Esileht Pereelu ja suhted Kurb rase

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 118 )

Teema: Kurb rase

Postitas:
Kägu

No aga selleks ongi teraapia, et mõni inimene ei suuda lahti lasta ega olla kõrgemalt teiste inimeste isiklikest probleemidest tuleneval nähvamisel ja halvasti käitumisel. Nemad ei suuda edasi liikuda ega neile inimestele mitte mõelda. Selleks neil ongi vaja terapeuti, kes aitaks õppida lahti laskma ja vaadata neile sündmustele teise pilguga mitte võtta nii isiklikult kõike.

Tean. Hindan terapeutide tööd väga kõrgelt. Samas on kurb, et osad inimesed ISE klammerduvad selle külge, mis muudab kurvaks ja isegi vihaseks. On see siis mõte, mälestus, lapsepõlv, abikaasa, sõber või kasvõi kodulinn. Kuna iga mõte või tegu kujundab sageli korrates harjumuse ja harjumused kujundavad iseloomu, siis ongi teraapiat vaja neil, kellel on juba kujunenud iseloomu osaks olla kurb. Muidugi ei saa sellist ema absoluutselt unustada. Aga kui TA ise enda pea sees on asja juba nii sügavaks kedrata…siis on vaja terapeuti. Samas jään arvamuse juurde, et pole vaja inimestele, kes regulaarselt haiget on teinud, andestada. See aastate pikkune oma haavades urgitsemine oleks neile liiga suur au. Kui oma peas toimuvale vara jaole saada ja need mõtted pole veel sundmõteteks ja iseloomu osaks muutunud, saab ise edasi astuda. Viisakalt, nagu suvalisest vastikult käituvast inimesest. Mingi ebameeldiv käitumine ei peaks pälvima nii palju tähelepanu üldse. Ent jah, mõistan, et osad inimesed nutavad aastaid patja ja heietavad muremõtteid ka siis, kui keegi ütles viisteist aastat tagasi, et kobi eest ära, paksmagu. Minu meelest ei pea neile andestama, olgu kasvõi omad vanemad. Keda huvitab inimene, kes käitub sinuga pahasti? Miks peaks üha uuesti ja uuesti seda heietama. Miks temale pühendada oma ainsat elu ja ajurakke.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Lihtsalt on palju stressivabam elada, kui kellegi peale vimma ei pea ja lased lahti ning unustad negatiivsed kogemused.

Mhmh, pole vaja andestada, see on mõttetult valede inimeste peale raisatud aeg.

Ei rääkinud kordagi andestamisest, vaid sellest, et aktiivselt vimma ei pea, ei vihka ega seega ka ei mõtle. Lased lahti ehk siis ei mõtle ega ole emotsionaalselt neis inimestes ja kogemustes kinni. Sest kõik selline asi on vaid enda energia ja aja ja lõpuks ka tervise kulutamine.

Täpselt seda mõtlen minagi. Eespool keegi soovitas aga ilmtingimata andestada millele ma ka reageerisin.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie suguvõsas on see juba traditsioon. Ema süüdistas vanaema. Mina oma ema. Ja minu lapsed mind lapsepõlve rikkumises või selles mis ma olen öelnud või teinud.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Mind vihastab, kui siin veel õigustatakse selliseid emasid, kes oma laste lapsepõlve ära rikuvad.

+9
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie suguvõsas on see juba traditsioon. Ema süüdistas vanaema. Mina oma ema. Ja minu lapsed mind lapsepõlve rikkumises või selles mis ma olen öelnud või teinud.

Kurb!

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie suguvõsas on jälle vastupidi, olid minu vanematel toredad vanemad, oli minul ja vennal super tore lapsepõlv ja ka nüüd oma lapsed on öelnud – et neil on väga vanematega vedanud.

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Olen Kägu 11:49 ja tahtsin lisada- kõik see teraapia ja andestamine jne, misiganes tööd sul teha tuleb- see on SINU ENDA jaoks ja sinu LAPSE heaolu ja tuleviku ja tervema elu jaoks, mitte mingi vanematele heategu. Ei pruugi nemad teada ega tunnistada ega tahtagi mingit lahkamist ega tervendamist, seda on sulle endale vaja, et suudaksid eluga edasi minna rõõmsama ja tervema emana. Et need minevikuhaavad sind elurõõmust tühjaks ei imeks ja saaksid oma lapsele olla parem ema.

+8
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

No aga selleks ongi teraapia, et mõni inimene ei suuda lahti lasta ega olla kõrgemalt teiste inimeste isiklikest probleemidest tuleneval nähvamisel ja halvasti käitumisel. Nemad ei suuda edasi liikuda ega neile inimestele mitte mõelda. Selleks neil ongi vaja terapeuti, kes aitaks õppida lahti laskma ja vaadata neile sündmustele teise pilguga mitte võtta nii isiklikult kõike.

