Teema: kunagine armastus..

#3042857:

#3042812:

#3042801:

#3042799:

#3042793:

#3042713:

Mul sarnane lugu. 7 aastat ei suhelnud, mina sain 2 last, temal ei ühtegi. Elas ühe naisega koos kogu selle aja. Nüüdseks oleme abielus, koos pea 8 aastat, ühine laps ka. Elu parim otsus, et temaga ühendust võtsin.

kuidas sul tuli möte temaga yhendust vötta? olen teemaalgataja.

Mõtlesin ta peale pidevalt, ja peale koolikokkutulekut, kus mina teda nägin, aga tema mind mitte, otsustasin kirjutada. Küsisin lihtsalt et mis teeb ja kuidas läheb, varsti saime kokku ja jätkasime sealt, kus pooleli jäime.

ja mis teil tolajal juhtus?

Temal tekkis teine neiu silmapiirile ja mina liikusin ka edasi.

Aga ka tema siis mötles sinu peale selajal kui te ei suhelnud? olete te rääkinud sellest, mis oli teil kunagi ?

Jap, mõtles, ja oleme palju rääkinud, mis juhtus ja mis oleks võinud juhtuda jne. Meile meeldib, et meil selline ajalugu on. Muidugi oleks tore lastelastele rääkida, et oleme koos alates 15 ja 17 aasta vanusest jne, aga nii on ka hea.

#3043030:

Aga temale mötlemine tekitas sinus missuguseid tundeid,nne kui olid ühendust vötnud ja ka siis peale seda, kui olid seda juba teinudja temaga edasi suhelnud,mis valdas sind enne kokkusaamist?

Kuule, mida sa üritad? Otsid mingeid märke või skeeme? Miks sa tegeled mõttetustega? See, mida tema tundis, ei puutu kuidagi sinusse ega aita kuidagi sind. Sind aitab ainult üks – kohtumine ja ära nägemine, mis saab. Sa ketrad end segaseks siin, oled juba pea pulmakelli helistamas, aga võib olla kohtudes ei teki mingit sädet, see kõik on vaid su mõttetegevuse vili. Ja võib olla tekib ning saate ka toreda loo, mida lapselastele rääkida. Kõike seda saad aga teada vaid kohtudes, mitte siin omaette end segaseks heietades.

#3043096:

Just, lõpeta see ristküsitlus enne kui ennast segaseks mõtled kellegi teise (ühe konkreetse inimese) kogemust enda peale kandes.

Aga tahaks ju kangesti teada, kuidas teistel “selajal” ja “tolajal” läks 🙂

Mul oli enam-vähem sama olukord. Meil tekkis suhe aga tal oli abikaasa ja lapsed. Algul oli jutt nagu tavaliselt, kõik on kodus läbi jne ja tuleb sealt ära, kuna armastab mind meeletult. Kuud muutkui läksid aga ind rauges. Eks abikaasa tajus kriisi ja pingutas kuni mees leebus ja võibolla sai mees minult ka seda energiat, millega kodus jälle sitas suhtes vastu pidada. Valus oli aga lõpetasin selle jandi ära. Aasta pärast saime puht juhuslikult kokku ja kõik hakkas uuesti. Saime kokku jne, nii 2-3 kuud aga lõppes samas kohas. Sain väga haiget, sest ka mina armastasin teda väga. Nii juhtus ka pooleteise aastapärast kolmandat ja siis veel neljandat korda. Põhimõtteliselt oli iga kord koduust seljataga kinni panemas, sest naisega jätkuvalt klapp halb ja mind peast välja ei saa aga midagi ette ta ka ei võtnud. Mina loll aga ootasin ja lootsin. Vahepeal kohtusin ka teiste, vabade meestega aga ühestki pikemast tutvusest midagi tõsisemat või kooselu laadset ei sündinud. Kuidas asi lõppes. Seni oli tema minuga ühendust võtnud, seekord võtsin mina, palusin teda endale appi ja hakkasime uuesti suhtlema. Me ei olnud varem pikemalt koos olnud, mistõttu tegin talle ettepaneku, et tehku ainult üks nädal proovi, et ta saaks pingevabalt ja kella vaatamata rahulikult võrrelda kumb argipäev talle rohkem meeldiks, kelle kõrval ta tegelikult ärgata tahaks.
Oleme tänaseks koos veidi üle kahe aasta, eelmise suve lõpus oli meil pulm ja kui kõik hästi läheb saan maikuus ühe imearmsa tütrekese emaks. Tema lapsed on mind omaks võtnud ja käivad meil rõõmsal meelel.
Minu jaoks on loo moraal lihtne, kui tunned südames, et see üks ja ainus on õige siis tegelikult nii ka ongi.

