Nii tore on lugeda inimestest, kel samad mõtted või isegi juba tegu tehtud. See arutelu siin on mind julgustanud seda sammu ette võtma kuigi ma täiesti usun, et idealiseerin korteri elu millegipärast.
Ma tõesti loodan, et saame oma maja eest piisavalt, et mõnus 2 toaline kuhugi leida, mis oleks näiteks mere lähedal. Ausalt ei jõua juba ära oodata.
Mu tuttav just müüb 2 toalist Pirital, minu meelest esimesel korrusel. Vöin pärast lingi välja otsida kui tahad.
Eelmine aasta kolis mu tütar tuttuude korterisse ja ma pean ütlema, et mind ikka tõmbab nende korterite poole millegi pärast. Mulle meeldib see mõte, et pole enam nii palju asju ja muud mõttetut kraami (mida meil on palju, väga palju) ja saab absoluutselt kõik mööbli uue ja heleda osta. Uutes korterites on nii ilusad suured aknad, avatud köögid ja üldse avaramad eluruumid. Võibolla olen hulluks läinud.
vana hobune tahab ka kaeru ehk glamuuri.. uus korter jne, aga kuna oled siiski liiga kitsi, siis jääb ära
Mina ostaksin korteri väikesesse aiaga kortermajja. Kui ma kunagi sellises majas elasin, siis enamik naabreid olid just täpselt sellised: suurest korterist või oma majast välja kolinud pensionärid. Väga rahulik ja vaikne maja oli, keegi peale meie pere ei teinud mingit lärmi. Vahel tundus, et nad vaevu hingasid.
Väikeste majade häda ongi selles, et kui sinna kolib juba üks sinusugune lärmajapere, on kogu majal elu väljakannatamatu.
Said ikka ära nähvata? Ei, meil ei ole lärmajapere. Ei olnud ka siis, kui lapsed väikesed olid, aga kindlasti ei saanud meid võrrelda üksiku pensionäriga. Lisaks lahmivale labasusele on sinu jutt ka loogikavaba. Väikeses majas ei tee üks pere lärmi kuidagi rohkem kui suures paneelikas, kus on suurem tõenäosus kokku juhtuda mitme lärmaka perega.
Ma tõesti loodan, et saame oma maja eest piisavalt, et mõnus 2 toaline kuhugi leida, mis oleks näiteks mere lähedal. Ausalt ei jõua juba ära oodata.
Mu tuttav just müüb 2 toalist Pirital, minu meelest esimesel korrusel. Vöin pärast lingi välja otsida kui tahad.
Ära nüüd nii hoogu ka mine. Ürita enne oma majarisu, mida 30 aastat pole remonditud, ära müüa.
Olen üllatunud lugedes, et majas ei ole remonti tehtud ja sisustust uuendatud oma 30 aastat. Kuidas see küll nii on õnnestunud? Mul on kogu aeg isu midagi välja vahetada (kohati isegi arulagedalt). Kas tõesti ei olnud vajadust nõukaaegsest kraamist ja viimistlusest vabaneda ja pisut kodu sättida? Meil oli juba laste poolt surve- et ikka julgeks kaaslasi külla kutsuda. Kuidagi uskumatu tundub, et mõnes kodus on aeg nii kaua seisma jäänud.
Kuidagi uskumatu, et mõni on arulage ja kiitleb ka veel sellega.
Noo? Ka minu meelest on elementaarne sellise, üle ühe põlvkonna jagu aastate, oma elamist värskendada. Kas nüüd just iga aasta peaks midagi välja vahetama, aga pisut tänapäeva tulle võiks tõesti. Ja ei, see pole kohustuslik, vaid minu isiklik arvamus.
Sellises seisus (remontimata) maja on küllaltki rakse müüa. Mööbli toob jah iga tulija ise kaasa, aga kui seinu hoiab koos vaid igivana tapeet, torud on läbi ja el.juhtmed muinasaegsed, siis See kõik madaldab hinda. Iga maja tahab aegajalt värskendust, sest kõik mis liigub, ju kulub.
Ma ei arva ka, et 30-aasta jooksul pole selleks rahalisi võimalusi olnud.
Miks kitsi ? Pigem praktiline.
Pole ju väga praktiline lasta üle veerand sajandi majal olla nagu ta on ja siis hakata unistama, et saaks heasse rajooni “mõnusa” korteri.
Aga võib muidugi jopata, miks mitte.
