Teema: Kurjad emad – miks nad sellised olid?

#4154182:

#4154034:

Tuppa ei tohi, aeda ei tohi. Kisada ei tohi. Võime vaid õues mängida. Ja kui sõber kutsutakse tuppa, pidi ta viivitamatult minema. Huvitav järgi mõelda et kindlad reeglid tekitasid tunde, et ema on kuri.

Minu arust ongi kuri.

Kui nüüd asja vaadata emade poolt, siis emad sõnastavad seda olukorda nii, et reeglid on paigas või reeglites on kokku lepitud. Reeglid tulevad alati vanemate poolt ja lapsel ei jää muud üle kui leppida. Vanem peab end kehtestama. Muidu käib üks pidev kemplemine. Tänapäeval võivad lapsed süüdistada vanemaid selles et neil piiratakse nutiaega. Teised võivad. Nagu vanasti tahtsid lapsed õues mängida koos. Aga vanem pani piirid, kus mängida, mis lubatud, kuna mäng peab lõppema. Nüüd jah tundub see imelik, sest kui lapsed juba üldse õues mängivad, on väga hea. Karjugu või jooksku peenarde vahel ja kogemata või peal. Peamine et oleks õues. Ma ise ka mõtlen, kas ma olin kuri ema. Laste  külaliste suhtes. Nad suutsid selliseid asju välja mõelda, et kogu aeg pidi keelama ja valvama.

#4154034:

Kui ma mõtlen meie hoovi kurja ema peale, keda me kurjaks pidasime, siis tema kartus tekkis meil läbi tema lapse, ehk siis läbi me sõbra. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis keegi meist temaga ei julgenudki suhelda. Sest seal peres olid kindlad reeglid ja me kõik teadsime mis reeglid seal on. Tuppa ei tohi, aeda ei tohi. Kisada ei tohi. Võime vaid õues mängida. Ja kui sõber kutsutakse tuppa, pidi ta viivitamatult minema. Huvitav järgi mõelda et kindlad reeglid tekitasid tunde, et ema on kuri.

Selline vanem kehtestab ainult endale mugavad reeglid – laps tohib vaikselt ühes kohas s.o. õues mängida . Ka tean sellist ema – temal meeldis vaikuses toas olla – lapse võis olla teistel külas, aga enda juurde ei tohtinud – kuna oluline oli see, et emal oleks hea olla. Ja sellel lapsel oli väga piinlik teistel külas käia, sest ta teadis, et enda juurde kedagi kutsuda ei tohi. Pean sellist ema vaimselt vägivaldseks.

Ka minu lastel olid reeglid – külas ollakse kuni vanemad tulevad koju (5) v.a. reedel, siis jäädi mõne sõbra juurde ööseks või jäi sõber meile ööseks.

#4154485:

Ka tean sellist ema – temal meeldis vaikuses toas olla – lapse võis olla teistel külas, aga enda juurde ei tohtinud – kuna oluline oli see, et emal oleks hea olla. Ja sellel lapsel oli väga piinlik teistel külas käia, sest ta teadis, et enda juurde kedagi kutsuda ei tohi. Pean sellist ema vaimselt vägivaldseks.

Imelik suhtumine. Miks vaimselt vägivaldne. Minu sõbranna isa oli/on teadlane, õppejõud ja vanaisa keeleteadlane, tõlkija ja kirjanik. Elasid samas korteris. Teise sõbranna kodus isa ja vanaisa olid arstid, kirurgid, kui ma ei eksi, siis lappisid peamiselt põlenuid ja autoõnnetuste ohvreid. Sageli elukriitilised operatsioonid öösel. Teadusväljaannete lugemine, artiklite kirjutamine. Sõbra ema oli tollases EMOs meditsiiniõde ja isa töötas mingis tehases öövahetuses. Mitte keegi ei imestanud, miks nende kodus ei saa lapsed sisse-välja voorida. Kõik ju said aru, et seal on päeval vaikust vaja. Ka meie majas oli siis külalistekeeld, kui ajutiselt meil elanud lähisugulane doktoritööd kirjutas. Kl 06 kuni kl 17; E,T ja N aasta ja rohkem aega.
Sellel sinu loo lapsel oli piinlik vaid seepärast, et teised lapsed teda ilmselt narrisid. Selles pole absoluutselt midagi piinlikku, kui lapsevanem vajab mis iganes põhjusel keskmisest rohkem vaikust.

