Alustuseks ütlen, et olen rase ja valmistun enda peatselt saabuva lapse sünniks. See on aga toonud mu seest välja mingi varjatud/peidetud viha või pettumuse enda vanemate suhtes. Mu emal on 4 last ja me kõik kasvasime põhimõtteliselt omapead. Ei, meil ei olnud kodus alkoholi tarbimist ja meil olid puhtad riided seljas ning kõhud täis, aga puudu oli kodusoojusest, vanemate armastusest ja hoolest. Kui tegime midagi valesti, siis saime vitsa ja karjuti, kuid kunagi ei selgitatud, miks mingi teguviis oli vale, mõnitati ja öeldi halvasti. Koolis oli vahel kiusamist, aga ei julgenud emale ja isale midagi öelda, sest kas oleksid mind selles süüdistanud või öelnud, et ära tee välja. Tundsin ennast tihti üksi ja juba väga väiksena mõtlesin enda elu lõpetamisele. Kui ma mõtlen enda lapsepõlvele tagasi, siis tahaksin väga seda väikest tüdrukut kallistada ja lohutada. Olin ka väga arglik ja kehv suhtleja, ilmselt seepärast, et mul puudus inimeste vastu usaldus.
Nüüd me siis oleme 4 katkist täiskasvanut. Üks ei suhtle vanematega, teine on tugevates kompleksides ja vaevleb tervisehädades, kolmas on nõrga närvisüsteemiga ja siis mina, kes aegajalt endiselt mõtleb, kuidas siit ilmast lahkuda (ma ei plaani seda muidugi teha). Ma ei teagi, miks ma seda siia kirjutan, sest nagunii enam midagi muuta ei saa. Kuna minu fookus on mu peagi sündival tütrel ja mõtlen, et kuidas hoian ja armastan teda ning tahan olla tema jaoks tugev kui kalju, kes on tema jaoks alati olemas, siis teeb nii haiget, et ma sellist armastust ei saanud. Tahaksin selle kõik oma emal ja isale välja öelda, aga see ei annaks midagi.
Tahtsin lihtsalt veidi hingelt ära saada. Aitäh!