Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kunagised teadmised, mis enam ei kehti

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 181 )

Teema: Kunagised teadmised, mis enam ei kehti

Postitas:
KuuS

See on muide ka inimestel nii!

Aga inimestel ei ole nii, sest kui peale rinnapiimast võõrutamist pakkuda lapsele piimatooteid ikka edasi, siis tema laktaas ei lakka töötamast (täiskasvanud loomad ju reaalselt mingit piima kuskilt ei saa eale võõrutamist, keegi ei tule neile piima söötma, seega pole seda ensüümi neile enam vaja). Iseasi, kas peab pakkuma, aga kui pakkuda, siis enamusel (põhjamaalastel ja ürgajast saadik piima toiduks tarvitanud rahvastel) ei kujune mingit piimatalumatust. Eestlastest on laktoositalumatud 25% ja ka talumatusel on erinevaid vorme ja raskusastmeid (kes saab süüa hapupiimatooteid, kes mitte neidki jne).

On inimesi, kes ei talu laktoosi, on inimesi, kel tekitab probleeme piimavalk kaseiin (mis seob piimakaltsiumi ja seetõttu on piimas kaltsium tegelikult raskesti omastatav, palju mõttekam on süüa luudega räime nt). On inimesi, kes ei talu või kellele tekitab terviseprobleeme gluteen, aga ei saa ütelda, et gluteen on kõigile kahjulik. Samamoodi piimaga.

Jah, kui piima muudkui edasi anda, siis ei kujune talumatust (vähemalt mitte kohe, hiljem elus võib ikka tekkida). Pidasin silmas vitamiinipuudust. See tekib ka inimesel, kui piim on toidulaual nii A ja O nagu ta on. Ehk on see muutumas…

vitamiinipuudus piima joomisest?

Nii? Ja sa ootad, et ma hakkan siia tekstikordusi panema või ehk oskad ise ka lugeda? Kui ei soovi, ei taha, ei huvita, siis head isu ja elame edasi.

+2
-21
Please wait...

Postitas:
Tahesara

Aga inimestel ei ole nii, sest kui peale rinnapiimast võõrutamist pakkuda lapsele piimatooteid ikka edasi, siis tema laktaas ei lakka töötamast (täiskasvanud loomad ju reaalselt mingit piima kuskilt ei saa eale võõrutamist, keegi ei tule neile piima söötma, seega pole seda ensüümi neile enam vaja).

Ilmselt on see kassidega samamoodi, muidu oleks kassid ammu välja surnud. Nõukaajal ja ilmselt enne seda, oli maakasside toit piim perenaiselt +ise hangitav liha. Linnas ehk poputati neid kalaga, maal ei olnud kala inimestelegi kättesaadav. Mingeid kassikrõbinaid-(konserve) meil ei tuntud/müüdud.

+20
-1
Please wait...

Postitas:
Agathe

Aga inimestel ei ole nii, sest kui peale rinnapiimast võõrutamist pakkuda lapsele piimatooteid ikka edasi, siis tema laktaas ei lakka töötamast (täiskasvanud loomad ju reaalselt mingit piima kuskilt ei saa eale võõrutamist, keegi ei tule neile piima söötma, seega pole seda ensüümi neile enam vaja).

Kui šokolaad on koertele otseselt keskmiselt kiire toimega mürk, siis piim mitte kõikidele kassidele. Veterinaarid, muidugi vajadusel parandage mind kasside osas. Lihtsalt suur osa kasse ei talu laktoosi, neil hakkab kehv – ära ei sure ka kui iga päev joovad, aga võivad oksendada ja kõht võib lahti olla. Aga paljudele kassidele ei tee see midagi. Kokkuvõttes saame kõik taandada ka näitlikustamise mõttes inimestele. Mõnd väga maitsvat asja võib osa inimesi süüa ka kui teavad, et mitte tapvalt, aga mingil määral paha hakkab. Ikka järgmine kord söövad ja ülejärgmine ja nii edasi, läbi elu. Paha läheb üle, aga nii maitseb. Ilmseim näide on alkohol, aga ka näiteks saiakesed, šokolaad, mis kellelegi. Mulle seened.

