Teema: Kurjad emad – miks nad sellised olid?

Äkki nad said lapse selleks, et kellegi peale karjuda oleks? Võimalik.

Me kunagi ei tea, kuidas me emaduserolliga hakkama saame, kohaneme jne. Ja seda saabki alles siis teada, kui me lapse saame. Ja ega me ei saagi olla kõik emadena  sarnased.

#4153695:

Samas ei mäletaks, et ühegi sõbranna isa oleskime sedasi kartnud.

Isasid te lihtsalt ei näinudki. Minu isa jõi suht palju, viibis palju kodust ära, teda minu sõbrannad ei näinudki, kuigi mingi sõbralik tüüp ta ei olnud. Ta lihtsalt ei sekkunud ega tulnud ka kuskile ukse vastu. Minu ema oli see, keda kõik kartsid, ise ka kartsin. Kui sõbrannad külla tulid, siis ta alati näitas välja, et talle ei meeldi see. Siis hakkas õiendama, et kõik on sassis, kuigi püüdsime kõik nii korda jätta, kui suutsime. Tema standardite järgi ei kõlvanud ikka. Ta tuli töölt koju, alati oli halvas tujus ja nähvas. Et ta midagi kunagi mulle head oleks öelnud, seda ma ei mäleta, kuigi olin hea õpilane ja ei teinud tegelikult eriti midagi. Täiskasvanuna ka temaga suhelda ei tahtnud, siis ta ütles ka alati midagi halvasti. Näiteks rääkisin talle, et sain ametikõrgendust, sain osakonnajuhatajaks. Selle peale ütles, et SINA? Et nüüd nad panid küll valikuga puusse. Tema jaoks jäin tema elu lõpuni mõttetuks inimeseks, saamatuks, kuigi see ei takistanud tal minu käest pidevalt raha küsimast. Isa lapsekasvatamisse ei sekkunud. Kuna ma emaga ei rääkinud, siis ta kirjutas mulle kirju, mis kubisesid õelusest ja etteheidetest. Õnneks oli mul tore vanaema, kes ema püüdis kogu aeg välja vabandandada, et tal on kilpnääre haige, sellepärast on nii kuri ja halvas tujus kogu aeg.

Sest neil polnud normaalset meest kõrval. Kui pead üksi kogu majapidamise ja laste ja luuserist mehe eest hoolitsema, siis arusaadav, et närv läheb mustaks. Lahutamine polnud moes tollel ajal.

#4153726:

Lahutamine polnud moes tollel ajal.

See vist olenes. Mina oma peres on vist kõige pikemalt abielus olnud- 14a juba. Lahutasid mõlemad vanavanemad, vanemad, tädid, onud…

Erinevad arusaamad on, mäletan, et ämm oli meil ja lapsele tuli sõber külla – siis ämm oli siiralt üllatunud, et sedasi võivadki tuppa tulla? Ma ei ole mehe käest uurinud, et kas siis tema lapsepõlves ei lubatud sõpradel toas käia, et ämm sedasi üllatus. Minu jaoks oli minu lapsepõlves ja ka praegu normaalne, et sõbrad kutsuti alati tuppa.

#4153752:

#4153737:

Minu tütar rääkis mulle, et tema sõbrannal olevat väga halb ema. Kui küsisin, milles see halbus seisneb, teatas ta, et sõbranna ema jälgivat oma tütre toitumist ja tegema märkuse, kui tütar juurde tõstab.

See ongi ju halb ema, kes tütre kaaluprobleemile irisemisega läheneb ja ei luba juurde tõsta. See on väga jube, kui ema niimoodi suutäisi loeb ja kogu aeg märkusi teeb. Ja ka äärmiselt ebaefektiivne. Kaaluprobleemiga lapse puhul juhtub see, et kodus laua taga laps ei julge enam süüa ja läheb sööb kuskil salaja juurde, kui kõht tühjaks jääb. Pigem tuleks valmistada sellist toitu, mida võib süüa ja kõht võiks olla täis. Tuleks julgustada last rohkem liikuma, mitte osta koju palju maiustusi jne, aga selline märkuste tegemine on väga nõme. Paljudel on sellistest emadest tulenevalt eluaegsed toitumishäired.

Nõustun, sellisest käitumisest tekitataksegi lastele toitumishäired. Kas siis on parem, et laps läheb näljasena laua tagant ära ja hakkab midagi näksima. Lihtsam on teha selliseid sööke, mida saab palju süüa, aga kaloreid on vähe – vähese lihaga ühepajatoit näiteks – porgand, kaalikas, kapsas ei anna oluliselt kaloreid, aga täidab kõhtu. Või siis teha toorsalateid juurde.

