates neile öelnud, milles asi, et te ei taha minna kallisse restorani, või milles asi, kui ei osta seda kallimat turvatooli. Jõukam inimene kaotabki sideme oma minevikuga ning ta ei pruugi ise selle pealegi tulla, et keegi mitte ei vali rumalusest viletsamat toodet, vaid ei suuda paremat toodet lihtsalt osta.
Aga hakake kahekesi kokkusaamisi tegema ja kui need preilinnad uurima hakkavad siis ütlegi otse, et ei jaksanud seda peenutsemise mentaliteeti enam taluda. Edasi nad kas parandavad end või hoiavadki eemale.
Mina arvan, et ole vaja punnitada ‘eluaeg’ sõbrannatada, kui inimeste elud ja arengud pöörduvad erinevatesse suundadesse. Te olete neljakesi lahku kasvamas ja ilmselt teie punt varsti laguneb. Ja see on tegelikult normaalne elu ju. Lesk leiab uued seltsilised (sina oled tal ju olemas), rikkurid käivad oma rada ja nii ongi. Praegu tundub, et tahad vana rasva peal edasi lasta, aga on see üldse vajalik, kui see muutub nii kunstlikuks?
Tean, mis tähendab kunstlikult seltskonna koos hoidmine. Kui enam ei tegele sellega, siis laguneb iseenesest ära ja ei juhtu ka mittemidagi.
Tundub, et olete ise ka veidi pehmekesed asjade selgekstegemisel. Kui mul raha poleks ja keegi hakkaks rääkima, et turvalisuse pealt ei saa kokku hoida, küsiksin otse, kas kuu aega söömata on parem olla? Tuleb ikka piltlikult selgeks teha, kuidas asjad on. Võimalik, et jõukamad sõbrannad ei teagi, kui kokkuhoidlikt peate teie elama. Aga jah, eriti empaatilised ei tundu nad niikuinii, kui vihjetest aru ei saa.
Ülikool siia pilti küll väga ei sobi. Vabandust sapise kommentaari pärast, aga nii on.
Ülikooli saabki täna sisuliselt iga loll. Vabandust, aga nii see on. Ülikooliharidus on devalveerunud ja võrdub samaga, mis mitukümmend aastat tagasioli tavaline tehnikum. Aga see selleks.
Nagu aru saan, on tegemist noorte inimestega. See aeg, kui lapsed väikesed, on alati hästi segane: paljudel on oma eludega nii palju tegemist ja sahmimist, et ei jaksa ei suhelda ega empaatiline olla.
Eks jõuate selle aja ka ära oodata, kui kõik jälle uuesti nö vabad olete – lapsed suured ja mehed uuele ringile läinud (mis rikkurite puhul on pigem tõenäoline). Siis olete jälle ühel pulgal.
Ei ole mõtet sildu põletada, aga eks muidugi kui ei meeldi, siis lihtsalt distantsi hoida pole keeruline.
võiksite rahad kokku panna ja korraliku tooli ja riided sõbranna lastele osta
võiksite rahad kokku panna ja korraliku tooli ja riided sõbranna lastele osta
On siis selline kerjuse-tüüpi sõbranna? Muidu oleks see hea meetod sellest sõbrannast lahti saamiseks.
võiksite rahad kokku panna ja korraliku tooli ja riided sõbranna lastele osta
Pigem võiks oma turvatooli pakkuda, kui see on just üle jäänud vms. Seda “mul jäi väikeseks, oi kas sa tõesti teed mulle teene ja vabastad mu sellest” annab sõnastada ka nii, et teine ei tunne end kerjusena. Teisest küljest, ega turvatoolidel on ka “turvaline kuni” kuupäev – ma olen vaadanud, et kui mu teine laps esimesele uuena ostetud SSS turvatoolist välja kasvab, on aeg see prügimäele viia.
