Mäletan, aga ei tea, kust seda lugu Facebookis jälgida saaks. Ja erinevalt mitmetest Perekooli Kägudest, kes siin on seda ema tauninud, siis mina täiesti mõistan. Te võite öelda, mis tahate, aga valdaval enamusel juhtudest on siiski emal lapsega lähedasemad suhted, tema tegeleb reeglina lapsega palju rohkem, vähemalt lapse esimese 3 eluaasta jooksul kindlasti. Ja seetõttu usun, et emal ongi suuremad õigused kui isal. Pole mõtet seda vaidlustada. Kes tegeleb rohkem, kes ohverdab rohkem (aega, raha, energiat, tervist, oma vajadusi jne), sellel peaksid olema ka suuremad õigused. Oleks ju loogiline.
Valdavas enamuses on naine lapsega 1,5a kodus, tema elu keerleb selle aja vältel enam-vähem 24/7 lapse vajaduste ümber. Sealhulgas jäävad enda hobid, tegevused, vajadused kas täielikult või suuremal määral tagaplaanile, rahuldamata. Mees käib sellel ajal jätkuvalt vähemalt 40h kodust väljas, tööd tegemas. Sageli enamus soovib ikkagi oma elu vanal viisil jätkata, ikka oma trennide, sõprade, hobidega tegeleda. Naisel on need võimalused väga piiratud, ka siis kui mees mingi osa ajast lapsega ise nõus tegelema on. Ka siis, kui on väga tubli mees, kes on nõus iga päev töölt tulles paar tundi lapse eest ise hoolitsema, siis valdav enamus ööpäevast tegeleb lapsega ikkagi naine üksi. Sh öösel, sest mees peab ju saama välja magada, sest käib tööl. Edasi, kui laps suurem, siis tubli mees ehk viib-toob last lasteaeda jms, tegeleb rohkem. Aga valdavalt jaolt nagu me ühiskonnas näeme muretseb lapse heaolu ja vajaduste eest siiski naine. Hankides vajalikud riided, tehes toidu, käies arsti juures, lasteaia-kooli koosolekutel, hankides lapsele kõik vajalikud tarvikud, põetades haiget last (ja jälle naise töö kannatab) jne.
Miks rääkida pidevalt, et isa on täpselt samaväärne ja võrdne lapsevanem. No EI OLE ju. Isegi mitte nendes peredes, kus on mees väga tubli ja veedab lapsega palju aega. Ikkagi on naine see, kellel on alati rohkem kohustusi, vastutust ja eneseohverdust. Isa ei ole ega saa kunagi olema võrdväärne vanem. See on reaalsus vaid väga üksikutel juhtudel, kus ema on kas surnud, raskelt haige või rongaema, ei hooli üldse lastest, on reaalselt ära läinud jne.
Naisel kaasnevad lapsega alati suuremad kohustused, vastutus, eneseohverdus. Kuidas on see siis õiglane, et mees pannakse samale pulgale ja antakse talle sama palju õigusi või kohati rohkemgi. Kui suhtes olles tegeles enamjaolt lastega naine, mees oli ükskõiksem ja egoistlikum pool, kes kes elas oma elu, lähtus enda vajadustest, kuidas see on loogiline ja õiglane, et lahku minnes on ta järsku automaatselt samaväärne vanem võrdsete õigustega?
Olgem ausad, sageli ei olegi asi selles, et mees nii väga lastest hooliks ja kõigest väest nendega tegeleda tahaks. Ikkagi ärapanemisesoov, võimuvõitlus, egomängud eksnaisega. Tegelikult ju paljud mehed ei taha (eriti üksinda olles) seda vastutust ja koormat endale. Naisega elades on ju lihtne, sest kõik jonnid, söögid, riietamised, potitamised jms teeb suures osas ära naine. Aga keskmine mees üksi väikelastega on paras äpu. Ja olles üksinda rohkem kui ühe väikse lapsega, siis võib üsna kiirelt vindi üle keerata. Ikkagi näeme ju seda, et selline lapsi endale tahtev mees sageli kupatab nad rohkem teiste naiste õlule, olgu siis enda ema, õed või uus naine. Suur osa mehi ei suuda, oska, viitsi üksinda laste eest vajalikul määral hoolitseda. Sest enda vajadused, hobid, trennid, sõbrad, töö jms on tähtsam.
