Teema: Kurb rase

#4154081:

Alustuseks ütlen, et olen rase ja valmistun enda peatselt saabuva lapse sünniks. See on aga toonud mu seest välja mingi varjatud/peidetud viha või pettumuse enda vanemate suhtes. Mu emal on 4 last ja me kõik kasvasime põhimõtteliselt omapead. Ei, meil ei olnud kodus alkoholi tarbimist ja meil olid puhtad riided seljas ning kõhud täis, aga puudu oli kodusoojusest, vanemate armastusest ja hoolest. Kui tegime midagi valesti, siis saime vitsa ja karjuti, kuid kunagi ei selgitatud, miks mingi teguviis oli vale, mõnitati ja öeldi halvasti. Koolis oli vahel kiusamist, aga ei julgenud emale ja isale midagi öelda, sest kas oleksid mind selles süüdistanud või öelnud, et ära tee välja. Tundsin ennast tihti üksi ja juba väga väiksena mõtlesin enda elu lõpetamisele. Kui ma mõtlen enda lapsepõlvele tagasi, siis tahaksin väga seda väikest tüdrukut kallistada ja lohutada. Olin ka väga arglik ja kehv suhtleja, ilmselt seepärast, et mul puudus inimeste vastu usaldus.

Nüüd me siis oleme 4 katkist täiskasvanut. Üks ei suhtle vanematega, teine on tugevates kompleksides ja vaevleb tervisehädades, kolmas on nõrga närvisüsteemiga ja siis mina, kes aegajalt endiselt mõtleb, kuidas siit ilmast lahkuda (ma ei plaani seda muidugi teha). Ma ei teagi, miks ma seda siia kirjutan, sest nagunii enam midagi muuta ei saa. Kuna minu fookus on mu peagi sündival tütrel ja mõtlen, et kuidas hoian ja armastan teda ning tahan olla tema jaoks tugev kui kalju, kes on tema jaoks alati olemas, siis teeb nii haiget, et ma sellist armastust ei saanud. Tahaksin selle kõik oma emal ja isale välja öelda, aga see ei annaks midagi.

Tahtsin lihtsalt veidi hingelt ära saada. Aitäh!

Raseduskriisi nõustaja poole ei ole mõelnud pöörduda?

Mul tuli ka esimese rasedusega palju allasurutud viha üles vanemate suhtes. Me olime õega emotsionaalselt ja mingis mõttes ka füüsiliselt hüljatud lapsed. Mina läksin selle teemaga kliinilise psühholoogi juurde, sain abi. Aga eks ikka tuleb vahel üles, kui oma lastega tegelen ja võrdlen, kui kohutava kohtlemise osaliseks meie õega saime.

Siin on minu meelest mitu olulist asja, millele tähelepanu pöörata. Esiteks emotsionaalselt hüljatud täiskasvanud kipuvad ka oma lastega alateadlikult hülgavalt käituma, mustreid mingil määral kordama.

Selle ennetamiseks oleks hea käia nõustamisel ja lugeda psühholoogilist kirjandust, kuidas üldse lastega suhelda (eriti väljakutsuvates olukordades). Isegi kui arvad, et pole vaja, siis olen enam kui kindel, et iga vanem puutub kokku keeruliste kasvatusolukordadega ja traumeeritud vanemal on omad riskid.

Teiseks nende haavadega on oluline süstemaatiliselt tegeleda. Mina käin siiamaani pisteliselt psühholoogi juures. Sellest on võimalik välja tulla, mina näiteks keskendun palju tänulikkusele – mul on toredad lapsed ja nemad ongi minu pere, saame teha koos asju, mida ma omal ajal ei saanud ning see on ju fantastiline. Eriti, kui nad välja näitavad, et olen nende jaoks parim emme 😀 Samuti olen midagi head ka nendest traumadest saanud – arvestatava empaatiavõime, mis on mind elus palju aidanud.

Lapse kasvatamine mõjub omamoodi positiivselt ja tervendavalt.

Loodan, et mu mõtted aitasid sind veidi.

Me saame muuta ainult tulevikku. Ja mis olnud ei pea meid defineerima – me ise otsustame kui palju laseme end mõjutada ja “taaka” kaasas kanda. Eriti kui saad mõistusega aru – sa ei saa muuta oma lapsepõlve, aga saad oma lapsele kõik teha nii nagu ihaldad.

Ära siis ise oma lapse kasvatamisel teise äärmusesse mine.