Tallinna kohta ma ei tea, aga Pärnus need 70-ndate majad, kus endiselt pruunid laed, kahhelkivid köögis ja linoleum maas, küll eriti kaubaks ei lähe. Tänapäeva inimene on nii mugav, et enne ostetakse kallis, aga korras objekt, kui selline lagunenud karp, mille kohta ei tea, mis üllatusi sealt renoveerides välja tuleb. Teemaalgatajal veel ümberehitatud suvila. Tõesti – talitse oma õhinat!
Tallinna kohta ma ei tea, aga Pärnus need 70-ndate majad, kus endiselt pruunid laed, kahhelkivid köögis ja linoleum maas, küll eriti kaubaks ei lähe. Tänapäeva inimene on nii mugav, et enne ostetakse kallis, aga korras objekt, kui selline lagunenud karp, mille kohta ei tea, mis üllatusi sealt renoveerides välja tuleb. Teemaalgatajal veel ümberehitatud suvila. Tõesti – talitse oma õhinat!
tahtsin just sama kirjutada. tuttav müüs oma majakolakat 3 aastat. ja hinda pidi lõpuks ikka kõvasti langetama.
Miks kitsi ? Pigem praktiline.
Pole ju väga praktiline lasta üle veerand sajandi majal olla nagu ta on ja siis hakata unistama, et saaks heasse rajooni “mõnusa” korteri.
Aga võib muidugi jopata, miks mitte.
Jaaa, sul on õigus! Aga lase vanal inimesel unistada ja äkki “joppab”. Loota ju võib või kuidas…
Ja praktilisus seisnes pigem selles, et kas toetan oma lapsi rahaliselt õpingute ajal või ostan uue diivani siis valdavalt valisin esimese variandi.
Ei tasu ärrituda! Katsun reaalselt ja poolenisti nii müüja, kui ostja seisukohast rääkida.
30 aastat nüüd vaevalt keegi õpib. Lisaks ma räägin remondist, mitte sisustuse väljavahetamisest.
Jah 30 aastat tagasi polnud ka 70-nendad. Me ehitasime 80 lõpus/90 alguses ümber. Sellest vanast suvilast ei jäänud suurt midagi järgi. Pole need tänapäeva inimesed ka kõik nii rikkad, et suudavad omale kõik neid kalleid objekte krahmata. Mõni paljulapseline noor pere kindlasti on nõus ka vanema aga odavama objektiga kui kalli jaoks laenu ei anta, aga korterisse enam ei mahu. Olen juba mitmelt poolt kuulnud, et laenu saamine on raske. Aga jah eks seda näeb siis juba müügi käigus kas on ostjat või mitte.
Seda küll, ainult et vana sara renoveerimine on sageli kallim kui uue ost.
Kui teil on suur maja ja suur aed, siis miks kohe korter, miks mitte esialgu väiksem maja peaaegu olematu aiaga? Ise olen 50 ja mõtlen nii, et meie maja Tallinnas, mis on väike ja mitte eriti hea asukohaga (Tallinna kontekstis), maksab siiski nii palju, et pensionile jäädes müüme selle maha ja ostame kuhugi maale korras väikese maja umbes poole oma praeguse maja hinna eest. Ülejäänud raha on meie pensionisammas. Kui praegu maksaks meie maja natuke üle 200 000, siis 100 000 eest võib ju maakohas täitsa korraliku maja saada. Ega need suhted ei muutu. Kui langeb üks hind, langeb ka teine ja vastupidi.
Korteris ma enam elada ei tahaks. Olen kasvanud oma majas. Vahepeal elasin kümme aastat korteris, oma Tallinna elu alguses. Sel ajal sõitsime peaaegu iga ndv maale vanemate poole. Kui tundus, et oleme vanematele juba tüütuks läinud, tegime niisama Eesti tuure, olime kusagil turismitaludes.
Tore on see, et olete mehega ühel nõul. Et tema on ka nõus teie kodu müüma ja mujale kolima. See on tegelikult mõistlik. Eestlastele on olnud omane oma kodust kümne küünega kinni hoidmine. Mujal maailmas on ammu normaalne, et vahetatakse elupaika vastavalt elukaare vajadustele, ehk et laste kodunt lahkudes soetavad vanemad uue väiksema kodu.
Ära osta kahetoalist kui oled privaatsusega harjunud. Võib juhtuda , et soovite kumbki eraldi tubades vanaduses magada. Ja üks võiks olla elutuba.