Kas ei ole mõelnud otse välja öelda: valime odavama restorani, kus on mõistlikumad hinnad, kuna mina ja X ei jaksa xx-restoranis maksta! Või sekkuda turvatooli juttu siis, kui see käis, ja öelda: halloo, pakkuge talle siis oma väikeseks jäänud turvatooli, kui lapse pärast muretsete, aga katsuge aru saada, et x-l pole võimalik poolt oma kuupalka turvatooli alla panna!
Millegi pärast ma arvan, et see lugu on teemaalgataja poolt suures osas välja mõeldud ja suureks puhutud.
Kui aus olla, jääb mulje, et need kaks sõbrannat naudivadki kahekesi neid olenguid, sest saavad esineda ja tunnevad end justkui ülemuslikumana. Nemad juhivad jututeemasid, kohta jms. Ja teie lasete neil seda teha. Ehk saad neid individuaalselt mõjutada st rääkida, mis tunne neil endil oleks, kui ei oleks raha osta parimaid asju või kinkige oma sõbrannale mõned restoranis käimised st tehke välja, mõelge välja, mille eest nt jõulukingitus, sõbrapäeva, naistepäeva, emadepäeva, sünnipäeva jne.
Mina soovitan kohtuda ainult selle sõbrannaga kahekesi, kellega suhted on normaalsed. Kahjuks ongi nii, et väga palju kohtab tänapäeval inimesi, kes õpetavad, kuidas elad aja kes igal sammul heidavad ette, et sa elad valesti. Kurb on selle juures see, et tihti need inimesed pole väga palju ise vaeva näinud selle nimel, et oma ihaldatud elustiili elada.
Mul on üks tuttav, kes üritba ka ol lamingi influencer vmt. räägibki sellest, kuidas elada hästi, ennast hästi utnda, iseendaga sina peal olla jne. Ja kui kokku saame, sisi ka tundub, et saba aru, et kõigil ei ole samad võimalused. Ja siis tuleb temalt nt postitusi stiilis, kuidas hästi toituda tervislikult (50 eri-kallist komponendist koosnevate smuutidega), kuidas elada iseenda jaoks – a la ärka hommikul kell 6 enne ülejäänud peret, las esimene tund olla ainult sinule! eee…ma ärkangi kell 6, kogu perega 😀 Ma tõsiselt imestan nende üle, kes teda veel takka kiidava d- et kas need on ka kõik mehe kulul elavad inimesed või on need inimesed, kes kadestavad teda ja arvavadki, et teevad midagi valetsi, et ei jõua “kell 6, tund enne ülejäänud peret ärgata ja igal õhtul tund aega rahus üksi jalutada, vahet pole, et lapsed pole oma ema 9 h näinud, see 1 h ei tapa neid…”
Ma olen üldiselt selline, kes ebameeldivaid emotsioone tekitavate inimestega kohtuda ei soovi. Ilmselgelt olete lahku kasvanud. Kui rikkuritest sõbrannad ei oska muudel teemadel rääkida, kui vaesemate ostuvalikuid kritiseerida, siis tuleb kohtumistele pikem paus sisse teha.
Ma saan sust täitsa aru,olete kaua koos olnud, aga paraku olete lahku kasvanud.
Ma ei saa aru, miks välditakse ausust
Näiteks ütletki , et pole raha selle ostmiseks või reisile minemiseks. Miks mängida kaasa nn rikkurite standardeid. Ma olen neid vaeseid näinud küll, kes üritavad igal moel nende kambas käia. Rikkurid ostavad mingi vidina siis teine ostab selle smslaenuga…
Kui nad ikka ei saa aru, misk sa vaene oled(usu mind mõnede arvates ongi vaesed lollid ja laisad) siis oled kahjuks vales seltskonnas.
Kahju aga ise olen pidnaud seepärast lapsepõlvesõbrast lahti ütlema
Miks need kaks “rikast” sõbrannat siis peavad alati olenguid korraldama? Ehk kutsud sõbrad teinekord hoopis endale koju kohvitama või teete kuskil looduses kevade poole pikniku. Vöibolla neil ka tüütu, et peab koguaeg korraldama. Korralda ise ja siis saadki nii odava koha valida, mis just sulle passib.
Samas ei taipa ma muidugi, miks on vaja üldse kohtuda inimestega, kellega klappi ei ole.
