Esileht Lapse ootamine Kurb, segaduses, hirmunud…

Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )

Teema: Kurb, segaduses, hirmunud…

Postitas:
Kägu

Meil on peres 5-aastane laps ja mitu aastat on kuklas tuksunud mõte saada veel üks laps. Kuna mul on vanust juba 39, siis tundus, et kas nüüd või mitte kunagi. Jätsime siis lapsele nö võimaluse tulla. Ootamatult saigi juba esimese korraga asi tehtud ning rasedustest näitab kahte triipu. Aga nüüd on mul tunne, nagu see oleks olnud kõige valem otsus üldse. Ma ei teagi täpselt mis mul viga on, kuid ma olen juba nädal aega ainult nutnud. Kõik need asjad, mille pärast ma last tahtsin, on nüüd ununenud. Mõtlen ainult sellele, kui palju vaeva on juba esimese lapsega nähtud, kõike seda uuesti alustada tundub nii kohutav. Öised ärkamised, nutud, gaasid, refluks (esimesel lapsel oli see väga tugev), lutist võõrutamine, potiga harjutamine, lasteaiaga harjutamine ja esimesed lasteaia aastad, kui paraktiliselt maksimaalselt 3 päeva sai korraga käia enne uut haigestumist… Esimese lapsega ei tulnud ükski asi lihtsalt ja nüüd lõpuks olen saanud hakata rohkem iseendale elama ja on tulnud veidigi vabadust. Ma ei teagi, kas see tähendabki seda, et olen loomult väga isekas?
Samuti on hirmud seoses erinevate riskidega, eriti kuna pole ju enam esimeses nooruses. Tean küll, et saab teha erinevaid uuringuid, kuid need ei näita ju päris kindlalt kõike? Ja osad haigused võivad üldse ka mõned kuud või aastad pärast sündi välja tulla (esimese lapsega olime alguses palju haiglas ühe keerulise terviserikke tõttu ja võibolla ka sellest on hirmud suuremad).
Igatahes näen hetkel kõike vaid mustades toonides. Kuidas saada positiivsust ja enesekindlust? Hetkel on mõte vaid selline, kuidas varem oli kogu elu nii ilusasti paigas ja nüüd olen selle vussi keeranud…. 🙁
Lapse isaga on suhted head. Ta ütleb, et toetab mind igal juhul, kuid ma tean ju, et lapsesaamise idee oli algusest peale minu oma. Tema on algusest peale öelnud, et on juba veidi vana laste saamiseks ja väga rahul meie ühe lapsega.
Kas siin on veel inimesi, kes selliseid tundeid on läbi elanud? Kuidas ja millal olete hakanud rõõmu tundma rasedusest? Või ongi nii et kõigile ei sobigi suur perekond ja mitu last?

Please wait...
Postitas:
Kägu

eks kõige parem on raseduskriisi nõustaja juurde minna või psühholoog otsida

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapse seisukohalt on ju äärmiselt tore, kui peres on ka õde või vend kasvamas. Alguses nõuab kindlasti kohanemist, aga 5-aastane oskab juba olla küll suur õde/vend.

Riskid on muidugi, aga neid kardavad ka nooremad esmarasedad. Õnneks on igasuguseid analüüse ja teste võimalik teha, tõsi küll, et peab omajagu raha välja käima nende eest.

Aga emotsionaalseks võib muuta ka rasedus ise, mis võimendab praegust ülemõtlemist.

Eks istuge mehega maha ja võtke otsus vastu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen küll veidi noorem sinust aga tunnen praegu täpselt sama. Sain triibud eelmisel nädalal. Ei oska rõõmu tunda ja mõtlen samuti, et see oli loll otsus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga alati on ju võimalus, et ei tulegi neid probleeme, mis esimese lapsega.

