Hea teema. Ka mul on olnud analoogne olukord teemaalgatajaga kus lähedane sõbranna leidis uue mehe, kes mulle ei meeldinud (sarnastel põhjustel) ja suhtlus katkes tema algatusel ootamatult. Elasin ka raskelt üle, aga sellest paugust olen nüüd üle saanud, möödas on ca 5 aastat.
Küll aga nüüd väheke värskem lugu. Kasutasin ühte teenust, kus kohtutakse kindla inimesega kindlate ajavahemike järgi regulaarselt. Tõmbaks ehk paralleeli siinkohal nt küünetehniku juures käimisega. Ühel hetkel läks antud teenusepakkuja dekreeti ja pidin valima uue teenuspakkuja. Vana teenusepakkujaga jäime pärast koostöö lõppu edaspidi kuidagi sujuvalt suhtlema – oli minuvanune naine, kes minuga samas eluetapis ja ellusuhtumise ja põhimõtete kohaselt oli nö. “minu inimene” Hakkasime hästi läbi saama, suhtlesime igapäevaselt. Iga päevaga tundsin aina enam, et me klapime ülihästi omavahel. Olin nii õnnelik, et olin leidnud enda ellu üle hulga aja inimese, kellega veidi intelligentsemat vestlust arendada kui pikendused, mood, riided jms tibijutt. Jagasime omavahel muresid ja rõõme. Elasime teineteisele kaasa – tal tekkisid raseduse lõpus komplikatsioonid ja elasin talle kogu hingest kaasa, et kõik hästi läheks. Tema omakorda mulle seoses selle nö. teenusega (tegemist on teenusega, kus soovitud eesmärgi saavutamiseks peab ka ise pingutama), motiveeris mind, kui mul olid allaandmishetked jne.
Ühel hetkel tekkis meil omavaheline arusaamatus tänu ühele kolmandale inimesele, mis minujaoks oli pigem tol hetkel väike asi. Olin varem ka tähele pannud, et ta reageerib mingites olukordades natuke üle, aga mäletades enda rasedusaegset aega, siis noh, juhtub ikka. Selle konflikti tagajärjel ta ühelhetkel teatas, et ta rohkem minuga suhelda ei soovi ja blokeeris mind sotsiaalmeedias. Jah, kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis oleksin pidanud tolles olukorras käituma veidi teisiti.
Kuid see mis edasi sai.. tund hiljem sain teada, et too kolmas osapool, kelle tõttu see arusaamatus tekkis, on pikemat aega olnud mu abikaasa armuke ja see tuli välja just tänu sellele konfliktile, mis tolle sõbrannaga tekkis. Võtsin temaga kontakti sõnumite teel, kus siis püüdsin talle olukorda selgitada ja palusin võimalust, et ta laseks mul vähemalt selgitada ja võtaks minuga ühendust. Saatsin mitmeid sõnumeid järjest, kogu see olukord, teadmine, et mu pere on lõhki jne, ei olnud ma tolles olukorras ehk kõige adekvaatsem ja tõesti saatsin mitu sõnumit järjest. Ta ei vastanud ja mina ka rohkem ei torkinud ja püüdsin kuidagi selle olukorraga toime tulla, lahutus ja sõbranna kaotus samaaegselt.
Möödus paar nädalat viimasest kontaktist, mina üle elamas oma lahutust ja sõbranna kaotust, iga päev möödus nuttes nagu udus. Kuniks sain kõne politseist. Olin südari äärel, kuna mitte just väga ammu sain kõne algusega “tere helistan politseist” seetõttu, et mu laps sattus ohtlikku olukorda. Siis sain teada, et sama sõbranna oli mu kohta esitanud politseile avalduse, et ma ahistan teda oma sõnumitega ja see häirib teda. Tolleks hetkeks oli viimasest kontaktivõtmise katsest möödas 1,5ndl, kordagi ise ta mu sõnumitele ei vastanud, kasvõi, et lõpeta v ära kirjuta enam vms. Lihtsalt lampi esitas avalduse, politsei sai muidugi aru, et tegu on endiste sõbrannade omavahelise arusaamatusega, aga jah wtf moment oli korralik. Tolle kõne saamise ajal olin ma just parklas autos ja minek oli kellaaja peale järgmisesse kohta. Sinna jäin hiljaks, kuna ma istusin autos ikka tükk aega, elades läbi neid emotsioone, mis see kõne tekitas (tuletas meelde lahutust, eelnevat intsidenti lapsega jne)
Mul on tegelikult hea meel, et tänu temale mu abikaasa afäär välja tuli. Vastasel juhul ma ei tea, kui kaua see oleks veel kestnud, et mu abikaasa elab topeltelu. Teisest küljest on ikka valus laks küll kaotada samaaegselt mees ja sõbranna.
Oeh. Nii hea oli hetkel end siin tühjaks kirjutada, kuna oma tutvusringkonnas seda lahutuselugu algusest lõpuni päris rääkida ma ei saa mitte kellegile austusest selle sõbranna vastu. Tegemist on teenusepakkujaga, kes on oma valdkonnas väga tuntud ja hea tegija ja pool mu tutvusringkonda teab, et ma antud teenusepakkuja juures antud teenust kasutasin. Ei soovi talle halba varju selle omavahelise teemaga tekitada kui ta ükshetk LHP-lt töömaastikule naaseb. Mitmed mu tuttavad ilmselt vajavad edaspidi antud teenust isegi ja nemad saadaksin tema juurde pikema jututa, arvestades kui palju sellel turul on soss-seppasid, kellega on mul endalgi olnud halvad kogemused enne tema juurde jõudmist ja ta on tõesti oma töös ülihea.
Hetkel loodan lihtsalt, et tal läheb rasedusega kõik hästi ja peale sünnitust kui ühel hetkel hormonaalne tasakaal paika läheb tal, meie teed ka ehk uuesti ristuksid. Sõbrannade kaotus on tõesti valusam kui mehest lahkuminek. Mul pole kunagi olnud väga palju sõpru, sest ma ei kannata inimesi, kellega saab vaid moetrendidest, pikendustest jms tibindusest rääkida, teiste lapsevanematega ma eriti pole kunagi klappinud, kuna jututeemad kipuvad vaid lastest koosnema, mina aga sõprussuhtelt ootaks just, et saaks ka muust rääkida. Seega nende väheste, kellega on klapp hea olnud, kaotus on väga väga raske.. Praegugi pisarad silmis kui selle kirja lõppu jõudnud olen.
