Teema: Kunstlik viljastamine

Kui vaadata asja geenide poole pealt, siis tõsi, sinu geene sellel lapsel ei ole. Samas on tal selle inimese geenid keda sa nii väga armastad ning kellega sa tahad oma pere luua. Kui vaadata aga asja teiselt poolt, siis tegelikult on see ju siiski sinu laps, sa kannad teda 9 kuud, see side mis selle ajaga tekib on tohutu. Sellel on meeletu jõud ja ühel hetkel sa lihtsalt ei mõtlegi sellele, et see munarakk, millest kõik alguse sai, on teise naise oma. Samuti ei mõtle see teine naine seal kuskil, et ta annetas oma munaraku ja nüüd on ta ema (muidugi ei tea kas tema munarakk üldse kunagi kasutust leiab). Ma usun, et on raske selle mõttega toime tulla aga aeg muudab kõike. Kui sa kord seda pisikest südant tuksumas näed, siis ei oma see enam mingit tähtsust, et munarakk polnud sinu oma.

Jah viimased uuringud ütlevad, et geenid kanduvad siiski üle.
Mina siis selle läbi teinud ja kinnitan, et armastan oma last tohutult. Vahel küll mõtlen neist geenidest, aga ta on nii armas, et sel pole miskit tähtsust. Aga selleks peab ise olema valmis küpsenud. Kunagi oli mulle vastuvõetamatu isegi ivf. Aga lapse saamise teekonnal jõudsin koguni doonormunarakuni. Aga ajaga sai kõik loomulikuks ja olen tohutult õnnelik. Eks tuleb ka endale meeldivad mõtted mõelda. Kui pidevalt mõtled, et ta pole oma, siis võid ka päris oma lapse võõraks mõelda. Jõudu ja edu!