Meie esimese lapse beebiiga oli väga raske – esimesed paar aastat sai tunni kaupa magada, lisaks võõrastas laps palju, oli palju nuttu. Teist last oodates üritasin mitte mõelda selle peale – kokkuvõttes tuligi natukene nö kergem laps, pluss ise võtsin asju tunduvalt rahulikumalt. Loomulikult on oma probleemid, aga need on veidi teistsugused – mingite asjadega on rohkem vaeva, teistega vähem.
Nüüd on tulekul kolmas laps ja ka seekord proovin mitte üle mõelda. Kaks korda oleme hakkama saanud, küll saab kolmas kord ka 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Siin mitu head mõtet juba kirjas, aga lisan omalt poolt ka. Olen sama vana kui sina, ootan kolmandat. Ka samad mõtted olid enne proovimist, et vanust omajagu ja kui tahaks veel lapsi, oleks nüüd paras aeg. Ja tegelikult ma tahangi väga, aga raseduse alguses olid tunded väga sarnased sinu omadega – milleks seda ikka vaja, vanemad lapsed ju juba sellest kõige raskemast beebieast väljas ja kolmanda lapsega nii palju muutusi vaja – suurem auto, kodus ruumi juurde ehitada jne… Lisaks veel vanusega seotud riskid jms.
Nüüd (17n jookseb) võin öelda, et enamus nendest mõtetest olid hormoonidega seotud. Riskide osas rahustas äe, et tegelikult pole see vanus midagi nii suur. Kui kõik korras, siis ongi korras. Ja muretseda jõuab siis ka, kui muretsemiseks on päriselt põhjust.
Loodan, et leiad peagi rahu iseendaga ja saad oma rasedust ja beebit nautida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu meelest on sinu reaktsioon täiesti normaalne, minu esimene reaktsioon ivf (ehk siis aastaid oodatud ja pingutatud) pos rasedustestile oli, et “oli seda siis nüüd vaja”. Sest sa tead, et see ei saa kerge olema (aga võib olla palju kergem kui sa kardad). Raseduskriisinõustaja võib aidata (kui väga uinamuina tüübi otsa ei satu).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Usun, et need tunded on tõesti hormoonidest tingitud ja mõne nädala pärast tunned ennast juba palju paremini ja positiivsemalt. Esiteks – te ju võtsite vastu otsuse veel üks laps saada, seega oli lapsesoov ikkagi päriselt olemas ja praeguse arusaamatu meeltesegaduse võid julgelt kirjutada raseduse arvele. Kindlasti võid ühendust võtta eelmainitud spetsialistidega, kuid usun, et tuled sellest tunnete virr-varrist ka ise peaegi välja. Kõik laabub, hakkad ette kujutama elu juba neljakesi, otsid beebitarvikuid jms ning ühel hetkel avastad, kui väga ootad seda pisikest maailmaimet, kes Su sees kasvab 🙂 Ma vähemalt väga loodan, et niimoodi läheb ka Sinuga, sest nagu ka siinsetest postitustest välja loed, ei ole Sa kaugeltki mitte ainuke.

Edu ja palju õnne esimese korraga õnnestumise puhul! 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ootan oma neljandat last & kõik on väga oodatud ja planeeritud. Aga iga raseduse alguses olen samu mõtteid mõelnud (va. esimese lapse ootusajal kui kõik oli uus ja põnev). Teist last oodates oli kõige raskem, sest pidevalt tundsin nagu ma “petaks” oma esimest last (vanusevahe nagu sinu lastel). Raseduse jooksul läks see tunne ära ja nautisin ja ootasin lapse sündi väga aga ütlen ausalt, et kui teise lapsega koju tulin siis nutsin iga õhtu, sest tundsin, et mul pole esimese lapse jaoks aega jne. Kõik muutus kuu-paari jooksul ja nüüd on loomulikult kõik paika loksunud ja tuletan omale pidevalt meelde, et hormoonid mängivad meie tunnetega. Kõik saab korda 🙂
Ilusat ootust.

Please wait...
Näitan 9 postitust - vahemik 1 kuni 9 (kokku 9 )


Esileht Lapse ootamine Kurb, segaduses, hirmunud…