Teema: Kunagised teadmised, mis enam ei kehti

#4051246:

#4051202:

22 viimne taks, päras seda olid juba vanatüdruk valmis, kes ei kõlvanud enam kuhugi

Jumala eest, see ei olnud mingi uskumus, seda öeldi naljaga sest läks hästi riimi!

Just! Sellele vastati ju tavaliselt: 26 – lootus uus.

Supi ja vee asja seletasid mu vanemad mulle nii, et ega ju sooja vett supi kõrvale ei jooks, ikka külma, aga kuuma supi ja külma vee puhul tekitab temperatuurivahe hambavaapa mikropragusid. Äkki isegi tõetera sees?

Mu naabri koer, kes elas üle 20a ja armastas väga sokolaadi ja naaber toitis teda ühtlasi šokolaadiga iga jumala päev, kiites kuidas koer hävitab seda maiust nagu sõge. Tundus mulle lapspõlves kummaline, aga nii näitas see tegelikku elu omal kujul, et absoluutset tõde pole olemas, seda enam kuivikust pedagoogide targutusi kuulata

Et normaalne ongi, et elu kannatuste jada ja raske.

Et päris töö on ikka füüsiline töö, mitte kuskil arvuti taga.

Jnejnejnejne.

#4051967:

Mille põhjal seda väidad? Krantsid olidki maakohtades nagu tarbekaup. Kui loom oli haige siis ei hakatud arstile viimagi vaid halastuslask lauda taga. Sellest tulebki väärastunud arusaam ja statistika, et krants on tervem, sest neid ja nende tervist ei uurita nii põhjalikult kui tõukoeri.

Väidan oma kogemuse põhjal. Loomapidamine on aastate jooksul väga palju muutunud ja praegusel ajal käiakse krantsidega samamoodi arsti juures kui iga teise koeraga. Aga nõuka ajal oli koerapidamine teistsugune ja sellele vaatamata said krantsid sellise eluga hakkama, tänapäeva tõukoerad ei peaks sellist elu vastu. Minu lapsepõlves olid koerad, kellest hooliti küll, aga arsti juures tõesti ei käidud, sest polnudki seal sellist arsti. Kohalik loomaarst tegeles ainult farmiloomadega ja koeri pani magama, kui vaja oli, see oli kõik. Meil oli pisike krants, kellel oli kae, aga operatsioonile teda ei viidud, sest polnudki sellist kohta, kuhu viia. Toideti ka suvalise sodiga. Mina ei tea kedagi, kes oleks koerale kuuli pähe lasknud ja asi vask, koerad olid armastatud ja hoitud, aga teadmised ei olnud tänapäevased. Nüüd on mul tõukoer, kes on allergiline, veel sada häda, tema ülevalpidamine maksab terve varanduse. Tuttavate koertel on ka palju probleeme, küll kõhuprobleemid, kõrvapõletik, kogu aeg on midagi, kuigi toidetakse väga kalli spetsiaaltoiduga. Krantsid tõesti sellist erikohtlemist ei vajanud, aga elasid rõõmsalt ikka kõvasti üle kümne aasta.

#4051993:

Eks see halastuslask oli ikkagi piltlikult öeldes, sest vanasti oli ju maakohtades normaalne nt ka kassipoegasid merekooli saata jms. Kui loom osutus haigeks siis see oligi “looduse valik” ja “tugevam jääb ellu”, nüüd aidatakse neid ühe silmaga kassipoegi ja kolme jalaga koerasid annetajate raha eest elule. Tundub, et kahjuks pole lemmikute pidamise kultuur Loomapäästegrupi sotsiaalmeedia lehte jälgides endiselt paljudesse kohtadesse jõudnud, nt alles eile oli uudis õudustemajast Lõuna-Eestis, õõvastav.

Neid jubedaid loomapiinajaid on alati olnud, oli siis ja oli nüüd. Mina lihtsalt vaidlesin selle vastu, et siis ei hoolitud koertest üldse. Suurem osa inimesi ikka hoolis küll. Aga loomulikult on selge see, et mida arenenum riik, seda rohkem hoolitakse ka loomadest, aga meil on sinna veel pikk maa minna. Samas eks oleneb, millega võrrelda. Mul on tuttav Aafrikast ja tema ütles mulle, et olen hull, kui ma ütlesin, et mu koer käib koolis ja juuksuris. Tema arust ei ole see päris normaalse inimese käitumine.

#4051998:

Mul on sõbrad Inglismaalt, kellel pole lapsi ja on paar väikest koera. Neil on koerte jaoks lapsevanker, ostavad neile riideid (a la kleidikesi jms, ilu pärast, mitte praktilises mõttes), jms. Koertekool ja juuksur peaks olema kaasaegses maailmas suht primitiivsed asjad, eriti kui on riike, kus loomakesed on paljudel noortel juba justkui lapse eest ja viltu ei vaadata. 😀

Teise äärmusesse ka ei maksa laskuda ja oma rahuldamata instinkte ja hoolitsusvajadust koera peale üle kanda. Koer pole laps ja selline kohtlemine teeb talle ainult halba. Koera peab ikkagi kohtlema tema liigile vastavalt, mitte nagu inimest.