Mis kalasse puutub (nagu et seda oli Eestis saada vaid linnades ja väljaspool linnu kala polnud, keegi kirjutas), siis vaadates Eesti rannajoone pikkust ja veekogude arvu ning teades, kuidas näiteks särje ja räimega vanasti toimetati, maal paljudes kohtades siiski kala kassile anti. Mind ennastki saadeti sügaval vene ajal jõest kassile kala püüdma. Aga kas ka ussirohtu anti…vat see on juba karmim küsimus.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Wanda

Ilmselt on see kassidega samamoodi, muidu oleks kassid ammu välja surnud. Nõukaajal ja ilmselt enne seda, oli maakasside toit piim perenaiselt +ise hangitav liha. Linnas ehk poputati neid kalaga, maal ei olnud kala inimestelegi kättesaadav. Mingeid kassikrõbinaid-(konserve) meil ei tuntud/müüdud.

Vähe sellest, et kassidele ei tohi piima anda. Nüüd selgus, et kassid ei tohi ka kala süüa.

+14
-4
Please wait...

Postitas:
Kutsarhobusel

Ilmselt on see kassidega samamoodi, muidu oleks kassid ammu välja surnud. Nõukaajal ja ilmselt enne seda, oli maakasside toit piim perenaiselt +ise hangitav liha. Linnas ehk poputati neid kalaga, maal ei olnud kala inimestelegi kättesaadav. Mingeid kassikrõbinaid-(konserve) meil ei tuntud/müüdud.

Vähe sellest, et kassidele ei tohi piima anda. Nüüd selgus, et kassid ei tohi ka kala süüa.

Ei tohikski. Kala pole kassile loomuomane toit.

+2
-30
Please wait...

Postitas:
Agathe

Kala pole kassile loomuomane toit.

Mõned sajandid pehmelt öeldes siiski on kassid kala saanud muu kõrvale, kuigi muidugi elab kass ka ilma kalata. Pöörakem siiski siinkohal tähelepanu Türgi Van tõugu kassidele, kes aborigeense tõuna peamiselt (aga mitte ainult) kaladest toituvadki, püüdes neid ka ujudes. Nüüd on tõugu segatud, aga nende sadade aastate jooksul need va Vanid ellu ometi jäid ja nii kõvasti, et nende järeltulijaid on üsna palju terves maailmas. Osa emigreerunud loomulikul teel, osa lemmikutena, osa siis millalgi eelmise sajandi keskel toodud Euroopasse ja siin segunenud.

+22
-1
Please wait...

Postitas:
Lady_Red

Ilmselt on see kassidega samamoodi, muidu oleks kassid ammu välja surnud. Nõukaajal ja ilmselt enne seda, oli maakasside toit piim perenaiselt +ise hangitav liha. Linnas ehk poputati neid kalaga, maal ei olnud kala inimestelegi kättesaadav. Mingeid kassikrõbinaid-(konserve) meil ei tuntud/müüdud.

Vähe sellest, et kassidele ei tohi piima anda. Nüüd selgus, et kassid ei tohi ka kala süüa.

Ei tohikski. Kala pole kassile loomuomane toit.

See tegelikult ei ole päris tõene. Kala võib kasside anda küll ja ka nende jaoks on kalas vajalikke aineid. Aga see ei ole “complete food” kassi jaoks. Samamoodi ei ole “complete food” ka tükk puhast sealiha. Looduses kaslane sööb saaklooma ära tervenisti ja saab seeläbi vajalikud ained erinevatest kehaosadest (nt saaklooma aju ja silmad ja siseorganid sisaldavad kõik midagi vajalikku).

Seetõttu on tasakaalukas toitumine kassidele sama oluline, kui inimestele, tasakaalukas nende jaoks on lihtsalt erinev.

Ei saanud lihtsalt nii ebatõese informataiooni levitamise kohta vaiki olla, kui, et seda on täielik kalasöömise täielik keeld kassidele.

+18
-2
Please wait...