Minu 70-ndates vanemad on eraldi tubades kuna üks tahab kaua üleval olla ja teine vara tõusta. Lisaks häirib neid teineteise norskamine kuigi mõlemad norskavad.????
Sellegipoolest loodan, et saan pärast sama raha eest 2 toalise osta. Õnneks vaatasin meie piirkonna majade hindu ja palju palju hullemas olukorras majad on ka juba 130 000 juures.
Mina käiks mingeid selliseid vaatamas. Avatud köök, mõlemale oma pisike tuba, kui vajadus tekib (või keegi külla tuleb), kindlasti esimest korrust (see treppides trampimine on tüütu), et Maxima ja ka mingi kallim pood oleks jalutuskäigu kaugusel, küttekulud madalad ja peaks sättima veel ka nii, et maja raha eest jõuaks ka uue mööbli osta. Köögid on neil enamasti juba sees.
Bussipeatus kindlasti, vblla ka see 3000 autokoht ära osta. (kui keegi sõidab või auto on)
Oma müüki, vahet pole, et pole ideaalne, unistajaid leidub. Ja krunt maksab ju samuti midagi.
Jama on ainult see, et vahepeal tuleb oma kahe asjaga mingis üürikas elada, raske on ju nii, et täna müüd ja homme ostad.
Mehega lepite kokku, et 30a vana mööblit kaasa ei võta, vblla ühe asja mälestuseks.
Aga elu hakkab käima, uus on vaja sisustada ja kui natuke raha ka on, saab hakkama.
Kui teil on suur maja ja suur aed, siis miks kohe korter, miks mitte esialgu väiksem maja peaaegu olematu aiaga? Ise olen 50 ja mõtlen nii, et meie maja Tallinnas, mis on väike ja mitte eriti hea asukohaga (Tallinna kontekstis), maksab siiski nii palju, et pensionile jäädes müüme selle maha ja ostame kuhugi maale korras väikese maja umbes poole oma praeguse maja hinna eest. Ülejäänud raha on meie pensionisammas. Kui praegu maksaks meie maja natuke üle 200 000, siis 100 000 eest võib ju maakohas täitsa korraliku maja saada. Ega need suhted ei muutu. Kui langeb üks hind, langeb ka teine ja vastupidi.
Mida sa mõistad “maa” all? Kas see on ikka selline koht, kust vanem inimene saab liikuma ka siis, kui tervis enam autot juhtida ei luba? Saab toidupoodi, saab arstile ja apteeki, saab kultuurimajja, saab bussile, et lastele külla sõita, jne?
Mina olen ka majas kasvanud, aga ometi unistasin kogu aeg korterielust. Lihtsalt sellepärast, et majas üksi olles ma kardan. Kõhe on.
Nüüd täiskasvanuna tahan ainult korteris elada. Suveks on mul tegelikult maalapp väikese aiamajaga. Sellist suvekohta saab igaüks lubada, kus see meie Eesti kaks nädalat suve nautida aiatoolis raamatut lugedes. Ei pea kog aeg rühmama ja mingit suurt asja ehitama ja rajama.
Mingi vana talukoht, kus näiteks kaev olemas. Ostad väikese aiamaja/”rehakuuri” peale ja ongi hea.
Võtaks ka sõna. Kõigepealt tahan öelda, et teemaalgatuses sa ütlesid, et viskaks vana kraami minema. Seda küll ei soovita, vii uuskasutuskeskusesse oma vanad asjad, kõik vidinad taldrikutest mööblini välja. Tänapäeval ei visata asju niisama enam ära. Või mujale anna või kuulita või müü.
Siis kui sa tingimata Tallinnas elama ei pea, on terve Eesti teie ees lahti. Jääb üle vaid uurima hakata erinevaid kohti ja variante. Kuskilt ikka saate alustada, et mis südamelähedasem on.
Toon kaks näidet oma tuttavatest-sugulastest. Üks läks oma majast korterisse(küll lahkuminekuga seoses, aga samaealine). Talle meeldis väga viimase hetkeni oma maja ja aed, kust ta lahkuma pidi. Ja mingi aeg hiljem leidis ta korteri(poole maja raha eest) osa vist võttis laenu juurde ka. Koreter oli hea planeeringuga, esimene korrus ja kolm tuba ja suur terass koos muruplatsiga nö oma sisehooviga, mille suurus võis olla u 40 ruutu.
