Esileht Pereelu ja suhted Kurb et ei ole sòbrannat

Näitan 24 postitust - vahemik 31 kuni 54 (kokku 54 )

Teema: Kurb et ei ole sòbrannat

Postitas:
Kägu

Kahju et sul meest ei ole, muidu tuleks hoopis teine jutt…

On, on. Hõbepulmadki peetud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ka ei ole sõbrannasid.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ka pole selliseid sõbrannasid kellega sotsiaalmeedias poseerida.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ka ei ole mingit parimat sõbrannat ja vahest tuleb päris kurb meel seetõttu. Elu on nii läinud, et teismelisena kaotasin parima sõbranna, vahetasin kooli ja sellega hääbusid lapsepõlvest tutvused ja peale seda olen mitmetes sõbranna suhetes tundnud, et ainult mina olen see, kes pingutab, küsib, kuidas läheb, sünnipäeval helistab, kutsub külla, pakub, et kokku saaks, teeks jne, aga teisi nagu ei huvita. Paar kursaõde on, kellega alati juttu jätkub kauemaks, aga kellega suhted ära vajunud samamoodi kui mina alla annan. Kutsusin peale lapse sündi katsikule, keegi kunagi ei tuldudki, mingitest babyshoweritest või enne pulmi tüdrukute õhtust pole mõtet rääkidagi. Öeldakse, et tulen sellel-tollel kuupäeva külla, aga sellele järgneb teadmata ajaks vaikus.

Vahepeal panustasingi ainult tööle, kodule ja perele ja suhtlesin peamiselt sugulasest sõbrannaga või mehe sõprade naistega. Beebigrupist leidsin ühe naise, kellega klapib ja ühe teise kursaõega oleme üsna tihedalt suhtlema hakanud. Kui näen, et keegi otsib tutvusi, siis proovin võimalust kasutada. Olen mõelnud, et kas minus on viga ja proovinud rohkem huvi tunda teiste käekäigu vastu. Vaikselt proovin leida viise, et olemasolevaid suhteid tugevdad, olen kutsunud naisi koos lastega kuhugi kaasa, naisi üksi spasse kutsunud (lastest ja meestest) puhkama jne. Täiesti uute tutvuste loomine aga väga keeruline minu jaoks, eriti nii, et kes endale ka nö päris sõbrannat otsiks. Ei oska täiskasvanuna ka leida kohti, kust selliseid sõbrannasid leida.

N28

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga paljudega on nii, et kui on mees ja lapsed, siis oma sõpradega väljaspool peret enam ei suhelda. Tihti on selles oma roll vähem või rohkem armukadedal kaaslasel.

Ma ei tea, kas ma olen mingi ekstrtafrukt, aga ma väga vajan aega ja suhtlemist väljaspool pereringi. Tahan olla üksinda ja tahan suhelda sõpradega – käia nendega väljas või reisimas.

Ainult nii suudan ma olla normaalne kaaslane oma perele.

Sõpru tasub hoida ja selleks üles näidata oma initsiatiivi. Ise nad üles otsida, ise korraldada mingeid olenguid, matku, ettevõtmisi. Selleks on nii palju võimalusi.

Näiteks mina ostsin 4 piletit Kiidjärvele suveetendusele, olen ise autojuht ja hõikasin välja – kes tuleb minuga, piletid olemas, transport olemas! Muidugi inimesed tulevad!

Isekas ja egoistlik oled. Aga kindlasti sa ei lepi kui su mees sama käituks, siis oleksid varsti üksi. Isekad inimesed elavad alati teiste tunnete kulul.

MIKS ma olen isekas ja egoistlik ? :O

Sellepärast, et soovin lisaks pereelule olla üksinda ja suhelda sõpradega?

MUIDUGI pean väga loomulikuks, et ka mees sama soovib. Ta ei oleks minu kaaslane vastasel juhl.

Muide – üksiolek ei ole mulle mingi probleem. Oskan ka üksinda väga hästi olla.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Külaliste teemade puhul on mulje jäänud, et enamus inimesi ei salli külalisi.
Pole ime, et sõpru pole siis.

 

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie peres on kuidagi nii juhtunud, et sõprusringkond on pigem üsna suur. Minul on jäänud paar sõbrannat varasest noorusest, kellega vast kogu aeg ei suhtle, aga on just need „jutt jätkub ka peale paari aastat“. Teised on tulnud abikaasa sõprade näol, naabrid jne.

Pidevalt suhtleme u 6-7 perega ja samade perede naistega käime mõned korrad aastas väikesel reisil. Vanused meil juba 40-50 vahel, seega lapsed üsna suured. Ühiselt peame sünnipäevi, aastavahetusi jms.