Postitas:
Kutsarhobusel

Ilmselt on see kassidega samamoodi, muidu oleks kassid ammu välja surnud. Nõukaajal ja ilmselt enne seda, oli maakasside toit piim perenaiselt +ise hangitav liha. Linnas ehk poputati neid kalaga, maal ei olnud kala inimestelegi kättesaadav. Mingeid kassikrõbinaid-(konserve) meil ei tuntud/müüdud.

Vähe sellest, et kassidele ei tohi piima anda. Nüüd selgus, et kassid ei tohi ka kala süüa.

Ei tohikski. Kala pole kassile loomuomane toit.

See tegelikult ei ole päris tõene. Kala võib kasside anda küll ja ka nende jaoks on kalas vajalikke aineid. Aga see ei ole “complete food” kassi jaoks. Samamoodi ei ole “complete food” ka tükk puhast sealiha. Looduses kaslane sööb saaklooma ära tervenisti ja saab seeläbi vajalikud ained erinevatest kehaosadest (nt saaklooma aju ja silmad ja siseorganid sisaldavad kõik midagi vajalikku).

Seetõttu on tasakaalukas toitumine kassidele sama oluline, kui inimestele, tasakaalukas nende jaoks on lihtsalt erinev.

Ei saanud lihtsalt nii ebatõese informataiooni levitamise kohta vaiki olla, kui, et seda on täielik kalasöömise täielik keeld kassidele.

http://www.allcatsvetclinic.com/storage/app/media/do-not-feed-fish-to-your-cat.pdf

 

0
-8
Please wait...

Postitas:
matas

See on muide ka inimestel nii!

Aga inimestel ei ole nii, sest kui peale rinnapiimast võõrutamist pakkuda lapsele piimatooteid ikka edasi, siis tema laktaas ei lakka töötamast (täiskasvanud loomad ju reaalselt mingit piima kuskilt ei saa peale võõrutamist, keegi ei tule neile piima söötma, seega pole seda ensüümi neile enam vaja). Iseasi, kas peab pakkuma, aga kui pakkuda, siis enamusel (põhjamaalastel ja ürgajast saadik piima toiduks tarvitanud rahvastel) ei kujune mingit piimatalumatust. Eestlastest on laktoositalumatud 25% ja ka talumatusel on erinevaid vorme ja raskusastmeid (kes saab süüa hapupiimatooteid, kes mitte neidki jne).

On inimesi, kes ei talu laktoosi, on inimesi, kel tekitab probleeme piimavalk kaseiin (mis seob piimakaltsiumi ja seetõttu on piimas kaltsium tegelikult raskesti omastatav, palju mõttekam on süüa luudega räime nt). On inimesi, kes ei talu või kellele tekitab terviseprobleeme gluteen, aga ei saa ütelda, et gluteen on kõigile kahjulik. Samamoodi piimaga.

Nõukaajal jõid kõik piima, liitrite kaupa. See oli ainus kättesaadav toit. Töökohtades jagati tasuta. Ei tea, mis teooriat sa siin leiutad.

+19
-6
Please wait...

Postitas:
KuuS

Ja ahvidele tegelikult ei sobigi banaan ja hiirtele juust.

+14
-4
Please wait...

Postitas:
Tahesara

Mis kalasse puutub (nagu et seda oli Eestis saada vaid linnades ja väljaspool linnu kala polnud, keegi kirjutas), siis vaadates Eesti rannajoone pikkust ja veekogude arvu ning teades, kuidas näiteks särje ja räimega vanasti toimetati, maal paljudes kohtades siiski kala kassile anti. Mind ennastki saadeti sügaval vene ajal jõest kassile kala püüdma.

Oled nõukaajal USA-s käinud (ma ei kujuta küll ette millise seltskonnaga see võimalik sai olla kui isegi kuulus Länik sai ainult Kuubale, Indiasse) aga kas sa Saaremaal/Hiiumaal kordagi ei käinud? Ei tea kuidas sinna pääsemini oli? Kuidas sa ei tea, et mereäär oli rahvale suletud, üksikutesse kohtadesse pääses eriloaga. Loe kasvõi kunagise kuulsa Käsmu kaptenite küla ajalugu, et mis sellest tiblade ajal sai.