Tean. Hindan terapeutide tööd väga kõrgelt. Samas on kurb, et osad inimesed ISE klammerduvad selle külge, mis muudab kurvaks ja isegi vihaseks. On see siis mõte, mälestus, lapsepõlv, abikaasa, sõber või kasvõi kodulinn. Kuna iga mõte või tegu kujundab sageli korrates harjumuse ja harjumused kujundavad iseloomu, siis ongi teraapiat vaja neil, kellel on juba kujunenud iseloomu osaks olla kurb. Muidugi ei saa sellist ema absoluutselt unustada. Aga kui TA ise enda pea sees on asja juba nii sügavaks kedrata…siis on vaja terapeuti. Samas jään arvamuse juurde, et pole vaja inimestele, kes regulaarselt haiget on teinud, andestada. See aastate pikkune oma haavades urgitsemine oleks neile liiga suur au. Kui oma peas toimuvale vara jaole saada ja need mõtted pole veel sundmõteteks ja iseloomu osaks muutunud, saab ise edasi astuda. Viisakalt, nagu suvalisest vastikult käituvast inimesest. Mingi ebameeldiv käitumine ei peaks pälvima nii palju tähelepanu üldse. Ent jah, mõistan, et osad inimesed nutavad aastaid patja ja heietavad muremõtteid ka siis, kui keegi ütles viisteist aastat tagasi, et kobi eest ära, paksmagu. Minu meelest ei pea neile andestama, olgu kasvõi omad vanemad. Keda huvitab inimene, kes käitub sinuga pahasti? Miks peaks üha uuesti ja uuesti seda heietama. Miks temale pühendada oma ainsat elu ja ajurakke.

Jah, see oled sina ja sina suudad nii suhtuda. Aga tõid ju ise ka välja, et osad ei suuda. Jäävadki negatiivsesse ja neile haiget teinusse kinni. Sh ka ma ise. Kui keegi on minuga inetult ja ennekõike ülekohtuselt käitunud, siis on raske sellest lahti lasta. Läheb kuid, ehk isegi aastaid. Ja selliseid inimesed saaksidki kasu terapeudist, kes annab juhiseid, kuidas mõtted peatada ja suhtumist muuta. Sest igakord mingitele mõtetele ruumi andes see muutubki mustriks.

+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

kui ma oma vanemate lapsepõlve peale mõtlen, siis peaksid nad olema vähemalt kirvemõrtsukad – aga tegelikult olid nad maailma parimad vanemad, meid kadestati väga nende pärast. Ema oli 7-aastane, kui isa läks sõtta ja jäigi, kuna tegu saksasõja väega vitsutati nende peret ikka väga, isa pere oli Siberis, ema suri noorelt seal jne. Nende lapsepõlv noorus langes kõige hullema aja sisse – okupeerimine, sõda, uuesti okupeerimine, küüditamine,  vägivaldsed surmad, perekonnad pillutati laiali jne. Ometi kasvaid neid väga hoolivad, empaatiavõimelised inimesed.  Ühes teemas õigustati emade halba käitumist, et pidid kodus kodutöid tegema ja mehed eriti ei aidanud. Nalja teete või – seljal ei tulnud venelased püssidega ukse taha ja ei aetud inimesi loomavagunitesse.

 

 

+10
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

No aga selleks ongi teraapia, et mõni inimene ei suuda lahti lasta ega olla kõrgemalt teiste inimeste isiklikest probleemidest tuleneval nähvamisel ja halvasti käitumisel. Nemad ei suuda edasi liikuda ega neile inimestele mitte mõelda. Selleks neil ongi vaja terapeuti, kes aitaks õppida lahti laskma ja vaadata neile sündmustele teise pilguga mitte võtta nii isiklikult kõike.

Tean. Hindan terapeutide tööd väga kõrgelt. Samas on kurb, et osad inimesed ISE klammerduvad selle külge, mis muudab kurvaks ja isegi vihaseks. On see siis mõte, mälestus, lapsepõlv, abikaasa, sõber või kasvõi kodulinn. Kuna iga mõte või tegu kujundab sageli korrates harjumuse ja harjumused kujundavad iseloomu, siis ongi teraapiat vaja neil, kellel on juba kujunenud iseloomu osaks olla kurb. Muidugi ei saa sellist ema absoluutselt unustada. Aga kui TA ise enda pea sees on asja juba nii sügavaks kedrata…siis on vaja terapeuti. Samas jään arvamuse juurde, et pole vaja inimestele, kes regulaarselt haiget on teinud, andestada. See aastate pikkune oma haavades urgitsemine oleks neile liiga suur au. Kui oma peas toimuvale vara jaole saada ja need mõtted pole veel sundmõteteks ja iseloomu osaks muutunud, saab ise edasi astuda. Viisakalt, nagu suvalisest vastikult käituvast inimesest. Mingi ebameeldiv käitumine ei peaks pälvima nii palju tähelepanu üldse. Ent jah, mõistan, et osad inimesed nutavad aastaid patja ja heietavad muremõtteid ka siis, kui keegi ütles viisteist aastat tagasi, et kobi eest ära, paksmagu. Minu meelest ei pea neile andestama, olgu kasvõi omad vanemad. Keda huvitab inimene, kes käitub sinuga pahasti? Miks peaks üha uuesti ja uuesti seda heietama. Miks temale pühendada oma ainsat elu ja ajurakke.

Kui me räägime lapsepõlvest, siis osadel lastel oli see väga julm ja ilma abita seda ei ole võimalik lahendada.
On lapsi, keda on väärkoheldud ja piinatud terve nende lapsepõlv(kuni 18 aastat). Kas sa kujutad ette, et sellist lähisuhte traumat ei saa niisama, ilma professionaalse abita ravida.
Lihtne on öelda, et oii, ärge andke nende inimestele võimu, ärge lihtsalt rääkige sellest, saage üle.
Ma olen näinud neid inimesi, kes matavad maha oma trauma, peidavad ära, aga reaaalsus on see, et nad on ikka haiged. Ja see väljendub nende suhetes, nende kaalus ja enesearmastuses.