Mina olen nõukaaja laps, aga mina küll ei mäleta, et mehed nii süldid olendid oleks olnud, kes vaid diivanil aega veetsid.  Pigem see, et majapidamistööd olid rangemalt jaotatud. Meie peres näiteks töötas tolmuimejaga alati isa. Noh ikkagi mürisev masin – seega meeste värk. Kõik autoga seonduv oli ka isa teema. Samuti igasugused parandamised, naelutamised, värvimised, mööbeldamised, torutööd jne. Ja neid töid polnud nõukaajal teps mitte vähe.

Kes elasid maal, need nägid isasid vähem sellepärast, et need nn meestetööd talus olid valdavalt välitööd.

#4154514:

#4154485:

Ka tean sellist ema – temal meeldis vaikuses toas olla – lapse võis olla teistel külas, aga enda juurde ei tohtinud – kuna oluline oli see, et emal oleks hea olla. Ja sellel lapsel oli väga piinlik teistel külas käia, sest ta teadis, et enda juurde kedagi kutsuda ei tohi. Pean sellist ema vaimselt vägivaldseks.

Imelik suhtumine. Miks vaimselt vägivaldne. Minu sõbranna isa oli/on teadlane, õppejõud ja vanaisa keeleteadlane, tõlkija ja kirjanik. Elasid samas korteris. Teise sõbranna kodus isa ja vanaisa olid arstid, kirurgid, kui ma ei eksi, siis lappisid peamiselt põlenuid ja autoõnnetuste ohvreid. Sageli elukriitilised operatsioonid öösel. Teadusväljaannete lugemine, artiklite kirjutamine. Sõbra ema oli tollases EMOs meditsiiniõde ja isa töötas mingis tehases öövahetuses. Mitte keegi ei imestanud, miks nende kodus ei saa lapsed sisse-välja voorida. Kõik ju said aru, et seal on päeval vaikust vaja. Ka meie majas oli siis külalistekeeld, kui ajutiselt meil elanud lähisugulane doktoritööd kirjutas. Kl 06 kuni kl 17; E,T ja N aasta ja rohkem aega.

Sellel sinu loo lapsel oli piinlik vaid seepärast, et teised lapsed teda ilmselt narrisid. Selles pole absoluutselt midagi piinlikku, kui lapsevanem vajab mis iganes põhjusel keskmisest rohkem vaikust.

Ja selliste laste lapsepõlv oligi vaikselt omas toas istuda ning loota, et keegi sõber enda juurde kutsub, kus tohid naerda ja kilgata? Ma ei räägi sisse- ja väljavoorimisest, vaid sellest, et lapsele olid külalised keelatud. Emal ja isal võisid käia külalised, aga lapsel mitte.

#4153695:

mäletan lapsepõlvest, et oli sõbrannasid, kelle emasid lausa kartsime. Kas siis sellistel emadel endal oli halb lapsepõlv või ei saanud nad üldse aru, et valesti tegid. 