Kui sa oled praegu rase, oled ilmselt ka noor inimene ja vanemad u 50 ringis. Võinuks juba küll olla nagu parem põlvkond vanemaid, kes võinuks olla teadlikumad. Kuigi laste ärahellitamine oli veidi varem veel väga suur vanemate hirm. Et mis siis teed, kui oled lapse ärahellitanud, siis pole endal enam mingit elu. Ja just selles  vanemate omas  hirmus on paljud kasvatatud. Alles hiljem on tulnud uus kasvatus tarkus, et lapsi ei saa armastuse välja näitamisega ära hellitada.

#4154149:

#4154120:

Ära siis ise oma lapse kasvatamisel teise äärmusesse mine.

Mis mõttes teise äärmussse? Sinu meelest saab liiga palju armastada?

Ma pole küll see, kes seda kirjutas, aga teine äärmus on näiteks piiride puudumine. Proovid olla oma laste jaoks maksimaalselt hea, kõiki nende soove rahuldada, iga asja eest kiita – nö kompenseerid kõike seda, mis sul endal lapsepõlves puudus. Eriti hull, kui vanem proovib lastele iga hinna eest meeldida ja ei saa aru, et laps vajab lapsevanemas autoriteeti ja ka piire. Piiride seadmine ja vanemana see tunne, et äkki ma pole piisav ja lapsele liigselt meele järele olemine, on üsna tüüpiline traumeeritud vanema käitumine. Vanem enda meelest kohtleb last hästi, aga tegelikult kahjustab teda omajagu.

#4154081:

Tahaksin selle kõik oma emal ja isale välja öelda, aga see ei annaks midagi.

Äkki annaks. Kui tunned, et tahaks öelda, siis ma arvan võiksid küll öelda. Aga ehk hiljem, kui laps sündinud ja veidi suurem on, sest see, mis sealt vastu võib tulla, ei ole rasedale ega vastsündinud lapsega emale hea. Tee seda kui tunned, et täitsa tugev oled igasugu nende poolset vastureaktsiooni kannatama.

See on ilmselt su esimene laps? Ise lapse saades eladki justkui uuesti kogu oma lapsepõlve läbi, see on normaalne.

Minul endal näiteks olid lasteaiast väga kehvad mälestused, siiani on meeles see kõik päevad kestev kohutav koduigatsus, esmaspäevast reedeni ainult ootasin kramplikult, et jõuaks kätte õhtu ja mind viidaks minema. No ja kui ise lapsed sain, siis ei suutnud ma kuidagi neid lasteaeda panna. Esiklaps läks lasteaeda 4,5-aastaselt ja siis ka käis ainult poole päevaga. Organiseerisin endale töö ümber kodukontorisse ja mõlemad lapsed tõin kuni lasteaia lõpetamiseni koju kohe pärast lõunasööki ja enne magamaminekut – lihtsalt endal oli see negatiivne mälestus lasteaiast nii kõvasti sees. Ja sellega, et tegin oma lastega teisiti, ravisin ma tegelikult iseenda haavu.

Samamoodi see vanem, kes tunneb, et temal jäi lapsena vajaka hellusest, võib külvata oma lapsed hellusega üle, vahel minna isegi teise äärmusse.

Mis ma veel tegin teisiti? Mäletan, minu ajal sunniti lapsi hirmsasti töötama. Pidin oma kodus juba 10-aastasena maja põrandaid pesema ja kui ma ei jaksanud/ei viitsinud, siis ütles ema kohe tigedalt, et “Noh, eks me siis peame ära kolima!” Sestap tegin otsuse, et kui mina kord suureks saan ja lapsed tulevad, siis mina ei sunni neid mitte iialgi töötama! Ja ma tõesti pidasin oma otsusest kinni, aga nüüd on need lapsed teismelised ja ma kahetsen, et ei ole neid maast madalast siiski tööga tutvustanud. Sest nad ei tee kodus absoluutselt mitte midagi ega hoolitse ka enda toa ega asjade korrasoleku eest. Seega – jälle teistpidi äärmus, mis on sama halb kui pidev töölesundimine.

Samas see kõik teebki lapsevanema-ameti põnevaks väljakutseks. Eks me kõik ju tahame oma lapsele parimat, nii nagu keegi oskab. Ei peagi alati ideaalselt välja kukkuma, selliselt kasvataksid lapsi üksnes robotid, kellele on programmeeritud täpsed psühholoogia-alased programmid ja kes käituvad lapsega alati “õigesti”. Kuid miskipärast mulle tundub, et sihukeste ilmeksimatute robotite poolt kasvatatud lapsed ei ole sugugi õnnelikud ega pruugi ka oma eluga toime tulla kaugeltki ideaalselt.