+8
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Jah, see oled sina ja sina suudad nii suhtuda. Aga tõid ju ise ka välja, et osad ei suuda. Jäävadki negatiivsesse ja neile haiget teinusse kinni.

Jah, täpselt. Seega ütlengi, et järgmine kord, kui juhtub midagi vastikut, kui ka varasemate asjadega ka enam ei suuda, katsu edasi astuda enne, kui hakkad mälus seda ketrama ja takerdud järjekordsesse negatiivsusesse kinni. Ja nii et see praktiliselt poob sind. Mõtle selle asemel, et oh ma vaesekene, kuidas ta nii mulle ütles, et näe, siin siis selle inimese tõeline pale. Ei raiska halvasti suhtuja peale enam minutitki oma närvi ega vaimu (muidugi eks see kord aastas või kuus meelde tuleb ikka). Inimestest osale meeldib ennast piinata ja teraapia on siin hädavajalik. Neil on kohe komme halbu meenutusi kruttida ja kruttida. Halba lapsepõlve ei saa unustada, aga sellest ei pea mingit sündmust tegema. Ka minu lapsepõlves oli palju jama. Mis teen siis nüüd? Süüdistan kõiges vanemaid? Nutan sada patja märjaks? Musitan oma last kaks korda rohkem? Kuidas see peaks mind aitama.

+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ma olen näinud neid inimesi, kes matavad maha oma trauma, peidavad ära, aga reaaalsus on see, et nad on ikka haiged. Ja see väljendub nende suhetes, nende kaalus ja enesearmastuses.

Kindlasti nii, aga see on suhtumise küsimus, kui asi just vägistamises, tõsises peksus või räiges sõimus pole. Kõige lihtsam on öelda, et ma näiteks ei suuda töökohta pidada, sest ema oli kuri. Või et kardan suhtesse astuda terve elu, sest vanaema andis mule kord nädalas kepiga vastu pead. Olen paks, sest ema sõimas pakuks ja saate aru, ma ei saa nüüd midagi teha, olen juba 50, aga ema tekitatud trauma ei lase mul kaalust maha võtta. Eneselohutus, põhjenduste otsimine ja oma kurbuse nautimine.

+4
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Suhestun sinuga,kuigi lapsepõlv oli veidi kergem. Ise emaks saades sündisin mõnes mõttes uuesti, kõike saab otsast alata. Mõistan nüüd,et ka meie vanemad olid nö katki ja ei osanud teisiti. Mitmed raamatud on mind toetanud,samuti rännaku teraapia ja teadlik eraldumine oma pere mitte- toetavatest mustritest. Saad ise mustrit muuta.Loodan,et sul on selleks jõudu!

+9
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Suhestun sinuga,kuigi lapsepõlv oli veidi kergem. Ise emaks saades sündisin mõnes mõttes uuesti, kõike saab otsast alata. Mõistan nüüd,et ka meie vanemad olid nö katki ja ei osanud teisiti. Mitmed raamatud on mind toetanud,samuti rännaku teraapia ja teadlik eraldumine oma pere mitte- toetavatest mustritest. Saad ise mustrit muuta.Loodan,et sul on selleks jõudu!

Palun ütle, millised raamatud on sind aidanud? Või oskab keegi teine soovitada?

+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Emotsionaalselt hüljatud laste ongi tihti täiskasvanuna raske..

soovitan väga lugeda seda raamatut ”

ÜKSINDUSSE JÄETUD”

. Mind aitas https://rahvaraamat.ee/p/%C3%BCksindusse-j%C3%A4etud/1652723/et?isbn=9789949915293&gclid=CjwKCAjw5dqgBhBNEiwA7PryaFk-a8qmroTlb-MxP-3MWAeGxN3Fn_dCWBOLfNzreQCz2C21u5ql7RoCYJ8QAvD_BwE

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Suhestun sinuga,kuigi lapsepõlv oli veidi kergem. Ise emaks saades sündisin mõnes mõttes uuesti, kõike saab otsast alata. Mõistan nüüd,et ka meie vanemad olid nö katki ja ei osanud teisiti. Mitmed raamatud on mind toetanud,samuti rännaku teraapia ja teadlik eraldumine oma pere mitte- toetavatest mustritest. Saad ise mustrit muuta.Loodan,et sul on selleks jõudu!

Palun ütle, millised raamatud on sind aidanud? Või oskab keegi teine soovitada?

https://www.apollo.ee/emotsionaalselt-ebakupsete-vanemate-parand.html

+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

No aga selleks ongi teraapia, et mõni inimene ei suuda lahti lasta ega olla kõrgemalt teiste inimeste isiklikest probleemidest tuleneval nähvamisel ja halvasti käitumisel. Nemad ei suuda edasi liikuda ega neile inimestele mitte mõelda. Selleks neil ongi vaja terapeuti, kes aitaks õppida lahti laskma ja vaadata neile sündmustele teise pilguga mitte võtta nii isiklikult kõike.

