Teema: Kurb et ei ole sòbrannat

Mul ka ei ole sõbrannasid.

Mul ka ei ole mingit parimat sõbrannat ja vahest tuleb päris kurb meel seetõttu. Elu on nii läinud, et teismelisena kaotasin parima sõbranna, vahetasin kooli ja sellega hääbusid lapsepõlvest tutvused ja peale seda olen mitmetes sõbranna suhetes tundnud, et ainult mina olen see, kes pingutab, küsib, kuidas läheb, sünnipäeval helistab, kutsub külla, pakub, et kokku saaks, teeks jne, aga teisi nagu ei huvita. Paar kursaõde on, kellega alati juttu jätkub kauemaks, aga kellega suhted ära vajunud samamoodi kui mina alla annan. Kutsusin peale lapse sündi katsikule, keegi kunagi ei tuldudki, mingitest babyshoweritest või enne pulmi tüdrukute õhtust pole mõtet rääkidagi. Öeldakse, et tulen sellel-tollel kuupäeva külla, aga sellele järgneb teadmata ajaks vaikus.

Vahepeal panustasingi ainult tööle, kodule ja perele ja suhtlesin peamiselt sugulasest sõbrannaga või mehe sõprade naistega. Beebigrupist leidsin ühe naise, kellega klapib ja ühe teise kursaõega oleme üsna tihedalt suhtlema hakanud. Kui näen, et keegi otsib tutvusi, siis proovin võimalust kasutada. Olen mõelnud, et kas minus on viga ja proovinud rohkem huvi tunda teiste käekäigu vastu. Vaikselt proovin leida viise, et olemasolevaid suhteid tugevdad, olen kutsunud naisi koos lastega kuhugi kaasa, naisi üksi spasse kutsunud (lastest ja meestest) puhkama jne. Täiesti uute tutvuste loomine aga väga keeruline minu jaoks, eriti nii, et kes endale ka nö päris sõbrannat otsiks. Ei oska täiskasvanuna ka leida kohti, kust selliseid sõbrannasid leida.

N28

Külaliste teemade puhul on mulje jäänud, et enamus inimesi ei salli külalisi.
Pole ime, et sõpru pole siis.

Minul oli noorena väga palju tuttavaid ja sõpru. Siis leidsin mehe ja kolisin ühte väikesesse linna. Ok ka siit leidsin ühe väga hea sõbranna. Suhtlesime tihedalt, käisime tihti perekonniti ja ka omavahel väljas kuni mu mees ja sõbranna mind purjus peaga petsid. Sõbranna läks oma mehest lahku ja kolis kaugele ära. Mina tookord jäin oma mehega kokku aga mõni aeg hiljem ikkagi enam sellest asja ei saanud. Praeguse seisuga on kirjade järgi kolm head sõbrannat aga üks elab kaugel ja absoluutselt väljas käia ei viitsi. Teine võttis uue mehe, hakkas talu pidama ja muud enam ei räägi kui oma loomadest ja välja ei tule. Ma tunnen, et ma isegi ei oska temaga enam millestki rääkida. Kolmandal on mehega abieluraskused ja hoiab minust ja kõigist eemale. Korra kuus helistab ja kurdab. Välja kodust ei tule. Uut meest mul pole. Ja see üksindustunne lihtsalt sööb seest. Jah, ma messengeris suhtlen sõbrannadega (nad ei ole omavahel sõbrannad) aga väljas käia kellegiga pole ja need jututeemad on ka täiesti ammendunud. Sest nad ei käi kuskil. Ei teagi mis edasi saab. Elu lihtsalt läheb mööda.

Mina olen ka see, kes kurvastab sõbrannade puudumise pärast. Kui nooremana oli sõbrannasid palju, siis aasta-aastalt on paljud neist minu elust n.ö välja läinud – kes kolis välisriiki, kes teise Eesti otsa talu pidama, kes lihtsalt ei taha enam suhelda (on tekkinud erinevad huvid ja väärtused vms). Kas lähedasemat sõbrannat on surnud.

