#4154338:

No aga selleks ongi teraapia, et mõni inimene ei suuda lahti lasta ega olla kõrgemalt teiste inimeste isiklikest probleemidest tuleneval nähvamisel ja halvasti käitumisel. Nemad ei suuda edasi liikuda ega neile inimestele mitte mõelda. Selleks neil ongi vaja terapeuti, kes aitaks õppida lahti laskma ja vaadata neile sündmustele teise pilguga mitte võtta nii isiklikult kõike.

Tean. Hindan terapeutide tööd väga kõrgelt. Samas on kurb, et osad inimesed ISE klammerduvad selle külge, mis muudab kurvaks ja isegi vihaseks. On see siis mõte, mälestus, lapsepõlv, abikaasa, sõber või kasvõi kodulinn. Kuna iga mõte või tegu kujundab sageli korrates harjumuse ja harjumused kujundavad iseloomu, siis ongi teraapiat vaja neil, kellel on juba kujunenud iseloomu osaks olla kurb. Muidugi ei saa sellist ema absoluutselt unustada. Aga kui TA ise enda pea sees on asja juba nii sügavaks kedrata…siis on vaja terapeuti. Samas jään arvamuse juurde, et pole vaja inimestele, kes regulaarselt haiget on teinud, andestada. See aastate pikkune oma haavades urgitsemine oleks neile liiga suur au. Kui oma peas toimuvale vara jaole saada ja need mõtted pole veel sundmõteteks ja iseloomu osaks muutunud, saab ise edasi astuda. Viisakalt, nagu suvalisest vastikult käituvast inimesest. Mingi ebameeldiv käitumine ei peaks pälvima nii palju tähelepanu üldse. Ent jah, mõistan, et osad inimesed nutavad aastaid patja ja heietavad muremõtteid ka siis, kui keegi ütles viisteist aastat tagasi, et kobi eest ära, paksmagu. Minu meelest ei pea neile andestama, olgu kasvõi omad vanemad. Keda huvitab inimene, kes käitub sinuga pahasti? Miks peaks üha uuesti ja uuesti seda heietama. Miks temale pühendada oma ainsat elu ja ajurakke.

Meie suguvõsas on see juba traditsioon. Ema süüdistas vanaema. Mina oma ema. Ja minu lapsed mind lapsepõlve rikkumises või selles mis ma olen öelnud või teinud.

#4154415:

Meie suguvõsas on see juba traditsioon. Ema süüdistas vanaema. Mina oma ema. Ja minu lapsed mind lapsepõlve rikkumises või selles mis ma olen öelnud või teinud.

Kurb!

Olen Kägu 11:49 ja tahtsin lisada- kõik see teraapia ja andestamine jne, misiganes tööd sul teha tuleb- see on SINU ENDA jaoks ja sinu LAPSE heaolu ja tuleviku ja tervema elu jaoks, mitte mingi vanematele heategu. Ei pruugi nemad teada ega tunnistada ega tahtagi mingit lahkamist ega tervendamist, seda on sulle endale vaja, et suudaksid eluga edasi minna rõõmsama ja tervema emana. Et need minevikuhaavad sind elurõõmust tühjaks ei imeks ja saaksid oma lapsele olla parem ema.

kui ma oma vanemate lapsepõlve peale mõtlen, siis peaksid nad olema vähemalt kirvemõrtsukad – aga tegelikult olid nad maailma parimad vanemad, meid kadestati väga nende pärast. Ema oli 7-aastane, kui isa läks sõtta ja jäigi, kuna tegu saksasõja väega vitsutati nende peret ikka väga, isa pere oli Siberis, ema suri noorelt seal jne. Nende lapsepõlv noorus langes kõige hullema aja sisse – okupeerimine, sõda, uuesti okupeerimine, küüditamine,  vägivaldsed surmad, perekonnad pillutati laiali jne. Ometi kasvaid neid väga hoolivad, empaatiavõimelised inimesed.  Ühes teemas õigustati emade halba käitumist, et pidid kodus kodutöid tegema ja mehed eriti ei aidanud. Nalja teete või – seljal ei tulnud venelased püssidega ukse taha ja ei aetud inimesi loomavagunitesse.

#4154471:

Jah, see oled sina ja sina suudad nii suhtuda. Aga tõid ju ise ka välja, et osad ei suuda. Jäävadki negatiivsesse ja neile haiget teinusse kinni.