Minu vanemad käisid mõnikord Mehikoormast kala toomas. Ka seal ei olnud nii, et läksid ja ostsid. Tuli kodustada mõni kalur ja loota, et tema paatkond sai nii palju saaki, et riiginormist üle jääva ära sai osta. Sedagi salaja toimetades.

Mismoodi kala mere äärest suvel Lõuna-Eestisse jõudma oleks pidanud kui külmetusega autosidki ei olnud. Poeski vist külmlette ei olnud? Igatahes Tartu Turuhoone kalaosakond haises rõvedalt, hoiti vist soojas.

Ju sind taheti jalust ära saata, mitte ei loodetud kassile kala saada.

 

 

+3
-22
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Agathe

Mis kalasse puutub (nagu et seda oli Eestis saada vaid linnades ja väljaspool linnu kala polnud, keegi kirjutas), siis vaadates Eesti rannajoone pikkust ja veekogude arvu ning teades, kuidas näiteks särje ja räimega vanasti toimetati, maal paljudes kohtades siiski kala kassile anti. Mind ennastki saadeti sügaval vene ajal jõest kassile kala püüdma.

Oled nõukaajal USA-s käinud (ma ei kujuta küll ette millise seltskonnaga see võimalik sai olla kui isegi kuulus Länik sai ainult Kuubale, Indiasse) aga kas sa Saaremaal/Hiiumaal kordagi ei käinud? Ei tea kuidas sinna pääsemini oli? Kuidas sa ei tea, et mereäär oli rahvale suletud, üksikutesse kohtadesse pääses eriloaga. Loe kasvõi kunagise kuulsa Käsmu kaptenite küla ajalugu, et mis sellest tiblade ajal sai.

Minu vanemad käisid mõnikord Mehikoormast kala toomas. Ka seal ei olnud nii, et läksid ja ostsid. Tuli kodustada mõni kalur ja loota, et tema paatkond sai nii palju saaki, et riiginormist üle jääva ära sai osta. Sedagi salaja toimetades.

Mismoodi kala mere äärest suvel Lõuna-Eestisse jõudma oleks pidanud kui külmetusega autosidki ei olnud. Poeski vist külmlette ei olnud? Igatahes Tartu Turuhoone kalaosakond haises rõvedalt, hoiti vist soojas.

Ju sind taheti jalust ära saata, mitte ei loodetud kassile kala saada.

Miks iganes sa püüad mulle ära panna, kui sa vaatad rannajoont, järvi ja oled vanem kui 14, saad ju aru. Proovi vähemalt. Emajõe kaldad suurimas osas polnud kunagi kinni. Ei olnud kinni ja läbisid Eestit või ei? Ei Pedeli ei Mustjõe, Võhandu, Sauniku, Õhne jõgi jne jne? Ega ka polnud meil Peipsi, ega Võrtsjärv, ega Saadjärv ega sadakond muud järve maal saadaval. Saaremaalt vanaisa vend sai päeva ajal kalastada – muidugi mitte öösel. Mis su mure täpsemalt on. Su väide on, et eestlased ei püüdnud kala ja vanad eestlased kunagi ja üldse ei söönud taludes kala või mis? Nalja viskad. Rannarahvas 🙂

Kui on meri hügehall..

+20
0
Please wait...

Postitas:
Tahesara

Emajõe kaldad suurimas osas polnud kunagi kinni,

Kas sellisest veest püütud kala tekitab isu

Vaade Emajõele.

https://novaator.err.ee/837929/miks-27-aastat-parast-noukaaega-endiselt-emajoe-pohja-ei-nae

Ma ei viitsi uurida, aga kahtlustan, et püüdmine ikka päris vaba ei olnud. Nüüdki käib ju lubade, mõõtude, hooaegade põhjal.

Minu viga jah, et ma ei salli suurustajaid, kelkijaid, ärplejaid.

0
-27
Please wait...

Postitas:
Agathe

Ma ei viitsi uurida, aga kahtlustan, et püüdmine ikka päris vaba ei olnud.

Aga enne oma suurustamist ja ärplemist püüa veidike vanade eestlaste toidulauda uurida. Lihtsalt proovi.

