ma ei tea kas õige koht selle kirjutamiseks ,aga pean selle lihtsalt hingelt ära saama ja äkki kellegil veel nii olnud.
Poja sündis keisriga ,2 esimest päeva oli superlaps ja peale seda on unetudööd.
Haiglas oli nagu kõik enam vähem, aga kui koju tulin jõudis reaalsus kohale, et olen nüüd ema ja tuju kõikumised on meeletud.Lisaks sellele on laps suhteliselt närviline,kohe haiglas saime gaasirohtu juba.
Mõned päevad oli nagu ok poiss sõi siis magas 3h ja jälle sõi kui hakkasid jubedad gaasivalud.Mõni öö on selline et ma lihtsalt ei oska enam midagi teha,tahaks lihtsalt olla.
Kõige hullem on veel see et mees pidi tööle ära minema ja olen lapsega üksi.Mees oli väga suureks abiks mulle.
Siis on hea kui poja magab, koguaeg on kartus et nüüd ärkab suure kisaga.Kõik aga ütlevad et ole ise rahulik ja rõõmus siis on laps ka,aga mida rohkem ma seda kuulen seda rohkem ajab see mind närvi.Kõik inimesed pole ühesugused ja väga kerge on öelda et ole rõõmus ja rahulik.
Iga väiksemgi kritiseerimine ajab mind nutma ja igatsen meeletult mehe järgi.Saan aru et keegi peab ju tööl ka käima aga ikkagi.
Ema väitis mul et järelikult polnud ma lapse jaoks veel valmis,aga kui oma poja vaatan siis olen õnnelik et ta mul olemas on.
Jutt on suht segane aga äkki keegi oskab nõu anda mis ma peaks tegema et jälle rõõmus olla mitte iga asja peale nutma hakkama?
Ise näen ainult ühte lahendust,minna issile järgi,nii olen mina ja laps rahulikum ja pere saab koos olla.
Teema: Kurdan
Kõigepealt, palju õnne emaks saamise puhul !
Ega mingeid imenippe ei olegi anda. Sa ei ole ei esimene ega viimane sellise murega. Gaaside valu leevendamiseks on erinevaid mooduseid, millest sa ilmselt oled teadlik juba. Katseta, mis Sinu lapsele sobib.
Enda psüühhikaga pead tööd tegema, kuidagi mõtlemist muutma ehk. Näiteks mõtle nii, et iga närvilisem päev on päeva võrra lähemal rahulikele aegadele. Tihti peale on 3 esimest kuud see raske aeg (osadel muidugi kauem, osadel vähem)
Sul võib ka sünnitusjärgne depressioon olla. Soovitan nõustaja poole pöörduda.
Kas mees töötab kodust eemal, st. nädalate, kuude kaupa? Loomulikult mine järgi!
kulla teemaalgataja,
need on täiesti tavalised emakskasvamise valud. sinu emast on ikka jõhker niimoodi ütelda, kas ta on täiesti unustanud, kui raske on esimese lapsega, kuidas kõik hirmutab, midagi ei tea (kuigi oled kordi ja kordi lugenud raamatuid) ja tundub, et midagi ei oska?
kõik segadus, mida kirjeldad, on loomulik ja hormoonidest ja peabki nii olema! paari kuuga loksub elurütm paika, rahunevad hormoonid maha, õpid oma last tundma ja tema sind ja hakkab teil asi libedamalt minema. praegu ära muretse MITTE MILLEGI muu üle kui ainult oma lapse ja iseenda pärast. unusta koristamine, kena väljanägemine, ema arvamus ja muud ühiskondlikud kohustused. ema võiks targutamise asemel aidata sul süüa teha hoopis. räägi oma lapsele kõigest, mida sa tunned, ka sellest, kuidas sa kardad, et ei saa hakkama ja igatsed mehe järele. sinu häälekõla rahustab teda ja sinu hing on südamepuistamisest ehk kergem, vbl tuleb selle käigus mõni hea mõtegi. laula talle, silita kõhtu, võta sülle, hoia öösel kaisus. ära muretse, kui sulle tundub, et miski ei aita, proovi lihtsalt teisi asju. küll varsti leiad oma nipid, kuidas hakkama saada.
alati ei ole lapsel gaasivalud ja kõik lapsed ei ole pambud, et paned voodisse ja ongi seal. mõned tundlikumad vajavad väga palju süles olemist ja füüsilist lähedust. kas laps puuksutab või lihtsalt nutab? KÕIKIDEL lastel on gaasid, nende seedesüsteem peab lihtsalt harjuma uut moodi toituma ja nad peavad õppima puuksutama ja kõik see võtab aega.
