Teema: Kurb rase

#4155146:

Minu ema tõmbas kapid ja sahtlid tühjaks, kui tema arvates polnud need piisavalt korras, ajas mind ümber söögilaua taga, lõi suvalise käes olnud esemega – juukseharja, kärbsepiitsaga. Üks kord ta viskas mu suunas peotäie lusikaid ja kahvleid kui ta parajasti nõusid pesi, sest ta arvas et ma vingusin liiga palju. Olen nõus, et see on vaimselt ebastabiilse inimese käitumine. Samas mu vanaema oli kõige helgem inimene, keda ma tean, kuigi väga keerulistest oludest pärit ja ma lihtsalt keeldun uskumast, et mu ema ise lapsepõlves seda sama tunda sai. Ja mu vanaema ei olnud mingi pühapäevavanaema, me olime lapsepõlves tema juures kuude kaupa, seega ma tundsin teda hästi. Mind ka häirib see, et üritatakse jätta muljet, nagu kõik sellised asjad olid lapse ettekujutuse vili. Selliseid asju ei pea isegi kõiki konkreetselt mäletama, et sellel oluline mõju oleks, sest inimene võib olla katkine ka selliste lapsepõlvekogemuste tõttu mida ta ei mäleta ja ei saagi mäletada, sest oli liiga väike.

Ma olen sama läbi elanud, mitte emaga vaid isaga. Keeraski ära vahepeal, äkkvihaga  – pärast küll kahetses. Oli ka hullemat. Vanaema oli samuti tore – st tema ema (küll aga minuga, ma tõesti ei tea kui armastav või milline ta lapsepõlve oli), aga isa oli tal karm  – pigem teangi, et ema kartis tal ka isa. Seega tal kindlasti polnud kerge lapsepõlv ja muster jäi korduma. Eks oma osa ole tema lapsepõlvel, mingi osa usun, et geenidel – ja geene ei saada ainult oma emalt ja isalt, vaid ka kaugemalt.

Seega ainult ema ei ole lapsevanem, kes lapse eluteed mõjutab. Vanaema võib tore ja helge olla (kusjuures paljud ütlevad, et need kehvad emad on pärast palju paremad vanaemad kui nad emana olid) – kuid see ei tähenda, et ta lapsepõlves emale ka nii ideaalne oli. Kas ta oli üldse alati olemas? Kas tead, et su emaga ei juhtunud lapsepõlves või noorema mingit traumat samuti, mis ta selliseks muutus – mida ehk alla surus, rääkida ei taha ja proovis samuti unistada? Arvate, et emad näiteks räägivad samuti rõõmsalt, et tead, olen selline, sest mu ema polnud kunagi kodus, pidin palju üksi olema  (see oligi siis normaalne), aga näiteks mingi isa sõber purjuspäi ahistas mind vmt. Ka siis juhtus igasugu asju ja need varjati maha.

Aga vaimselt ebastabiilne kirjeldus – tol ajal ei diagnoositud ka niimodi depressioone. Veelvähem erinevaid muid haigusi. Siiski usun, et vähe on inimesi, kes otsustavad sitad vanemad olla ja oma lapsi meelega mitte armastada ja nende elu raskeks teha – pigem ongi mingi diagnoosimata isiksusehäire, võis avalduda pingelistes oludes-keskkondades.

Aga siiski kõigest hoolimata on mul üks isa ja üks ema, täpselt sellised nagu nad on. Mitte ükski asi, mis ma tahaks ei muuda nende olemasolu või mu lapsepõlve. Ma ei hoia neist kinni – te ei lõika ju ka arme pidevalt uuesti lahti. Ainus, mis me teha saame ongi seda negatiivset mitte endas hoida ja edasi anda.

#4155164:

See on nii tore, et sa nii mõistev oled, aga alati ei ole need naised kannatanud samu asju. Minu ema piinas mind, reaaselt piinas. Ta tegi selliseid asju mida sina ei kujuta ealeski ette. Ja tema lapsepõlv oli normaalne – keegi peksnud ega muud sellist. Jah, ta on häirega, aga see ei pehmendanud seda traumat, mis mina sain. Kui ma sain täiskasvanuks ma pidin aastaid matma aega ja raha teraapia peale. Ei ole päris nii, et saa lihtsalt üle – ole parem inimene.