Jah, täpselt. Seega ütlengi, et järgmine kord, kui juhtub midagi vastikut, kui ka varasemate asjadega ka enam ei suuda, katsu edasi astuda enne, kui hakkad mälus seda ketrama ja takerdud järjekordsesse negatiivsusesse kinni. Ja nii et see praktiliselt poob sind. Mõtle selle asemel, et oh ma vaesekene, kuidas ta nii mulle ütles, et näe, siin siis selle inimese tõeline pale. Ei raiska halvasti suhtuja peale enam minutitki oma närvi ega vaimu (muidugi eks see kord aastas või kuus meelde tuleb ikka). Inimestest osale meeldib ennast piinata ja teraapia on siin hädavajalik. Neil on kohe komme halbu meenutusi kruttida ja kruttida. Halba lapsepõlve ei saa unustada, aga sellest ei pea mingit sündmust tegema. Ka minu lapsepõlves oli palju jama. Mis teen siis nüüd? Süüdistan kõiges vanemaid? Nutan sada patja märjaks? Musitan oma last kaks korda rohkem? Kuidas see peaks mind aitama.

Suhestun sinuga,kuigi lapsepõlv oli veidi kergem. Ise emaks saades sündisin mõnes mõttes uuesti, kõike saab otsast alata. Mõistan nüüd,et ka meie vanemad olid nö katki ja ei osanud teisiti. Mitmed raamatud on mind toetanud,samuti rännaku teraapia ja teadlik eraldumine oma pere mitte- toetavatest mustritest. Saad ise mustrit muuta.Loodan,et sul on selleks jõudu!

Emotsionaalselt hüljatud laste ongi tihti täiskasvanuna raske..

soovitan väga lugeda seda raamatut ”

ÜKSINDUSSE JÄETUD”

. Mind aitas https://rahvaraamat.ee/p/%C3%BCksindusse-j%C3%A4etud/1652723/et?isbn=9789949915293&gclid=CjwKCAjw5dqgBhBNEiwA7PryaFk-a8qmroTlb-MxP-3MWAeGxN3Fn_dCWBOLfNzreQCz2C21u5ql7RoCYJ8QAvD_BwE

#4154384:

#4154338:

No aga selleks ongi teraapia, et mõni inimene ei suuda lahti lasta ega olla kõrgemalt teiste inimeste isiklikest probleemidest tuleneval nähvamisel ja halvasti käitumisel. Nemad ei suuda edasi liikuda ega neile inimestele mitte mõelda. Selleks neil ongi vaja terapeuti, kes aitaks õppida lahti laskma ja vaadata neile sündmustele teise pilguga mitte võtta nii isiklikult kõike.

Tean. Hindan terapeutide tööd väga kõrgelt. Samas on kurb, et osad inimesed ISE klammerduvad selle külge, mis muudab kurvaks ja isegi vihaseks. On see siis mõte, mälestus, lapsepõlv, abikaasa, sõber või kasvõi kodulinn. Kuna iga mõte või tegu kujundab sageli korrates harjumuse ja harjumused kujundavad iseloomu, siis ongi teraapiat vaja neil, kellel on juba kujunenud iseloomu osaks olla kurb. Muidugi ei saa sellist ema absoluutselt unustada. Aga kui TA ise enda pea sees on asja juba nii sügavaks kedrata…siis on vaja terapeuti. Samas jään arvamuse juurde, et pole vaja inimestele, kes regulaarselt haiget on teinud, andestada. See aastate pikkune oma haavades urgitsemine oleks neile liiga suur au. Kui oma peas toimuvale vara jaole saada ja need mõtted pole veel sundmõteteks ja iseloomu osaks muutunud, saab ise edasi astuda. Viisakalt, nagu suvalisest vastikult käituvast inimesest. Mingi ebameeldiv käitumine ei peaks pälvima nii palju tähelepanu üldse. Ent jah, mõistan, et osad inimesed nutavad aastaid patja ja heietavad muremõtteid ka siis, kui keegi ütles viisteist aastat tagasi, et kobi eest ära, paksmagu. Minu meelest ei pea neile andestama, olgu kasvõi omad vanemad. Keda huvitab inimene, kes käitub sinuga pahasti? Miks peaks üha uuesti ja uuesti seda heietama. Miks temale pühendada oma ainsat elu ja ajurakke.