ära unusta, et sina said esmakordselt emaks, sa ei peagi kõike kohe lambist oskama. kõik uus tuleb valu ja vaevaga õppida, sellepärast need lapsed nii kallid ongi, et neisse saab emotsionaalselt nii palju investeeritud. pea meeles, et kõik on ainult aja küsimus.
Kui mina oleks sinu ema, siis ma tuleks paar korda nädalas sinu juurde, valvaks last ja laseks sul ennast välja magada. Annaks ühe söögikorra lapsele lutipudelist süüa, see teda ei tapa, magamata ja närviline ema mõjub lapsele hulga halvemini, kui korra päevas lutipudelit tissi asemel anda. Sinu ema on piiratud inimene, muud midagi. Kas sul kedagi muud lähedast (õde, ämm) ei ole, kes natuke aitaks?
Oih kui hea äratundmisrõõm on lugeda ja meeldetuletada. Mina enam seda aega ei mäletagi lapsed on juba ( 10 ja 7)
jah emaks saamise rõõmud on need.
Jõudu ei muud oskagi sulle soovida- selline see beebiga elu on 🙂
Hiljem ainult toredaid aegu.
Kuule, tibu, sa sünnitasid 2 nädalat tagasi, aga räägid, nagu oleks juba pool aastat vaevas olnud!
Pidev nutmine ja hell olemine on puhtalt hormoonide tulemus. Ise olen sellesse seisu sattunud kunagi tänu tsüklihäirele, töinasin iga uudise ja muu sellise peale, kuigi muidu kohe kunagi ei nuta 🙂
Hirm, ebakindlus, igatsus mehe järgi – kõik on täiesti normaalne – sa pole mitte Ämblikmees või Batman, sa oled äsja sünnitanud noor naine.
Gaasivaevused kestavad laias laastus isegi kuni 3. kuuni, mil laps hakkab end ise piisavalt liigutama ja keerama. Seni vajab laps gaaside liikuma pääsemiseks sinu abi. Väga hea nipp – pärast sööki heida selili voodisse, laps pane kõhuli enda peale. Siis on ta soojas ja sinu keha liigutamisega saavad ka gaasid liikvele. Ise puuksutada nii väike veel tavaliselt ei suuda.
Gaasirohud – proovi erinevaid. Näiteks minu ühel lapsel Espumisan üldse ei aidanud, mingi odavam asi (SabSimplex vms, no mitu head aastat tagasi) ajas asja palju paremini ära. Gaasirohtu anda regulaarselt enne igat sööki, ka siis, kui parajasti tundub kõik korras olevat.
Kui imetad, vaata üle oma menüü – mis tekitavad sinul rohkem gaase, tekitavad ka lapsel, kes pärast sinu piima joob. Näiteks mina ei saanud süüa üldse leiba, võimalik nimekiri on pikk ja sa pead ise jälgima, mis teile ei sobi.
Kui laps pudelitoidu, siis ka piimasegusid on erinevaid ja tuleks arstiga konsulteerida, milline võiks paremini sobida – või katsetada.
Ja kui võimalik, siis on loomulikult pere koosolemine parim variant. Lihtsalt reisimiseks on laps hetkel veel natuke liiga väike.
Sa oled tubli!
Tahtsin ka Sulle vastata,Sinu jutt läks nii südamesse.
Esiteks,keegi pole küps tööks,mida ta pole kunagi teinud.Ikka töö ise kasvatab meistriks ja lapsevanema roll on väljakutse pikkadeks aastateks.
Kui mina kahekümnesena emaks sain,olin väga saamatu.Esimene kuu tundus pikk nagu aasta,nutsin vist iga päev.Nii raske tundus kõik.
Nüüd olen pea kahekuuseks saavate kaksikute ema ja jälle on raske.Just seetõttu,et kahe imiku vajaduste täitmine üheaegselt ongi raske.Mõtlen kui lihtne oleks ühega:)Aga nüüd tean-see raske aeg saab kord mööda.Mina püstitan endale pisikesed tähised,mille poole püüelda.Näiteks et teeme pisikese peo kui pisem kaksik saab neljakiloseks või tähistan mingit kuupäeva,mis täna tundub kaugel.Sellised pisikesed totrad asjad ja oi kui hea meel siis on,kui see asi ongi käes.