Kui ühiseid teemasid ei ole, siis pole mõtet ka kokku saada. Mina olen oma suhtlused viinud miinimumini inimestega, kellega mul hea ei ole. Ma ei taha kuulata kellegi õpetust kuidas ma elama pean ja kuidas õige elada on. Ma elan nii nagu ma suudan , saan ja oskan ja suhtlen inimestega , kes seda mõistavad ja sama ellusuhtumisega on. Kui mul nõu vaja, siis ma oskan seda küsida.
Kui ühiseid teemasid ei ole, siis pole mõtet ka kokku saada. Mina olen oma suhtlused viinud miinimumini inimestega, kellega mul hea ei ole. Ma ei taha kuulata kellegi õpetust kuidas ma elama pean ja kuidas õige elada on. Ma elan nii nagu ma suudan , saan ja oskan ja suhtlen inimestega , kes seda mõistavad ja sama ellusuhtumisega on. Kui mul nõu vaja, siis ma oskan seda küsida.
Sellistest sõbrannadest saab lahti. Sugulastega läheb aga keeruliseks. Mul selline mehe õde kes ajab koguaeg viimase peal asju taga ja hindab vaid välist. No ei saa suhtlusest lahti öelda, ikka ühised perekondlikud tegevused jms (mehe perekond väga kokkuhoidev muidu, aga see mehe õde leidis samuti omale rikka mehe ja “pööras ära”)
Ehk on sul aeg vanadest lahti lasta ja uusi sõpru leida? Et inimesed ja nende suhted muutuvad, tekivad ja kaovad, on täiesti normaalne.
Olles ise sarnases olukorras üles kasvanud nagu sinu sõbranna, ütleksin, et ta keskenduks tööle ja lapsele ning leiaks omasugused sõbrannad.
Ka kehvema rahakotiga saab rahuldavalt elada, reisida, süüa. Aga pead leidma omasugused inimesed.
Need vanad ülikoolisõbrannad tulevad tagasi 20a pärast kui nad on mehest lahutatud ja jälle rohkem sarnased sulle. Siis nad kiidavad takka kui tubli sa oled olnud ja kõigega suurepäraselt hakkama saanud.
Jube kahju kui eluaegsed sõbrannad kaoks, aga no viimane kohtumine oli küll mu jaoks täielik piin
No nad vähemalt suhtlevad. Mitte küll soovitud moel, aga siiski. Üks minu ülikooliaegne sõbranna käitub peale rikka mehega kohtumist ja enda head karjääri iga aastaga üha enam nagu oleks ta ajule Botoxist süstitud. Endisest särtsakast ja avameelsest naisest on saanud midagi emotsioonitu roboti taolist. Kerge naeratus ja small-talk – ei ühtegi sügavamat tundevirvendust. Ma ei saagi aru, kas see on seotud hirmuga paljastada oma teisest kursusekaaslasest väga erinevat elustiili või on tal mõni mure.
Kusjuures, see ei pruugi üldse olla pahatahtlik, võib-olla polegi võimalused nii selged – või siis lihtsalt ongi reaalsustaju nii teine, et summadest arusaamine on keeruline. Mul oli täpselt sama olukord eelmises töökohas, kus mina olin üsna madalal positsioonil ja kaks naist, nö töösõbrannat, olid mõlemad juhikohal (küll mitte minu osakonnas). Nemad said kõrget palka ja peresid kummalgi polnud, ja ega nad ka ei saanud aru, kui kurtsid veiniklaasi taga, et “appi, “Pille”, kuidas sa ikka meiega sinna reisile kaasa ei tule…” Ma küll ütlesin siis, et sry, see reis maksab minu poolteist kuupalka juba ainult lennu ja hotelli jagu, noh ja siis tekib piinlik vaikus. Seda ma ütlen küll, et alati, kui väljas käisime, siis nemad tasusid arve. Kõik kordamööda broneerisid, kui minu kord oli, siis tegime istumise minu juures – tegin rõõmuga suupisteid ja tõin veini, aga ei pidanud 100-euroseid šampanjapudeleid kinni maksma 🙂
Kuna üks elab nüüd välismaal, siis saame kokku ainult teisega, kuigi mõlemad töötame juba uutes kohtades. Ega aastad on lähendanud ka, eks ma olen ise ka öelnud, kui halvasti ma end sageli tundsin. Ta on selgitanud, et pahatahtlikku polnud selles küll midagi, see oli lihtsalt nende poolt normaalne elu jagamine – nende jaoks oli see jah võib-olla 500-euroste kingade ostmine lihtsalt päevakaja jagamine, mina olin see, kes ennast halvasti tundis. Aa, seesama sõbranna on öelnud ka, et sa lihtsalt ei mõtle ühel hetkel mingite kulutuste peale, need ongi nagu elu normaalne osa, ja kipub ära ununema, et kõigil nii ei ole. Praegu ma enam seda kuidagi nukralt ei võta, pigem naerame.
