Esileht Koroonaviirus COVID-19 Küsi nõu vaimse tervise mure osas!

Näitan 10 postitust - vahemik 31 kuni 40 (kokku 40 )

Teema: Küsi nõu vaimse tervise mure osas!

Postitas:
Kägu

Kas Eestis eksitseerib sellist grupiteraapiat mis on orienteeritud unerohtude kuritarvitajatele /nagu AA on alkohoolikutele?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Nõustajana

Kas Eestis eksitseerib sellist grupiteraapiat mis on orienteeritud unerohtude kuritarvitajatele /nagu AA on alkohoolikutele?

Eestis tegeletakse sõltuvushäiretega (mida ravimsõltuvus ka on) päris mitmes kliinikumis. Pole teada, kas just ravimsõltuvusele grupiteraapiat kusagil tehakse, kuid lähemalt võib uurida näiteks Tartu A-kliinikust (Riia tn 13, Tartu; tel 742 7888; http://www.akliinik.ee; MTÜ-st Hingekeel http://hingekeel.ee/ Kui neil ka vastavasisulisi teenuseid hetkel ei ole, siis oskavad nad ehk edasi aidata. Küsida võib ka psühhiaatriakliinikutest.

Lugupidamisega, Sotsiaalkindlustusameti vaimse tervise nõustaja.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Katki

Olen täiesti katki juba aasta aega. Aasta tagasi jäin rasedaks, aga peetus ning tuli katkestada. Rasedus oli väga oodatud ning katkemine oli tegelikult juba teine. Leinasin oma rasedust väga pikalt.  Raskendavaks asjaoluks oli see, et samal ajal mu neljast heast sõbrannast kaks sünnitasid ning kaks jäid rasedaks. Väga raske oli minul nendega suhelda. Hakkasin neid eirama, sest tuli palju tundetuid kommentaare (“ei ole hullu, saad kindlasti kohe uue”; “raseduste katkemine ongi väga tavaline, seda juhtub nii paljudel” – tunne, et mu läbi elamist pisendatakse, sest teistel juhtub ka?; “ivf tundub põnev” jne). Mingi hetk tundisn lihtsalt, et mul on vaja end kaitsta ja nii ma hakkasin ära ütlema kohtumisi nendega, aga ei öelnud neile päriselt vist kunagi, et nende sõnad mulle haiget on teinud. KArdsin nende poolset ringkaitset “tahame ainult head, mõistsid meid valesti” jne. Samuti nad vist arvasid et peale kaht kuud on mul kõik juba hästi, sest ei hoidnud tagasi end enda rasedus piltide ja tita piltide jagamisega ning muude juttudega. Väga haiget tegid ka beebipeod jne. Tahaks rõõmustada teiste üle, aga kui isegi poes beebiraamatu nägemine kisub haava lahti ja klombi kurku, siis mis veel kuskil beebipeol juhtub, eks. Sõbrannad olid vaid raskendav asjaolu, aga tegelik okas mu hinges suuur suur hirm ja pettumus. Pettumus, et mu keha ei saa hakkama sellega, milleks see loodud on. Hirm selle ees, et äkki seda ei juhtugi kunagi minu jaoks. Minu jaoks ei ole ka lapsendamine sobiv variant.
Aasta aega viljatusravi arsti ning peatselt hakkab ivf. Sain arstilt psühholoogi juurde aja, aga see psühholoog vist tegeleb pigem ivf hirmudega. Tunnen et minu sees veel lahendamata probleemid katkemise ja oma kehaga pahuksis olemise teemal hoopiski ning ei tea, kust vastavat abi saada. Nüüd tean, et oleksin pidanud kohe hakkama käima, sest näen, et ka aasta möödudes on see nii valus teema.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga minule teeb muret see, kuidas viimasel ajal on psühholoogid-psühhiaatrid-nõustajad, kogu see seltskond, mõeldud mingiteks inimkonna kõikide probleemide lahendajateks.

Samas aga fakt on see, et neil ei ole käepärast mitte kuigi palju tööriistu, et kedagi ka päriselt aidata. Nad saavad ainult rääkida juttu selle inimesega, kellel mure on. Teiseks saavad psühhiaatrid kirjutada välja tablette. Ja ongi kõik.