Olen üle 50 ja mida aasta edasi, seda raskem on uute tutvuste leidmine. On küll mõned endised töökaaslased, kellega paar korda aastas väljas käime ja praegused töökaaslased, kellega vahel ka isiklikke asju arutada saame. Samuti olen FB kaudu kursis paari noorusaja sõbranna tegemistega, aga pikemat juttu pole enam ammu olnud, pigem sünnipäeva- ja uusaastaõnnitlused ja vahel harva “kuidas läheb” – “kõik on korras” tüüpi sõnumid. Sellist,  kellega koos üritustel käia ja teineteist külastada või kellele vajadusel öösel helistada, kahjuks enam ei ole.

Olen üksik laps ja õdesid-vendi mul ei ole. Nooremana olin sellega väga rahul, aga nüüd olen küll mõtelnud, et küll ma tahaksin, et mul oleks õde.

#4026843:

Mul pole ka sõbrannasid. Ka sotsiaalmeedia kontot ei ole. Aga ma mõtlen, et võiks teha Twitter konto. Saaks jälgida mõnd huvitavat inimesest. Sõbrannad on mul küll olnud, aga mulle ei meeldi, kui mind klatsitakse või arutatakse minu elu, mis ikka on tavapärane naiste seltskonnas.

Seda tehakse niikuinii. Et see vaeseke seal üksi kärbub.

#4026843:

Sõbrannad on mul küll olnud, aga mulle ei meeldi, kui mind klatsitakse või arutatakse minu elu, mis ikka on tavapärane naiste seltskonnas.

Ma lihtsalt ei saa aru sellest klišeest, nagu just naised arutaks kuidagi eriliselt teiste elusid. Mehed arutavad samamoodi, ikka et tead, mida see tegi või too tegi. Saage üle oma muinasjutust, et naised klatšivad ja mehed räägivad juttu. Klatš algab halvast suhtumisest ning halba suhtumist teistesse on nii meeste kui naiste hulgas.

#4026955:

Lugesin teemaalgatust ja arvasin, et sellise 55-60 aastase kirjutatud hala. Aga nii tädistunud 30-aastasega ongi eakaaslastel keeruline suhelda, sest millest sinuga rääkida oleks? Pere ja töö ja töö ja pere ja vanad klassikaaslased… Aga kes sa ISE oled? Mis sulle huvi pakub või silmad särama paneb või mida alati kogeda või avastada oled tahtnud? Vot need tegevused võtagi ette, lapsed peaksid piisavalt suured olema juba, et ei ripu kaelas kogu aeg ja sul ongi aeg elama hakata. Küll siis tekivad sõbrad ja mõttekaaslased ka ja mõni neist võibki kujuneda eluaegseks sõbrannaks.

Kus nüüd alles ütles! Lapsed ja pere on elu loomulik osa. See sinu jutt kõlab nagu sõbrannad võiks inimesel olla ainult juhul, kui ise ollakse väga särav, maailma avastav ja uusi kogemusi saada tahtev ja üldse kõlas see nagu kandideeriks kellegi sõbrannaks ja siis see sõbranna on selline otsustaja, kes valib mitme kandidaadi vahelt selle särava, kogeva ja avastava välja. 😀

Tegelikkuses saavad inimestest sõbrannad, kui neil on hea klapp. Asjaolu, et üks on näiteks koduperenaine ja teine matkahuviline, ei ole seejuures oluline.

Minul oli mingil hetkel tunne, et kõigil peale minu on mingid pikaajalise parimad sõbrannad ja et minul ei ole samal tasemel kellegi poole pöörduda. Mul on häid sõpru/sõbrannasid, kellega ikka vahel suhtlen, aga hetkel võtab pereelu enamus energiast (laps alles väike) ja abikaasaga saame nii hästi läbi, et ega väga palju puudust ka ei tunne. Pigem on süümepiinad, et peaks ju suhtlema inimestega, kuigi ei jaksa, ei taha, ei saa.

Sina tunned puudust sõbrannadest, aga minul jällegi on vahel kurb tunne, et olen üksiklaps, ilma õdede-vendadeta.

Nii pistavad hinge tuttavate FB postitused, kus täiskasvanud õed oma peredega tulevad kokku jõuludeks ja jaaniajaks, koos käiakse reisimas, vastastikku hoitakse üksteise lapsi jne. Minul sisuliselt pole mitte mingit suguvõsa, sest kõigil meie suguvõsa liikmetel on vähe lapsi või siis on kolitud kaugemale elama, pealegi on nad kõik nii kauged sugulased, kellega enam jaaniõhtut ei veedeta. Aga selline lähem ring nagu oma õed-vennad, neid ei olegi.