Samuti püüan pisut närvis olles mitte teha äkilisi liigutusi-tihti kipun siis lapse peab paitama tugevalt või kussutama nö suure kaarega.Lapsed tajuvad seda ja ei rahunegi.
usu,aeg läheb tegelikult ruttu.Soovin jaksu Sulle!
Väga tuttav tunne tuli, kui teemaalgatust lugesin. Sel kohal, kus kurdad oma hirmu lapse ärkamise ees, käis seest jõnks läbi (see tunne on nii-nii tuttav!).
Ühesõnaga, see kõik on normaalne, mida tunned. Gaasivaludega hakkamasaamiseks on erinevaid nippe, paljud juba eespool loetletud. Meil aitas hästi soe kott. Apteegis on sellised väikesed geelikotikesed, see siis hoida veidike kuumas vees ja pärast omakorda lapi sees tita kõhule riiete alla. Katseta mitmeid meetmeid korraga ja järgemööda.
Usu, et iga päevaga oled rahulikumatele aegadele jälle sammukese lähemal. Hiljem, tagasivaates ei tundu see aeg enam nii kole ja pikk, kui praegu.
Ole tubli!
Minu viimane titt oli gaasivalude ajal vait vaid siis kui rinda sai. Vahest vedelesin temaga päevade kaupa voodis, titt tissi otsas. Kui sul aega on, siis võid proovida, äkki aitab.
Tellisin inglismaalt ka head gaasirohtu. Eelmine titt oli tänu sellele vait. Rohu nimeks on Infacol. Viimane titt aga ei tahtnud seda ja seega on mul mõni pudelikene alles. Kui huvi on ja proovida tahad, võin sulle müüa.
Kirjuta: bambola10@libero.it
Ürita rahulikuks jääda 🙂
Esimene laps muudab kogu edasise elu ära. Hetkel on veel eelnev elu meeles ja üks osa meeleheidet tuleb selle võrdluse läbi. On täiesti võimalik et tekib trots ja protest toimuva suhtes. Aga toimuvat muuta ei saa sellisel viisil. Hetkel tuleb sul öelda endale, nii nüüd tuleb mul õppida elama koos väikese lapsega. Elu tuleb sättida lapse järgi. See on ka väga raske, kuna enne last sättisid elu ju enda järgi eelkõige. Kui midagi on vaja teha, tuleb seda teha siis kui laps võimaldab, mitte siis kui sina plaanid. A-la nõud tuleb siis pesta kui saab, mitte mõtled, et \”õhtu \” pesed. Üks osa närvilisusest on see, et peas tiksuvad kõik tööd ja tegemised mida sa just praeguseks hetkeks plaanisid. Nii et väikese lapsega tuleb sul enda tegemistet ajalisest plaanist mingiks ajaks loobuda, mõne lapsega tuleb üldse loobuda. Ja järgi jäeb taotlus, suund teatud asju teha siis kui olud võimaldavad. Tuleb keegi lähedasem külla, kasuta teda kohe lapsevalves olemiseks ja tee ära kõige kiiremini tegemist vajavad toimetused. Hetkel sa üritad seda aega ärataluda, lootuses et homme on lihtsam. Homme võib aga hoopis keerulisem olla või nii teistmoodi tänasest, et ikkagi tundub keeruline. Nii et siin on vaja nüüd kasutada mõistust ja öelda, minul on sündinud laps, minu elu muutub lapse sündmisega iga päev. Vana elu ei tule kunagi tagasi, nii et õpin uutmoodi elama. Õpin elama pidevas muutumises ja seda muutmist tekitab laps, kes elab ja kasvab.
Mul on nüüdseks 8-kuune laps. Algas kõik samamoodi vahe vaid selles, et mind ei aidanud ka mees 🙂 Aina kisas, et mida sa närvitsed ja sahmid 🙁
Kahtlustasin gaasivaludes rinnapiima, et äkki lapsele see ei sobi. Proovisin anda asendajat, kuid laps ei võtnud lutipudelit omaks. Lihtsalt ei tahtnud ja kõik! 5 kuuselt sain ta lõpuks pudelile. Läks kergemaks aga juba oli ta harjunud süles olemisega ja alles kuuaega tagasi, oli tanõus olema maas ja toimetama. Iga päevaga aina rohkem. Olen juba sellest hullusest eemal ja kahju on vaid sellest ilusast beebiajast mis selle kisa ja närvitsemisega mööda sa lastud. Nüüd laps rahulik ja rõõmus, loodan, et Sull läheb kergemalt ja kiiremini. Ära tee sama viga, et igal võimalusel ta sülle võtad, püüa ka muudmoodi teda rahustada.Hellust ja hoolt vajab see pisikene väga palju 🙂
Jõudu Teile!