Sest lapsepõlv on meie elus lihtsalt nii määrava tähtsusega. Emotsionaalselt kättesaamatud, vaimselt või füüsiliselt vägivaldsed jne vanemad mõjutavad su tervet ülejäänud elu, seda ei saa võrrelda olukorraga, kus keegi suvaline ütles sulle halvasti.

Ma ka suhestun teemaalgatajaga. Oli füüsilist vägivalda ema poolt, vähe oli tunnustamist ja hellust ja need traumad tulid pärast esimese lapse sündi uuesti esile, senini olin oma lapsepõlve pidanud pigem keskmiseks, sest vaesed me ei olnud ja perega aega koos veetsime. Oli sarnane olukord nagu ühel eelpool kirjutanul- konkreetseid reegleid ei olnud, aga saime karistada, kui midagi valesti tegime. Isa ei löönud meid kunagi, aga ei kaitsenud ema eest ka. Suhtleme vanematega ikka ja natuke rehabiliteerivad mu vanemad minu jaoks end sellega, et on usaldusväärsed lapsehoidjad, aga emotsionaalne distants on jäänud ja ma arvan, et see ei kao kunagi.

Aga mõtle siis nii, et äkki  see ema kunagi unistas ka, et tal on neli toredat ja tublit last (nagu tema sõbrannal),  aga välja tulid hoopis teiesugused. Kui elus mingeid ootusi kellelegi panna, siis ainult iseendale  ja õnneks teemaaalgatajal peagi avenebki võimalus olla see hea ja armastav ema, kes kunagi lastele ühtegi traumat ei põhjusta. Laps ei ole  väga hea hindaja, miks täiskasvanu midagi teeb. Kindlasti paljud tänapäev  kärgperedes lapsed jäävad ka meenutama toredaid  nädalavahetusi isaga, samas nädala sees ootas ees aga närvilisem ema mingite käskude ja reeglitega jne.

#4154300:

#4154295:

Teie, kes te siin kirjutate, kui halvad olid teie vanemad ja usute kogu südamest, et aga vot Teie! – Teie olete igal juhul paremad, kohe palju-palju paremad!

Uskuge, mis tahate! Uskuge, et teie emad olid kõik reeglina koletised, kes teid ainult mutta tampisid, aga vaat kus ikka teie oskate oma lapsi helluse ja armastusega üle külvata ehk teha midagi, mida “too eelmine põlvkond” ei osanud.

Kuni ükskord, olles juba vanaemad, jõuavad kas ringiga või otse teie kõrvu teie lapse jutud oma lapsepõlvest, mis on… üsna samasugused. Siis tunnete, kuidas maa kaob jalge alt, ainult ahmite jahmunult “Aga mis mõttes? Aga kuidas?! Aga ma ju nii armastasin ja hoolisin temast…?” Kuid teie lapsuke laob kamaluga lagedale 15-20 aasta taguseid sündmusi, kuidas teie olevat teinud temale seda ja toda koledat ja öelnud temale paksu ja vedelat. Te ei usu seda praegu, loomulikult. Aga ärge olge nii enesekindlad.

Sul ilmselgelt puudub halbade vanemate kogemus, seega ei tasu sõna võtta.

JUST! sellist juttu räägivad alati need, kellel oli täitsa tavaline lapsepõlv – vahepeal torisev ema ja isa, mõned tülid, karjuti laste peale ka vahest, no nagu ikka. Aga siis on HALVAD vanemad. Nendel lastel on sama trauma nagu oleks sõjaajal kasvanud – totaalne hirm, trauma ja hävitatus isiksus. Ja siis kuulen, et ohh, “kõigil oli nii” ja “saate ise lapsed siis mõistate”… Jätab targema mulje, kui ei võta sõna teemal, mida ei mõista.

Ja lisaks on mõnikord kuulda, kuidas emad oma kasvatusvigu ja muid möödalaskmisi üritavad selgitada või põhjendada “küll saad oma lapsed, siis saad aru!”. Mõnikord on vastupidi, just siis on veel raskem aru saada, KUIDAS üks ema oma last nii valesti ja hoolimatult võib kasvatada ja saab selgeks hoolimatuse sügavus. Et kuidas üks ema üldse võib oma lapsele nii teha. Ja ka see põhjustan värskele emale psühholoogilist kannatust, selle kõige uuesti läbielamine. Eks igaühel on oma seisukohalt omad põhjused, ka “kirvemõrtsukal” on omad põhjendused, miks ta seda tegi, see ei tee asja okeiks.