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Tahesara

Arvan, et soolasilk sealt tünnist kassides vaimustust ei tekitanud ka vanade eestlaste ajal Vana metsamehe blogi: märts 2021

https://vanametsameheblogi.blogspot.com/2021/03/

Jah, selline kala jõudis ka minu eelkäijateni Lõuna-Eestisse, aga seda enne nõuka aega.

 

0
-18
Please wait...

Postitas:
mobile

Mis kalasse puutub (nagu et seda oli Eestis saada vaid linnades ja väljaspool linnu kala polnud, keegi kirjutas), siis vaadates Eesti rannajoone pikkust ja veekogude arvu ning teades, kuidas näiteks särje ja räimega vanasti toimetati, maal paljudes kohtades siiski kala kassile anti. Mind ennastki saadeti sügaval vene ajal jõest kassile kala püüdma.

Oled nõukaajal USA-s käinud (ma ei kujuta küll ette millise seltskonnaga see võimalik sai olla kui isegi kuulus Länik sai ainult Kuubale, Indiasse) aga kas sa Saaremaal/Hiiumaal kordagi ei käinud? Ei tea kuidas sinna pääsemini oli? Kuidas sa ei tea, et mereäär oli rahvale suletud, üksikutesse kohtadesse pääses eriloaga. Loe kasvõi kunagise kuulsa Käsmu kaptenite küla ajalugu, et mis sellest tiblade ajal sai.

Minu vanemad käisid mõnikord Mehikoormast kala toomas. Ka seal ei olnud nii, et läksid ja ostsid. Tuli kodustada mõni kalur ja loota, et tema paatkond sai nii palju saaki, et riiginormist üle jääva ära sai osta. Sedagi salaja toimetades.

Mismoodi kala mere äärest suvel Lõuna-Eestisse jõudma oleks pidanud kui külmetusega autosidki ei olnud. Poeski vist külmlette ei olnud? Igatahes Tartu Turuhoone kalaosakond haises rõvedalt, hoiti vist soojas.

Ju sind taheti jalust ära saata, mitte ei loodetud kassile kala saada.

Issake, Tähesära! Millest sa ometi räägid? Nõukaajal olid tõesti paljud rannaääred tavainimesele suletud, aga see ei puutu ju teemasse! Eriti mitte kassidele kala andmisse. Seda ei pidanud ju ise püüdma. Räim, kilu, heeringas ja tursk olid alati müügil ka keskpaiga Eestit, kuskil polnud puudust. ENSVs oli riiklik kalatööstus ja kalurikolhoosid, laevad käisid merel ja merekala oli piisavalt alati saada ning turustati kõikjal. Mageveekalu  samuti.  Ostsime värsket merekala pidevalt  lapsepõlves nii Järvamaal kui Tartumaal, aga samas olid meil teada ka angerjakohad ja forellijõed. Mu Muhu sõber ütleb, et ta tänapäeval enam kala süüa ei soovi, kuna pidi terve noorusaja vaid sellest toituma. Kala on nõukaajal kogu Eesti alal kättesaadav olnud, kuigi paljud piirialad olid suletud. Kui liha oli poelettidel harv nähtus ja võis leida vaid konte, koodiotsi ja seakõrvu, siis olid kulinaarialettides müügil kalakotletid ja tavapoes kalast tehtud suitsuvorst.  Mis mulle tõesti väga maitses, aga ei usu, et seda kunagi oma elus veel saan. Aga kalast polnud kuskil puudust, ei linnades ega maakohtades. Räim, tursk ja heeringas saatsid mind terve lapsepõlve. Forelli soolati purki, angerjat suitsutati ja marineeriti, heeringa ja räimega tehti kümme imet, aga alati oli neid võtta.

+24
-2
Please wait...

Postitas:
Agathe

Meri mereks. Jõed ja järved, jõed ja järved 🙂 Mõlemaid on Lõuna-Eestis küllaga. Ühtki kapitalistliku riigiga piirnevat järve ma ENSVL territooriumil ei tea, mille rand oleks suletud olnud.