Aa, meenub üks tore seik ka. Enne kui see üks sõbranna kolis, siis leppisime kokku, et läheme koos puhkusele. Ma siis ütlesin, et ikka minu võimaluste järgi ka 🙂 Ostsime piletid ja AirBNB Horvaatiasse, väga ootasin seda reisi ja selle korraldamine oli tegelikult tõesti kihvt mälestus. Aga kui kohale jõudsime, siis oli lahkuja sõbranna meile hoopis nädalaks jahi rentinud (seal saab rentida koos purjemeeskonnaga jahti), et see oli tema poolt kingitus hea korralduse eest. Ega ma sain ise ka väga hästi aru, et nad lihtsalt ei tahtnud minu valitud näruses korteris olla, aga praegu on see väga kihvt mälestus ja nad suutsid seda nii kenasti serveerida.
Ma ei tea mis teie palkade vahed on, mina räägin ikka 10-kordsest (sõna otseses mõttes) vahest, ja seal on tõesti keeruline ühildada elustiili ja hobisid. Kui aga inimesed sobivad, siis kõik on suhtluses ja omavahelises austuses kinni!
Oleme neli sõbrannat juba lasteaiast saadik. Praeguseks 30+ ja kõigil oma pereelud, aga ikka suhtleme ja saame regulaarselt kokku. Nüüd saime jälle kokku mõtlen et sellises koosseisus küll enam ei taha kohtuda. Oleme kõik pärist sarnastest (vaesemapoolsest) oludest, läksime koos ka ülikooli. Peale ülikooli kaks abiellusid n-ö rikkuritega ja mina ja veel üks teine siis n-ö tavaliste meestega. Kahjuks see teine “tavaline” sõbranna peale lapse sündi jäi kiiresti leseks. Mis mulle aga kohutavalt närvidele käib, on jõukamate sõbrannade mitte arusaamine, et kõigil ei ole selliseid võimalusi nagu neil. Nt saime sel nv kokku ja nad ca 45 min seletasid sellele vaesemale sõbrannale kui ohtlik ikka on NSS turvatool ja kas ta üldse ei mõtle oma lapse turvalisusele. Teades ise väga hästi et nende poolt soovitatud turvatoolide hinnad on üle poole sõbranna palgast. Või siis kui kokkugi saame, pean koguaeg võitlema, et me ei lähe kõige kallimasse restorani, kuna üks neist ei saa seda omale lubada. Firma riietest ei hakka rääkimagi. Huvitav ka see, et ma olen kõik oma lapsele väikseks jäänud riided sõbrannale andnud, aga need rikkurid müüvad FB-s maha. Ma muidugi üldse ei eelda et peaks oma riideid jagama, aga siis ei peaks ka rääkima et laps peab kindlasti ainult Guguu vms riietega käima.
Ma tõesti ei saa aru, kuidas raha nende mõtlemist ja arusaama elust on nii muutnud. Nad olid väga normaalsed ja arusaajad inimesed varem. Oma vanematega nad ka väga harva kohtuvad (nagu häbeneks neid).