Tean. Hindan terapeutide tööd väga kõrgelt. Samas on kurb, et osad inimesed ISE klammerduvad selle külge, mis muudab kurvaks ja isegi vihaseks. On see siis mõte, mälestus, lapsepõlv, abikaasa, sõber või kasvõi kodulinn. Kuna iga mõte või tegu kujundab sageli korrates harjumuse ja harjumused kujundavad iseloomu, siis ongi teraapiat vaja neil, kellel on juba kujunenud iseloomu osaks olla kurb. Muidugi ei saa sellist ema absoluutselt unustada. Aga kui TA ise enda pea sees on asja juba nii sügavaks kedrata…siis on vaja terapeuti. Samas jään arvamuse juurde, et pole vaja inimestele, kes regulaarselt haiget on teinud, andestada. See aastate pikkune oma haavades urgitsemine oleks neile liiga suur au. Kui oma peas toimuvale vara jaole saada ja need mõtted pole veel sundmõteteks ja iseloomu osaks muutunud, saab ise edasi astuda. Viisakalt, nagu suvalisest vastikult käituvast inimesest. Mingi ebameeldiv käitumine ei peaks pälvima nii palju tähelepanu üldse. Ent jah, mõistan, et osad inimesed nutavad aastaid patja ja heietavad muremõtteid ka siis, kui keegi ütles viisteist aastat tagasi, et kobi eest ära, paksmagu. Minu meelest ei pea neile andestama, olgu kasvõi omad vanemad. Keda huvitab inimene, kes käitub sinuga pahasti? Miks peaks üha uuesti ja uuesti seda heietama. Miks temale pühendada oma ainsat elu ja ajurakke.

Sest lapsepõlv on meie elus lihtsalt nii määrava tähtsusega. Emotsionaalselt kättesaamatud, vaimselt või füüsiliselt vägivaldsed jne vanemad mõjutavad su tervet ülejäänud elu, seda ei saa võrrelda olukorraga, kus keegi suvaline ütles sulle halvasti.

Ma ka suhestun teemaalgatajaga. Oli füüsilist vägivalda ema poolt, vähe oli tunnustamist ja hellust ja need traumad tulid pärast esimese lapse sündi uuesti esile, senini olin oma lapsepõlve pidanud pigem keskmiseks, sest vaesed me ei olnud ja perega aega koos veetsime. Oli sarnane olukord nagu ühel eelpool kirjutanul- konkreetseid reegleid ei olnud, aga saime karistada, kui midagi valesti tegime. Isa ei löönud meid kunagi, aga ei kaitsenud ema eest ka. Suhtleme vanematega ikka ja natuke rehabiliteerivad mu vanemad minu jaoks end sellega, et on usaldusväärsed lapsehoidjad, aga emotsionaalne distants on jäänud ja ma arvan, et see ei kao kunagi.

 

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Minul sarnane kogemus. Enne lapse sündi olid suhted vanematega isegi enam-vähem normaalsed ja suhtlesime regulaarselt kuid peale lapse sündi ei ole emaga suhelnud pea 7 aastat, lihtsalt ei suuda. Isaga suhtlen paar korda aastas smsi/kõne teel viisakusest. Ma ei vihka neid aga ma lihtsalt ei taha neid enda ja oma pere ellu. Lapsena mul seda valikut ei olnud, täna on.

+9
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Aga mõtle siis nii, et äkki  see ema kunagi unistas ka, et tal on neli toredat ja tublit last (nagu tema sõbrannal),  aga välja tulid hoopis teiesugused. Kui elus mingeid ootusi kellelegi panna, siis ainult iseendale  ja õnneks teemaaalgatajal peagi avenebki võimalus olla see hea ja armastav ema, kes kunagi lastele ühtegi traumat ei põhjusta. Laps ei ole  väga hea hindaja, miks täiskasvanu midagi teeb. Kindlasti paljud tänapäev  kärgperedes lapsed jäävad ka meenutama toredaid  nädalavahetusi isaga, samas nädala sees ootas ees aga närvilisem ema mingite käskude ja reeglitega jne.

0
-11
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Alustuseks ütlen, et olen rase ja valmistun enda peatselt saabuva lapse sünniks. See on aga toonud mu seest välja mingi varjatud/peidetud viha või pettumuse enda vanemate suhtes. Mu emal on 4 last ja me kõik kasvasime põhimõtteliselt omapead. Ei, meil ei olnud kodus alkoholi tarbimist ja meil olid puhtad riided seljas ning kõhud täis, aga puudu oli kodusoojusest, vanemate armastusest ja hoolest. Kui tegime midagi valesti, siis saime vitsa ja karjuti, kuid kunagi ei selgitatud, miks mingi teguviis oli vale, mõnitati ja öeldi halvasti. Koolis oli vahel kiusamist, aga ei julgenud emale ja isale midagi öelda, sest kas oleksid mind selles süüdistanud või öelnud, et ära tee välja. Tundsin ennast tihti üksi ja juba väga väiksena mõtlesin enda elu lõpetamisele. Kui ma mõtlen enda lapsepõlvele tagasi, siis tahaksin väga seda väikest tüdrukut kallistada ja lohutada. Olin ka väga arglik ja kehv suhtleja, ilmselt seepärast, et mul puudus inimeste vastu usaldus.