Tartu turuhoone kalalett hirmutas mind lapsena – mäletad, see eraldi jahe ruum, mitu trepiastet allapoole. Elus kala laperdas ja hüppas, see mind kui eelkooliealist last hirmutas. Vasakul oli vähemalt 2 kui mitte kolm letti, paremal samapalju. Kui oma linnast 45 km eemal olnud kodust sinna sattusime, siis mõnikord ikka käisime emaga ka seal. Muidu…muidu kodus maal sai mõne kalamehe käest osta, kes siis kas Võrtsust või Emajõest vms kohast püüdis. Muidugi oli seal külmletid ja tugev värske kala lõhn.

Saaremaalgi kalapuudust ei mäleta ja vähemalt Järve randa võis ka minna. Kuni hämardumiseni. Muidugi on ka praegu piirangud ja püügialad, nagu siiski.

Peenkala (st väikeseid kalu, mitte peeneid 🙂 ) oli nii palju, et sellega söödeti lisaks kassidele ka sigu 🙂

+19
0
Please wait...

Postitas:
anon

Kunagisi teadmisi lemmikloomade pidamisest:

Veel 20 aastat tagasi maapiirkonnas usuti, et on normaalne igal kevadel kassipoegi uputada ja koera aastaringselt hoovis lühikese keti otsas hoida ja talle ainult kartulikoori jm solki sööta. Loodan et need uskumused on tänapäevaks muutunud. Ei tea, ei ela enam maal.

+25
-1
Please wait...

Postitas:
khhm

Oot, saa ma õigesti aru, et keegi väidab siin justkui olnuks nõukogudeajal kala suur defitsiit? Praegu Olde Hansa oli minu lapsepõlve- ja teismeeas imposantne Kirovi kalapood, Jüri Arraku maalidega muide. Ise käisin sealt endale kilode kaupa erinevaid suitsukalu ostmas (olin teismeline ja võisin säärast vitsutamist lubada).

+11
-2
Please wait...

Postitas:
maarjaline

Kunagisi teadmisi lemmikloomade pidamisest:

Veel 20 aastat tagasi maapiirkonnas usuti, et on normaalne igal kevadel kassipoegi uputada ja koera aastaringselt hoovis lühikese keti otsas hoida ja talle ainult kartulikoori jm solki sööta. Loodan et need uskumused on tänapäevaks muutunud. Ei tea, ei ela enam maal.

mina maalt, pole kunagi sellist uskumust kohanud, koerad olid lahti või ikka pika keti otsas, kartulikoori ja solki pole söötnud kunagi

+10
-7
Please wait...

Postitas:
bugmenot

Põletusele tuleb hapukoort määrida.

Kui midagi paremat võtta ei ole siis ka hapukoor on parem kui mitte midagi. Aitab küll.

+2
-13
Please wait...

Postitas:
Tahesara

imposantne Kirovi kalapood

ja Lõuna-Eesti külapoed.

M.O.T.T.

+2
-7
Please wait...

Postitas:
Andy

Minu vanaemal oli nõukaajal mitu kassi ja tema toitis neid suitsutursaga. Äkki oli 17 kopikat kilo? No odav ikka ja poes vist oli seda alati või peaaegu alati. Vorsti ei olnud, aga kala oli ikka.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
elokuu

Põletusele tuleb hapukoort määrida.

Kui midagi paremat võtta ei ole siis ka hapukoor on parem kui mitte midagi. Aitab küll.

Ei ole parem. Hapukoor on rasvane ja tekitab nahale umbse kihi, mis päikesepõletust/mis iganes põletust omakorda süvendab. Sellepärast, et hapukoor on külmkapis, tundubki, et see aitab. Esialgu jahutab hetkeks. Tegelikult teeb asja hullemaks.

Isegi kurgiviiludega tupsutamine on etem kui rasvane hapukoor.

Kõige parem on aalo taim või looduslik geel.

+16
-1
Please wait...

Postitas:
Agathe

imposantne Kirovi kalapood

ja Lõuna-Eesti külapoed.

M.O.T.T.