#4153752:

#4153737:

Minu tütar rääkis mulle, et tema sõbrannal olevat väga halb ema. Kui küsisin, milles see halbus seisneb, teatas ta, et sõbranna ema jälgivat oma tütre toitumist ja tegema märkuse, kui tütar juurde tõstab.

See ongi ju halb ema, kes tütre kaaluprobleemile irisemisega läheneb ja ei luba juurde tõsta. See on väga jube, kui ema niimoodi suutäisi loeb ja kogu aeg märkusi teeb. Ja ka äärmiselt ebaefektiivne. Kaaluprobleemiga lapse puhul juhtub see, et kodus laua taga laps ei julge enam süüa ja läheb sööb kuskil salaja juurde, kui kõht tühjaks jääb. Pigem tuleks valmistada sellist toitu, mida võib süüa ja kõht võiks olla täis. Tuleks julgustada last rohkem liikuma, mitte osta koju palju maiustusi jne, aga selline märkuste tegemine on väga nõme. Paljudel on sellistest emadest tulenevalt eluaegsed toitumishäired.

Vaata, see konkreetne lugu ei olnud seal üksi, vaid koos järgmise situatsiooniga ju. Ehk siis, minu laps rääkis, kui halb on tema sõbranna ema, kuna juhib tähelepanu oma tütre toitumisele ega luba juurde tõsta ega kooki süüa, ent samas mu tütar ise riidles minuga vastupidise pärast, ehk kui mina valmistasin perele õunakooki ja lubasin vabalt võtta. Ehk et – tee kumbapidi tahad, ikka laps riidleb.

Teemaalgataja, ära räägi lollusi. On olemas ja on alati olnud ka kategooria “kurjad isad”.

Ja siis on kategooria “isad, kes noorte tüdrukutega nilbitsevad” ja ei ole sellepärast just tüdrukute vastu kurjad.

Aga et miks inimene on kuri? Eks põhjusi on palju.

Minul oli hästi tore ema, kõik sõbrannad kadestasid mind mu ema pärast. Siiamaani, kui kooliaegsete sõbrannadega kohtume, keegi kindlasti ka nimetab ära minu toreda ema. Natuke mind see häirib. See mida võõrad kõrvalt näevad, ei ole enamasti täis tõde. Jah, ema oli ja on siiani väljapoole hästi naeratav ja sõbralik. Tegelikult talle ei meeldi külalised ja näiteks sünnipäevade pidamist ta ei naudi, vaid peab kohustuseks. Tema mälu on valikuline ja kui talle öelda, et minu lapsepõlves ta tegi midagi valesti, siis ta eitab seda ja süüdistab mind asjade välja mõtlemises. Tegemist ei ole mingite suurte probleemidega, vaid pigem olen paar korda üritanud arutada, et nagu tol ajal tehti, tänapäeval enam ei tehta, või et mina teeks teistmoodi. Siis ta ütleb, et tema ei teinud nii ja mäletan valesti. Kui millegi kohta arvamust avaldan, siis ta peab alati vastu vaidlema. Lihtsalt vaidlemise pärast.

Muidugi on need asjad pisiasjad tõeliste probleemidega võrreldes, mis mõnes peres on. Aga sellega, et oi kui tore ema sul on, ma sisimas ka päris nõustuda ei saa. Aga ega ma sõbrannadega vaidlema ei hakka. Naeratan ja noogutan ning luban emale tervisi viia.