Selliseid emasid ja isasid on olnud ja on ka edaspidi. Põhjuseid on erinevaid, ühed muutuvad kurjaks, kui on väsinud, kohustustega ülekoormatud, teised lähevad närvi, kui neid tööasjade juures segatakse jne. Suurem probleem tekib siis, kui kurjustamine muutub sagedaseks. Inimesed hindavad tihti oma võimeid üle, kohustusi võetakse juurde ja planeeritakse väikese vanusevahega lapsi ja siis avastatakse, et ei tulda enam toime. Kõigil on erinev pingetaluvus, võimekus ja närvikava, aga selge on see, et kui ühe väikese lapse asemel on kaks või kolm enam-vähem üheealist, kes kõik tahavad mängida, magada erinevatel aegadel, siis pidev kisa võib ajada ka rahulikuma inimese pingesse.

haha, minu isa oli nartsissistlik psühhopaat, õpiku case  – hirmutav ja vägivaldne inimene oma pere suhtes. Aga mu sõbrannade ja ema sõbrannade ja muidu sõbrannade ja üldse võõraste suhtes naerusuine ja lahke inimene. Mu ema oli nii ja naa – kord hoolitsev ja järgmine hetk tige ja hüsteeriline, täielikult ebastabiilne ja ülikergesti solvuv. Ta polnud kuri selles mõttes, et oleks teda kartnud, aga traumeeriv ja ebakindlust tekitav oli ta käitumine siiski. Minuarust tolle aja inimestel puudus täielikult info, kuidas oma emotsioone kontrollida. Et lapsed on lapsed ja teismelised on teismelised – nende mõistmiseks on vaja tarkust ja nõkse ja kannatlikkust. Tol ajal oli tavaline ikka pigem kitliga, tige ja nähvav ja väsinud ema. Lapsepõlvi siis alates 1973. aastast mul. Ja see on üldistus ilmselgelt, ma tean ise ka teistsuguseid inimesi.

Mäletan, et sõbranna mõlemad vanemad olid puhtusefriigid. Suvel väljast ulles terve pere roomas käpakil vannituppa, et jalad puhtaks pesta. Ükskord kutsuti mind ka lõunale ja oh õudust – makaronid ketšupiga. Mul päriselt ka suurest hirmust käed värisesid ja siis see juhtuski – punane makaron kukutas end kahvlilt valgele laudlinale. Pereema hüppas seda kohe meeleheitlikult küürima ja ma tundsin end nii kohutavalt süüdi.

Asi ei ole emaduses, vaid kehvas iseloomus ja/või katkises isiksuses. Küllap on teil töölgi olnud õelaid kolleege, kes peavad ennast teistest paremaks, manipuleerivad, klatšivad. Vaadake, kui palju on kooli- ja töökiusamist. Arvate, et kodus on need inimesed suure südamega ja toredad?

Minul oli kuri ema ja kuna meie iseloomud ei sobinud, elas just minu, mitte venna ja õe peal välja. Oli palju füüsilist vägivalda, aga kõige enam jäi meelde see pidevalt ärritunud ja agressiivne olek, alailma olin midagi valesti teinud või öelnud. Ma ei kartnud teda, vaid vihkasin. Teismeeas läksin teise linna kooli, et kodust pääseda. Alles siis sain hakata endale tähelepanu pöörama – kes mina olen ja mida ma tahan, mis mulle meeldib.
Meie peres ei olnud asi kindlasti ülejõu käivates kohustustes – juba väga väiksena olid kõik tööd laste vahel jagatud. Koristasime, triikisime, tegime süüa, pesime nõud.
Sellest on juba palju möödas, aga mul on ikka kõik eredalt meeles. Ema otsib nüüd kontakti ja proovib ninnu-nännu olla, kuid ma ei suuda sellega kaasa minna. Ma näen silme ees väikest ennast, kes tahtis pai ja sülle, aga sai tutistada ja saadeti nurka. Kui olen teema jutuks võtnud, siis ema ei mäleta midagi, pole olnud.

Venna ja õega sai ema normaalselt läbi, saab tänaseni. Mis iganes põhjustel ma närvidele käisin, jääb mulle elu lõpuni saladuseks ja väikese tüdruku haavaks hinge.

#4155467:

Mis iganes põhjustel ma närvidele käisin, jääb mulle elu lõpuni saladuseks ja väikese tüdruku haavaks hinge.

Pai sulle!