Meiel külapoes sees värsket kala ei olnud, külmutatud räimerümpa mäletan 80test kindlasti. Aga kala-auto käis 2x nädalas poe ees värske kalaga ja niisama kalamehed tuuritasid mossedega, kus kala pagasiruumis ka külavahel. Mitte sageli, paar korda kuus ikka. Linna sattusid aegajalt ikka, väikelinna, kus sai kala. Rääkimata Tartust. Koolides oli lausa kalapäev, sest kala oli rämedalt käes, liha aga rändas suuresti Võhmast Venemaale.
Jätaksime selle teema, sest see ei vasta tõele. Ummikusse jooksnuna lihtsalt raiumine, et 1960-1990 aastatel otepäälased või Peedul, Valgemetsas, Rõuges elavad inimesed polnud kala saanud pikalt-pikalt (sest meri kaugel ja kõik järved tuhkkuivad) on pisut kurb.

+16
-1
Please wait...

Postitas:
mii

Mis kalasse puutub (nagu et seda oli Eestis saada vaid linnades ja väljaspool linnu kala polnud, keegi kirjutas), siis vaadates Eesti rannajoone pikkust ja veekogude arvu ning teades, kuidas näiteks särje ja räimega vanasti toimetati, maal paljudes kohtades siiski kala kassile anti. Mind ennastki saadeti sügaval vene ajal jõest kassile kala püüdma.

Oled nõukaajal USA-s käinud (ma ei kujuta küll ette millise seltskonnaga see võimalik sai olla kui isegi kuulus Länik sai ainult Kuubale, Indiasse) aga kas sa Saaremaal/Hiiumaal kordagi ei käinud? Ei tea kuidas sinna pääsemini oli? Kuidas sa ei tea, et mereäär oli rahvale suletud, üksikutesse kohtadesse pääses eriloaga. Loe kasvõi kunagise kuulsa Käsmu kaptenite küla ajalugu, et mis sellest tiblade ajal sai.

Minu vanemad käisid mõnikord Mehikoormast kala toomas. Ka seal ei olnud nii, et läksid ja ostsid. Tuli kodustada mõni kalur ja loota, et tema paatkond sai nii palju saaki, et riiginormist üle jääva ära sai osta. Sedagi salaja toimetades.

Mismoodi kala mere äärest suvel Lõuna-Eestisse jõudma oleks pidanud kui külmetusega autosidki ei olnud. Poeski vist külmlette ei olnud? Igatahes Tartu Turuhoone kalaosakond haises rõvedalt, hoiti vist soojas.

Ju sind taheti jalust ära saata, mitte ei loodetud kassile kala saada.

Miks iganes sa püüad mulle ära panna, kui sa vaatad rannajoont, järvi ja oled vanem kui 14, saad ju aru. Proovi vähemalt. Emajõe kaldad suurimas osas polnud kunagi kinni. Ei olnud kinni ja läbisid Eestit või ei? Ei Pedeli ei Mustjõe, Võhandu, Sauniku, Õhne jõgi jne jne? Ega ka polnud meil Peipsi, ega Võrtsjärv, ega Saadjärv ega sadakond muud järve maal saadaval. Saaremaalt vanaisa vend sai päeva ajal kalastada – muidugi mitte öösel. Mis su mure täpsemalt on. Su väide on, et eestlased ei püüdnud kala ja vanad eestlased kunagi ja üldse ei söönud taludes kala või mis? Nalja viskad. Rannarahvas 🙂

Kui on meri hügehall..

Kõik nii targad prouad siin koos : )

Rannajoon või mitte, aga Tähesäral on ikkagi õigus. Kala ei olnud nõukogude ajal aastaringselt ja igaühele kättesaadav. Välja arvatud võibolla peipsi tint ja räim tomatikastmes, aga neid konserve kassidele ja koertele ei antud. Ja ega inimesed ise neist kah ei pidanud.

Esiteks, vaadake, targad prouad, kalapüük ei käi 365 päeva aastas. See on hooajaline tegevus. Sõltub ilmastikust, jääoludest, kalade elutsüklist ja (ka nõukogude ajal olemas olnud) keeluaegadest. Aasta jooksul esineb päris pikki perioode, kus kala püüda ei saa või ei ole teda mõtet söögiks püüda.