Emal ei olnud palju kodutöid, selleks olid abilised. Tõsi, söögi tegemine oli peamiselt tema õlul, aga tema söögid üldiselt piirdusid ühepajatoidu, hakklihakastme, praemuna või suppidega. Jooksvast koristamisest oli tal osa, aga kord kuus käis suuremat puhastust tegemas koristaja, aknaid pesi aknapesija, vaipu ja pehmet mööblit puhastas ka kord nädalas käiv teine koduabiline. Koertekoolis käis koertega palgatud inimene, argipäeviti lapsed, briketti viskas ja puid lõhkus isa, poes käisid ka lapsed. Ema töötas väga vastutusrikkal ametikohal, aga kodus tema töid oli üsna vähe. Tausta selgitava sissejuhatuse lõpuks – mu emal oli kaks varianti. Kas jube halb tuju koos laste peale karjumise, kõikide asjade keelamise ja uksepaugutamistega. Või väga hea tuju, mil mindi lastega restorani või seenele, mängiti mänge ja räägiti maast-ilmast. Halb tuju oli sagedamini. Kõige kurvem selle juures oli see, et laste peale karjumine või lastele lubatud külaliste ootamatu sisistades ja huuli kõverdades väljaviskamine või mingid keelud või lapse toas sahtlite põrandale maha valamine ei sõltunud kuidagi sellest, kas lapsed olid käitunud hästi või halvasti. Ega sellest, kas hinded olid head ja sahtlid korras. See sõltus ainult ja ainult kahest asjast – kas tal tööl probleeme oli ja peamine – kuidas ta isaga parajasti rahul oli. Isale ta midagi öelda eriti ei julgenud, kartis abieulahutust ja siis kogu umbne pettumus ja raev sadas laste peale. Senimaani kardan pahandamist rohkem kui peksu, sest lapsepõlvest tean, et pahandada võin saada täiesti lambist. Näiteks ülemusehirm 🙂 Naljakas, aga selle taust on, et lapsena saime röögitud ja turtsutud ka siis, kui meie olime emale emadepäevaks tordi teinud. Sest talle näiteks ei meeldinud, et isa luges just SEDA raamatut või “vaatas valesti”. Psüühika selles osas on meil lastel täitsa pepus. Kuna ema aga füüsiliselt agressiivne ei olnud, siis seda ei oskagi karta.
Asi paranes hiljem, kui üks ema tuju rikkuv tegur kadus ehk ometi tõusis isa mõistus pähe ja isa jättis ta maha. Siis algas ema poolt ahviarmastuse periood. Minust ei sõltu kuidagi see, kuidas inimesed, eriti naised, minuga käituvad – see on usk, mida välja juurida pole õnnestunud.

Mina arvan, et paljud sellised vanemad nõukogude ajal tegelikult ei tahtnudki siiralt lapsi ja perekonda, vaid see oli lihtsalt normaalne asi, mida normaalne inimene tegi ja inimesed olid palju rohkem raamides kui tänapäeval. Praegu ei ole “vanatüdrukuks” olemine sellisel määral stigmatiseeritud ja inimesed on iseteadlikumad. Kui siis sinna otsa lajatas veel kogu nõukaaegne olme ja mees, kelle jaoks oli sotsiaalselt aktsepteeritav pereelus mitte osaleda, siis oligi kerge närvihaigeks muutuda.

Psühholoogiast ja laste hingeelust ka eriti laialdaselt ei räägitud, paljudel oli ilmselt ka hirm, et laps läheb pätiks või hellitatakse ära, kui soojalt ja armastavalt suhelda. Lisaks veel põlvkondadeülesed traumad, kuna nende nõukaaegsete vanemate enda vanemad olid sõjaaja lapsed, kogenud küüditamisi, pommitamisi jne. See kõik jätab oma jälje, isegi kui väliselt ollakse karm ja eluga toimetulev.

#4153695:

Kas siis sellistel emadel endal oli halb lapsepõlv

Vaata naisele otsa ja sa näed millise mehega ta koos elab. Kooselu, abielu või katki teha ühe rumala teoga, sõnaga, valega. Naise paha tuju on üldiselt stress mehe tegude ja tegemata jätmiste pärast. Valega vahele jäänud mees on elu lõpuni valetaja.

Kui ma mõtlen meie hoovi kurja ema peale, keda me kurjaks pidasime, siis tema kartus tekkis meil läbi tema lapse, ehk siis läbi me sõbra. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis keegi meist temaga ei julgenudki suhelda. Sest seal peres olid kindlad reeglid ja me kõik teadsime mis reeglid seal on. Tuppa ei tohi, aeda ei tohi. Kisada ei tohi. Võime vaid õues mängida. Ja kui sõber kutsutakse tuppa, pidi ta viivitamatult minema. Huvitav järgi mõelda et kindlad reeglid tekitasid tunde, et ema on kuri.

Minul oli väga range ema ja kunagi ei põhjendanud oma nõudmisi, vaid lihtsalt ütles, et nii on ja pead tegema. Paaril sõbrannal oli veel selline rangem-pahur ema ja mitmetel oluliselt leebem. Ükskõik, millest see tuli, tulemus on kõigil üks – need, kes pahurate ja karmide emadega üles kasvasid, ei ole täiskasvanuna oma emadega väga lähedased ega kipu neil tihti külas käima, aga need, kel olid leebed-sõbralikud emad, on oma emadega ka täiskasvanuna heades suhetes ja käivad vastastikku tihti külas.

Oma lapsi kasvatades püüan seda pidevalt meeles hoida, et segadus on ühel päeval mu kodust koos lastega läinud, aga suhted peavad igavesti head olema. Vahel viskab närvi mustaks ikka, aga olen neile palju leebem ema kui minu ema mulle oli.