Esileht Pereelu ja suhted kunagine kooliaeg ja õpilaste ülistamine ning mahategemine

Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )

Teema: kunagine kooliaeg ja õpilaste ülistamine ning mahategemine

Postitas:
Kägu

Minu koolielu oli üsna kirju. Lõpetasin keska pea 10 aastat tagasi. Vahel harva uurin, kuidas klassikaaslastel läheb, kes kus õpib või töötab. Siiani ajab mind tegelikult vihale see, et oli paar õpetajat koolis, kes pidevalt ülistasid ja kiitsid teatud õpilasi. Üks naisõpetaja kiitiz ja ülistas eelkõige poisse ja noormehi. Oluline oli ka see, millisest perest see laps pärit oli. Kui lapse vanemad olid kultuursed ja “haritud” kiideti lapsi ka rohkem ja muidugi nende kiituste najal tekkis nendel lastel suurem enesekindlus. Mina tütarlapsena olin üsnagi vaesest perest, ei olnud meil kedagi kõrgharidusega, kuigi kõigil mu peres oli mitu annet. Minagi paistsin silma päris mitme loomingulise andega, aga just see naisõpetaja oli see, kes ei tahtnud seda märgata. Kuna tegemist oli väikese linnaga, siis jutte liikus igasuguseid.. minu ema olevat käinud läbi selle õpetaja ühe hea tuttava meesterahvaga ja ma ise ka sain sellest hiljem teada. Kas siis see oli põhjus miks see õpetaja minust mööda vaatas? Nüüd ongi juba mitmeid aastaid olnud mu anded mulle tööks, ilma, et oleksin kuskil ülikoolis lisa õppinud. Kirjutasin ka sellele õpetajale, et saadan talle mõningad oma tööd ülevaatamiseks, et ootan tema tagasisidet, aga pea aastaga ei ole temalt mitte midagi kuulnud. Samas valis ta pärast keska lõppu välja õpilased, kellega nö koostööd teha, ikka need samused, kelle vanemad on haritud, kultuursed ja paksu rahakotiga. Minu vanemad olid pooleldi mustlased.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oh vaene inimene oled tõesti, keda 10-aasta tagused sündmused ikka veel niimoodi kummitavad. Miks on sul selle tropi õpetaja heakskiitu vaja? Hinda ennast ise ja leia enda ümber inimesi, kes sind väärtustavad ja sinu andeid hindavad. Kahju, et lased kellelgi ikka veel oma enesekindluse peal trampida, iseenda kadedusel veel ka sinna jälgi teha. Pea püsti, sa andekas laps!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu kirjeldus on väga ähmane ja segane, aga ma huvi pärast küsin, et mis sorti koostööd teevad üldhariduskoolide õpetajad endiste õpilastega pärast kooli lõpetamist? Mis õppeainetes need “mitu loomingulist annet” küll olla võiks, kus veel 10 a hiljem saadetakse õpetajale töid hindamiseks? Mis tagasisidet sa ootad ja mis koostööd? Tahad, et ta su millekski tööle palkaks või?
Ma olen ka õpetajana töötanud ja no ei kujuta ette sellist olukorda.
Aga äkki need haritlaste peredest pärit sarnaste annetega õpilased just läksid pärast lõpetamist ülikooli edasi õppima ning on nüüd oma erialal ametlikult kvalifitseeritud spetsialistid? Vbl sellepärast õpetaja “valis nemad koostööks”? (Mis krdi aine see küll olla võiks, kunstiõpetus äkki, seal tegutsevad tihti kummalise loogikaga boheemlased?)

Please wait...
Postitas:
Kägu

lase minevikust vabaks ja liigu edasi.

No ju siis ongi nõme õpetaja, selliseid on igas koolis. Nüüd sa enam ei käi selles koolis ja sa ei pea enam otsima selle õpetaja heakskiitu. Parim teguviis on see, et saad enda erialal edukaks ja kui aus olla, siis peaksid ikkagi ka mõne erialakooli või vähemalt koolituse lõpetama. Kuni oled noor, seni ei ole sellest lugu, aga mida vanemaks sa saad, seda olulisemaks muutub see, et sul on haridust rohkem kui vaid gümnaasiumist saadu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tundud väheke häiritud mõttemaailmaga olevat. Tõesti, mis koostööd õpetaja kooli lõpetanud õpilastega tegema hakkab? Ma õpetajana ehmataks päris ära, kui mõni õpilane, kel kooli lõpetamisest juba mitu aastat möödas, saadaks äkitselt heast peast mingeid oma töid “üle vaatamiseks”. Mõtleks, et mingi hulluke ja ka ei vastaks, et siis hakkabki kirjutama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kirjutasin ka sellele õpetajale, et saadan talle mõningad oma tööd ülevaatamiseks, et ootan tema tagasisidet, aga pea aastaga ei ole temalt mitte midagi kuulnud.