Meil oli üsna sarnane lapsepõlv ja kogemus. Elu ka kujunenud sarnaselt. Vennal esinenud aastaid perioode, kus vanematega üldse ei suhelnud. Mina olen alati ikka suhelnud. Aga tulemused ja kogemused üsna sarnased nagu sul. Samas ma mingit vimma oma vanemate peale pole pidanud kunagi. Ei näe mõtet. Vend pikalt pidas. Ei näe mõtet, sest see ei aitaks ju mitte kuidagi, vaid teeks mul endal olemise hullemaks ning takistaks edasi liikumisel. Saan ju aru, et pole isiklik ja asi on vanemate küündimatuses. Mina ei saanud seda kõike kuidagi mõjutada ega muuta.

Oli mis oli. Nad ei tahtnud/osanud/suutnud või viitsinud paremini. Ja selliseid peresid on tegelikult Eestis hästi palju. Täna poes käies just jälle mõtlesin sellele, kui nägin isa-ema koos lastega. Omavahel näägutasid ja nähvasid midagi. Poes, teistes kuuldes. Vahel avalikus ruumis ikka kogen seda ja siis tunnen teravalt, kuidas üldse ei talu sellist asja. Ise olen pikalt üksi, sest varasemad suhted olnud kehvad ning samuti sellise toksilise õhkkonnaga. Tunnen juba pikalt, et ei suuda sellist asja taluda ja pigem olen rahus ja harmoonias üksi. Koduses keskkonnas oli (ja on siiani ning palju hullemini) hästi palju sellist negatiivset suhtlust, tänitamist, õiendamist, kritiseerimist jne. Aga ilma liialduseta – tunnustust ja kiitmist sisuliselt polnudki. Alaealisena pidevalt sellises keskkonnas sees olles ei taju asja ebanormaalsust ja toksilisust nii tõsiselt, aga nüüd, kui külastan harvem, torkab see ikka väga silma ja tunnen, et juba paar tundi sellist negatiivset ja vaenulikku, maha trampivat suhtlusstiili taluda on raske.

Kui mul oleks omal lapsed, siis muidugi tahaks anda endast parima, et tema saaks kasvada üles hoopis teistsuguses keskkonnas, kus ta tunneb end turvaliselt, hoitult ja teda tunnustatakse, mitte ei valata iga päev kriitika ja tänitamisega üle. Samas tean ennast ja kuidas olen suhteliselt nõudlik ning vahel ärrituv.

Jah, ka mulle väga tuttavad tunded. Enne lapsi suutsin kuidagi nagu paremini leppida selle hoolimatuse ja vägivallaga millega kasvasin. Aga sellest hetkest, kui jäin ise lapse ootele ja see lapseke kasvas ja armastus tema vastu ainult kasvas, siis ei suutnud ma enda vanemaid enam üldse mõista.

Nüüd on lapsed kõik juba üsna suured, olen rääkinid ka enda lapsepõlvest. Olen mina vabandanud laste ees ja nemad minu ees. Olen vägagi püüdnud enda tegusid ja tundeid analüüsida, tean et käitumismustrid on kerged korduma. Olen lastele ikka öelnud, et vigadest õpitakse, kui mina teen vigu, siis nemad oma lastega võiksid neid vigu jälle omakorda parandada. Ja absoluutselt kindlasti teen, loodetavasti mitte nii hulle, kui minuga tehti. On oluline kasvatada peale sõbralikumat ja paremat ühiskonda, alguse sellele paneme eelkõige oma lapsi armastades.

Ma ei saa aru, miks ei või pahane olla kellegi peale, kes käitus sinuga halvasti? Mis peab seda kuidagi ravima, ära nõustama, välja juurima, andestama, lahti laskma? Ei ole ju nii, et 24/7/365 muudkui oled pahane ja oled kurb. Need asjad aegajalt meenuvad ja siis tulevad jälle uued mõtted pähe. Miks on paha olla kurb, kui näiteks ema väärkohtles vaimselt? Miks peaks talle andestama? Nendime lihtsalt, et väärkohtles jah, katsume oma eluga edasi minna, aga ei takerdu mõtisklustesse, kuidas sellest tundest vabaneda ning talle andestada.
Oli kunagi ülemus, kes kiusas ja mõnitas alluvaid. Miks ma ei või teda senini jälestada? Miks ma ei või oma ema või isa puhul teadvustada, et nad ei väärigi andeksandmist. Ei lähe tatti pritsima ei ülemusele ega vanematele ega midagi selgitama ega asju selgeks rääkima. Milleks. Asju räägitakse selgeks ikka mõistlike inimestega, miks oma energiat negatiivse mõjuväljaga inimeste peale raisata. Viimane asi, mis oleks tark teha, on neile sedavõrd keskenduda nii palju, et pühendan OMA aega NENDE pärast teraapiatele, eneseabiraamatutele jne. Viisakaks jään ikka, mis ongi minu sisemise rahulolu allikas. Tean, et kui nemad käitusid vastikult, siis mina nende tasemele ei lange ning ei keskendu elus inimestele, kes on minu või lähedastega halvasti käitunud, olgu nad siis omad vanemad, ülemus või suvaline joodik tänaval. Milleks neile nii palju tähelepanu, millega nad selle ära teenisid.