Nüüd me siis oleme 4 katkist täiskasvanut. Üks ei suhtle vanematega, teine on tugevates kompleksides ja vaevleb tervisehädades, kolmas on nõrga närvisüsteemiga ja siis mina, kes aegajalt endiselt mõtleb, kuidas siit ilmast lahkuda (ma ei plaani seda muidugi teha). Ma ei teagi, miks ma seda siia kirjutan, sest nagunii enam midagi muuta ei saa. Kuna minu fookus on mu peagi sündival tütrel ja mõtlen, et kuidas hoian ja armastan teda ning tahan olla tema jaoks tugev kui kalju, kes on tema jaoks alati olemas, siis teeb nii haiget, et ma sellist armastust ei saanud. Tahaksin selle kõik oma emal ja isale välja öelda, aga see ei annaks midagi.

Tahtsin lihtsalt veidi hingelt ära saada. Aitäh!

Mul oli väliselt rikas ja tore lapsepõlv. tegelikult selline, et isa oli vägivaldne ja äkkvihaga, ema täiesti ebastabiilne  – tige lastega, elas oma frustratsiooni laste peal välja, sõimas, tuli kogu aeg kallale, ei kaitsnud meid vägivaldse elu traumade eest, arvab siiani, et hoopis tema oli ohver ja miks me vahest vahele ei tulnud ja isale midagi ei öelnud. Jeerum, me olime lapsed ja kartsime. Emaga saime ikka kenasti läbi kuni ma rasedaks jäin ja kui laps ära sündis muutus kõik päevapealt!!! Esiteks hormoonid. Aga ma lihtsalt vaatasin seda väikest tüdrukut ja sain aru, et ma olin ju ise samasugune! Emade töö on sellist väikest kaitsta iga hinnaga! Aga meile, lastele, sisendati, et me oleme kogu aeg halvad ja süüdi. Väga palju sõimunimesid kasutati meie kohta igapäevaselt. Laps jääb seda uskuma enda kohta. Nüüd mu lapsed on teismelised ja emaga suhtlen üliharva. Ma ei tea, mis ta sellest arvab, aga kas peaks huvitama? Kõiki asju ei saa korda lihtsalt selle tõttu, et aeg on mööda läinud. Mis tehtud see tehtud. Ja isegi kui ma mõtlen,et lapselapsi ta ju hoiaks jms, siis see pole tegelikult nii – kuna ta venna pere-elus aktiivselt osaleb, siis ma näen kui passiivagressiivselt ta seal käitub. Venna teismelised vahest täielikus ahastuses, et millal ta koju läheb ja nad rahule jätab. Meie saame siin oma eluga ise kenasti hakkama. Võib nüüd küsida, et aga isa – teda me ka lapsena kartsime. Aga ma ei oska seda seletada. Mul on tunne,et mehed on nagu nad on, eriti 70ndatel  -elasid kodust väljapoole pigem. Aga ema kohus on last kaitsta. Mitte sõimata ja tuuseldada, sest ise oled vägivaldses suhtes. Isa surnud ka, aga tema suhtes mul ei tekkinud seoses lapse sünniga sellist ootamatut tugevat vastumeelsust. Pigem ma olen teda nagu hullu näinud terve elu.

+9
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Teie, kes te siin kirjutate, kui halvad olid teie vanemad ja usute kogu südamest, et aga vot Teie! – Teie olete igal juhul paremad, kohe palju-palju paremad!

Uskuge, mis tahate! Uskuge, et teie emad olid kõik reeglina koletised, kes teid ainult mutta tampisid, aga vaat kus ikka teie oskate oma lapsi helluse ja armastusega üle külvata ehk teha midagi, mida “too eelmine põlvkond” ei osanud.

Kuni ükskord, olles juba vanaemad, jõuavad kas ringiga või otse teie kõrvu teie lapse jutud oma lapsepõlvest, mis on… üsna samasugused. Siis tunnete, kuidas maa kaob jalge alt, ainult ahmite jahmunult “Aga mis mõttes? Aga kuidas?! Aga ma ju nii armastasin ja hoolisin temast…?” Kuid teie lapsuke laob kamaluga lagedale 15-20 aasta taguseid sündmusi, kuidas teie olevat teinud temale seda ja toda koledat ja öelnud temale paksu ja vedelat. Te ei usu seda praegu, loomulikult. Aga ärge olge nii enesekindlad.

Sul ilmselgelt puudub halbade vanemate kogemus, seega ei tasu sõna võtta.

JUST! sellist juttu räägivad alati need, kellel oli täitsa tavaline lapsepõlv – vahepeal torisev ema ja isa, mõned tülid, karjuti laste peale ka vahest, no nagu ikka. Aga siis on HALVAD vanemad. Nendel lastel on sama trauma nagu oleks sõjaajal kasvanud – totaalne hirm, trauma ja hävitatus isiksus. Ja siis kuulen, et ohh, “kõigil oli nii” ja “saate ise lapsed siis mõistate”… Jätab targema mulje, kui ei võta sõna teemal, mida ei mõista.

+9
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Algul ongi vaid unistus ja ettekujutus, milline hea ema sa oled. Algul ongi lihtne, laps ei tee midagi peale armas olemise. Aga siis kui ta juba hakkab liikuma paneb see sind proovile. Kui ta hakkab rääkima ja vaidlema. Isegi rahulikuks jäädes võib tabada sind hiljem üllatus, et laps tundis kuidas talle tehti kõigi nende söögi, pesemiste, korra ja muude reeglitega ülekohut.