Aga meil on võimalus oma lastega mitte neidsamu vigu korrata. Kindlasti teeme teistsuguseid vigu, see on emade elu kahjuks 🙂

Meie näeme asju ainult läbi oma aju, ajukeema ja kogemuste. Teised näevad läbi nende. Kaks inimest, isegi ema ja laps, ei ole ühesugused. Ema on ka kõigest inimene.

See, miks keegi nii käitus on sadade tegurite koosmõju – ajukeemia, kasvukeskkond, elukeskkond lapsepõlves ja praegune. See kui ema ütlebki, et saa ise lapsed saad aru ilmselt tähendab seda, et tema enda arust kasvataski nii hästi kui oskas, oma seisukohast, oma võimete ja asjadega. Kõrvalvaataja pilgu järgi on kerge teisi kritiseerida, elu pole samas kunagi nii “kerge” olnud kui nüüd. St ma kindlasti ei õigusta vägivaldsust, peksmist, vägistamist, sõimamist jne – aga me kõik eksime ja teeme vigu. See kuidas neid kasvatati, see kuidas sel ajal olid soovitused kasvatada, see mis lapsepõlv neil endal oli, mis ajukeemia-traumad, oligi palju raskem, väsinumad, kõike tuli ise ilma masinateta teha, paljudel loomi talitseda, söögiga ei olnud alati parim, ülemus oli nõme, mees oli joodik, kuskile lapsekarjaga minna polnud jne.

St ma ei usu, et ükski vanem mõtles, et saab nüüd lapsed, et nende elu peesse keerata ja neid mitte armastada. Aga alati tõesti ei saadud lapsi armastusest – mehega “pidi” olema, lapsi oli juba palju, võimalik, et võeti vägisi, enne abielu lapse saamine oli jälle häbiasi jne. Tihti oldigi koos ka meestega kellest rasedaks jäädi ilma armastuseta, sest nii oli kombeks ja ühiskond nõudis. Nagu praegu on tugevamad ja nõrgemad inimesed olid ka siis – kes suutsid sellest üle olla, mustrist välja murda, mehed maha jätta, ise lastega minema minna ja kes siis seda kõike ei suutnud ja kannatasid. Sest mees ja laste isa pidi ju kõrval olema ja naisena polnud kuskile minna ja elamisväärset palka saada.

St see ei pidanud olema teie vanemad, võis olla põlvkond vanem – ehk võimalik, et vanemad ka ise ei teadnudki paremini. Kel oligi palju tööd oligi tavaline, et lapsed kasvavad ise ja “laps räägib siis kui kana pissib” jne.

See, mis me vanemate kasvatusest praegu arvame on ca 20-30a edasiminekut, teine keskkond, teine ühiskond, teised võimalused, teised meetodid – maru kerge on nii hukka mõista.

Seega see võib täiesti paika pidada, et 30 aastat hiljem teie lapsed avastavad, et vanemad ei teinud pooldki nii palju kui oleks võinud. Kuigi öeldakse, et uus põlvkond on lumehelbekesed siis ausalt öelda see vanemate süüdistamine pole vist kunagi nii hull olnud kui selles põlvkonnas, kes praegu lapsi saab. Iga asja ja tegu heidetakse ette – ja nagu öeldud, lapse aju moonutab asju ja jätab asju täiesti teistmoodi ja ühekülgselt meelde. Kõigil heaolu ühiskonnas on nüüd järsku “traumad” – arvestades mõned põlvkonnad tagasi oli sõjaaeg ja näljaaeg. Ukraina lastel, kes praegu sõjas elavad – kaotavad oma jäsemeid, oma vanemaid, oma perekondi, viiakse perest eemale teise riiki jne on traumad. Ma ei taha kellegi tundeid pisendada, aga… alati ei pea andestama, aga hukkamõistu asemel on palju keerulisem proovida mõista. Kõige lihtsam on suhteid katkestada ja asju ette heita.

#4154791:

Sest lapsepõlv on meie elus lihtsalt nii määrava tähtsusega. Emotsionaalselt kättesaamatud, vaimselt või füüsiliselt vägivaldsed jne vanemad mõjutavad su tervet ülejäänud elu, seda ei saa võrrelda olukorraga, kus keegi suvaline ütles sulle halvasti.