Teemaalgataja, mõistan sind täielikult 🙂
Minu poiss on 3-nädalane, päeval on meil hull kisa käes, magama jääb ainult süles, öösel aga lausa ingel, magab 3-4 tundi, siis sööb ja jälle magama.
Mees sõitis nüüd ka tööle, kuu lõpuni olen ihuüksi lapsega (sõbranna tegi ka nalja, et praktiseerin üksikema karjääri niikaua).
Siin keegi vastajatest ütles, et mine mehe järgi, kui ta kaua ära on. Aga kui ei ole kuskile minna? Lapsele peab dokumente ka tegema, kui välismaale minna ja seal oleks ka palju raskem. Kodumaal ikkagi sugulased-tuttavad saavad aidata, välismaal aga peale meest, keegi sind ei aita, aga mees käib ju tööl.
Minul on ka vahepeal tulnud sellised masendushood peale, et ma ei oska oma lapsega toime tulla ja minust on halb ema. Aga siis seisan peegli ette, ja hakkan iseendaga rääkima, et see on minu laps, keda ma väga soovisin. Tuletan meelde, kui õnnelik ma olin, kui rasedaks jäin. Ja et ma saan selle uue rolliga hakkama, ma olen tugev ja minust saab tore ema.
Mõjub, kohe annab jõudu selline psühoteraapiline jutt iseendaga 🙂
Siis ma oskan kohe uuesti naeratada ja rõõmuga lapsega tegeleda edasi 🙂
Kuigi jah, mul oli mehest ka väga palju abi, ta oli mulle igati toeks ja hoolis sellest, et ma puhkaks ka vahepeal. Ma tunnen puudust sellest, ehkki mulle rohkem teeb muret, et kui mees tuleb koju – laps vist mõtleb, et mis kuradi võõras onu on siin majas 🙂
Loodetavasti saad tead neid lihtsaid tõdesid:
* lapse gaasivalusid tekitab reeglina ema poolt söödav. Kõige tavalisemas gaaside põhjustajad on: kapsas, sibul, õunad, herned, gaseeritud joogid, ¨okolaad!!! Osadel lastel on allergia mõne toiduaine suhtes, mis võib tekitada suuri kõhuvalusid, sh.on mõned allergilised ka oma ema piima suhtes
* peale söömist hoia last kindlasti mõnda aega püsti asendis, et piimaga koos sisse ahmitud õhk välja tuleks.
* gaasivalude puhul aitab hästi lapse kandelinaga kõhul kandmine – jalad kõveras asendis tema enda ja sinu kõhu vahel.
Kui oled ise väsinud, siis maga koos lapsega ka päeval. Samas ära unusta ka igapäevast jalutuskäiku, värske õhk on ka väga oluline. Kui vähegi võimalik, las tuleb keegi kodutöödes appi.
Mina mehel välismaale järgi ei kihutaks. Mees on ju seal ka pika päeva tööl ära ja sina oled täiesti võõras keskkonnas, ilma igasuguse võimaluseta lähedasi-sõpru kaasata. Jõudu ja jaksu, usu asjad loksuvad paika! Vajadusel ära pelga kaasata ka erinevaid nõustajaid, seda siis nii imikuga hakkama saamise kui enda psühholoogilise tervise huvides!
Minul oli abi emade rühmast, kus just neid muresid arutati.
Hetkel on see siin http://tegudeks.blogspot.com/2009/02/emade-tugiruhma-info.html
Tuleb ette.
Ma kukun nüüd kohe õpetama.
Nii palju saad teha, et maga-maga-maga. Nii palju, kui vähegi saad. Kõrvaliste isikute arvamust püüa mitte kuulata. Kõrvalt on kõik targad, püüdku nad ise sedasama läbi elada.
Kui vähegi võimalik, siis mehega kokku! Kui on ka nirumad tingimused, tühja sellest! Teie vaimud vajavad seda.
Ära korista, kui otseselt vaja pole. Säästad oma auru. Omast kogemusest tean, et kasvõi selline labane asi nagu Delfi naisteka arutu klõpsimine oli etem kui enese tolmurullide ja pesemata taldriku pärast ärritamine. Või teises toas küünte lakkimine.