+1
-9
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Ja lisaks on mõnikord kuulda, kuidas emad oma kasvatusvigu ja muid möödalaskmisi üritavad selgitada või põhjendada “küll saad oma lapsed, siis saad aru!”. Mõnikord on vastupidi, just siis on veel raskem aru saada, KUIDAS üks ema oma last nii valesti ja hoolimatult võib kasvatada ja saab selgeks hoolimatuse sügavus. Et kuidas üks ema üldse võib oma lapsele nii teha. Ja ka see põhjustan värskele emale psühholoogilist kannatust, selle kõige uuesti läbielamine. Eks igaühel on oma seisukohalt omad põhjused, ka “kirvemõrtsukal” on omad põhjendused, miks ta seda tegi, see ei tee asja okeiks.

Aga meil on võimalus oma lastega mitte neidsamu vigu korrata. Kindlasti teeme teistsuguseid vigu, see on emade elu kahjuks 🙂

+5
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

JUST! sellist juttu räägivad alati need, kellel oli täitsa tavaline lapsepõlv – vahepeal torisev ema ja isa, mõned tülid, karjuti laste peale ka vahest, no nagu ikka. Aga siis on HALVAD vanemad. Nendel lastel on sama trauma nagu oleks sõjaajal kasvanud – totaalne hirm, trauma ja hävitatus isiksus. Ja siis kuulen, et ohh, “kõigil oli nii” ja “saate ise lapsed siis mõistate”… Jätab targema mulje, kui ei võta sõna teemal, mida ei mõista.

Aga mida teha siis, kui oligi täitsa tavaline lapsepõlv, kuid laps paisutab iga torisemise ja tüli hiigelsuureks ning hakkab väitma, et ema ja isa olevat rikkunud tema lapsepõlve? Tänapäeval näikse olema kasvamas põlvkond ülitundlikke lapsi, kelle jaoks juba korraks tõsise näoga otsavaatamine tõlgendatakse lapsepõlve ärarikkumiseks.

Suurim küsimus siin ongi: kust jookseb piir lapse subjektiivsuse ja päris probleemide vahel?

+1
-10
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie näeme asju ainult läbi oma aju, ajukeema ja kogemuste. Teised näevad läbi nende. Kaks inimest, isegi ema ja laps, ei ole ühesugused. Ema on ka kõigest inimene.

See, miks keegi nii käitus on sadade tegurite koosmõju – ajukeemia, kasvukeskkond, elukeskkond lapsepõlves ja praegune. See kui ema ütlebki, et saa ise lapsed saad aru ilmselt tähendab seda, et tema enda arust kasvataski nii hästi kui oskas, oma seisukohast, oma võimete ja asjadega. Kõrvalvaataja pilgu järgi on kerge teisi kritiseerida, elu pole samas kunagi nii “kerge” olnud kui nüüd. St ma kindlasti ei õigusta vägivaldsust, peksmist, vägistamist, sõimamist jne – aga me kõik eksime ja teeme vigu. See kuidas neid kasvatati, see kuidas sel ajal olid soovitused kasvatada, see mis lapsepõlv neil endal oli, mis ajukeemia-traumad, oligi palju raskem, väsinumad, kõike tuli ise ilma masinateta teha, paljudel loomi talitseda, söögiga ei olnud alati parim, ülemus oli nõme, mees oli joodik, kuskile lapsekarjaga minna polnud jne.

St ma ei usu, et ükski vanem mõtles, et saab nüüd lapsed, et nende elu peesse keerata ja neid mitte armastada. Aga alati tõesti ei saadud lapsi armastusest – mehega “pidi” olema, lapsi oli juba palju, võimalik, et võeti vägisi, enne abielu lapse saamine oli jälle häbiasi jne. Tihti oldigi koos ka meestega kellest rasedaks jäädi ilma armastuseta, sest nii oli kombeks ja ühiskond nõudis. Nagu praegu on tugevamad ja nõrgemad inimesed olid ka siis – kes suutsid sellest üle olla, mustrist välja murda, mehed maha jätta, ise lastega minema minna ja kes siis seda kõike ei suutnud ja kannatasid. Sest mees ja laste isa pidi ju kõrval olema ja naisena polnud kuskile minna ja elamisväärset palka saada.

St see ei pidanud olema teie vanemad, võis olla põlvkond vanem – ehk võimalik, et vanemad ka ise ei teadnudki paremini. Kel oligi palju tööd oligi tavaline, et lapsed kasvavad ise ja “laps räägib siis kui kana pissib” jne.

See, mis me vanemate kasvatusest praegu arvame on ca 20-30a edasiminekut, teine keskkond, teine ühiskond, teised võimalused, teised meetodid – maru kerge on nii hukka mõista.

