Teema: Kus teha kuulmisuuringut?

Käisime just oma pea kolmesega poisiga Tartus. Esimene kord oli detsembris. Siis ei tahtnud laps ühtegi asja oma kõrva. Kuna tädisid oli ruumis neli, siis selgitasin neile lõpuks, et mina lahkun nüüd ruumist ja nemad viivad need uuringud ise läbi. Nii tegingi, sest ma tean, et laps käitub võõrastega talitsetult, omadega mitte. Õnneks tädid olid mõistvad ja valmis ühe sõdiva lapsega tegelema ja uuringud said tehtud. Teist korda olime kutsutud tagasi veebruaris ja kuulmisuuringud said tehtud ema süles ilma eriliste probleemideta. Esimesel korral jäi kahtlus kuulmisprobleemile tänu kõrvas olevale adenoidide limale, aga teisel korral läbis ta kuulmistesti ja ma arvan ikka ise ka, et ta kuuleb. Meil samuti logopeedilised probleemid. Kõnest saab hästi aru ja sõnu (või õigemini tähendusi, sest hääldusest pole mõtet rääkida) ütleb palju nii nimisõnu, tegevusi, kohamääranguid, omadussõnu jne. Kuid need sõnad on reeglina kahesilbilised ja kaht sõna on ta nüüdseks kokku pannud kolmel korral. Paljud vihjavad autismile ja eks me läheme jälle neuroloogile kontrolli (aja sain maikuusse!). Kuid sügisel alustasin just neuroloogist ja tema arvas, et mul pole millegi pärast muretseda. Kusjuures ma mõistan neid, kes autismi näevad ja ka seda, miks ta nagu väga autist ei ole ka. Ta on natuke pidurdamatu, just ema-isa juuresolekul, suur mängumees. Kogu maailm on tema jaoks nagu suur mänguplats. Kõiki asju on vaja katsuda, kõikide maailma mänguasjadega on vaja mängida, ta ei püsi süles ja tema korralekutsumine on üsna pingutav tegevus. Kuid lasteaias ta saab väga hästi hakkama, kuulab korraldusi, seltsib teistega, on üks keksiv rõõmupall üldiselt. Kui ta räägiks, siis ma praegu väga ei muretseks.
Aga järjekorra kõrvaarstile panin jah juba septembris.

Tallinnas teeb väikelastele sobivat mängulist kuulmisuuringut dr. Ene Post Ravi tänavas.