Gaasivalud on mu laste puhul alati saanud leevendust, kui kanda last kõhuli ühe käe peal. Ma ei tea, kas kujutad vaimusilmas ette, aga nagu ahvipoiss kõhuli puuoksal lesimas. Aitas.
Ja kui närv täitsa mustaks läheb ning tunned, et enam ei suuda, siis pane laps konkreetselt tema voodisse ära! Mine ise teise tuppa või jookse 3 ringi ümber maja. Sest mis temaga seal voodis juhtuda saab? Mitte midagi. Nutab ainult. Samas sina saad paar minutit ennast välja elada ja lapse juurde ehk rahulikumana naasta. Samas kui sa teda elu eest rahustada püüad, võib mõtlematult lapsele liiga teha. Kasvõi näiteks raputatud lapse sündroom.
Jaksu sulle! Ise sa praegu ka ei usu, aga see on mööduv nähtus. Ma ka ei uskunud. Sa saad hakkama.
PS: ja kui tunned, et tuleb nutt peale, siis las tema tuleb! Järelikult on seda sel momendil vaja. See teeb head. Vahel ongi vaid üht korralikku peatäit.
Tänapäeva arstid ja teadlased on seisukohal et gaasivaludel ja ema söödaval toidul ei ole suuremat seost.
Küll ja küll loetud neid vaeseid tissitajaid kes ise ainult tatraputru süües ikkagi lapse gaasidega hädas on.
Imetavat ema dieedile hirmutada küll mõtet pole. Mõistagi peaks vältima tuntud allergeene ja gaasitajaid.
Gaasid on lihtsalt seedetegevuse loomulik osa.
Koolikud mida tihti gaasidega segi aetakse on hoopis teine asi ja neisse ei puutu söömine üldse kuidagi…
Tead, ma tahaks sulle taitsa appi tulla, kui vahegi saaks (kahjuks elan Eestis vaga kaugel), sest ma tean, mida sa labi elad.
Ma arvan, et siit on sul hea lugeda, et sa pole absoluutselt yksinda sellises olukorras- enamus emadest on seda tundnud.
Minul ei olnud ka abi pea yldse mitte. Enda pere mul siin polnud, mehe pere vaga aitama ei kippunud ja mees aitas nii kuidas sai, aga samas arvestasin alati sellega, et kuna tema oli ainuke palgateenija ja veel tahtsa koha peal, siis oli tahtis, et ta oosel saaks hasti valja puhatud. Nyyd poiss 4ne ja kergemaks laks ikka juba paar kuud parast syndi (oli ka keiser).
Ma leian ka, et su ema poolt oli sedasi halvasti oeldud. Ma tegelikult ei kujuta ette, et ise oma tutrele sedasi ytleks ja abi ei pakuks. Keegi meist pole selleks valmis- ei ole vanuses kysimus. Mu esimene laps syndis, kui olin 27.
Ma tean, et hetkel see pole suur lohutus- aga sul laheb kergemaks ja tuleb hetk mil koik positiivne su beebi juures kaalub kogu vaeva yles.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]aitä´hh teile kes mind lohutasid.
Leidsin lahenduse,tulin ämma juurde maale ära ja laps on kui ära vahetatud 😀 nüüd on nagu lapsest isegi puudus 😀
muudkui magab ja sööb ainult,eimingit kisa ja isegi gaasirohtu pole meil enam vaja.
Muidugi ise olen ka nüüd palju rahulikum ;)[/tsitaat]
Ma ausalt ytlen, et oli vaga hea seda lugeda!
Minul oli sama, et kartsin, et laps ärkab suure kisaga ja ma ei suutnud kunagi end üksi temaga olles lõdvaks lasta. See pidev valvel olek oli jube kurnav. Tahtsin, et keegi oleks veel meiega. Lõpuks tegime nii, et mina võtsin hiljem palgata puhkuse ja mees võttis vanemahüvitise välja, sest temal suurem palk ja kolisime talveks kõik kolmekesi (7 kuuks) soojale maale, kus elu ka kolm korda odavam. Super aeg oli! Lapsel oli isa ja ema terve esimene aasta ja veidi peale olemas. Tema aga mängis soojas kliimas ilma igasuguste talvekombedeta ja plädistas iga päev õues veega. Laps ei olnud seal kordagi haige. Võibolla tundub ulmeline, aga ka nii on võimalik 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