Ära kiusa inimest, vaid otsi omale uus, kes sind õpetaks. Kui sul mingid anded on olemas.

Ja miks sa neid ülikooli pole viitsinud täiendama siis minna?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaesekene. Kas sul kedagi teist pole, kellele oma töid saata siis, peale selle ühe, kes sind ei märganud ega tunnustanud? Mida tal enam üle vaadata on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mõne õpetaja puhul on jah tugevalt tunda, kes on tema lemmikud, neid nagu nunnutab rohkem, see võib ka tahtmatu olla muidugi, võibolla ta ise kujutab ette, et see jääb teistele saladuseks. Mõnel õpetajal oleks nagu üldse ükskõik õpilastest ja rohkem muud mured südamel. Ilmselt jääbki kooliajast meelde karjuv ebaõiglus, kui keegi tegi liiga, kui õpetaja karistas sind kellegi teise tegude eest, kui pani ebaõiglaselt madala hinde, õiendas ilmaasjata vms. Aga usu mind, õpetaja ei mõõda sinu väärtust. Kooliaeg sai mööda, elasid üle, said tunnistuse, pole sul temalt rohkem midagi vaja. Mis oleks su jaoks teisiti, kui ta kirjutaks sulle, et sa oled andekaim inimene, keda tal on au olnud õpetada, ja ta tunneb end iga päev süüdi, et ta sulle kooliajal rohkem tunnustust ei jaganud? Kujuta ette, et mina olengi see õpetaja ja praegu just ütlesingi sulle selle tõe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See õpetaja võis ju tropp olla, aga isegi kõige nunnumad õpetajad ei viitsi aastate tagant küll enam endiste õpilaste töid üle vaadata (neil on praegustegi omi sahtlid täis, homseks ära parandada) ja tagasisidet anda.
Sul pole ta tunnustust vaja, otsi seda parem oma hea töö ja annetega oma tänastelt tööandjatelt ja ära looda, et õpetaja hakkab tuhka pähe raputama, et ta su andeid õigel ajal ei märganud. Tal on juba sadade kaupa uusi õpilasi, iga aasta tuleb kümnete viisi juurde. Jäta inimene rahule, ta ei pruugi sind mäletadagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas sa arvad, et olid ainus, keda ei kiidetud või keda lausa laideti või kiusati? Enamus inimesi on ju sellised. Vaata kasvõi oma klassist, mitmel inimesel oleks sama õigustus käituda nagu sina?! Aga ometi teised nii ei tee, sest see on lihtsalt nõme. Teised ei ole erinevalt sinust mingid egomaniakid ja oskavad nõmedatest asjadest üle saada ning elus edasi liikuda!

Käitumise järgi oled küll nagu ärahellitatud jõmpsikas, kes pole elus muud kui kiitust kuulnud ja esimene kord, kui keegi sinu “andest” välja ei tee, oled shokeeritud 10 aastaks. Tere, see ongi elu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul oli koolis palju õpetajaid, kellele olin lausa lemmik. Aga oli ka mitmeid, kellele ma ei meeldinud. Üks ei tahtnud võistlustele saata ehkki olin selles aines peajagu teistest üle, teine õpetaja ütles kehvasti kogu klassi ees jne. Eks see oli ebameeldiv muidugi, aga saan aru, et probleem oli nendes ja mitte minus. Mingit koostööd nendega teha ei tahakski. Sinu puhul on ka selge, et probleem oli selles õpetajas. Oli see päritolu, vaesus või viha su ema peale, mis vahet seal on? Sellise asjaga pole mõtet pead vaevata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks peaks kedagi huvitama keskkooliõpetaja heakskiit, eriti veel, kui sa näed, et tegemist ei ole normaalse inimesega? Lihtsalt mingi tähelepanuvajadus sul?