Eks ma vist ise olen ka selline „maja uks alati avatud“ inimene (elame eramajas). Armastan ka väga süüa teha ja kipun seltskonda pidevalt toitma. Vahel on tunne, et tulevad lõhna peale kohale J Isegi mu täiskasvanud laps ütleb, et meil on ju kogu aeg rahvas. Ei, tegelt on tore ja keegi peab ju kõik mu tehtud söögid ära sööma.

Samas saan täiesti aru, et kõik ei ole nii suured suhtlejad ja ilmselt siis ka sõprusringkond väiksem. Ja viimasel ajal pean tunnistama, et kuidagi seda omaette olemise aega tahaks rohkem. Seega kohati kahe otsaga asi..

Aga ehk annaks rohkem naabritega suhelda? Võib omale väga toreda sõbranna leida J

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli noorena väga palju tuttavaid ja sõpru. Siis leidsin mehe ja kolisin ühte väikesesse linna. Ok ka siit leidsin ühe väga hea sõbranna. Suhtlesime tihedalt, käisime tihti perekonniti ja ka omavahel väljas kuni mu mees ja sõbranna mind purjus peaga petsid. Sõbranna läks oma mehest lahku ja kolis kaugele ära. Mina tookord jäin oma mehega kokku aga mõni aeg hiljem ikkagi enam sellest asja ei saanud. Praeguse seisuga on kirjade järgi kolm head sõbrannat aga üks elab kaugel ja absoluutselt väljas käia ei viitsi. Teine võttis uue mehe, hakkas talu pidama ja muud enam ei räägi kui oma loomadest ja välja ei tule. Ma tunnen, et ma isegi ei oska temaga enam millestki rääkida. Kolmandal on mehega abieluraskused ja hoiab minust ja kõigist eemale. Korra kuus helistab ja kurdab. Välja kodust ei tule. Uut meest mul pole. Ja see üksindustunne lihtsalt sööb seest. Jah, ma messengeris suhtlen sõbrannadega (nad ei ole omavahel sõbrannad) aga väljas käia kellegiga pole ja need jututeemad on ka täiesti ammendunud. Sest nad ei käi kuskil. Ei teagi mis edasi saab. Elu lihtsalt läheb mööda.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Elu lihtsalt läheb mööda.

Kel janu, sel jalad. Üksikutel naistel on võimalik kolida, kolida, kolida. Teise riiki, teise linna. Tagasi kolida suurlinna. Pole mingit põhjust, miks peaks mehe pärast kusagile kolima ja jääma, kui suhe läbi. Kõik inimesed lihtsalt ei vaja sõpru ja see võib elu jooksul muutuda. Noorena vajad, vanemana enam mitte. Tekib harjumus olla kodus ja seda raske muuta.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ka see, kes kurvastab sõbrannade puudumise pärast. Kui nooremana oli sõbrannasid palju, siis aasta-aastalt on paljud neist minu elust n.ö välja läinud – kes kolis välisriiki, kes teise Eesti otsa talu pidama, kes lihtsalt ei taha enam suhelda (on tekkinud erinevad huvid ja väärtused vms). Kas lähedasemat sõbrannat on surnud.

Olen üle 50 ja mida aasta edasi, seda raskem on uute tutvuste leidmine. On küll mõned endised töökaaslased, kellega paar korda aastas väljas käime ja praegused töökaaslased, kellega vahel ka isiklikke asju arutada saame. Samuti olen FB kaudu kursis paari noorusaja sõbranna tegemistega, aga pikemat juttu pole enam ammu olnud, pigem sünnipäeva- ja uusaastaõnnitlused ja vahel harva “kuidas läheb” – “kõik on korras” tüüpi sõnumid. Sellist,  kellega koos üritustel käia ja teineteist külastada või kellele vajadusel öösel helistada, kahjuks enam ei ole.

Olen üksik laps ja õdesid-vendi mul ei ole. Nooremana olin sellega väga rahul, aga nüüd olen küll mõtelnud, et küll ma tahaksin, et mul oleks õde.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul pole ka sõbrannasid. Ka sotsiaalmeedia kontot ei ole. Aga ma mõtlen, et võiks teha Twitter konto. Saaks jälgida mõnd huvitavat inimesest.  Sõbrannad on mul küll olnud, aga mulle ei meeldi, kui mind klatsitakse või arutatakse minu elu, mis ikka on tavapärane naiste seltskonnas.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul pole ka sõbrannasid. Ka sotsiaalmeedia kontot ei ole. Aga ma mõtlen, et võiks teha Twitter konto. Saaks jälgida mõnd huvitavat inimesest. Sõbrannad on mul küll olnud, aga mulle ei meeldi, kui mind klatsitakse või arutatakse minu elu, mis ikka on tavapärane naiste seltskonnas.

