Mina pole kuningakoja klatšijuttudega kursis. Praegu hakkasin aga mõtlema, et miks Williami ja tema naise ümber nii palju lokku ei lööda kui Harry ja Megani ümber? Kas viimased on midagi halba teinud peale selle, et enam ei ole kuningakoja liikmed?
William ja Catherine on vähemalt avalikkuse ees musterpaar ja -perekond ning käituvad just nii nagu üldsus nende seisuses inimestelt ootab. Nad on tagasihoidlikud, osavõtlikud, tegelevad ainult heategevusega ja väldivad igasuguseid teravamaid sõnavõtte ja skandaale. Suurepärased meeskonnamängijad kuninglikus äris. Tundub, et selline elustiil sobib neile ja nad on rahul, või siis mängivad oma rolle nii hästi, et see tundub loomulikuna. William on muidugi troonipärija, nii et ega tal suurt valikut ei ole.
Meghan ja Harry on aga algusest peale pigem furoori tekitanud. Alguses olid nad väga populaarsed ning arvatavasti sellest kõik need hädad alguse saidki, sest meediatähelepanu ja sellega kaasnev surve oli tohutu. Ei nemad ise ega ka kuningakoda ei osanud kõige sellega toime tulla. Nii nagu Harry on alati tundunud sellise kolmanda rattana, kes oma täpset kohta ei tea, olid nad ka Meghaniga koos pigem sellised, kes kunagi ei sobitunud hästi teiste hulka. Kuna kuningakoda on pigem nagu äriettevõte, siis oli tekkinud olukord, kus madalamal pulgal asuvad liikmed hakkasid varjutama kuningannat, troonipärijat ja tulevikukuningat. Aga oskused ja arvatavasti ka tahtmine Meghanit ja Harryt kõige paremini enda heaks tööle panna olid ebapiisavad.
Teiseks said Meghan ja Harry kõigest sellest tähelepanust ikka kõrvust tõstetud ning hakkasid endast ehk natuke paremini arvama kui peaksid ja vastavalt sellele ka tõusid ootused ja lootused, et neil on rohkem vabadust tegutseda kui neil tegelikult oli. Nad lihtsalt ei ole vagurad meeskonnamängijad ja tahtsid juba algusest peale vabadust teha asju enda moodi, valida oma tegevusi ise. Kuningakojas aga asjad nii ei käi. See tekitas mõlemas osapooles negatiivsust, trotsi, ja lõpuks tekkisid juba ületamatud suhtlemisprobleemid.
Kahjuks oli Meghani isapoolne suguvõsa juba algusest peale suurepärane aines igasugustele skandaalidele ja see keeras Meghani ja tema isa suhte nii tuksi, et nad ei suhtle tänaseni. Sellest said aga alguse mitmed Meghanit ja Harryt sajas surmapatus süüdistavad artiklid, mis nende mainele põntsu andsid. Kuningliku perekonna põhimõte on alati olnud see, et ajakirjanduses ilmunud lugudele enamasti ei reageerita ja kommentaare ei anta. Seetõttu aga hakkas üha rohkem ilmuma selliseid spekulatiivsed arvamuslugusid, kus tõde oli seotud oletuste ja keegi-lehmalellepoeg-ütles-nii-järelikult-on-see-tõsi arvamustega ning Meghani ja Harry populaarsus hakkas asenduma vihaga nende vastu.
Meghan ja Harry hakkasid seetõttu tundma, et nad on oma muredega üksi jäetud, nende probleeme ei võeta tõsiselt ja nende turvalisust ei tagata piisavalt. Neil ei lubatud avalikult end kaitsta ega selgitada, kuid samas ei kaitsenud ka kuningakoda neid piisavalt meedia negatiivse tähelepanu ja selle tagajärgede eest. Meghani ja Harry algne ettekujutus kuninglikust elust ei vastanud tegelikkusele ning kuna ka teine pool ei osanud nendega midagi ette võtta, siis tundus neile, et parim on sellest elust väljuda.
Eks nad olidki omamoodi ohvrid selles loos, kuid nad ikka aitasid ise ka mõnede oma väljaütlemiste ja tegudega sellele kaasa, et inimestel neist aina halvem pilt tekiks. Kahjuks tekkis Meghanil ja Harryl selline ohvrimentaliteet, et nende sõnavõtud olid pigem nagu vingumine oma “raske” elu üle ja ega see avalikkusele ka enam ei meeldinud. Veelgi vähem meedis see kuningakojale. Ka on mõnede nende väljaöeldud asjade suhtes kahtlusi, kas need tegelikult tõele vastavad sellisena nagu just Harry ja Meghan neid mäletavad või kujutada tahavad. Meedia andis siis juba mõnuga sellele hagu juurde ja asus neid sarjama nagu jaksas.
Kuna nüüdseks on Harry ja Meghan pauguga uksed enda järel kinni löönud, avalikult andnud intervjuusid, teinud oma elust doksarja ning andnud välja raamatuid, milles kritiseerivad avameelselt ka teisi kuningliku perekonna liikmeid, siis on seetõttu nende omavahelised suhted kuningakoja liikmetega halvad. Sellist avalikustamist peetakse reetmiseks ja meedias oma musta pesu pesemist peetakse alandavaks.