Teema: Kus elada vanemas eas ?

Kui sa oled eluaeg harjunud majas elama, siis korteriga sa naljalt ümber ei harju, eriti kui sul on juba praegu selline tunne, et sa ei taha linnas elada ja ükski korter nagu ei kutsu.

Kui ise aiaga tegeleda ei taha, siis parem mõelge sellele, kuidas korraldada nii, et keegi teine seda hooldab. Kas siis räägite lastega läbi või võtate raha eest mõne muruniitja, kes käib seda tegemas. Põõsad ja puud nii palju hooldust ei nõua, selles osas vast saaksid lapsed appi tulla. Kui kasvuhoonet üldse ei taha, siis selle võib ka ära lammutada.

Kui praegune maja tundub liiga suur, siis pigem kolige mõnda väiksemasse majja, aga võite üsna kindlad olla, et ega te ei saa samasse kanti odavama hinnaga, siis olete jälle endale harjumatus kohas, uued naabrid ei pruugi üldse meeldida jne.

Kui te ei pea kolima seetõttu, et see on hädavajalik, siis ma ei soovita.

Võimalik variant oleks aastaks kuskile korter üürida. Et proovite järele, mis tunne on, kas teile sobib, aga jätate endale taganemistee.

kui koduseks jääd on oma aed õnnistuseks. kas kujutad ette end juulikuus kuskil kolmanda korruse korteris? kuhugi minna pole, midagi teha pole.
samas on korterielu palju lihtsam, ökonoomsem ja odavam.
ükskõik, mida otsustate, peaasi, et te asjad ära korraldate. mida aasta edasi, seda raskem on selliseid suuri muutusi teha. Kui majja jääte, tehke kindlasti remont ja uuendage mööblit.

Aga mis mees asjast arvab?

Ma vist valiksin sellisel juhul ridaelamuboksi või esimese korruse korteri, millel on terrass. Uusarendustes (nt Peetri) vist aga see teema, et nendes ridaelamutes elavad nooremapoolsed peredega ja kõigile ei pruugi see sobida.

Ridaelamuboksid on reeglina vähemalt kahekorruselised. Ja kuna nad on suhteliselt väikesed, st ehitatud ju ruumi kokku hoidmiseks, siis võib kergesti juhtuda, et alumisel korrusel on ainult elutuba ja köök, ja magamistuppa saamiseks peab alati treppidest ronima. Lifti neis tavaliselt ka ei ole.

Meie elame ridaelamus (kus on viis tuba, mis on ilmselt teemaalgataja jaoks liiga suur), ja meil on esimesel korrusel küll nii elutuba kui ka töötuba. Mehe vanaema meile külla tulles magabki kas läbikäidavas elutoas või keset raamatukappe ja elektroonikat töötoas, sest treppidest ronimast ta keeldub. Kui olen näinud max neljatoalisi ridaelamubokse, siis neil on all vaid üks tuba olnud.

#3205496:

#3205320:

samas on korterielu palju lihtsam, ökonoomsem ja odavam.

Ma ei tea, aga meie ainuke kom.kulu on elekter. Jah, me maja ei vaja remonti ega uuendamist loodetavasti pikemat aega (sai lõpliku renoveerimise 2017), aga kui otseselt kuludest rääkida, siis leian, et lisaks teen-mis-tahan’ile on mu püsikulud ka odavamad.

No ei saa ju võrrelda 2 aastat tagasi renoveeritud ja teemaalgataja 30 aastat remontimata maja. Ilmselgelt on seal kulud suured. Selle renoveerimine ise võib juba korteri hinna maksta.

#3205496:

Ma ei tea, aga meie ainuke kom.kulu on elekter.

kuidas selline asi võimalik on?
meil on lisaks elektrile küll veel muid majaga seotud kulusid:
prügivedu, turvateenus, vesi ja kanalisatsioon, gaas,
lisaks korstnapühkijateenus (seaduse järgi vähemalt 1x 5a tagant) ja gaasisadmete kontroll (vähemalt 1x 1-2a tagant)
prügivedu on kohustuslik kõigil kinnistuomanikel, nt prügiveo eest peame maksma ka maamajas, mida kasutame vaid 3 kuud aastas nädalalõppudel

