Tahaks teada, kas mina üksi nõme naiivitar, kes tõesti mõtlebki nii. Mees teatas mulle, et ta ei saa mulle öelda, et oleme elu lõpuni koos. Ja mina ei mõista miks ta nii mõtleb? Tema vastuseks on see, et ei tea ju mis elu toob. Ta armastab mind väga ja mina armastan teda ja meil koos väga hea olla aga kas ma siis nüüd pean hakkama aastaid vms lugema. Me oleme juba abielus olnud üle kümne aasta ja nii imelik on lihtsalt mõelda, et mis siis äkki saab, kui me ei elagi koos vanaks, ei käigi koos vanurite tantsuõhtutel või Kariibi kruiisil, ei mängigi õhtuti koos kaarte ja ei muretse üksteise kõrgenenud vererõhu pärast. Ma tean, et elada tuleks olevikus aga tulevik tundub kuidagi nii hirmutav ilma inimeseta, kes on su elu tõeline pidepunkt ja alustala.
Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.
Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com
Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing
Teema: kuni surm meid lahutab
Sõnad… mis kõik nendega teha saab 🙁
Minu ekskaaslane rääkis me parimatel päevadel, kuidas me vanadena tuterdame siin ja seal, käime reisidel, toetame üksteist haigustes jms. Ja lõi oma sõnadega mulle tõelise kindlustunde.
Kahjuks selgus, et ta on siiski suur sõnakunstnik ja meister õhulosside looja. 10 aastat hiljem kergitas kaabut ja ütles, et ta pole algusest peale minu suhtes \”seda õiget tunnet\” tundnud.
Milleks on selliseid asju vaja üldse \”teatada\” või arutada.
Me ju kõik saame aru, et iial ei tea mis elu toob. Milleks pruukida suud, teha teistele haiget.
Ma mõtlen ka nii. Ka oleme üle kümne aasta abielus ning pean perekonnast väga lugu. Kahju oma sõbrannast, kes avastas eneseabiraamatud ning koolitused ning jätab mehe maha ja läheb väikese lapsega \”parema elu\” peale, sest tal on vaja ennast avastada ning enda peale mõelda. Kõrvalt vaadates täiesti tüüpiline keskeakriis, aga ta ise sellest aru ei saa. Miks küll seda nii propageeritakse? Miks enam ei hinnata perekonda? Kui ikka peksu ei ole ja alkoholiprobleeme ka ei ole ja ringi ka ei lasta, siis saab ju ära lahendada kõik, kui ainult soovi on. Aga soov suunatakse \”enesearengule\”.
Miinustage kui tahate.
Sa oled üle mõelnud asjast, millele vastust sa ei saa nii ehk naa teada enne, kui oledki põdurake.
Unusta selline üleliigne mõtlemine ja naudi parem praegust hetke totuke. Mida sa end vaevad sellise lausega.
Ma nii tean, mida sa teemaalgataja tunned.
mulle teatati, ühel heal päeval(siis oli vähe pingelisem periood 2. lapse beebieas) täitsa muuseas, et abielud kestavadki tänapäeval 5-6 aastat. mind lõi ka pahviks. võtsin pärast üksi olles sõrmuse sõrmest ja panin kappi ära. mina olen maksimalist.
muidugi võib vahele tulla surm või misiganes muu põhjus, aga elada koos teadmisega, et see on ajutine, see ei anna mulle põhjust sõrmust kanda.
praegu on suhe pealtnäha väga korrast, ta kinnitab nii sõnade kui tegudega, et armastab mind, aga mul kõlavad ikka need valusad sõnad kõrvus.
mingi loks on tänu sellele suhtes sees 🙁
Teemaalgatajaga nõus, ei saa sellisest suhtumisest aru. Jääb mulje, et sisimas on mees siiski avatud, et \”äkki kohtab kedagi, kes on talle parem\”. Oma meest hindan just sellepärast väga, et tema suhtumine on selline, et meie liit on kogu eluks. Nii raske on kedagi usaldada ja usaldus abikaasade vahel on minu jaoks nii oluline vundament. Kui see ära võtta, lööks maailmapilt ikka kõikuma küll. Oleme koos 15 aastat olnud.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sõnad… mis kõik nendega teha saab 🙁
Minu ekskaaslane rääkis me parimatel päevadel, kuidas me vanadena tuterdame siin ja seal, käime reisidel, toetame üksteist haigustes jms. Ja lõi oma sõnadega mulle tõelise kindlustunde.
