Ma kohe ei teagi kas on olemas sõna kirjeldamaks minu idiootsust..
Kui olime elukaaslasega kokku kolinud, tahtsin ma last saada, mees nii väga ei tahtnud. No ja maolen täiesti ära pööranud sellest ideest, tahtsin noor ema olla (olime siis mölemad 21 alles), oma ema sünnitas mind 36aastaselt ja ma olen alati kadestanud neid lapsi kellel noored ja aktiivsed emad, minu oma selline polnud. Igatahes mul oli kinnisidee ja ma nagu ei näinudki probleemi või takistust. Mõlemad käisime tööl, teenisime piisavalt, mõlemal olid autod ja ühine kodu (päranduseks saadud), no mida veel tahta et laps saada? Pm moosisin mehe ära ja lubasin et teen enamuse lapse seotud asjad ise ära, noh et ei takista tal noor olla ja ei pane pidurit ta hobidele. Samas oleks võinud ju salaja ka jääda aga see ei tulnud nagu kõne alla, lõpuks oli siis mees nõus, ütles küll et on liiga noor veel ja tunneb et pole valmis aga ma olin täiesti pöördes juba ja lubasin talle maad ja ilmad kokku. Ja no algul ei jäänud mitu kuud rasedaks, käisime arstide vahet, mis muidugi veelrohkem hirmutas mind. Lõpuks siis jäin rasedaks, planeeritud ja puha. Sünnitus oli raske, lapsel ei hinganud kui sündis, tänaseks on laps 2a ja me käime siiani taastusravil. Ta on pealtnäha täiesti normaalne, lihtsalt füüsiline areng jäi pikalt maha, ta küll käib juba aga mitte nii nagu temaealised. Arstid ütlevad, et 3-4aastaselt on tavaliselt need lapsed juba eakaaslastega sama aktiivsed. No ja muidugi kui ma rasedaks jäin siis lubasin, et laps läheb 1,5aastaselt lasteaeda, aga ma ju ei saanud panna füüsiliselt nörka last aeda, niisiis paneme alles 3aastaselt.
Mees oli kõigega nõus. Ta saab aru et sellist last ei saa aeda panna ja ma pean nüüd \”tema kulul\” aasta elama. Nüüd kui ma seda kirjutan tundub see nii idiootne. Ma olen nii loll. Mees ei ole kordagi vihjanud, et ta ei taha või et kahtseb vms. Ta hoolitseb lapse eest vägapalju (ma ju tegelikult ei ootanud seda üldse). Point on see et nüüd kui mul VH läbi on siis mehe hobid ja heaolu siiski kannatavad selle all. Ma ei saagi aru kas ma olen liiga loll või liiga hea.
Aga ma tunnen end nii süüdi, et sünnitusel ebaõnnestusin ja mehe ja lapse elu ära rikkusin. Ma tean et mitte midgai ei saa enam muuta ja mida ma üldse halan siin, aga ma lihtsalt ei saa üle.
Ma olen nii loll, et lubasin et ta elu ei kannata selle all ja et ta saab noor edasi olla, kuid ei osanud last sünnitada ja keerasin sellega kõik tuksi. Oleks ma ainult suutnud paremini sünnitada..
Laps on väga armastatud ja väga hea laps. Lihtsalt ema andis kunagi lubaduse mida täita ei suuda 🙁