#4051989:

#4051967:

Mille põhjal seda väidad? Krantsid olidki maakohtades nagu tarbekaup. Kui loom oli haige siis ei hakatud arstile viimagi vaid halastuslask lauda taga. Sellest tulebki väärastunud arusaam ja statistika, et krants on tervem, sest neid ja nende tervist ei uurita nii põhjalikult kui tõukoeri.

Väidan oma kogemuse põhjal. Loomapidamine on aastate jooksul väga palju muutunud ja praegusel ajal käiakse krantsidega samamoodi arsti juures kui iga teise koeraga. Aga nõuka ajal oli koerapidamine teistsugune ja sellele vaatamata said krantsid sellise eluga hakkama, tänapäeva tõukoerad ei peaks sellist elu vastu. Minu lapsepõlves olid koerad, kellest hooliti küll, aga arsti juures tõesti ei käidud, sest polnudki seal sellist arsti. Kohalik loomaarst tegeles ainult farmiloomadega ja koeri pani magama, kui vaja oli, see oli kõik. Meil oli pisike krants, kellel oli kae, aga operatsioonile teda ei viidud, sest polnudki sellist kohta, kuhu viia. Toideti ka suvalise sodiga. Mina ei tea kedagi, kes oleks koerale kuuli pähe lasknud ja asi vask, koerad olid armastatud ja hoitud, aga teadmised ei olnud tänapäevased. Nüüd on mul tõukoer, kes on allergiline, veel sada häda, tema ülevalpidamine maksab terve varanduse. Tuttavate koertel on ka palju probleeme, küll kõhuprobleemid, kõrvapõletik, kogu aeg on midagi, kuigi toidetakse väga kalli spetsiaaltoiduga. Krantsid tõesti sellist erikohtlemist ei vajanud, aga elasid rõõmsalt ikka kõvasti üle kümne aasta.

Vaidlen vastu, oli küll väikeloomadele loomaarstid, meie perekonna tuttvad olid mees farmiloomade jaoks ja naine oli väikeloomade jaoks. Samuti Tallinnas käisime loomaarsti juures oma koeraga.

Kuna olin laps siis ei tea mis aadressil oli aga tegeleti küll, tehti kaitsesüste, oppe, meie teisel koeral oli emakavähk, seda opereeriti ka. Meie juures käis isegi koertejuuksur kodus, koertekool oli jne. Seda ikka nõuka ajal kõik.

#4052009:

Vaidlen vastu, oli küll väikeloomadele loomaarstid, meie perekonna tuttvad olid mees farmiloomade jaoks ja naine oli väikeloomade jaoks. Samuti Tallinnas käisime loomaarsti juures oma koeraga. Kuna olin laps siis ei tea mis aadressil oli aga tegeleti küll, tehti kaitsesüste, oppe, meie teisel koeral oli emakavähk, seda opereeriti ka. Meie juures käis isegi koertejuuksur kodus, koertekool oli jne. Seda ikka nõuka ajal kõik.

Kindlasti kuskil oli, mina elasin maal, seal eriti ei olnud. Tean, et oli ka siis tõukoeri, minu tuttav oli koerakasvataja, kasvatas saksa lambakoeri ja puudleid. Nendega käis näitustel, tegi puudlile soengut ise.

#4052016:

#4052009:

Vaidlen vastu, oli küll väikeloomadele loomaarstid, meie perekonna tuttvad olid mees farmiloomade jaoks ja naine oli väikeloomade jaoks. Samuti Tallinnas käisime loomaarsti juures oma koeraga. Kuna olin laps siis ei tea mis aadressil oli aga tegeleti küll, tehti kaitsesüste, oppe, meie teisel koeral oli emakavähk, seda opereeriti ka. Meie juures käis isegi koertejuuksur kodus, koertekool oli jne. Seda ikka nõuka ajal kõik.

Kindlasti kuskil oli, mina elasin maal, seal eriti ei olnud. Tean, et oli ka siis tõukoeri, minu tuttav oli koerakasvataja, kasvatas saksa lambakoeri ja puudleid. Nendega käis näitustel, tegi puudlile soengut ise.

No meie perekonnatuttavad elasid ka maal, Pärnumaal, aga ega pead ei anna et igal pool oli aga ei saa väita ka et üldse keegi ei tegelenud ega ravinud.

#4048035:

#4047996:

Meditsiin (sealhulgas ja esikohal muidugi ravimitööstus) on maailma suurim äri. Mida rohkem haigeid, seda suuremad kasumid. Edasi mõtleb juba igaüks ise.

Nojah, aga enne meditsiini ja tööstust olid paljud haigused surmaotsus, mis tänapäeval on väljaravitavad (sealhulgas nende paljukirutud AB-dega) või kontrolli all hoitavad. Ikka ei olnud nii, et enne ravimitööstust inimesed haigustesse lihtsalt ei jäänud või et loodusravi oleks aidanud kõige vastu.