Kogu taoline toimimisviis eeldab, et vaimse tervise probleemid on alati 100% ainult inimese enda peas kinni. See võib mõnikord nii olla, kuid mitte alati. Päris suur osa inimese muredest on sellised, mis eeldaks mõne teise valdkonna spetsialisti sekkumist kui ainult psühholoogi-psühhiaatri oma.

Aga kui inimene ise ka sellest aru saab ning üritab minna olukorda lahendama just selle spetsialisti või ametniku juurde, kelle pädevuses peaks olema konkreetse mure puhul aitamine, võib viimane vabalt visata, et pöörduge psühholoogi juurde! Ehk siis, iseenda tegemata töö delegeeritakse hoopis psühholoogi kaela.

Näide: minu laps on koolis sattunud klassijuhataja kiusamise ohvriks. Pikka aega uskusin, et “süüdi” on minu laps, õpetaja kui täiskasvanud inimene ja spetsialist ei saa ju ometigi olla kuidagi pahatahtlik! Kui laps kodus rääkis imelikke juhtumusi õpetaja käitumisest, siis ma ei uskunud oma last, vaid selgitasin talle, et ju siis tema ise sai millestki valesti aru, ja ärgu vabandagu välja oma laiskust, tegelgu parem õppimisega ja küll siis kõik saab korda!

Laps võttiski end kätte, hakkas hirmsasti pingutama, terve meie pere toetas teda. Kuid mida aeg edasi, seda selgemalt näen: kahjuks see õpetaja tõepoolest on valinud ta välja endale kiusamiskotiks. Näiteks oli kodutööks vaadata üht dokumentaalfilmi. Vaatasime seda kodus koos lapsega. Ent järgmisel päeval pani õpetaja e-kooli märkuse: “Sa ei ole seda filmi vaadanud.” Teine näide: kevadise distantsõppe ajal valvasin hoolega, et laps osaleks korralikult tundides, istusime kahekesi koos elutoa diivanil – mina tegin tööd kodukontoris, tema oli koolitunnis. Nägin selgelt, et ta osales tunnis ilusti kogu aja – ent ometi pani õpetaja e-kooli üles märkuse: “Puudus tunnist”.

Laps elab selliseid ebaõiglasi märkuseid väga üle – taas pisarad, taas rahustid, taas motivatsioonilangus. Ja taas pean mina emana kodus meeletult pingutama ja lapsega tööd tegema, et seda motivatsiooni kuidagi uuesti luua. Aga mida teha, kui kool kohe üldse ei toeta?

Olen kirjutanud õpetajale nendest seikadest ja palunud korrigeerida – eirab. Kui soovin õpetajaga rääkida, siis karjub ta ainult: “See laps vajab psühhiaatrilist abi, pöörduge psühhiaatri poole!” Olen aru saanud, et tegelikult kasutab see õpetaja psühhiaatri juurde saatmist lapse mõnitamise eesmärgiga, mitte soovist teda ka päriselt aidata.

Tegelikult aga on lapse probleemid põhjustatud õpetajapoolsest mitu aastat kestvast järjekindlast kiusamisest. Mina ju võin oma last psühhiaatreid mööda vedada nii palju kui kulub, ent niikaua kuni kool vähimatki koostööd koduga tegemast keeldub ja õpetaja lapsega selgelt pahatahtlikult käitub, lapse vaimne tervis ju ei parane. Seega olen väga vastu sellele, et psühholooge-psühhiaatreid on hakatud kasutama kattevarjuna omaenese tegematajätmistele või delegeerima oma tegemata ülesanded nende kaela.

Kui oled nii kindel, et õpetaja (aastaid juba!?) kiusab, vaheta kooli.

Mina tean juhtumit, kus ka üks laps rääkis kõigile, et õpetaja kiusab. Hiljem selgus, et üritas õpetajale ära teha, et ta töölt lahkuma sunnitaks. Keeras ka kaasõpilasi selleks üles, kellest osad samuti kokkulepitud valesid rääkisid. Lõpuks siiski tuli tõde päevavalgele aga selle õpetaja nahas küll olla ei tahaks – pidev survestamine lapsevanemate ja juhtkonna poolt.

See on muidugi täiesti teine kool, täiesti teine laps ja täiesti teine õpetaja ning iga lugu on erinev. Lihtsalt mõtlemiseks, et kõik ei pruugi tõesti alati nii olla nagu näib.