Teine oli 62 aastane paar, kes läksid pensile ja kolisid linnakorterist (mitte tallinn) just maale, ehk väikelinna, kuhu ostsid väikese maja. Just korteri hinna eest. 6 a tagasi ja siis maksis see 30 000 eurot. Maja on nii 80 ruutu. Viilkatusega, ehitatud nii 50 a tagasi, korralik ja soojapidav, hea ahi ja pliit, aias korralik garaaz ja kuur ja saunamajake. Majas 3 tuba. Üks ahi, mida esikust köetakse ja ulatub kahte tuppa. Ühks tuba köetav pliidiga. Väga ökonoomne. Nad on nii rahul.
Korteriplaanidega peaksid arvestama ka sellega, kas jaksad pensionärina maksta kommunaalkulud ka juhul, kui saatus kaaslase ära viib, ehk siis üksi. Oma majas, kus on ahiküte saab kitsal ajal üksik inimene kütta seda ruumi, kus reaalselt elatakse.Elumaja on oma ja keegi seest välja ei tõsta, kui kommunaalid maksmata. Puiduküte on siiani kõige odavam kütteliik. Ei kadesta korteris elavaid üksikuid pensionäre- neil on ikka kütteperioodil tõeliselt raske.Kahe kuu kesküttele kuluva raha eest võib majas terve talve vastu pidada.
Võibolla olen hulluks läinud.
Kindlasti oled hulluks läinud. ???? Teismelised unistavad korterielu peale saamisest (ma ise ka tookord!), omamata aimugi kõigist korterieluga kaasnevatest miinustest. Oled sa tõesti valmis selleks, et ei saa enam suviti aeda astuda? Oled näiteks valmis tümakat põhja keerava töllist naabri musa sees oma elu elama, tema peale kaebama, millest kasu pole? Teised naabrid teevad jälle öösiti nii häälekalt sedasamustki, et kui kõrvatroppe kõrva ei pane, on tunne nagu osaleksid asjas kolmandana. Üks naaber teeb rõdul suitsu kuigi ei tohiks, kui kaebad, hakkab leiutama viise kuidas sulle käkki keerata. Neljandad naabrid on ka ju, paku ise, millega need sind lõbustada võiksid, ma ise ei viitsi hetkel aga jagad nüüd
pointi, eks. ????
Kas maja planeering seda ümber ehitada ei võimalda, nii et jätta ainult osa maja enda kasutada ja teine pool kuidagi eraldi sissepääsuga teha, et sinna keegi teine üürile võtta koos võimalusega aeda kasutada. Ilmselt leiduks just ka selliseid inimesi, kes otsivad pisemat ulualust, aga aed oleks meelepärane, siis saaks ju valdava osa aiast üürnikule sehkendamiseks anda vmt.
Müü maha, kui on suur ja halvas korras.
Ilmselt ideaalseks asenduseks oleks väike 100% korras maja väikese aiakesega ja heas kohas (bussid-rongid-poed-apteek-arst jm), aga heas korteris on ka väga mõnus (sellises paigas, kus palju võimalusi aktiivset elu elada, ehk jalutada, rattaga sõita).
Korter kindlasti 3-toaline, hea kui 1.korrusel ja suure terrassiga (õige ilmakaar oluline). Kui ülevalpool, siis kindlasti lift.
Nii paljud soovitavad korterit esimesel korrusel, aga kui mu ämm enam viiendale ronida ei jaksanud, siis tema tahtis just teisel korrusel – et kindlasti mitte esimesel, aga ka mitte kõrgemal. Ma ei teagi, kas sissemurdmisoht või see, et kõik käivad su ukse tagant mööda või koputavad aknale, et välisuksest sisse saada või midagi muud. Aga ideaalne oleks minu arvates muidugi selline, kus poleks üldse vaja treppidest käia, ehk korter liftiga majas.
Nii paljud soovitavad korterit esimesel korrusel, aga kui mu ämm enam viiendale ronida ei jaksanud, siis tema tahtis just teisel korrusel – et kindlasti mitte esimesel, aga ka mitte kõrgemal. Ma ei teagi, kas sissemurdmisoht või see, et kõik käivad su ukse tagant mööda või koputavad aknale, et välisuksest sisse saada või midagi muud. Aga ideaalne oleks minu arvates muidugi selline, kus poleks üldse vaja treppidest käia, ehk korter liftiga majas.
See on vanast ajast (nõuka ajast) jäänud mõttemall. Esimene korrus oli lihtsalt külm, eriti põrandad olid külmad. Keldrit ju ei köetud ja vundamendi ja sokli isolatsioon oli kahtlasevõitu.