Kui su anded seisid kunstis, siis kunst ja ilu ongi vaataja silmades.

Ela oma elu tänases päevas ja tulevikule mõeldes, mitte ära piina ennast mingi minevikuga, mis tegelikult ei tähendanud mitte midagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

hoidku jumal õpetajaid selliste õpilaste eest…
nagu neil vähe töid parandada oleks.

kool oli minevikus. nüüd elad tulevikus.
igal õpetajal on tuua näiteid kooliajal viielistest, kes nüüd poe taga õlut kulistavad või kahemeestest, kes nt kirurg, vandeadvokaat või tipppoliitik.

elu läheb edasi ja mine sina koos eluga.
kui sa oleksid peale keskkooli lõppu ülikooli läinud, siis vaataksid keskkoolile kui mingile tähtsusetule vaheetapile, mis ta tegelikult oligi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

või kahemeestest, kes nt kirurg, vandeadvokaat või tipppoliitik.

Ainus usutav neist on poliitik. Ülejäänud ametid nõuavad siiski ka akadeemilist arukust, elutarkusest ei piisa ja seega kahemeestele peaks need ametid üsna kättesaamatud olema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi olnud ei õpetajate ega ka lasteaiakasvatajate lemmik. Ega pole seda olnud ka mu enda lapsed. See on loogiline, et õpsid poevad rohkem nendele, kes on mõjukad, jõukad ja tähtsust täis.
Seda enam olin ma õnnelik, kui kool läbi sai ja selle ukse lõplikult enda selja taga kinni lõin.
Milleks sa otsid enam oma endise õpetaja heakskiitu? See situatsioon on nii absurdne ja veider, et tõest, nii käitudes jätad mulje, et oled veidi “ohhoo”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Selle idee järgi oleksid pidanud õpetajad minule ja mu vennale pugema ja ülistama, kuna mu vanemad olid haritlased, väga mõjukad, samuti olime heal majanduslikul järjel. Mingit vahetegemist mu pinginaabriga, kelle isa oli kolhoosis oskustööline ja ema kontoriametnik ma küll ei märganud. Vend sai kõikide oma popitegemiste ja suitsetamisega vahelejäämiste eest täierauaga. Samas õppisin koolis hästi ja kiideti sellepärast.
Ka minu last ei ülista keegi koolis – kuigi kvalifitseeruks.
Tegelikult paar korda klassis sain oma klassiõdedelt nähvata seetõttu, et olin sellisest perest, kusjuures kui ütlesin, et lähen kindlasti ülikooli, siis visati – eks vanemad sunnivad. Ei sundinud, teadsin juba siis, et ülikool on loogiline jätk keskkoolile.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi olnud ei õpetajate ega ka lasteaiakasvatajate lemmik. Ega pole seda olnud ka mu enda lapsed. See on loogiline, et õpsid poevad rohkem nendele, kes on mõjukad, jõukad ja tähtsust täis.

Seda enam olin ma õnnelik, kui kool läbi sai ja selle ukse lõplikult enda selja taga kinni lõin.

Milleks sa otsid enam oma endise õpetaja heakskiitu? See situatsioon on nii absurdne ja veider, et tõest, nii käitudes jätad mulje, et oled veidi “ohhoo”.

See järeldus on küll vale. Õpetajatele meeldivad tegelikult targad lapsed. kellega neil pole probleeme jne. Minu vanemad pole olnud ei jõukad ega tähtsad- Üks oli raamatupidaja ja teine keevitaja, mõlemad keskharidusega. Ometi olin nii mina kui mu õde paljude õpetajate lemmik. Eriti teravalt tundsin seda peale kooli vahetamist keskkoolis (kus keegi isegi ei teadnud mu vanemaid – teine linn). Vahepeal ajas isegi naerma, mille eest ma häid hindeid sain.

Kusjuures selle lemmikute-teema juures on kõige tobedam asi see, et lõpuks on kaasõpilased pahased mitte õpetaja, vaid selle lemmiku peale, justkui ma oleks midagi eriliselt teinud selleks. Ei olnud ma mingi ülipriima õpilane, vaid tavaline 3-4-5, sõltuvalt ainest. Ei olnud ma nö ühiskondlikult aktiivne kuskil õpilaskogudes. Ei olnud ma nohik, aga ka mitte “pop” vaid lihtsalt tavaline endale keskenduv.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi olnud ei õpetajate ega ka lasteaiakasvatajate lemmik. Ega pole seda olnud ka mu enda lapsed. See on loogiline, et õpsid poevad rohkem nendele, kes on mõjukad, jõukad ja tähtsust täis.