Kunagine armastus nii kripeldab, öelge mis tahate, arvan, et olime üksteise jaoks need õiged.

See oleks nagu minu lugu olnud. Olin ka aastaid kõrvuni sees ja mulle tundus, et ta tundis sama, sest ta ütles, et armastab ainult mind aga ma ei saa aru mis kuradi autunne või mis see oli, et ei suutnud sealset suhet lõpetada. Naist ei armasta aga laste pärast vindus edasi. Püüdsin siis meest veenda leidma aega meie ühiseks puhkuseks, kas või nädalaks. Nädal Egiptuses kahekesi on odavam kui kahekesi nädal Eestis puhata aga ei võtnud kuidagi vedu. Püüdsin siis kas või mõneks päevaks kuhugi SPA -sse meelitada, et me teeks ja kogeks ka midagi ühiselt aga kartis vist, et keegi näeb vms. Igal juhul lõpuks sain ta ka nõusse, et elaks vähemalt nädalagi minu juures. Püüdsin olla võimalikult igapäevane ja loomulik. Unistasin sisimas, et olemegi abielus ja elamegi koos ja see ongi meie argipäev, hommikul põsemusiga tööle ja õhtul koju jm rutiinid. Sest ma teadsin, et varsti see lõppeb, ta läheb koju ja ongi kõik. Seepärast ei surunud ma ka end peale, et räägime meie suhtest vaid hoidsime ja hoiutasime teineteist ning lasin tal endal rääkida, ilma oma tahtmist peale surumata. Midagi ma siiski tegin õigesti, sest neljandal päeval ta ütles, et tahab jääda minuga. Sellest on aastaid möödas ja mäletan seda kui elu ilusaimat nädalat koos. Armastuse jõud on ikka uskumatult suur. Oleme jäänud kokku, meile kasvab peres kaks last (küll väikese abiga, sest oleme mõlemad üle neljakümne) ja ma tunnen end turvaliselt, hoituna ja armastatuna nagu esimestel kuudel ja ta on nii meie kui oma lastele võrratu isa.
Vana arm ei roosteta ja see on hea ja õige kui ka teie uuesti kokku saate.

#3048251:

#3047861:

#3047811:

Kunagine armastus nii kripeldab, öelge mis tahate, arvan, et olime üksteise jaoks need õiged.

Ja miks te siis koos ei ole, kui olite õiged?

Jooksin ta eest ära, olin noor, hirm oli, häbi oli, enesehinnang oli olematu, olid muud probleemid. Kolisin Eestist väga kaugele, algul oli plaan vaid mõneks aastaks, sellest on nüüd 10 aastat.

Arvan, et oleksin selle suhte noorena ära rikkunud, olen vanem ja targem ka nüüd, kas julgem, seda saab siis teada, kui teda näeks.

Võimalik, et see kunagine armastus on õllekõhuga ja hambutu ning tema nägemine paneks su kripeldamisele punkti. Pealegi sa ei saa kindel olla, et tema arvab samuti, nagu oleksid talle see õige. Ilmselt on tal juba kümne aastaga uus armastus leitud ja pere loodud.

Õllekõhuga ja hambutu ta pole, ka 10 aastat hiljem. Selles olen kindel.
See, et ta sügavalt sisse oli minust võetud, kindel, kas tal veel samad tunded, seda jah ei tea.
Võimalik, et tal keegi uus kõrval jah. Samas on võimalus, et on veel enam-vähem saadaval.

#3048380:

#3048376:

#3048370:

#3048326:

#3048251:

#3047861:

#3047811:

Kunagine armastus nii kripeldab, öelge mis tahate, arvan, et olime üksteise jaoks need õiged.