Kahjuks selgus, et ta on siiski suur sõnakunstnik ja meister õhulosside looja. 10 aastat hiljem kergitas kaabut ja ütles, et ta pole algusest peale minu suhtes \”seda õiget tunnet\” tundnud.
[/tsitaat]Ju siis sinu vastused ja suhtumine tema unistustele vanadena koos reisida ei tekitanud temas seda õiget tunnet.
Muidugi, see, kes väidetavalt pole \”õige\” on selles ju ikka ise süüdi 🙂
Ma üritan üldiselt vältida Kägudega vaidlemist.
Minu mees on vastupidise arvamusega. Tema meelest ei ole variantigi, et me elu lõpuni koos ei oleks. Ta ütleb alati, et kui juba kord abielus, siis alatiseks. Nende suguvõsas sama asi- keegi ei ole kunagi lahutanud ja kõik on elu lõpuni koos olnud.
Mina kahjuks olen näinud oma lapsepõlvekodus ja sugulaste seas hoopis vastupidist asja. Palju on olnud lahutusi, uusi perekondi. Kuigi ma pole oma mehele seda kunagi öelnud, siis ka minu nö \”realistlik\” pool kardab, et äkki me ikka ei ole elu lõpuni koos. Asi pole selles, et ma ei tahaks olla, aga kahjuks olen liiga palju näinud vastupidist.
Samas elab minu sees ka üks läbinisti positiivne, sinisilmne tütarlaps, kes ei kujuta ettegi, et me kunagi vanadena koos ei oleks 🙂
Mina armastan oma meest väga ja loomulikult plaanin temaga elu lõpuni koos elada, aga ma mõtlen alati ka plaanile B. Olen lihtsalt oma meelelaadilt realist, kusjuures see ei takista mind ikkagi olemast optimist. Aga kuna ma olen realist ja näen, mis ümberringi toimub, siis tean, et mingit 100% kindlustunnet ei saa olla. Alati võib juhtuda midagi, mis paneb mind tahtma oma eluteed mehest eraldi jätkama. Seega, ma ei leia et ma peaksin valetama \”kuni surm meid lahutab\”, kui ma 100% sellesse ei usu. Minu meelest ongi see naiivsus, kui inimene tõsimeeli usub, et mitte miski ei suuda ta meelt muuta. Ma ei ütle, et naiivseid inimesi ei tohi olla, nad rikastavad meie elu. Aga mina ise ei suuda üle oma huulte nii naiivset ütlust, nagu \”kuni surm meid lahutab\” tuua, sest ma ei taha anda aluseta lubadusi. Kui õnn on meie poolt, siis elamegi koos surmani, aga ilma taoliste lubadusteta, nii nagu elu sammud seab.
Äkki su mees on enne haiget saanud ja seetõttu ei julge selliseid \”lubadusi\” anda. On kunagi tundnud sellist tunnet ennet \”kuni surm meid lahutab\” aga läks teisiti ja temast sõltumata.
Pigem võta nii, et on aus mees. Palju nõmedam oleks, kui vaataks silma sisse ja puistaks lubadusi ise nendesse uskumata.
See ei ole seotud kuidagi sellega, et ta sind ei armasta. Lihtsalt on realistlik mees.
Mina ka armastan oma meest väga ja väga loodan, et saame koos vanaks saada aga samas annan ka aru, et peame selle nimel iga päev tööd tegema ja igasuguseid meist sõltumata asju võib juhtuda. Ka ei vaata silma ja puista lubadusi \”kuni surm meid lahutab\”.