Aga võibolla pole sina ja su lapsed olnud õpetajate silmis heas kirjas sellepärast, et peate neid mingiteks alamklassist teenindajateks, silmakirjalikeks pugejateks, kes tuleb teatud eluetapis lihtsalt üle elada?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma nii palju seda teemaalgatust mõistan, et mind kummitab 20 aastat peale keskkooli lõpetamist juhtum veel põhikooli päevilt, kui 8. või 9. klassi bioloogia õpetaja pani oma aine hinded välja, hinnates õpilaste vihikute välimust, seejärel tuli ka veel ka koolieksam.
Ma olin just õhema vihiku täis kirjutanud ja võtnud uue vihiku kasutusele üsna aine lõpus.
Õhema vihiku tagumistele lehekülgedele olin kritseldanud juba muud infot.
Vihikute hindamise käigus vaatas see õpetaja mu mõlemad vihikud üle ja teatas, et õhem vihik on mingi sodivihik ja pani mulle aine hindeks 3. Koolieksami tegin ma hindele 5.
24 aastat on möödas ja ma siiani vahel mõtlen, mida täiskasvanud inimesena ütleks sellele õpetajale… siis ei julgenud midagi öelda, aga ebaõiglase kohtlemise tunne on siiani.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas sa arvad, et olid ainus, keda ei kiidetud või keda lausa laideti või kiusati? Enamus inimesi on ju sellised. Vaata kasvõi oma klassist, mitmel inimesel oleks sama õigustus käituda nagu sina?! Aga ometi teised nii ei tee, sest see on lihtsalt nõme. Teised ei ole erinevalt sinust mingid egomaniakid ja oskavad nõmedatest asjadest üle saada ning elus edasi liikuda!

Käitumise järgi oled küll nagu ärahellitatud jõmpsikas, kes pole elus muud kui kiitust kuulnud ja esimene kord, kui keegi sinu “andest” välja ei tee, oled shokeeritud 10 aastaks. Tere, see ongi elu.

Teemaalgataja ära sellise inimese kommentaari tähele pane. Ebaõiglus jätab sügava jälje ja annab tunda ka aastaid hiljem. Olen kooliajal kokkupuutunud teemaalgataja kirjeldatud õpetajaga. Rängemate näidetena alandas ta neid, kes olid alkohoolikute perest. Ja see toimus vabas Eestis. Juba tollase juntsuna sain aru, et see õpetaja oli halb inimene. Täiskasvanuna ütleks, et lausa jäletis. Mitte kunagi ei ole ma ise õpetajana hinnanud õpilasi nende vanemate järgi. Sellised inimesed ei tohiks koolis töötada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

või kahemeestest, kes nt kirurg, vandeadvokaat või tipppoliitik.

Ainus usutav neist on poliitik. Ülejäänud ametid nõuavad siiski ka akadeemilist arukust, elutarkusest ei piisa ja seega kahemeestele peaks need ametid üsna kättesaamatud olema.

Mina tean üht ülituntud arsti, kes oli koolis puhas kahemees, paar kolme viskas sekka. Suvel vastu viimast klassi võttis end kokku, viimase klassi lõpetas puhtalt viitega – kõik seepärast, et oli otsustanud arstiks saada. Mingid varasemad hinded parandas ka ära veel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

ametid nõuavad siiski ka akadeemilist arukust,

Akadeemiline arukus ei pruugi alati väljenduda koolihinnetes. Olen nõus, et enamasti väljendub, aga halvad hinded ei ole sageli akadeemilise võimekuse puudumise kriteerium. Sellest ei maksa järeldada, et igas kahemehes peitub akadeemik, aga mõnes küll.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina tean üht ülituntud arsti, kes oli koolis puhas kahemees, paar kolme viskas sekka. Suvel vastu viimast klassi võttis end kokku, viimase klassi lõpetas puhtalt viitega – kõik seepärast, et oli otsustanud arstiks saada. Mingid varasemad hinded parandas ka ära veel.