Ei see ei olegi lihtne – keegi polegi seda öelnud. Ja vägivallale polegi õigustust.

Aga tulebki traumaga tegeleda ja sel minna lasta. Mis veel variandid on? Elulõpuni seda kurbust kaasas kanda, iga päev mõelda sellele, et milline lapsepõlv oli, miks ta selline oli? Teate ilmselt, mida öeldakse inimeste kohta, kes minevikus elavad. Seda ei saa enam muuta, lapsepõlve ei saa muuta, inimest ei saa muuta. Või mida tahate – kättemaksu? Surma? Vabandust? Andestust? Ja mõtlete, et kui see saavutatud siis alles saad edasi elada? Nii ei lähe.

Ka meil on ainuke elu ja seda tuleb elada – olevikus. Mitte jääda kinni asjadesse mida muuta ei saa. Kes tunneb, et neile aitab vanemate suhtlemise lõpetamine siis lõpetage. Kui see jääb piinama siis ilmselt pole parim variant. Variant ongi olukorraga leppida ja pakkuda oma lastele kõike seda teisit ja mustritest lahti lasta, mitte neid korrata.

St pole mõtet iga päev endale korrutada, et vot, mul läheb tööl ja lastega kehvasti, sest mu lapsepõlv oli sitt ja nüüd ma paremini ei suuda ei oska, nende pärast olen selline. Tulebki võtta vastutust iseenda ja oma õnne eest olevikus.

#4155152:

Aga kui ema ei teinudki midagi hästi? Tore, kui sina saad oma trauma üle lihtsalt muiata ja eluga edasi minna, aga pole vaja olla üleolev selle suhtes, mida teised on läbi elanud.

Kohe üldse mitte midagi ei teinud kunagi hästi? Hommikul ärkas kella peale ja hakkas sind peksma kuni jaks südaööks rauges, süüa said emalt null korda, koolis käisid isa vanas pidžaamas, ta isegi ei sünnitanud sind vaid varastas su Monaco aadliperekonnnast ja pidas keldris ahelates. Mähkmeid ei vahetanud, ainult sõimas ropult. Ahhsoo, siis küll.

#4155164:

Minu ema piinas mind, reaaselt piinas. Ta tegi selliseid asju mida sina ei kujuta ealeski ette.

Kardetavasti ei kujuta ja mul on sinust väga kahju. Minu ema unustas mu haiglasse. Kaks korda, üks kord kolmeks nädalaks, teinekord nädalaks. Imikuna. Kui koolis käisin, siis pidin kandma pükstest väljas ja püüdma kogu aeg kõigi poole näoga olla, sest pükstel oli jalgevahe puruks ja need ise seisid nööriga üleval. Ühed püksid neli aastat. aluspuksid…milleks. Kusjuures rahapuudust majas ei olnud ja keegi majas ei joonud, lihtsalt minu peale oli mõttetu raisata ema meelest. 7-8 aastane laps ei paranda ise ka riideid väga. Kui vanemaks sain, põhikoolis, pandi tagaaeda kapike. Öökapp. Sinna pani ema mulle minu söögid. Saia, teinekord paar porgandit, mõnikord sibula, oli päevi paari juustuviiluga. Otsest näljasurma ei ähvardanud, aga sööma saadeti mind õue – ka miinus 30ga. ajavat puru maha. Mäletan päeva, kui mind õpetati laste pissipotilt suurele potile. Ta sidus mu sinna kinni. 4-5 tundi. Oma esimese salli sain, kui olin 19. Senini ei oska seda kanda, sest lapsena mul polnud kunagi mütsi ega salli. Ema lemmikteguviis oli näiteks esmaspäeval öelda, et kolmapäeval ma veel vaatan, kas annan su lastekodusse või Puiatusse või viskan niisama välja või löön maha. Oli päris mõnus siis oodata kaks päeva. Aga füüsiliselt lõi ta mind ehk vaid kaks korda. Koera asemel pidin magama kümmekond korda. Peamiselt olin ma “rumalus kuuubis”, “tüütus kuubis” ja “kao jalust”.