Selle asjaga on palju nüansse. Üks on selline, et alates hetkest kui koosellu või abiellu või partnersuhtlusesse (kuidasiganes seda 2 inimese kooselu liitu nimetada, mis on armastuses loodud)tuleb põhimõtte MEIE asemele MINA, vat alates sellest hetkest algab tegelikult kooselu mõranemine, mis võib viia lahutuseni, aga ei pruugu viia kui partnerid piisavalt targad ja usaldavad ja arvestavad on ning kui armastus nende vahel ei lõpe ja ei piirdu vaid armumisega, mis möödub aja kunagi niikuinii.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tahaks teada, kas mina üksi nõme naiivitar, kes tõesti mõtlebki nii. Mees teatas mulle, et ta ei saa mulle öelda, et oleme elu lõpuni koos. Ja mina ei mõista miks ta nii mõtleb? Tema vastuseks on see, et ei tea ju mis elu toob. Ta armastab mind väga ja mina armastan teda ja meil koos väga hea olla aga kas ma siis nüüd pean hakkama aastaid vms lugema. Me oleme juba abielus olnud üle kümne aasta ja nii imelik on lihtsalt mõelda, et mis siis äkki saab, kui me ei elagi koos vanaks, ei käigi koos vanurite tantsuõhtutel või Kariibi kruiisil, ei mängigi õhtuti koos kaarte ja ei muretse üksteise kõrgenenud vererõhu pärast. Ma tean, et elada tuleks olevikus aga tulevik tundub kuidagi nii hirmutav ilma inimeseta, kes on su elu tõeline pidepunkt ja alustala.[/tsitaat]
Kõige arusaadavam näide on vast see, kui üks abikaasadest peaks mõne raske õnnetuse tagajärjel muutuma täielikuks juurviljaks. Kui ma oma meest tõeliselt armastan, siis ma ei saa kuidagi eeldada, et ta hooldaks mind kui juurvilja minu elu lõpuni, hoiaks sealjuures kodu
korras, kasvataks täiel rinnal üksinda lapsi ja loobuks kõigist isiklikest rõõmudest. See oleks ikka äärmiselt jõhker eeldus.
[small]Pitslina kirjutas:[/small]
[tsitaat]Selle asjaga on palju nüansse. Üks on selline, et alates hetkest kui koosellu või abiellu või partnersuhtlusesse (kuidasiganes seda 2 inimese kooselu liitu nimetada, mis on armastuses loodud)tuleb põhimõtte MEIE asemele MINA, vat alates sellest hetkest algab tegelikult kooselu mõranemine, mis võib viia lahutuseni, aga ei pruugu viia kui partnerid piisavalt targad ja usaldavad ja arvestavad on ning kui armastus nende vahel ei lõpe ja ei piirdu vaid armumisega, mis möödub aja kunagi niikuinii. [/tsitaat]
ah.. tuleb meelde, et millalgi gümnaasiumis bioloogia tunnis vist räägiti muu hulgas paarisuhtest ja selle etappidest. Suhte etapid siis sõltuvad MINA ja MEIE tunde tugevusest.
1.faas: nõrk mina ja tugev meie. Sisuliselt armumise faas, tähtis on Meie ja Meie koos tehtavad asjad, Mina on tagaplaanil. Kestvust ei mäleta, oli vist 1-3 aastat.
2.faas: tugev mina ja nõrk meie. Hakatakse nägema partneri vigu ning keskendutakse rohkem Mina vajadustele. See on periood, mill käigus paljud paarid laiali lähevad.
3.faas: tugev mina ja tugev meie. Jõutakse arusaamisele, et tähtis on nii Mina kui Meie, partnerid aksepteerivad teise Mina.
Mina ei oleks ka nõus vanduma, et me mehega elu lõpuni koos oleme. Ma armastan teda väga ja ma siiralt loodan, et me oleme ikka surmani koos. Siiski ei julge ma väita, et ma 10a pärast sama tunnen.
Kuule teemaalgataja. Mehed ongi sellised, et ega nemad üle 5 aasta ette ei suuda planeerida mitte midagi. Ta on ju mees! Mehed on loogilised olendid, nad mõtlevad reaalsusest, mitte sellest, et issand kas me 25 aasta pärast ka veel koos oleme. See on õige jutt, et ei tea ju, mis elu toob. Kes seda ikka ette teab, eks? Aga sina ole päris rahulik kohe, tal pole plaanis sind maha jätta. Elage aga koos ja küll aeg näitab kõike. Ära muretse.