Praegu see ei toimiks, kuna lõpuhinnete panemisel arvestatakse kolme aasta ehk terve gümnaasiumiperioodi jooksul saadud kursusehindeid. Eraldi teema on muidugi, kui suurt rolli lõputunnistus ülikooli sissesaamisel üldse mängib, aga riigieksami tulemused kindlasti mängivad ja kui gümnaasiumiajal kahtede-kolmedega läbi laveerida, kust siis need tohutult head eksamitulemused äkki välja peaks hüppama? Kui juba nii tark olla, et eksamid hästi teha, miks siis gümnaasiumis peaks ainult kahed-kolmed olema, nelja saada pole sugugi nii raske, isegi viis peaks mõtlemisvõimelisele inimesele, kes meditsiini suudab õppida, peaaegu kõigis ainetes jõukohane olema. Puhas kahemees oleks ennemuiste muidugi gümnaasiumist välja heidetud, isegi praegu oleks sama lugu, nii et su jutt on liialdus nagunii.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

või kahemeestest, kes nt kirurg, vandeadvokaat või tipppoliitik.

Ainus usutav neist on poliitik. Ülejäänud ametid nõuavad siiski ka akadeemilist arukust, elutarkusest ei piisa ja seega kahemeestele peaks need ametid üsna kättesaamatud olema.

oma viga kui ei usu. iga kord kui näen kuskil ajalehes selle nüüdseks juba kiila ja paksu advokaadi tähtsat nägu, tuleb meelde, kuidas ta 8.kl tunni ajal mööda pinke jalutas, noori naisõpetajaid p…ssse saatis ja ähvardas igasuguste koledate asjadega, kui talle 2 asemel 3 ei panda. keskkooli ta oma kooli edasi ei saanud, läks kuhugi mujale.
aga… ministriks sai hiljem üks, kes oli kooliajal nii vaikne hiireke, et ei teinud suudki lahti, kui oli vaja tahvli juurde vastama tulla.

mu oma klassikaaslaste hulgast sai hiljem perearstiks tüdruk, kes isegi käsitöötunnis nõelga sõrme torgates tilka verd nähes ära minestas – ma pole senini aru saanud, kuidas ta anatoomikumis vastu pidas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina tean üht ülituntud arsti, kes oli koolis puhas kahemees, paar kolme viskas sekka. Suvel vastu viimast klassi võttis end kokku, viimase klassi lõpetas puhtalt viitega – kõik seepärast, et oli otsustanud arstiks saada. Mingid varasemad hinded parandas ka ära veel.

Praegu see ei toimiks, kuna lõpuhinnete panemisel arvestatakse kolme aasta ehk terve gümnaasiumiperioodi jooksul saadud kursusehindeid. Eraldi teema on muidugi, kui suurt rolli lõputunnistus ülikooli sissesaamisel üldse mängib, aga riigieksami tulemused kindlasti mängivad ja kui gümnaasiumiajal kahtede-kolmedega läbi laveerida, kust siis need tohutult head eksamitulemused äkki välja peaks hüppama? Kui juba nii tark olla, et eksamid hästi teha, miks siis gümnaasiumis peaks ainult kahed-kolmed olema, nelja saada pole sugugi nii raske, isegi viis peaks mõtlemisvõimelisele inimesele, kes meditsiini suudab õppida, peaaegu kõigis ainetes jõukohane olema. Puhas kahemees oleks ennemuiste muidugi gümnaasiumist välja heidetud, isegi praegu oleks sama lugu, nii et su jutt on liialdus nagunii.

Eh, ei, see ei ole liialdus. Ta jäi korra istuma, aga muul ajal veeti läbi koos suvetöödega. Pea tal lõikas, aga lõbuseda oli põnevam. Aasta siis oli 1979, kui ta lõpetas. Või 80.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Praegu see ei toimiks, kuna lõpuhinnete panemisel arvestatakse kolme aasta ehk terve gümnaasiumiperioodi jooksul saadud kursusehindeid. Eraldi teema on muidugi, kui suurt rolli lõputunnistus ülikooli sissesaamisel üldse mängib, aga riigieksami tulemused kindlasti mängivad ja kui gümnaasiumiajal kahtede-kolmedega läbi laveerida, kust siis need tohutult head eksamitulemused äkki välja peaks hüppama? Kui juba nii tark olla, et eksamid hästi teha, miks siis gümnaasiumis peaks ainult kahed-kolmed olema, nelja saada pole sugugi nii raske, isegi viis peaks mõtlemisvõimelisele inimesele, kes meditsiini suudab õppida, peaaegu kõigis ainetes jõukohane olema. Puhas kahemees oleks ennemuiste muidugi gümnaasiumist välja heidetud, isegi praegu oleks sama lugu, nii et su jutt on liialdus nagunii.