Seda tehakse niikuinii. Et see vaeseke seal üksi kärbub.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui pole seltskonda, siis ei klatsita ju. Kes klatsib?

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sõbrannad on mul küll olnud, aga mulle ei meeldi, kui mind klatsitakse või arutatakse minu elu, mis ikka on tavapärane naiste seltskonnas.

Ma lihtsalt ei saa aru sellest klišeest, nagu just naised arutaks kuidagi eriliselt teiste elusid. Mehed arutavad samamoodi, ikka et tead, mida see tegi või too tegi. Saage üle oma muinasjutust, et naised klatšivad ja mehed räägivad juttu. Klatš algab halvast suhtumisest ning halba suhtumist teistesse on nii meeste kui naiste hulgas.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lugesin teemaalgatust ja arvasin, et sellise 55-60 aastase kirjutatud hala. Aga nii tädistunud 30-aastasega ongi eakaaslastel keeruline suhelda, sest millest sinuga rääkida oleks? Pere ja töö ja töö ja pere ja vanad klassikaaslased… Aga kes sa ISE oled? Mis sulle huvi pakub või silmad särama paneb või mida alati kogeda või avastada oled tahtnud? Vot need tegevused võtagi ette, lapsed peaksid piisavalt suured olema juba, et ei ripu kaelas kogu aeg ja sul ongi aeg elama hakata. Küll siis tekivad sõbrad ja mõttekaaslased ka ja mõni neist võibki kujuneda eluaegseks sõbrannaks.

+2
-8
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Lugesin teemaalgatust ja arvasin, et sellise 55-60 aastase kirjutatud hala. Aga nii tädistunud 30-aastasega ongi eakaaslastel keeruline suhelda, sest millest sinuga rääkida oleks? Pere ja töö ja töö ja pere ja vanad klassikaaslased… Aga kes sa ISE oled? Mis sulle huvi pakub või silmad särama paneb või mida alati kogeda või avastada oled tahtnud? Vot need tegevused võtagi ette, lapsed peaksid piisavalt suured olema juba, et ei ripu kaelas kogu aeg ja sul ongi aeg elama hakata. Küll siis tekivad sõbrad ja mõttekaaslased ka ja mõni neist võibki kujuneda eluaegseks sõbrannaks.

Kus nüüd alles ütles! Lapsed ja pere on elu loomulik osa. See sinu jutt kõlab nagu sõbrannad võiks inimesel olla ainult juhul, kui ise ollakse väga särav, maailma avastav ja uusi kogemusi saada tahtev ja üldse kõlas see nagu kandideeriks kellegi sõbrannaks ja siis see sõbranna on selline otsustaja, kes valib mitme kandidaadi vahelt selle särava, kogeva ja avastava välja. 😀

Tegelikkuses saavad inimestest sõbrannad, kui neil on hea klapp. Asjaolu, et üks on näiteks koduperenaine ja teine matkahuviline, ei ole seejuures oluline.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suhtleksin meeleldi, kel soovi, jätke meiliaadress. N44

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli mingil hetkel tunne, et kõigil peale minu on mingid pikaajalise parimad sõbrannad ja et minul ei ole samal tasemel kellegi poole pöörduda. Mul on häid sõpru/sõbrannasid, kellega ikka vahel suhtlen, aga hetkel võtab pereelu enamus energiast (laps alles väike) ja abikaasaga saame nii hästi läbi, et ega väga palju puudust ka ei tunne. Pigem on süümepiinad, et peaks ju suhtlema inimestega, kuigi ei jaksa, ei taha, ei saa.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen igast töökohast leidnud sõpru. Ja ma olen väga valiv ja suht introvertne üldiselt.  Ja mujalt nagu ei leiagi selliseid, kellega sel määral klapiks. Tundub, et töö selekteerib ise välja päris palju – seda tööd ei saa teha, kui sa pole avatud, salliv, kiire taibuga, kohanev jne. Vaatan, kuidas nt lapse lasteaias paljud emad hakkavad omavahel suhtlema, aga minu naljad jäävad õhku rippuma. Nagu teisest maailmast. St mul pole ka igas seltskonnas üldse mitte lihtne suhelda.

Sõprus ongi jäänud püsima nendega, kellega sarnane huumorimeel. Saame selle sitase elu üle naerda, enese üle jne. Eks sellises kuldses keskeas on igaüks juba parajalt välja kujunenud ja omamoodi imelik, aga sellest tuleb üle olla, selle üle naerda. Ideaalsed inimesed polegi nii huvitavad.

Muud soovitust polegi, kui kodust välja minna ja avatud olla. Kuigi mul nagu sõpru on, olen siiski avatud uutele, kui klappi on ja inimene inspireerib. Ei ole nii, et kõigil juba sõbrad väljakujunenud selleks vanuseks. Mina ja leia!