#4154296:

Ma ei saa aru, miks ei või pahane olla kellegi peale, kes käitus sinuga halvasti? Mis peab seda kuidagi ravima, ära nõustama, välja juurima, andestama, lahti laskma? Ei ole ju nii, et 24/7/365 muudkui oled pahane ja oled kurb. Need asjad aegajalt meenuvad ja siis tulevad jälle uued mõtted pähe. Miks on paha olla kurb, kui näiteks ema väärkohtles vaimselt? Miks peaks talle andestama? Nendime lihtsalt, et väärkohtles jah, katsume oma eluga edasi minna, aga ei takerdu mõtisklustesse, kuidas sellest tundest vabaneda ning talle andestada.

Oli kunagi ülemus, kes kiusas ja mõnitas alluvaid. Miks ma ei või teda senini jälestada? Miks ma ei või oma ema või isa puhul teadvustada, et nad ei väärigi andeksandmist. Ei lähe tatti pritsima ei ülemusele ega vanematele ega midagi selgitama ega asju selgeks rääkima. Milleks. Asju räägitakse selgeks ikka mõistlike inimestega, miks oma energiat negatiivse mõjuväljaga inimeste peale raisata. Viimane asi, mis oleks tark teha, on neile sedavõrd keskenduda nii palju, et pühendan OMA aega NENDE pärast teraapiatele, eneseabiraamatutele jne. Viisakaks jään ikka, mis ongi minu sisemise rahulolu allikas. Tean, et kui nemad käitusid vastikult, siis mina nende tasemele ei lange ning ei keskendu elus inimestele, kes on minu või lähedastega halvasti käitunud, olgu nad siis omad vanemad, ülemus või suvaline joodik tänaval. Milleks neile nii palju tähelepanu, millega nad selle ära teenisid.

Sellepärast, et selline viha ja vimma, kibedust tundev inimene raiskab sellega oma eluenergiat, aega ja ka tervist. See on iseenda heaolu jaoks. Kui on tõesti nii, et vahel harva lühikest aega meenutad, siis ehk tõesti. Aga paljud meenutavad liiga tihti ja sellised negatiivsed emotsioonid mürgitavad neid ennast. Nagu ka näha teemaalgataja jutust. Mul oli sõber, kes täiesti kirglikult vihkas ja jälestas oma alhkoolikust isa, kes oli juba üle 10a surnud olnud. Ta oli lisaks vägivaldne isa olnud, kes lõi oma naist ja lapsi. Naine läks koos lastega ära juba üle 20a tagasi. Aga see sõber ikka läks nii tuld täis ja tahtis et isa põrgus põleks. Kui terve selline asi tundub? Kulutada nii palju energiat ja viha kellelegi, kes on su elust juba üle 20a läinud ja kes isegi siitilmast ammu ilma läinud. Neil vihaobjektidel endil ongi üldiselt üsna ükskõik. Eriti surnutel…Aga kahju tuleb vaid neile kibedatele vihkajatele endile. Lihtsalt on palju stressivabam elada, kui kellegi peale vimma ei pea ja lased lahti ning unustad negatiivsed kogemused.

#4154309:

Lihtsalt on palju stressivabam elada, kui kellegi peale vimma ei pea ja lased lahti ning unustad negatiivsed kogemused.

Mhmh, pole vaja andestada, see on mõttetult valede inimeste peale raisatud aeg.

#4154331:

#4154309:

Lihtsalt on palju stressivabam elada, kui kellegi peale vimma ei pea ja lased lahti ning unustad negatiivsed kogemused.

Mhmh, pole vaja andestada, see on mõttetult valede inimeste peale raisatud aeg.

Ei rääkinud kordagi andestamisest, vaid sellest, et aktiivselt vimma ei pea, ei vihka ega seega ka ei mõtle. Lased lahti ehk siis ei mõtle ega ole emotsionaalselt neis inimestes ja kogemustes kinni. Sest kõik selline asi on vaid enda energia ja aja ja lõpuks ka tervise kulutamine.