No aga selleks ongi teraapia, et mõni inimene ei suuda lahti lasta ega olla kõrgemalt teiste inimeste isiklikest probleemidest tuleneval nähvamisel ja halvasti käitumisel. Nemad ei suuda edasi liikuda ega neile inimestele mitte mõelda. Selleks neil ongi vaja terapeuti, kes aitaks õppida lahti laskma ja vaadata neile sündmustele teise pilguga mitte võtta nii isiklikult kõike.
Tean. Hindan terapeutide tööd väga kõrgelt. Samas on kurb, et osad inimesed ISE klammerduvad selle külge, mis muudab kurvaks ja isegi vihaseks. On see siis mõte, mälestus, lapsepõlv, abikaasa, sõber või kasvõi kodulinn. Kuna iga mõte või tegu kujundab sageli korrates harjumuse ja harjumused kujundavad iseloomu, siis ongi teraapiat vaja neil, kellel on juba kujunenud iseloomu osaks olla kurb. Muidugi ei saa sellist ema absoluutselt unustada. Aga kui TA ise enda pea sees on asja juba nii sügavaks kedrata…siis on vaja terapeuti. Samas jään arvamuse juurde, et pole vaja inimestele, kes regulaarselt haiget on teinud, andestada. See aastate pikkune oma haavades urgitsemine oleks neile liiga suur au. Kui oma peas toimuvale vara jaole saada ja need mõtted pole veel sundmõteteks ja iseloomu osaks muutunud, saab ise edasi astuda. Viisakalt, nagu suvalisest vastikult käituvast inimesest. Mingi ebameeldiv käitumine ei peaks pälvima nii palju tähelepanu üldse. Ent jah, mõistan, et osad inimesed nutavad aastaid patja ja heietavad muremõtteid ka siis, kui keegi ütles viisteist aastat tagasi, et kobi eest ära, paksmagu. Minu meelest ei pea neile andestama, olgu kasvõi omad vanemad. Keda huvitab inimene, kes käitub sinuga pahasti? Miks peaks üha uuesti ja uuesti seda heietama. Miks temale pühendada oma ainsat elu ja ajurakke.