Jube kahju kui eluaegsed sõbrannad kaoks, aga no viimane kohtumine oli küll mu jaoks täielik piin.
Ei ootagi kommentaare, sain lihtsalt ennast tühjaks kirjutada
Need ei ole päris probleemid. Raske on siis, kui laps on haige, puudega, ravi pole, ei tea kaua. Juhtub raske õnnetus, enda või lähedasega. Kusjuures see on elu ja see võib muutuda hetkega. Niikaua naudi elu, suhtle enda väärtushinnangutega sarnaste inimestega (selliseid häid ja huvitavaid, usaldatavaid on vähe), tee tööd, käitu teistega nii nagu sa tahad, et sinuga käitutaks. Raha ja muud sellist ei saa nii oluliseks pidada.
Kokkusaamusi kusjuures organiseerivad ka nemad, sh koha.
Kui teil vaesema sõbrannaga oleks huvi sõprust teistega alal hoida, siis korraldaksite aeg-ajalt ka ise midagi. Ise olete ju initsiatiivi andnud teiste kätte.
Kui ei taha suhelda, ei pea.
Jõukam inimene kaotabki sideme oma minevikuga ning ta ei pruugi ise selle pealegi tulla, et keegi mitte ei vali rumalusest viletsamat toodet, vaid ei suuda paremat toodet lihtsalt osta.
Ma arvan, et mitte ei kao see side vaid nähakse jõhkralt vaeva näitamaks, et seda enam pole.
Ning nende kallid restoranid ja ilmselgelt ülejõu käiva turvatooli pealesurumine on osa enda ega upitamisest.
Mina olen see n.ö. rikas sõbranna ja pean ikka jälgmima, mida räägin. Väga kergelt tuleb see ütlus – oh, mis rikastest rääkida. Sissetulekutest me ei õnneks ei räägi, kindlasti ei ütle – näe ostsin uued saapad, teades, et nende hind on sõbranna pool kuupalka. Kuna käime reisimas, siis ikka tuleb sellest juttu ja siis räägin midagi lõbusat – väldin teemasid, kust võiks tulla välja mõne asja hind. Seega on ka rikastel probleem olla majanduslikult kehvamal järjel sõbrannade hulgas.
aga sama on ju ka muude eluaspektidega. nt oled pikaaegses õnnelikus abielus ja sõbrannal luhtub üks suhte teise otsa või veel hullem, jääb leseks. või sul on mitu last, kes on “kergelt saadud” ja sõbrannal katkeb korduvalt rasedus või nt nurjub kunstlik viljastamine mitmeid kordi või ta laps on väga haige.
meie kõigi elus võib olla asju, mis sõbranna jaoks on “täielik piin”, erinevad materiaalsed võimalused on lihtsalt üks neist ja mitte ehk ka kõige olulisem.
Mina olen see n.ö. rikas sõbranna ja pean ikka jälgmima, mida räägin. Väga kergelt tuleb see ütlus – oh, mis rikastest rääkida. Sissetulekutest me ei õnneks ei räägi, kindlasti ei ütle – näe ostsin uued saapad, teades, et nende hind on sõbranna pool kuupalka. Kuna käime reisimas, siis ikka tuleb sellest juttu ja siis räägin midagi lõbusat – väldin teemasid, kust võiks tulla välja mõne asja hind. Seega on ka rikastel probleem olla majanduslikult kehvamal järjel sõbrannade hulgas.
Tubli! Ja on näha, et vaesemad sõbrad on ennast kenasti kehtestanud, ja sina oled ka suutnud oma suhtlust korrigeerida.
Turvatooli ostmine ei tule ju üleöö ja sss ja nss vahe on, kui sooduseid jälgida väga minimaalne. 200-300 euroga saab ilusti kätte sss tooli. Seega iga kuu 10-20eurot rohkem koguda ja kõrvale panna lapse turvalisust silmas pidades ei ole palju.
Mul oli endal kogemus, et peati rikkaks, kuna lastel oli kallimad asjad, aga ma ostsin alati soodukate ajal vahel 3-4suurust ette. Pigem ostsin korralikud, aga vähem.