Aga miks peakski lubama midagi, mida sa ei saa garanteerida? Me ka mehega unistame koos vananemisest aga oleme realistid ning vaatamata sellele, et teeme koos ka pikaajalisi plaane, teame mõlemad, et elu ei pruugi minna nii nagu meie seda tahame. Vahe ongi selles, et millest omavahel rääkida, kas unistustest, kuidas võiks olla või reallsusest, mis kõik jutuda võib. Ilmselgelt on reaalsus tihtipeal karm ja paljud ei kannata seda kuulata. Unistused võivad teoks saada aga ei pruugi.
See, et mees räägib, kuidas ta 5a pärast kotid pakib, tundub rohkem tema unistus olevat kui reaalsusest rääkimine. Sellise suhtumisega see unistus aga reaalsuseks muutubki. Tihtipeale ongi kõige hirmsam see kui unistused tõeks saavad 🙂
Tihti räägivad inimesed selliseid asju selleks, et ise mitte kõrvetada saada.
See läheb rubriigi alla \”tee haiget enne, kui sulle tehakse!\”
Aga kahjuks on nii, et kui inimene on sellise seisukoha võtnud, siis paraku tõmmataksegi sellega halba ligi. Kui hakkad oma peas ketrama, et äkki läheb nii või äkki juhtub naa – siis võid kindel olla, et ükskord juhtubki!
Tavaliselt need inimesed ennem õnnelikuks ei saagi, kui nad õpivad lahti laskma. Õpivad, et alati ei saa heateo eest heategu vastu ja alati ei taha kõik neile halba.
Ja iga kord kui lotopileti ostad, ei saagi sa alati võita – jah, mõned ei mängigi lotot, sest arvavad et nad nagunii ei võida, aga sellisel juhul nad ei võidagi mitte kunagi!
Teemaaglatajal soovitan rohkem postiivselt mõelda ja oma pead nende negatiivsete mõtetega mitte vaevata. Ja oma mehele võid öelda, et sa pole tema kõrval selleks, et talle haiget teha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Pitslina kirjutas:[/small]
ah.. tuleb meelde, et millalgi gümnaasiumis bioloogia tunnis vist räägiti muu hulgas paarisuhtest ja selle etappidest. Suhte etapid siis sõltuvad MINA ja MEIE tunde tugevusest.
1.faas: nõrk mina ja tugev meie. Sisuliselt armumise faas, tähtis on Meie ja Meie koos tehtavad asjad, Mina on tagaplaanil. Kestvust ei mäleta, oli vist 1-3 aastat.
2.faas: tugev mina ja nõrk meie. Hakatakse nägema partneri vigu ning keskendutakse rohkem Mina vajadustele. See on periood, mill käigus paljud paarid laiali lähevad.
3.faas: tugev mina ja tugev meie. Jõutakse arusaamisele, et tähtis on nii Mina kui Meie, partnerid aksepteerivad teise Mina.[/tsitaat]
AkTsepteerivad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tihti räägivad inimesed selliseid asju selleks, et ise mitte kõrvetada saada.
See läheb rubriigi alla \”tee haiget enne, kui sulle tehakse!\”
Aga kahjuks on nii, et kui inimene on sellise seisukoha võtnud, siis paraku tõmmataksegi sellega halba ligi. Kui hakkad oma peas ketrama, et äkki läheb nii või äkki juhtub naa – siis võid kindel olla, et ükskord juhtubki!
Tavaliselt need inimesed ennem õnnelikuks ei saagi, kui nad õpivad lahti laskma. Õpivad, et alati ei saa heateo eest heategu vastu ja alati ei taha kõik neile halba.
Ja iga kord kui lotopileti ostad, ei saagi sa alati võita – jah, mõned ei mängigi lotot, sest arvavad et nad nagunii ei võida, aga sellisel juhul nad ei võidagi mitte kunagi!
Teemaaglatajal soovitan rohkem postiivselt mõelda ja oma pead nende negatiivsete mõtetega mitte vaevata. Ja oma mehele võid öelda, et sa pole tema kõrval selleks, et talle haiget teha.