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sina tunned puudust sõbrannadest, aga minul jällegi on vahel kurb tunne, et olen üksiklaps, ilma õdede-vendadeta.

Nii pistavad hinge tuttavate FB postitused, kus täiskasvanud õed oma peredega tulevad kokku jõuludeks ja jaaniajaks, koos käiakse reisimas, vastastikku hoitakse üksteise lapsi jne. Minul sisuliselt pole mitte mingit suguvõsa, sest kõigil meie suguvõsa liikmetel on vähe lapsi või siis on kolitud kaugemale elama, pealegi on nad kõik nii kauged sugulased, kellega enam jaaniõhtut ei veedeta. Aga selline lähem ring nagu oma õed-vennad, neid ei olegi.

Sõbrannade osas – üks sõbranna mul on. St selline, kes on tõesti püsinud kogu elu. Teised sõbrannad mingi aeg tekivad, siis jälle kaovad ära. Ega me tihti kokku ei saa, sest kummalgi omad tegemised, messengeris või telefonitsi vahel suhtleme.

Nii et kokkuvõttes käin ka ise kõige rohkem väljas aega veetmas koos oma abikaasa ja lastega. Mehega on armastus olemas, ka lapsed on täitsa mõnusad kaaslased.

Nii et mina soovitan olla rahul sellega, mis sulle antud on. See, kui sul on selline pere, kelle seltskonda talud ja suudad koos aega veeta, on tegelikult hästi oluline. Võta sõbranna puudumist nii, et tore, kui peaksid äkki trehvama sobiva sõbrantsikandidaadi otsa, aga kui seda ei juhtu, siis pole ka miskit katki. Peaasi, et su elu siiski kulgeb ja põhiasjad elus on sul olemas.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kust kandist pärit? Mina oleks nõus suhtlema 🙂

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

mina olen nüüdseks, keskealisena (48) märganud, et minu tutvusringis pingutavad sõprade hoidmise nimel väga need, kellel ei ole head päritoluperet. mina ise olin selline laps, mul oli väga halb ema ja vaene kodu. juba 1.klassist peale ma klammerdusin sõprade külge, raudselt juba algklassides olid sõbrasuhted minu jaoks väga olulised. algklassides leitud sõpradega olen siiani koos, samuti olen siiani koos peaaegu juba kolmkümmend aastat tagasi ülikoolist leitud sõpradega. ma olen absoluutselt kindel, et armastan oma sõpru ja pingutan nende hoidmise nimel selleks, et kompenseerida lapsepõlvest jäänud tühjust. nüüdseks on mul loomulikult ammu mees ja lapsed, aga sõpru hoian endiselt. üks ülikoolist tulnud sõbranna, kes on natukenegi minuga võrreldavast halvast kodust, pingutab ka väga sõprade hoidmise nimel.

need mu sõbrannad, kellel oli soe lapsepõlv, ei ole niimoodi pingutanud sõprade hoidmiseks, nagu mina, sest neil oli varasemalt soojus olemas ja nad ei ole pidanud tühjust kompenseerima. mina sain seda soojust oma sõbrannadelt.

nüüdseks muidugi, kui meil paljudel lapsed juba suured, on teistmoodi. selles vanuses on sõbrad jälle paljudele üliolulised ja hoiame üksteist tohutult.

seega minu ainuke soovitus – hoia sõpru, ole olemas ka siis, kui sul on kiire.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle võib kirjutada: apelsinipuu@online.ee

Olen 45-aastane naine.  Palju välismaal elanud, sõbrannad samuti mööda Eestit ja välismaad laiali läinud ja nii see suhtlus olematuks on kuivanud.

Ma sooviks algul rohkem kirjasõpra. Lobiseks hobidest, oma elust ja maailmaasjadest. Tore oleks kui saaks  niimoodi aluse panna kellegagi elu lõpuni kestvale sõprusele.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen üksik laps ja õdesid-vendi mul ei ole. Nooremana olin sellega väga rahul, aga nüüd olen küll mõtelnud, et küll ma tahaksin, et mul oleks õde.

Minul on õde. Meie omavahelised suhted pole just kiita ja selles on oma osa me vanematel, kes alati mu õde mulle eelistasid.

Kohtudes saan õelt peamiselt kriitikat. Mu välimus, riided, kodu– kõiges on midagi pisut valesti ja vajaks tema arvates kohendamist. Seetõttu helistame/kohtume harva, sest minu jaoks on see negatiivsuse pealetung talumatu.

Nii et ka nii võib olla, kui on õde…

 

0
0
Please wait...

Näitan 24 postitust - vahemik 31 kuni 54 (kokku 54 )


Esileht Pereelu ja suhted Kurb et ei ole sòbrannat