Mõtlesin, et kirjutan siia mis tragöödia juhtus meie perel eile. Alustan juttu algusest.
Neljapäeva hommikul oli vaja sõita minul, mu mehel ja sõbrannal koos mehega linna tähtsale koosolekule. Aga last sinna kaasa võtta ei saanud. Jätsin lapse vanavanemate juurde hoiule. Hommikul viisime lapse kohale, vanavanemad võtsid poisi hea meelega vastu. Päev läks mööda, koosolekul sai ära käidud. Peale koosolekut oli vaja ka ühele tuttavale linna lähedale appi minna. Sinna sai jõutud läbi suurte raskuste, kuna auto hakkas streikima. Olime abis ära, hakkasime kodu poole tagasi sõitma. Aga auto no ei liigu. Sureb välja. Oli selge, et see õhtu koju ei jõua. Aga sõbrannal oli vaja tingimata koju saada- tal oli laps haigeks jäänud. Saime talle ja ta mehele kuidagi transpordi organiseeritud- kellaaeg oli hiline, umbes 23:00. Busse enam ei liikunud.
Mina ja mu mees jäime ise linna, et hommikul kodu poole liikuda. Mul oli vaja veel reede hommikul proovipäevale minna, et tööle saaks. Igaks juhuks kontrollisime autot ja mis ime- masin hakkas ideaalselt tööle. Polnud märkigi õhtusest jukerdamisest. Saime siis jõutud kohale, teise linna. Ja siis tuli telefoni kõne mehe isalt- talle oldi tuletõrjest helistatud, et nende kodu on maatasa põlenud. Mul esimene asi- issand, ega kedagi kodus ei olnud, ma viisin ju lapse nende juurde.
Õnneks otsustasid mehe vanemad minna linna (maja siis maakohas) oma korterit kütma. Sõitma hakati neljapäeva lõuna paiku. Aga tulekahju sai alguse umbes keskkööl.
Mina nüüd siin mõtlen- mis asi juhatas vanavanemad koos mu lapsega kodunt ööseks ära minema. Oleks nad kodus olnud, sellisel ajal nad tavaliselt magasid juba, oleksid kõik sisse põlenud. Mõte, et oleksin lapsest peaaegu ilma jäänud, on tõesti õudne.
Majast mitte midagi järgi ei jäänud. Alles hommikul mööda sõitev koolilaste bussijuht avastas, et on tulekahju. Päeva jooksul selgus, et kell kaks öösel oli kaugemal olnud naaber tule kuma näinud, aga arvas et tehakse lõket. Kus on mõistus- talvel keset ööd tehakse nii suurt lõket, et on kahe kilomeetri kaugusele näha.
Ja miks auto streikis meil- kas me pidimegi linna jääma, et mu mees poleks paanitsedes leekides majja hüpanud. Ta ütles, et oleksime me öösel koju jõudnud, oleks ta kindlasti üritanud midagi päästa. Aga siis oleks hilja juba olnud.
Maja põles täiesti maha, püsti jäi ainult need osad, mis on kivist. Ja needki ääri-veeri seisavad praegu.
Olen õnnelik, et keegi viga ei saanud. Kuid peas vasardab mõte, et oleksin oma lapsest peaaegu ilma jäänud.
Millest küll tulekahju alguse sai, ei kujuta ette. Pererahvas läks juba lõuna paiku kodunt ära. Ei ahju ega pliiti too päev ei köetud.