 

Seega see võib täiesti paika pidada, et 30 aastat hiljem teie lapsed avastavad, et vanemad ei teinud pooldki nii palju kui oleks võinud. Kuigi öeldakse, et uus põlvkond on lumehelbekesed siis ausalt öelda see vanemate süüdistamine pole vist kunagi nii hull olnud kui selles põlvkonnas, kes praegu lapsi saab. Iga asja ja tegu heidetakse ette – ja nagu öeldud, lapse aju moonutab asju ja jätab asju täiesti teistmoodi ja ühekülgselt meelde. Kõigil heaolu ühiskonnas on nüüd järsku “traumad” – arvestades mõned põlvkonnad tagasi oli sõjaaeg ja näljaaeg. Ukraina lastel, kes praegu sõjas elavad – kaotavad oma jäsemeid, oma vanemaid, oma perekondi, viiakse perest eemale teise riiki jne on traumad. Ma ei taha kellegi tundeid pisendada, aga… alati ei pea andestama, aga hukkamõistu asemel on palju keerulisem proovida mõista. Kõige lihtsam on suhteid katkestada ja asju ette heita.

+2
-7
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

JUST! sellist juttu räägivad alati need, kellel oli täitsa tavaline lapsepõlv – vahepeal torisev ema ja isa, mõned tülid, karjuti laste peale ka vahest, no nagu ikka. Aga siis on HALVAD vanemad. Nendel lastel on sama trauma nagu oleks sõjaajal kasvanud – totaalne hirm, trauma ja hävitatus isiksus. Ja siis kuulen, et ohh, “kõigil oli nii” ja “saate ise lapsed siis mõistate”… Jätab targema mulje, kui ei võta sõna teemal, mida ei mõista.

Aga mida teha siis, kui oligi täitsa tavaline lapsepõlv, kuid laps paisutab iga torisemise ja tüli hiigelsuureks ning hakkab väitma, et ema ja isa olevat rikkunud tema lapsepõlve? Tänapäeval näikse olema kasvamas põlvkond ülitundlikke lapsi, kelle jaoks juba korraks tõsise näoga otsavaatamine tõlgendatakse lapsepõlve ärarikkumiseks.

Suurim küsimus siin ongi: kust jookseb piir lapse subjektiivsuse ja päris probleemide vahel?

Enamasti on ikka põhjust, kui nii räägitakse. Mind nt lapsena sugeti ikka korralikult, lükati näoli magustoidu sisse, mu tuba peksti pahupidi, kui see oli ema arvates liiga segamini jmt. Ei tundi vaid tõsise näoga otsa vaatamisena.

+5
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Sest lapsepõlv on meie elus lihtsalt nii määrava tähtsusega. Emotsionaalselt kättesaamatud, vaimselt või füüsiliselt vägivaldsed jne vanemad mõjutavad su tervet ülejäänud elu, seda ei saa võrrelda olukorraga, kus keegi suvaline ütles sulle halvasti.

Siis tuleb see teadvustada endale ja ikkagi, mitte lasta oma elu üle võimust võtta halvasti käitunud inimesel. Ka mina olen teadvustanud, mis ema valesti tegi ja mida hästi. Tean, mis käitumisjooned mul on seoses ema käitumisega olemas.
Aga ma ei raiska oma aega selles supis keemisega. Kui avastan end mingilt selliselt käitumiselt, käib peast läbi, et no siin lõi minus välja küll puhas iseenda ema õi tema käitumise tagajärjed. Eneseirooniline muie ja ei, ei lähe sooja duši alla looteasendisse nutma. Ka rasedana mitte. Milleks talle tagantjärgi seda rõõmu teha, et oma elus saaks ta veel ühe mu päeva ära rikkuda. Isegi kuigi ta ilmselt seda ei teaks ja teada ei saaks.

+1
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Enamasti on ikka põhjust, kui nii räägitakse. Mind nt lapsena sugeti ikka korralikult, lükati näoli magustoidu sisse, mu tuba peksti pahupidi, kui see oli ema arvates liiga segamini jmt. Ei tundi vaid tõsise näoga otsa vaatamisena.

Ma vaatan seda hoopis selle pilguga, et see pole normaalse, terve ja täiemõistusliku inimese teguviis. Miski tema elus pidi teda selliseks muutma – seda saab vaadata kui haiget inimest, kes ka ilmselt oma lapsepõlves ilusamat ja paremat elu ja vanemaid ei saanud tunda. Ilmselt tema jaoks mingitel X põhjustel oligi see normaalne ja lubatud kasvatusviis – ilmselt ta kogemus ise ama või hullemat. Pigem on inimesest kahju, et mis tema elus pidi juhtuma, et ta selline on – ja mõelge – me ise oleme suutnud muutuda ja suudame pakkuda oma lastele palju paremat! Me õnneks saame aru, et see ei ole normaalne kasvatusviis ja saame kasvatada oma lapsi täiesti teistsuguse armastusega, pakkuda kõike seda, mis põlvkondade kaupa varem ehk on valesti läinud.

+1
-5
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Meie näeme asju ainult läbi oma aju, ajukeema ja kogemuste. Teised näevad läbi nende. Kaks inimest, isegi ema ja laps, ei ole ühesugused. Ema on ka kõigest inimene.

See kuidas neid kasvatati, see kuidas sel ajal olid soovitused kasvatada, see mis lapsepõlv neil endal oli, mis ajukeemia-traumad, oligi palju raskem, väsinumad, kõike tuli ise ilma masinateta teha, paljudel loomi talitseda, söögiga ei olnud alati parim, ülemus oli nõme, mees oli joodik, kuskile lapsekarjaga minna polnud jne.