Teiseks, kui kala püüdsid kutselised kalurid (kalurikolhoosid asusid mere ääres, Peipsi ääres ja Võrtsjärve ääres), siis oli neil kohustus anda kala ära kalapunkti. Kohalik rahvas seda osta ei saanud ja kohalikku poodi see kala müügile ei läinud. Kohalikud said kala osta kutseliste kalurite käest althõlma, kui tutvust oli. Teatud perioodidel, kui kala tuli korraga palju, sai ka otse punktist osta, aga see oli küllaltki ettearvamatu võimalus, mida sai kasutada üksnes mõned korrad aastas. Igal juhul mingi kassi pärast küll keegi keerulist värske kala hankimise operatsiooni ette ei võtnud. Kass sai kala sel juhul, kui peres oli mõni hobikalamees, aga ega keegi mingi kassi toitmise nimel küll kalal ei käinud.

Suuremates linnades olid olemas kalapoed, mis enamasti rõvedalt haisesid, aga kust võis siiski saada üsna hea kvaliteediga kala. Aga maapoodides ja väiksemates keskustes oli värsket kala küll üliharva või üldse mitte. Ja ega inimestel ei olnud ka sellist poodides jõlkumise kommet nagu tänapäeval. Polnud sellist aegagi. Maainimene käis poes korra nädalas ja kogu lugu. Nii et polnud see kala nii kättesaadav midagi, hoolimata kogu rannajoonest. Pere võis ju jõe või järve ääres elada, aga kui peres ei olnud meest, kes oleks kala välja toonud, siis elasid ilma kalata ja kogu lugu.

+5
-21
Please wait...

Postitas:
Seliiina

ja Lõuna-Eesti külapoed.

Lõuna-Eesti külapoe juures elavad käisid 200l vanniga Peipsi ääres tinti ja rääbist toomas, mida sigadelegi söödeti (kuivatati suvel ja söödeti aastaringi kanadele ja sigadele niikaua kui jätkus, lehmale meil küll neid ei antud 🙂 Lehm sõi vormileiba)! Olid kalapunktid Kallastel, Mustvees, pea igas järveäärses külas sai kala.

Ja mõnes poes ainuke asi, mida üldse alati oli, oligi  need Räim tomatis konservid…

+12
-1
Please wait...

Postitas:
NellaDellaLy

Võrtsu kandis näiteks söödeti nõukaajal kalu lehmadele ka. Defitsiit või asi 🙂

+12
-1
Please wait...

Postitas:
anon

Kunagisi teadmisi lemmikloomade pidamisest:

Veel 20 aastat tagasi maapiirkonnas usuti, et on normaalne igal kevadel kassipoegi uputada ja koera aastaringselt hoovis lühikese keti otsas hoida ja talle ainult kartulikoori jm solki sööta. Loodan et need uskumused on tänapäevaks muutunud. Ei tea, ei ela enam maal.

mina maalt, pole kunagi sellist uskumust kohanud, koerad olid lahti või ikka pika keti otsas, kartulikoori ja solki pole söötnud kunagi

Muidugi enamus inimesi seda ei teinud. Aga meie külas mõned tegid ja neile ei öeldud tol ajal midagi, seega anti nagu vaikiv nõusolek, et see on normaalne. Tänapäeval kutsutaks loomakaitse.

Mu sugulastel oli koer sedasi “majavalvuriks”. Ma ei tea, mida ta valvata sai kui kogu aeg ketis kinni oli. Küla peal oli neid koeri veel, kes 24/7 oma kuudi juures haukusid.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Tahesara

Pere võis ju jõe või järve ääres elada, aga kui peres ei olnud meest, kes oleks kala välja toonud, siis elasid ilma kalata ja kogu lugu.

Lisaks nõukaajal käisid kõik tööl, õhtul ja nädalavahetusel rabati oma maalapil tööd teha. Jõe/järve ääres õnnemängu harrastada ei olnud inimestel aegagi.

Koerte kohta räägite tõtt, neid pidasid mõned jah julmalt. Uksekella asemel.

+1
-17
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 181 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kunagised teadmised, mis enam ei kehti