No mingi osa kahelistest ei ole mitte lollid, aga lihtsalt neid ei huvita kool. Ja kui siis ühel hetkel endale eesmärgid seavad, õpivad riigksamiteks, teevad need ära ja saavadki sisse. selliseid on. Mitte väga palju, aga on, ma usun, et iga õpetaja on mõne sellisega kokku puutunud, kes vaatamata sellele, et koolis õppida ei viitsinud, popitas, suvetöödel oli ja ehk istumagi jäi lõpuks ülikooli läks ja seal ka suurepäraselt hakkama sai. Tänapäeval on ju võimalik need riigeksamid ka hiljem uuesti teha. Minnakse peale ennast põhikoolist kuidagi läbivedamist kuskile kutsekasse, mngil hetkel leitakse endas motivatsioon, tehakse riigeksamid ning õpitakse edasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu valem õpetajatele meeldimiseks oli ilmselt see, et ma olin lapsena (juba algklassides) väga täiskasvanu moodi. Ma käisin koolis tõsiselt, nagu täiskasvanu käib tööd tegemas. Tunnis olin alati tõsine ja keskendunud õppeaine sisule. Samal ajal, kui paljud teised kas vaimustusid õpetajast (pidades teda oma sõbraks) või vastupidi, solvusid õpetaja peale hingepõhjani, võtsin mina õpetajaid rohkem kui ametiisikuid. Ühe õpetaja stiil võis mulle meeldida rohkem (nende tundi läksin parema meelega) kui mõne teise oma (nende tundi läksin veidi vastumeelsemalt ja võisin ka näiteks klassikaaslastele/vanematele öelda, et mulle ei meeldi see õpetaja eriti), aga mingit draamat ei teinud, kaasa töötasin ikka. Kui sain kehvema hinde, siis ei solvunud ega pidanud maailmalõpuks, vaid võtsin lihtsalt nii, et oleks pidanud materjali paremini läbi töötama.

Minu tõsine ja distsiplineeritud olek tagas ladusad suhted täiskasvanutega, sh. õpetajatega. Samas tekitas mittemõistmist teiste laste poolt, süüdistused pugemises. Kuulsin klassikaaslastelt vahel: “Pugeja!” või poetas mõni halvustava tooniga: “Ei noh, sina oled ju lemmiklaps – õpetaja jälle kiitis sind!!!”. Oli ka lihtsalt vaikset ignoreerimist, et sina pole nagu meie, meie sind oma seltskonda ei oota. Tõmbusin süngeks ja mõtlesin, et mida ma siis nagu tegema peaks – roppe sõnu karjuma või mõne akna puruks viskama (kumbki polnud üldse minulik), et tõestada, et ma pole pugeja või? Mida aasta edasi, seda kinnisem olin klassikaaslastega suheldes. Tundsin, et ma ei oska nendele meelepärane olla, kuigi ma omameelest midagi vaenulikku ei tee/ei ütle.

Hilisemas elus pole edu/ebaedu seotud üksüheselt sellega, kui lemmik või põlatu keegi õpetajate poolt oli. Nüüd, kui oleme keskealised, on paljud õpetajad juba surnud ka.

Nii et selles mõtte ma ka ei sa aru teemaalgataja püüdest just selle õpetajaga kontakti otsida ja just temalt tunnustust otsida – ega ta ei ole ju ainus erialainimene? Kui ei õnnestu suhtlus – suhtle teistega oma ringkonnast, mis sa sellesse ühte inimesse nii kinni jääd!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui ma kooli unes näen, siis on see ikka seotud mingi hirmuga, seega ka mul polnud koolis elu lust ja lillepidu, peale selle olime vaesed. Seega sa pole ainuke.

Please wait...
Näitan 28 postitust - vahemik 1 kuni 28 (kokku 28 )


Esileht Pereelu ja suhted kunagine kooliaeg ja õpilaste ülistamine ning mahategemine