St ma ei usu, et ükski vanem mõtles, et saab nüüd lapsed, et nende elu peesse keerata ja neid mitte armastada. Aga alati tõesti ei saadud lapsi armastusest – mehega “pidi” olema, lapsi oli juba palju, võimalik, et võeti vägisi, enne abielu lapse saamine oli jälle häbiasi jne. Tihti oldigi koos ka meestega kellest rasedaks jäädi ilma armastuseta, sest nii oli kombeks ja ühiskond nõudis. Nagu praegu on tugevamad ja nõrgemad inimesed olid ka siis – kes suutsid sellest üle olla, mustrist välja murda, mehed maha jätta, ise lastega minema minna ja kes siis seda kõike ei suutnud ja kannatasid. Sest mees ja laste isa pidi ju kõrval olema ja naisena polnud kuskile minna ja elamisväärset palka saada.

St see ei pidanud olema teie vanemad, võis olla põlvkond vanem – ehk võimalik, et vanemad ka ise ei teadnudki paremini. Kel oligi palju tööd oligi tavaline, et lapsed kasvavad ise ja “laps räägib siis kui kana pissib” jne.

See, mis me vanemate kasvatusest praegu arvame on ca 20-30a edasiminekut, teine keskkond, teine ühiskond, teised võimalused, teised meetodid – maru kerge on nii hukka mõista.

Seega see võib täiesti paika pidada, et 30 aastat hiljem teie lapsed avastavad, et vanemad ei teinud pooldki nii palju kui oleks võinud. Kuigi öeldakse, et uus põlvkond on lumehelbekesed siis ausalt öelda see vanemate süüdistamine pole vist kunagi nii hull olnud kui selles põlvkonnas, kes praegu lapsi saab. Iga asja ja tegu heidetakse ette – ja nagu öeldud, lapse aju moonutab asju ja jätab asju täiesti teistmoodi ja ühekülgselt meelde. Kõigil heaolu ühiskonnas on nüüd järsku “traumad” – arvestades mõned põlvkonnad tagasi oli sõjaaeg ja näljaaeg. Ukraina lastel, kes praegu sõjas elavad – kaotavad oma jäsemeid, oma vanemaid, oma perekondi, viiakse perest eemale teise riiki jne on traumad. Ma ei taha kellegi tundeid pisendada, aga… alati ei pea andestama, aga hukkamõistu asemel on palju keerulisem proovida mõista. Kõige lihtsam on suhteid katkestada ja asju ette heita.

Ema ei ole lapse jaoks kõigest inimene, vauid kõige lähedasem, kes peaks oma lapse eest hoolitsema ja armastama, tagama turvalise lapsepõlve. Aga kui ma siin loen sellest vaimselt ja füüsilisest vägivallast, siis ei ole sellele mingit õigustust.

+6
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu

Enamasti on ikka põhjust, kui nii räägitakse. Mind nt lapsena sugeti ikka korralikult, lükati näoli magustoidu sisse, mu tuba peksti pahupidi, kui see oli ema arvates liiga segamini jmt. Ei tundi vaid tõsise näoga otsa vaatamisena.

Ma vaatan seda hoopis selle pilguga, et see pole normaalse, terve ja täiemõistusliku inimese teguviis. Miski tema elus pidi teda selliseks muutma – seda saab vaadata kui haiget inimest, kes ka ilmselt oma lapsepõlves ilusamat ja paremat elu ja vanemaid ei saanud tunda. Ilmselt tema jaoks mingitel X põhjustel oligi see normaalne ja lubatud kasvatusviis – ilmselt ta kogemus ise ama või hullemat. Pigem on inimesest kahju, et mis tema elus pidi juhtuma, et ta selline on – ja mõelge – me ise oleme suutnud muutuda ja suudame pakkuda oma lastele palju paremat! Me õnneks saame aru, et see ei ole normaalne kasvatusviis ja saame kasvatada oma lapsi täiesti teistsuguse armastusega, pakkuda kõike seda, mis põlvkondade kaupa varem ehk on valesti läinud.

Minu ema tõmbas kapid ja sahtlid tühjaks, kui tema arvates polnud need piisavalt korras, ajas mind ümber söögilaua taga, lõi suvalise käes olnud esemega – juukseharja, kärbsepiitsaga. Üks kord ta viskas mu suunas peotäie lusikaid ja kahvleid kui ta parajasti nõusid pesi, sest ta arvas et ma vingusin liiga palju. Olen nõus, et see on vaimselt ebastabiilse inimese käitumine. Samas mu vanaema oli kõige helgem inimene, keda ma tean, kuigi väga keerulistest oludest pärit ja ma lihtsalt keeldun uskumast, et mu ema ise lapsepõlves seda sama tunda sai. Ja mu vanaema ei olnud mingi pühapäevavanaema, me olime lapsepõlves tema juures kuude kaupa, seega ma tundsin teda hästi.

Mind ka häirib see, et üritatakse jätta muljet, nagu kõik sellised asjad olid lapse ettekujutuse vili. Selliseid asju ei pea isegi kõiki konkreetselt mäletama, et sellel oluline mõju oleks, sest inimene võib olla katkine ka selliste lapsepõlvekogemuste tõttu mida ta ei mäleta ja ei saagi mäletada, sest oli liiga väike.

+6
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 118 )


Esileht Pereelu ja suhted Kurb rase