Mina umbes sama vana ja mõlgutan samu mõtteid. Mul on küll väike ja heas korras maja, kuid siiski käib üksinda maja ohjamine kohati üle jõu ja kogu vaba raha kulub sinna alla (kes nüüd jälle imestab, mis töid majas kogu aeg vaja teha on, siis katkised katusekivid vajasid vahetust, aed tuli uus ehitada, trepp plaatida – korraga mul nende tööde jaoks raha polnud, järjest tegin. Veel oleks vaja tänavakivid paigaldada, fassaadi kõpitseda, kuur seest ära teha). Korteris oleks kindlasti lahedam ja odavam, aga hirm on, et ei hakka meeldima. Oma maja, oma aed, enamuse aega rahu ja vaikus on ikka väga meeldiv. Ja järgmise maja ostjat minust enam pole, kui ma kord sinna korterisse juba kolin. Seetõttu lükkan seda otsust aina edasi ja kõpitsen maja. Eks ükskord tuleb siit minna nagunii, kui enam toimetustega hakkama ei saa, seni veel naudin loodust ümberringi.

Tuttava vanemad 65+ vanuses teatasid lastele, et nad müüvad maja maja ja kolivad linna korterisse. Korter kahe suure rõduga ja hea planeeringuga. Juba üle 6 aasta on nad igatahes rahul. Pere naispool kasvatab rõdudel kastides lilli ja muid taimi, kuna muru niitmise ja aia hooldamise muret pole siis sõidavad ka mööda Eestit ringi. Ei ole kumbki kurtnud aga oma otsust kahetsenud kuigi oleks võimalik ka taas oma majja kolida.

#3205628:

Mina ostaksin korteri väikesesse aiaga kortermajja. Kui ma kunagi sellises majas elasin, siis enamik naabreid olid just täpselt sellised: suurest korterist või oma majast välja kolinud pensionärid. Väga rahulik ja vaikne maja oli, keegi peale meie pere ei teinud mingit lärmi. Vahel tundus, et nad vaevu hingasid.

Väikeste majade häda ongi selles, et kui sinna kolib juba üks sinusugune lärmajapere, on kogu majal elu väljakannatamatu.

Kolisime maalt suurtest taluhoonetest linna korterisse ja ei tunne mingit ahistatust, paar korda sügisel käime seenel ja piisab. Reisime palju välismaal, ka seal rohkem linnades. Naabritega on vedanud, täielik vaikus, kuigi suur paneelikas.

Suure aiaga maja eest, isegi kui vajab suuremat remonti, saate müües piisavalt raha, et osta kuhugi vaiksemasse piirkonda nt rõdu või terrassiga korter. Vaadake nt Nõmme ja Pääsküla kandis pakkumisi, elupaigana väga mõnus. Kui praegu maja tundub koormaks, siis 10 a pärast on see seda veel rohkem.

#3205510:

#3205496:

#3205320:

samas on korterielu palju lihtsam, ökonoomsem ja odavam.

Ma ei tea, aga meie ainuke kom.kulu on elekter. Jah, me maja ei vaja remonti ega uuendamist loodetavasti pikemat aega (sai lõpliku renoveerimise 2017), aga kui otseselt kuludest rääkida, siis leian, et lisaks teen-mis-tahan’ile on mu püsikulud ka odavamad.

No ei saa ju võrrelda 2 aastat tagasi renoveeritud ja teemaalgataja 30 aastat remontimata maja. Ilmselgelt on seal kulud suured. Selle renoveerimine ise võib juba korteri hinna maksta.

Ma isegi tsiteerin sind, ja sa räägid ikkagi muust. Su enda jutt käib korterielust , mitte majaremondist!

Olen üllatunud lugedes, et majas ei ole remonti tehtud ja sisustust uuendatud oma 30 aastat. Kuidas see küll nii on õnnestunud? Mul on kogu aeg isu midagi välja vahetada (kohati isegi arulagedalt). Kas tõesti ei olnud vajadust nõukaaegsest kraamist ja viimistlusest vabaneda ja pisut kodu sättida? Meil oli juba laste poolt surve- et ikka julgeks kaaslasi külla kutsuda. Kuidagi uskumatu tundub, et mõnes kodus on aeg nii kaua seisma jäänud.