Siis tuleb see teadvustada endale ja ikkagi, mitte lasta oma elu üle võimust võtta halvasti käitunud inimesel. Ka mina olen teadvustanud, mis ema valesti tegi ja mida hästi. Tean, mis käitumisjooned mul on seoses ema käitumisega olemas.
Aga ma ei raiska oma aega selles supis keemisega. Kui avastan end mingilt selliselt käitumiselt, käib peast läbi, et no siin lõi minus välja küll puhas iseenda ema õi tema käitumise tagajärjed. Eneseirooniline muie ja ei, ei lähe sooja duši alla looteasendisse nutma. Ka rasedana mitte. Milleks talle tagantjärgi seda rõõmu teha, et oma elus saaks ta veel ühe mu päeva ära rikkuda. Isegi kuigi ta ilmselt seda ei teaks ja teada ei saaks.

#4155117:

Meie näeme asju ainult läbi oma aju, ajukeema ja kogemuste. Teised näevad läbi nende. Kaks inimest, isegi ema ja laps, ei ole ühesugused. Ema on ka kõigest inimene.

See kuidas neid kasvatati, see kuidas sel ajal olid soovitused kasvatada, see mis lapsepõlv neil endal oli, mis ajukeemia-traumad, oligi palju raskem, väsinumad, kõike tuli ise ilma masinateta teha, paljudel loomi talitseda, söögiga ei olnud alati parim, ülemus oli nõme, mees oli joodik, kuskile lapsekarjaga minna polnud jne.

St ma ei usu, et ükski vanem mõtles, et saab nüüd lapsed, et nende elu peesse keerata ja neid mitte armastada. Aga alati tõesti ei saadud lapsi armastusest – mehega “pidi” olema, lapsi oli juba palju, võimalik, et võeti vägisi, enne abielu lapse saamine oli jälle häbiasi jne. Tihti oldigi koos ka meestega kellest rasedaks jäädi ilma armastuseta, sest nii oli kombeks ja ühiskond nõudis. Nagu praegu on tugevamad ja nõrgemad inimesed olid ka siis – kes suutsid sellest üle olla, mustrist välja murda, mehed maha jätta, ise lastega minema minna ja kes siis seda kõike ei suutnud ja kannatasid. Sest mees ja laste isa pidi ju kõrval olema ja naisena polnud kuskile minna ja elamisväärset palka saada.

St see ei pidanud olema teie vanemad, võis olla põlvkond vanem – ehk võimalik, et vanemad ka ise ei teadnudki paremini. Kel oligi palju tööd oligi tavaline, et lapsed kasvavad ise ja “laps räägib siis kui kana pissib” jne.

See, mis me vanemate kasvatusest praegu arvame on ca 20-30a edasiminekut, teine keskkond, teine ühiskond, teised võimalused, teised meetodid – maru kerge on nii hukka mõista.

Seega see võib täiesti paika pidada, et 30 aastat hiljem teie lapsed avastavad, et vanemad ei teinud pooldki nii palju kui oleks võinud. Kuigi öeldakse, et uus põlvkond on lumehelbekesed siis ausalt öelda see vanemate süüdistamine pole vist kunagi nii hull olnud kui selles põlvkonnas, kes praegu lapsi saab. Iga asja ja tegu heidetakse ette – ja nagu öeldud, lapse aju moonutab asju ja jätab asju täiesti teistmoodi ja ühekülgselt meelde. Kõigil heaolu ühiskonnas on nüüd järsku “traumad” – arvestades mõned põlvkonnad tagasi oli sõjaaeg ja näljaaeg. Ukraina lastel, kes praegu sõjas elavad – kaotavad oma jäsemeid, oma vanemaid, oma perekondi, viiakse perest eemale teise riiki jne on traumad. Ma ei taha kellegi tundeid pisendada, aga… alati ei pea andestama, aga hukkamõistu asemel on palju keerulisem proovida mõista. Kõige lihtsam on suhteid katkestada ja asju ette heita.

Ema ei ole lapse jaoks kõigest inimene, vauid kõige lähedasem, kes peaks oma lapse eest hoolitsema ja armastama, tagama turvalise lapsepõlve. Aga kui ma siin loen sellest vaimselt ja füüsilisest vägivallast, siis ei ole sellele mingit õigustust.