[/tsitaat]
Mina ei ole selle jutuga üldse nõus. Mina ka lotot ei mängi, leian, et ennast harides ja spetsiifilisi oskusi omandades suudan ma õnne (raha või mis kellegi jaoks see õnn on) palju kindlamini teenida kui lotot mängides. Lotot mängides saan rikkaks võimalusega 1/1000000, ennast üles töötades ja erioskusi omandades saan rikkaks võimalusega 1/100, näed vahet? Samuti, kui ma olen realist (olles seejuures optimist), püüan ma ette mõelda ja läbi mängida erinevaid võimalusi, mis elus ette võivad tulla. Seetõttu, kui pean mõne olukorraga silmitsi seisma, siis oskan selles olukorras käituda nii, et ma leian igal juhul oma õnnehetki. Kui tõesti mõtled tasemel \”ma suren kui mu mees mind maha jätab\”, siis võib ehk olla nii, et su depressiooni kalduva meelelaadi tõttu sind tõesti ka maha jäetakse. Kui aga mõtled \”kui mu mees mind maha jätaks, oleks tõesti kurb, aga et elu jätkuvalt pinget pakuks, siis ma igaõhtuse söögivaaritamise ja mehe kaisus teleka ees aelemise asemel hakkaksin tegelema lohesõiduga (näiteks)\”, siis on olemas positiivne plaan B, ja mingit häda see kaela ei tooks.
Ega hea ja püsiv abielu ei tekigi iseenesest, see nõuab tööd ja esmajoones vastavat otsust ehk hoiakut. Rasketest aegadest, mida paratamatult ette tuleb, aitab mõnikord üle vaid just seesama meelelaad – nii heas kui halvas.
Minu meelest \”ei tea, kas ikka oleme elu lõpuni koos, ei saa ju teada, mida elu toob\” on võrdväärne lausega \”olen sinuga seni, kuni mõni parem ette juhtub\” ja päris solvav. Muidugi ei saa teada, mida elu toob, aga hoiak peaks olema siiski see, et olenemata sellest, mida elu toob, oleme elu lõpuni koos.
kas saab ikka kõigest muust üle? kui armastus saab otsa? kui selgub, et midagi ühist siiski ei ole? kui inimene muutub elu jooksul palju, arneb, aga teine seisab paigal, mandub sootuks ja ei kavatsegi areneda. mis jääb siis selleks ühisosaks, mille pinnalt üldse probleemi lahendama hakata?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma mõtlen ka nii. Ka oleme üle kümne aasta abielus ning pean perekonnast väga lugu. Kahju oma sõbrannast, kes avastas eneseabiraamatud ning koolitused ning jätab mehe maha ja läheb väikese lapsega \”parema elu\” peale, sest tal on vaja ennast avastada ning enda peale mõelda. Kõrvalt vaadates täiesti tüüpiline keskeakriis, aga ta ise sellest aru ei saa. Miks küll seda nii propageeritakse? Miks enam ei hinnata perekonda? Kui ikka peksu ei ole ja alkoholiprobleeme ka ei ole ja ringi ka ei lasta, siis saab ju ära lahendada kõik, kui ainult soovi on. Aga soov suunatakse \”enesearengule\”.
Miinustage kui tahate.[/tsitaat]
olen 23 aastat abielus olnud (naine) ja ei saa lubada, et elan oma mehega elu lõpuni koos. kõike võib elus ette tulla.
olen 23 aastat abielus olnud (naine) ja ei saa lubada, et elan oma mehega elu lõpuni koos. kõike võib elus ette tulla.