Iseasi on küsimus, et kas ravimite tootmist saaks kuidagi teistmoodi (kasumit mittetaotlevalt) korraldada. Praegu, jah, saab keegi sellest kasu. Aga see ei tähenda, et ravimid poleks vajalikud. Toit on ka vajalik, aga kellegi jaoks tähendab toit kasumit jne.

Aga et arste ja ravimite tootmist lihtsalt ei oleks… Seda küll ei tasu tahta.

Sellega tuli mulle meelde see jutt, et pärast kiivrite leiutamist suurenes peahaavadega sõdurite arv järsult.

(Ei, kiivrid ei põhjustanud peahaavade teket – lihtsalt sõdurid, kes enne oleksid olnud surnud, olid nüüd haavatud. Seda arvet, kuhu keegi surnu kuuli oli saanud, ju sõjas ei peeta.)

Siin vahepeal palju koertejuttu. Seda vaidlust, kas segaverelised koerad on tervemad kui tõukoerad, ei jõua keegi enne maailmalõppu ära vaielda. Loomulikult on palju ülearetatud tõugusid, aga ka täiesti aborigeenseid. Tõukoera ostmisel tuleks uurida sugupuud, uurida tõugu, kohtuda kutsikate ema ja võimalusel isaga. Ämber kolinal sisse astumiseks on kohe nurga taga, kui seda ei tee ja juhindud ainult välimusest või “meeldib”.

Külaelanikuna ja koerteomanikuna siiski ühe aspekti tooksin. Kust saab (vähemalt meie kandi) külas elanik segaverelise kutsika? Ei, ta üldiselt ei sõida risti läbi Eesti seda Saaremaalt või Valgast tooma. Kutsikad (ja kassipojad) võetakse oma- või naaberkülast. Kes neid kutsikaid teevad? Ikka koerad oma- või naaberkülast, kui jooksu saavad või paaritatakse ka sihilikult. Seega on inbriiding juba nii suur, et küll on ühel koeral üks häda, teisel teine. Eluead lühikesed. Maha neid keegi ei lase, loomaarstil käiakse, aga kui kuuled ja mäletad, kelle koer kelle koerale pojad tegi, hakkab hirm. Emad omaenda isaste kutsikatega – isegi seda. Veel sagedamini aga erinevatest pesakondadest samade vanemate õed-vennad. Niiet ma väga ei kelgiks maakoerte segaverelisuse eelistega, kui konkreetne kutsikas tõesti pole kaugelt toodud ja teadaolevate vanematega.

#4051735:

Mul kunagi oli väike koer, kellele vanaema söötis ikka igasugu jubedusi sisse, batoonikesi ja šokolaadi kogu aeg, aga koer oli terve ja elas kõrge vanuseni. Aga krantsid olidki tugevama tervisega kui praeguse aja tõukoerad.

Mul on maal elavad tuttavad, kes on oma lambale ja seale õlut jootnud. Ka ei juhtunud midagi. Eriti just lambale olevat õlu hästi maitsnud.

#4051989:

Nüüd on mul tõukoer, kes on allergiline, veel sada häda, tema ülevalpidamine maksab terve varanduse.

Mul on olnud 30 a tõukoerad ja allergiline pole neist ükski olnud. Ja enamik on elanud normaalse pika elu, viimased lahkusid vanuses 13 ja 14 aastat, elu jooksul olime arsti juures käinud vaid paaril korral (kui vaktsineerimised välja jätta), on tulnud klaasikildude (poolik pudel) tõttu saadud haavade õmblemist jms, aga ei midagi kroonilist.

Tean allergilisi jm krooniliste hädadega segaverelisi – ei jookse see piir tõu ja tõuta looma vahet. Eriti kui need tõuta koerad on omavahel sugulased, nagu siin üks eelpool kirjutanu kinnitas.

Masturbeerides lähevad käed karvaseks või noku kukub küljest ära (põhiliselt usklikud inimesed rääkisid seda). Kui tahad last saada, ei tohi mees masturbeerida ja peab seemet hoidma.

Naiste puhul – neitsist naisel peab olema neitsinahk puutumata, kui pole, siis on seksinud. Nüüd teatakse, et see võib ka näiteks spordi käigus puruneda.

Ameerika ja Lääne-Euroopa on paradiis ja kõik on seal rikkad.

Olen kuulnud, et nõuka ajal kasutati koduaias vabalt taimekaitsevahendeid, mõtlemata kahjulikele mõjudele. Liiga noor, et ise mäletada.

Enda lapsepõlvest mäletan, et rasvavabadus läks moodi, transrasvadega margariini peeti tervislikuks. Kommidele oli peale kirjutatud “fat free”, pidasin seda juba siis naljakaks. Samas oli teine äärmus suhtumine, kus vett ei jooda ja maltsa ei sööda.

Blondiine peeti rumalateks ja samas ilusateks. Naljakas on vaadata vanu saateid, kus sõna “blondiin” kasutati ilusa naise ja “brünett” ilmetu naise tähenduses. Enam ei räägi nii keegi.

Kunagi peeti suitsetamist tervislikuks, arstid soovitasid. Seda küll Ameerikas.