Mina ise olen küll seda meelt ise, et vanemast peast just majja kolida – sundliikumine hoiab pikemalt inimest töökorras. Kui ikka on vaja lund lükata ja puid tuua, siis tuleb seda teha. Vana inimene on nagu vana masin – peab pidevalt töös hoidma, sest kui pikalt seisab, siis ei käivitu enam.
Teemaalgataja võib proovida hankida korteri ka kuskile hea ühistranspordiga Tallinna lähedasse kohta, näiteks Sakku või Keilasse või Murastesse. (Kui see maja just nüüd Tallinnas oli).
Korteriplaanidega peaksid arvestama ka sellega, kas jaksad pensionärina maksta kommunaalkulud ka juhul, kui saatus kaaslase ära viib, ehk siis üksi. Oma majas, kus on ahiküte saab kitsal ajal üksik inimene kütta seda ruumi, kus reaalselt elatakse.Elumaja on oma ja keegi seest välja ei tõsta, kui kommunaalid maksmata. Puiduküte on siiani kõige odavam kütteliik. Ei kadesta korteris elavaid üksikuid pensionäre- neil on ikka kütteperioodil tõeliselt raske.Kahe kuu kesküttele kuluva raha eest võib majas terve talve vastu pidada.
Lisaks veel selline olukord, kui korteriühistu otsustab mingi laenu kaela võtta ja seda tuleb siis kõigil korteriomanikel maksma hakta, proportsionaalselt oma korteri suurusega.
Kuigi ükski pank 70a ringis olevale pensionärile mingit laenu kindlasti ei anna, siis on samad pangad kahjuks valmis andma väga lahkelt 15-20a pikkusi renoveerimislaene kortermajadele, hoolimata sellest, et osad selle korteriomanikud on 70+ vanuses pensionärid. (et nt pension vaevalt 400€ kuus, aga iga kuu peab sellest pangale maksma 100+€, kuna korteriühistu ja panga arvates vajas maja miljonilist renoveerimislaenu).
eramaja omanikul sellist muret pole.
siis veel olukord, kui eakas korteriomanik satub pikemaks ajaks haiglasse ja korter on ahjuküttega. kortermajas on kohustus korterit kütta ka siis, kui ennast kohal pole. eramajas ei pea.
kortermaja elanik peab omama mingit puhvrit või kindlustust juhuks, kui mõni naabrist hooletu suitsetaja või lõhkeseadmete valmistaja terve maja korterid hetkega elamiskõlbmatuks muudab. kui eramaja tulekahjus (nt äikese tõttu) täiesti kannatada saab, siis maa jääb ikka ju alles: lased lastel osta ehituspoest odava alla 20 ruuduse aiamaja, panete selle aeda üles ja elad nagu kuninga kass oma krundil edasi.
Lisaks veel selline olukord, kui korteriühistu otsustab mingi laenu kaela võtta ja seda tuleb siis kõigil korteriomanikel maksma hakta, proportsionaalselt oma korteri suurusega.
Kuigi ükski pank 70a ringis olevale pensionärile mingit laenu kindlasti ei anna, siis on samad pangad kahjuks valmis andma väga lahkelt 15-20a pikkusi renoveerimislaene kortermajadele, hoolimata sellest, et osad selle korteriomanikud on 70+ vanuses pensionärid. (et nt pension vaevalt 400€ kuus, aga iga kuu peab sellest pangale maksma 100+€, kuna korteriühistu ja panga arvates vajas maja miljonilist renoveerimislaenu).
eramaja omanikul sellist muret pole.
ega eramajad renoveerimist ei vaja jah…
siis veel olukord, kui eakas korteriomanik satub pikemaks ajaks haiglasse ja korter on ahjuküttega. kortermajas on kohustus korterit kütta ka siis, kui ennast kohal pole. eramajas ei pea.
eramajas las külmuvad torud lõhki, eksole
kortermaja elanik peab omama mingit puhvrit või kindlustust juhuks, kui mõni naabrist hooletu suitsetaja või lõhkeseadmete valmistaja terve maja korterid hetkega elamiskõlbmatuks muudab. kui eramaja tulekahjus (nt äikese tõttu) täiesti kannatada saab, siis maa jääb ikka ju alles: lased lastel osta ehituspoest odava alla 20 ruuduse aiamaja, panete selle aeda üles ja elad nagu kuninga kass oma krundil edasi.
mine õige ise poodi ja vaata neid aiamajade hindu. ja üldse nende elamiskõlblikkuse astet.