Sellest kõigest hoolimata ma ei lase tal ENAM oma elu valitseda. Jah, seda teemat lugedes tuli ta mulle teravalt meelde, aga et ma raiskaks minutitki tavaelust tema pärast soigumisele – seda õnne ma tema mälestusele ei paku. Teinekord jah meenub, aga mis siis enam teha. Närtsimine ei aita, omaenda haledusse uppumine ka mitte. Tõprad unustame, nii palju kui saab.

#4155239:

#4155146:

#4155121: #4155118: Enamasti on ikka põhjust, kui nii räägitakse. Mind nt lapsena sugeti ikka korralikult, lükati näoli magustoidu sisse, mu tuba peksti pahupidi, kui see oli ema arvates liiga segamini jmt. Ei tundi vaid tõsise näoga otsa vaatamisena. Ma vaatan seda hoopis selle pilguga, et see pole normaalse, terve ja täiemõistusliku inimese teguviis. Miski tema elus pidi teda selliseks muutma – seda saab vaadata kui haiget inimest, kes ka ilmselt oma lapsepõlves ilusamat ja paremat elu ja vanemaid ei saanud tunda. Ilmselt tema jaoks mingitel X põhjustel oligi see normaalne ja lubatud kasvatusviis – ilmselt ta kogemus ise ama või hullemat. Pigem on inimesest kahju, et mis tema elus pidi juhtuma, et ta selline on – ja mõelge – me ise oleme suutnud muutuda ja suudame pakkuda oma lastele palju paremat! Me õnneks saame aru, et see ei ole normaalne kasvatusviis ja saame kasvatada oma lapsi täiesti teistsuguse armastusega, pakkuda kõike seda, mis põlvkondade kaupa varem ehk on valesti läinud. Minu ema tõmbas kapid ja sahtlid tühjaks, kui tema arvates polnud need piisavalt korras,

Ma ei tea, kas see oli mingi tavaline asi, aga minu ema tegi ka nii. Ma ei tea, kas see on nagu see mida nüüd siingi soovitatakse, kui tuba segi, et võta must prügikott ja topi kõik mis vedeleb sinna sisse ja vii nt keldrisse. Ei tea ju kuidas lapsed sellest aru saavad ja mäletavad hiljem.

Onupoja peres oli tõesti suhteliselt lohakas teismeline. Onupoeg on üksikisa. Toas vedelesid tüdrukul riided põrandal ja salvrätikud, kõik vedeles kuskil. Huulepulgaga mindi magama, üldse oli vaja ruttu täiskasvanuks saada. Onupoeg ikka koristas seal, sundis teismelist ka, aga teda ei huvitanud. Asi tipnes sellega, et kui tuba ikka väga koledaks läks, nii et põrand oli ühtlaselt mingi kosmeetika-riiete-koolitööde-paberite sogaga kaetud, siis onupoeg tõstis tüdruku toa ukse eest ära paar tundi enne, kui külalisi oli oodata. Vuhinal ja läbi pisarate ja vihast turtsudes koristas tüdruk toa ära.

Mitte et ma seda soovitaksin igale lapsele teha, aga seal toimis. Tüdruk on praeguseks üks kõige puhtust nõudvamate elukutsete esindajaid ja samas koduses elus mitte liiga pedant. Suhtub endasse teismelisena irooniaga ja isasse suure sooja armastusega.

#4155250:

Mida siis teha, kui laps ei viitsi koristada? Kuidas ta saada koristama? Väikelaps veel korjab oma asjad kokku ja mängib lapi ja harjaga. Aga suurem ei viitsi. Kuidas seda korda nõuda ja kas nõuda, nii et lapsel oleks lapsepõlvest ilus mälestus, mitte kuri ema.