Sõbrannade osas – üks sõbranna mul on. St selline, kes on tõesti püsinud kogu elu. Teised sõbrannad mingi aeg tekivad, siis jälle kaovad ära. Ega me tihti kokku ei saa, sest kummalgi omad tegemised, messengeris või telefonitsi vahel suhtleme.

Nii et kokkuvõttes käin ka ise kõige rohkem väljas aega veetmas koos oma abikaasa ja lastega. Mehega on armastus olemas, ka lapsed on täitsa mõnusad kaaslased.

Nii et mina soovitan olla rahul sellega, mis sulle antud on. See, kui sul on selline pere, kelle seltskonda talud ja suudad koos aega veeta, on tegelikult hästi oluline. Võta sõbranna puudumist nii, et tore, kui peaksid äkki trehvama sobiva sõbrantsikandidaadi otsa, aga kui seda ei juhtu, siis pole ka miskit katki. Peaasi, et su elu siiski kulgeb ja põhiasjad elus on sul olemas.

mina olen nüüdseks, keskealisena (48) märganud, et minu tutvusringis pingutavad sõprade hoidmise nimel väga need, kellel ei ole head päritoluperet. mina ise olin selline laps, mul oli väga halb ema ja vaene kodu. juba 1.klassist peale ma klammerdusin sõprade külge, raudselt juba algklassides olid sõbrasuhted minu jaoks väga olulised. algklassides leitud sõpradega olen siiani koos, samuti olen siiani koos peaaegu juba kolmkümmend aastat tagasi ülikoolist leitud sõpradega. ma olen absoluutselt kindel, et armastan oma sõpru ja pingutan nende hoidmise nimel selleks, et kompenseerida lapsepõlvest jäänud tühjust. nüüdseks on mul loomulikult ammu mees ja lapsed, aga sõpru hoian endiselt. üks ülikoolist tulnud sõbranna, kes on natukenegi minuga võrreldavast halvast kodust, pingutab ka väga sõprade hoidmise nimel.

need mu sõbrannad, kellel oli soe lapsepõlv, ei ole niimoodi pingutanud sõprade hoidmiseks, nagu mina, sest neil oli varasemalt soojus olemas ja nad ei ole pidanud tühjust kompenseerima. mina sain seda soojust oma sõbrannadelt.

nüüdseks muidugi, kui meil paljudel lapsed juba suured, on teistmoodi. selles vanuses on sõbrad jälle paljudele üliolulised ja hoiame üksteist tohutult.

seega minu ainuke soovitus – hoia sõpru, ole olemas ka siis, kui sul on kiire.

#4026760:

Olen üksik laps ja õdesid-vendi mul ei ole. Nooremana olin sellega väga rahul, aga nüüd olen küll mõtelnud, et küll ma tahaksin, et mul oleks õde.

Minul on õde. Meie omavahelised suhted pole just kiita ja selles on oma osa me vanematel, kes alati mu õde mulle eelistasid.

Kohtudes saan õelt peamiselt kriitikat. Mu välimus, riided, kodu– kõiges on midagi pisut valesti ja vajaks tema arvates kohendamist. Seetõttu helistame/kohtume harva, sest minu jaoks on see negatiivsuse pealetung talumatu.

Nii et ka nii võib olla, kui on õde…

Mina olen üks nendest, kes mitmete sõprade jaoks viimastel aastatel kadunud on. Põen seda ise tegelikult väga, aga initsiatiivi kohtumisteks üles ei näita … ja peab ütlema,  et ega keegi mind väga taga otsinud ka ei ole.

Minul on põhjuseks suur kaalutõus. Häbenen enda välimust ja seda, et ma oma kaalu ja üldse välimusega midagi ette võtta ei suuda.

Mina ei taha sõbrannasid.  Vahel võib natuke juttu ajada, kui juhtub kusagil kohtuma, et end kursis hoida, aga igapäevases elus ei viitsi eriti suhelda ja ammugi mitte käia kusagil sõbrannatamas ja mingeid pilte sotsiaalmeedia tarbeks teha.