Ja miks te siis koos ei ole, kui olite õiged?

Jooksin ta eest ära, olin noor, hirm oli, häbi oli, enesehinnang oli olematu, olid muud probleemid. Kolisin Eestist väga kaugele, algul oli plaan vaid mõneks aastaks, sellest on nüüd 10 aastat.

Arvan, et oleksin selle suhte noorena ära rikkunud, olen vanem ja targem ka nüüd, kas julgem, seda saab siis teada, kui teda näeks.

Võimalik, et see kunagine armastus on õllekõhuga ja hambutu ning tema nägemine paneks su kripeldamisele punkti. Pealegi sa ei saa kindel olla, et tema arvab samuti, nagu oleksid talle see õige. Ilmselt on tal juba kümne aastaga uus armastus leitud ja pere loodud.

Õllekõhuga ja hambutu ta pole, ka 10 aastat hiljem. Selles olen kindel.

See, et ta sügavalt sisse oli minust võetud, kindel, kas tal veel samad tunded, seda jah ei tea.

Võimalik, et tal keegi uus kõrval jah. Samas on võimalus, et on veel enam-vähem saadaval.

Njah, internetis nuhkimisega saab teada, milline on ta välimus. Seda ka, kas tal on lapsed. Olles nüüd vanem ja targem, kuidas kavatsed kindlaks teha, kas tal on tunded? Kui sa välismaal elad, siis ei kohtu nagunii enam. Pealegi see, et ta saadaval võib olla, ei tähenda kohe, et ta sinuga suhtesse astuks. Sa arvad, et olete üksteise jaoks õiged.. Minu sõbrannal oli nii, et algul andis mehele korvi, pärast kahetses. Võttis paar aastat hiljem selle mehega ühendust. See mees oli küll siis vallaline, aga vahepeal endale uue silmarõõmu leidnud, kellega nüüd abielus.

Ega ma midagi uut väga välja nuhkinud pole, lapsi paistab tal mitte olevat veel, kindel pole. Mul oli varem ta isikukood ja sellega tuli rohkem asju välja aga aastaid tagasi hävitasin enamus ta pilte ja andmeid ära, arvasin, et ta siis kaob mul peast ka ära. Nüüd andmekaitseseadusega seoses pole ka enam nii palju asju avalikud.

Ühe vana tuttava kaudu saaks ehk uurida kas teda näinud on. Ise tulen vist suvel Eestisse, ehk siis kuidagi näen.

Suhtesse astuda temaga….ma kõige pealt vaatan kuidas suhtlema saaks ning kuidas sõprus läheks jne. Juba see tooks hinge mingi rahu ehk. Juba selles mõttes, et mis tundega edasi minna siin. Ma tunnen, et tema pärast on mul siin raske juuri alla saada. Näen unenägusi, et olen kellestki teisest rase ja satun ta õega ühte kohta ning siis tunnen millise sigadusega ma hakkama olen saanud (et ’hr Õigega’ pole enam võimalust kui kellestki teisest rase).

Kui tal keegi kõrval, sellisel juhul ma torkima ei hakkaks.

Tundub nagu kindel plaan. Aga ikkagi väga imelik on igatseda kedagi, keda pole aastaid näinud ja kellega pole isegi suhelnud. Sõpruse arenedes ehk selgub, et sa ei armastagi teda nagu meest, vaid kui sõpra. Ise ei suudaks ette kujutada, et armastaksin platooniliselt kedagi, kes aastaid hiljem teataks, et muide, temal on ka tunded. Ajast oleks ikka väga kahju. Samuti ei soovi kõik lapsi kasvatada, oma või teiste omi.

Seda vist ei mõistagi keegi, kes ise selles olukorras pole olnud. Mul pole kindlat plaani, on soov ja tahtmine, paar ideed, mis aga ei anna garantiid.
Jah kõike võib juhtuda, et äkki hoopis ei klapi. Või ka vastupidi.
Ma ei mõtlegi, et ta võõraid lapsi kasvataks, vb ta ei taha või ei saagi lapsi. Lastejutu mõte oli milleski muus.
Ajast on ja ei ole kahju, mul oli aega vaja. Ja teisest küljest see, millega 10 aastat sisustanud olen, on mulle head teinud.