Sa siiani jahvatad sellest kuidas emadele liiga tehakse. ????

#4155321:

#4155308:

#4155250: Mida siis teha, kui laps ei viitsi koristada? Kuidas ta saada koristama? Väikelaps veel korjab oma asjad kokku ja mängib lapi ja harjaga. Aga suurem ei viitsi. Kuidas seda korda nõuda ja kas nõuda, nii et lapsel oleks lapsepõlvest ilus mälestus, mitte kuri ema. Sa siiani jahvatad sellest kuidas emadele liiga tehakse. ????

Ma küsin, et mida teha siis, kui laps ei viitsi koristada?

Ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi heidaks ette oma emale, et teda sunniti koristama. ????

#4155323:

ei ole kunagi kuulnud, et keegi heidaks ette oma emale, et teda sunniti koristama. ????

Ah mis sa teed nalja. Sa pole ka seda kuulnud ilmselt, et mõni mees ka ei korista kodus.

Seda laupäevast koristust võib võtta ka kui traditsiooni, mida ema arvab et peab traditsioonina edasi andma. Või midagi nii. Nagu mingi sugulase sünnipäev. Peab minema. Kõik, ka lapsed. Kuigi seal oli maru igav. Või see, et taldrik tuleb tühjaks süüa.

#4155345:

Seda laupäevast koristust võib võtta ka kui traditsiooni, mida ema arvab et peab traditsioonina edasi andma. Või midagi nii. Nagu mingi sugulase sünnipäev. Peab minema. Kõik, ka lapsed. Kuigi seal oli maru igav. Või see, et taldrik tuleb tühjaks süüa.

Aga kui tuba on juba puhas? Kas sa peseksid rõõmuga traditsioone järgides nädalas teist korda kriiskavpuhast magamistoa akent, sest mees ütleb, et pead ja just täna. Või tahad öelda, et nooruk ei tohi oma tuba korrastada muudel päevadel kui ema traditsiooniline koristuspäev?

#4155346:

meil nt, et külalisi ei saa kutsuda, kui tuba väga jube -)

Ja mis vaimne probleem sellest tekib? See et tehakse asju teiste pärast ja külasi ei soovitagi. Sest see on alanud lapsepõlvest juba. Häbi oma elamise või korra pärast.

#4155333:

Ah mis sa teed nalja. Sa pole ka seda kuulnud ilmselt, et mõni mees ka ei korista kodus.

No see on küll juba naise probleem, et ta sellist seal kodus üldse edasi peab ja talub.

See tõesti hästi tavaline, et raseduse ajal ja lapse sündides tulevad sellised mõtted. Mul endal ka, sa ju näed, kuidas ise mingis olukorras käitud ja kuidas su vanemad mingis olukorras käitusid. Näiteks, kui laps on haige, siis kuidas sa käitud ja kuidas su vanemad käitusid. Kas vanemad käisid sinuga koos arstil, kas nad hoopis karjusid su peale, kui julgesid köhida ja nii edasi.

Ma ei saa vahel aru, kas mu vanemate põlvkond oli haige või igas põlvkonnas leidub selliseid troppe või see nõmedus liigub geenidega kuidagi. Ei tea.

#4155620:

TA on alles rase. Milline lapsevanem temast tuleb, on veel teadmata.

Ja mis sa sellega öelda tahad? Mis see siia puutub?

Kui olid nõmedad vanemad, siis  juba raseduse ajal tulevadki need vanad juba unustatud lapsepõlve mälestused meelde ja inimene mõtlebki, mis pagan ta vanematel viga oli. Rasedal ja värskel lapsevanemal on võimalus mustrit murda ja olla parem lapsevanem.

#4155942:

Vaadake TLC-lt House of Hammer, seal räägitakse kuidas ühes peres meesliini pidi kurjus edasi kandus. Väga põnev dokumentaalsari.

Põnevusest on muidugi asi väga kaugel, vaadatav on max, mis selle sarja kohta öelda.