Mina arvan, et teemaalgataja mõtleb üle. Te mõtlete mehega samu asju, aga väljendate seda erinevalt. Sina ütled seda, mida sa sooviksid, et oleks tõsi, aga tegelikult ei saa ju ka sina 100% teada, mida elu toob. Sa tahaksid, et mees sulle kinnitaks seda, mida sa tahad kuulda ja mehest on muidugi rumal seda mitte teha, aga tegelikult sa saad ju ise ka aru, et keegi ei saa olla kindel, et elu lõpuni koos ollakse. Lihtsalt mees ei oleks ehk pidanud seda niimoodi väljendama. Minu mees on üsna samasugune ja sellepärast ma selliseid asju südamesse ei võta.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina ei ole selle jutuga üldse nõus. Mina ka lotot ei mängi, leian, et ennast harides ja spetsiifilisi oskusi omandades suudan ma õnne (raha või mis kellegi jaoks see õnn on) palju kindlamini teenida kui lotot mängides. Lotot mängides saan rikkaks võimalusega 1/1000000, ennast üles töötades ja erioskusi omandades saan rikkaks võimalusega 1/100, näed vahet? Samuti, kui ma olen realist (olles seejuures optimist), püüan ma ette mõelda ja läbi mängida erinevaid võimalusi, mis elus ette võivad tulla. Seetõttu, kui pean mõne olukorraga silmitsi seisma, siis oskan selles olukorras käituda nii, et ma leian igal juhul oma õnnehetki. Kui tõesti mõtled tasemel \”ma suren kui mu mees mind maha jätab\”, siis võib ehk olla nii, et su depressiooni kalduva meelelaadi tõttu sind tõesti ka maha jäetakse. Kui aga mõtled \”kui mu mees mind maha jätaks, oleks tõesti kurb, aga et elu jätkuvalt pinget pakuks, siis ma igaõhtuse söögivaaritamise ja mehe kaisus teleka ees aelemise asemel hakkaksin tegelema lohesõiduga (näiteks)\”, siis on olemas positiivne plaan B, ja mingit häda see kaela ei tooks. [/tsitaat]
Ma ka lotot ei mängi, aga see näide oli metafooriline.
Teiseks võrdluseks siis, et osad inimesed ei lase endale teist inimest lähedale, kuna kardavad haiget saada, aga see, et nad nii väga kardavad, siis nad ei saa ka kunagi tundma seda, mida need inimesed, kes jäägitult üksteisele pühendunud (see ei ole nüüd kõige parem väljendusviis, aga midagi sellist ma selle loto näite all mõtlesin)
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma mõtlen ka nii. Ka oleme üle kümne aasta abielus ning pean perekonnast väga lugu. Kahju oma sõbrannast, kes avastas eneseabiraamatud ning koolitused ning jätab mehe maha ja läheb väikese lapsega \”parema elu\” peale, sest tal on vaja ennast avastada ning enda peale mõelda. Kõrvalt vaadates täiesti tüüpiline keskeakriis, aga ta ise sellest aru ei saa. Miks küll seda nii propageeritakse? Miks enam ei hinnata perekonda? Kui ikka peksu ei ole ja alkoholiprobleeme ka ei ole ja ringi ka ei lasta, siis saab ju ära lahendada kõik, kui ainult soovi on. Aga soov suunatakse \”enesearengule\”.
Miinustage kui tahate.[/tsitaat]
Ega ikka ei saa lahendada. Mugavalt saab tõesti oma elu üksteise kõrval ära vegeteerida, noh et teisele mugavale mitte haiget teha. Aga mis mõte üldse on elul? Kes ei tahaks olla uuesti armunud, kõik oleks uus ja äge. Miks peab leppima suhtega kus ei ole üldse mitte midagi ja ei tule ka kunagi midagi…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ega ikka ei saa lahendada. Mugavalt saab tõesti oma elu üksteise kõrval ära vegeteerida, noh et teisele mugavale mitte haiget teha. Aga mis mõte üldse on elul? Kes ei tahaks olla uuesti armunud, kõik oleks uus ja äge. Miks peab leppima suhtega kus ei ole üldse mitte midagi ja ei tule ka kunagi midagi…[/tsitaat]
Ei peagi leppima suhtega, kus ei ole midagi ega tule midagi. Aga kulla inimene, sa ju ISE TEGID selle suhte selliseks. Kui see algas, kas siis polnud midagi või ei tulnud midagi?
Sa pakud siin midagi välja vegeteerimisest. Justnimelt see suhe, mis sulle enam ei kõlba, oli sulle mugavaks vegeteerimiseks ja sa tarbisid seda, kuni sealt enam midagi võtta polnud.
Mida sa tegid selleks, et seda olemasolevat suhet hoida, kaitsta ja arendada? Mida sa tegid selleks, et probleeme lahendada? Mida sa tegid selleks, et sellesse suhtesse ka tulevikus midagi tuleks?
Ma väidan, et untsukeeratud suhtest LAHKUDA ongi kõige mugavam. Sest see on ühekordne tegu ja jõukohane igale tolvanile. Igapäevaselt oma suhte/abielu hoidmine on jõukohane vaid arukamatele.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