Kui minu last õpetaja järjepidevalt kiusaks, ma ei ootaks mitut aastat, et see jätkuda saaks, võtaks midagi ette! Ja juba enne, kui laps tõesti psühhiaatri abi vajama hakkab.

 

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen täiesti katki juba aasta aega. Aasta tagasi jäin rasedaks, aga peetus ning tuli katkestada. Rasedus oli väga oodatud ning katkemine oli tegelikult juba teine. Leinasin oma rasedust väga pikalt. Raskendavaks asjaoluks oli see, et samal ajal mu neljast heast sõbrannast kaks sünnitasid ning kaks jäid rasedaks. Väga raske oli minul nendega suhelda. Hakkasin neid eirama, sest tuli palju tundetuid kommentaare (“ei ole hullu, saad kindlasti kohe uue”; “raseduste katkemine ongi väga tavaline, seda juhtub nii paljudel” – tunne, et mu läbi elamist pisendatakse, sest teistel juhtub ka?; “ivf tundub põnev” jne). Mingi hetk tundisn lihtsalt, et mul on vaja end kaitsta ja nii ma hakkasin ära ütlema kohtumisi nendega, aga ei öelnud neile päriselt vist kunagi, et nende sõnad mulle haiget on teinud. KArdsin nende poolset ringkaitset “tahame ainult head, mõistsid meid valesti” jne. Samuti nad vist arvasid et peale kaht kuud on mul kõik juba hästi, sest ei hoidnud tagasi end enda rasedus piltide ja tita piltide jagamisega ning muude juttudega. Väga haiget tegid ka beebipeod jne. Tahaks rõõmustada teiste üle, aga kui isegi poes beebiraamatu nägemine kisub haava lahti ja klombi kurku, siis mis veel kuskil beebipeol juhtub, eks. Sõbrannad olid vaid raskendav asjaolu, aga tegelik okas mu hinges suuur suur hirm ja pettumus. Pettumus, et mu keha ei saa hakkama sellega, milleks see loodud on. Hirm selle ees, et äkki seda ei juhtugi kunagi minu jaoks. Minu jaoks ei ole ka lapsendamine sobiv variant.

Aasta aega viljatusravi arsti ning peatselt hakkab ivf. Sain arstilt psühholoogi juurde aja, aga see psühholoog vist tegeleb pigem ivf hirmudega. Tunnen et minu sees veel lahendamata probleemid katkemise ja oma kehaga pahuksis olemise teemal hoopiski ning ei tea, kust vastavat abi saada. Nüüd tean, et oleksin pidanud kohe hakkama käima, sest näen, et ka aasta möödudes on see nii valus teema.

Kõigepealt sügav kaastunne Sulle Sinu lapse kaotuse pärast. Iga rasedus on eriline ja lapse kaotuses mistahes raseduse faasis ei ole midagi pisikest ja see, mis teistel on või ei ole, polegi siinkohal oluline. Ügaühe jaoks on kaotus eriline ja teistega võrreldamatu. Ka lähedaste reaktsioonid (isegi kui nad ei taha sealjuures halba, vaid püüavad vaid aidata) võivad väga palju haiget teha, sest süvendavad meis arusaama, et meid ei mõisteta ja sageli oodatakse võimatut. Nii võib päris üksi jääda. Küll on hea meel lugeda, et oled endas leidnud jaksu viljatusravi ja IVF läbida. Psühholoogi juures soovitan väga edasi käia. Lapse kaotusest tulenevat valu ei saa mõõta ajas – ka aasta või mitu aastatki hiljem võib see valu teha. Mida aga saab teha, on õppida ajaga sellise valuga paremini elama ja hakkama saama ning ühtlasi avardab see ka võimalusi maailma positiivsemat poolt tähele panna ja nautima hakata.

Sealjuures võib olla abi samalaadse kogemuse läbinud inimestega suhtlemisest. Seda ei pea tegema väga aktiivselt, vaid alustada nende tegemise jälgimisega, lugeda ja kuulata nende kogemusi ja ehk leiab neilt mõne abistava mõtte või juhise, kuidas oma kaotuse ja leinaga paremini toime tulla.

Facebookis on olemas kogukond MTÜ Vaikuse Lapsed. Neile võib kirjutada ja uurida, kuidas end paremini aidata. Üks on kindel, seal on inimesed, kes pole küll samas olukorras (sest keegi ei olegi kunagi), kuid mõistavad kõige paremini, mis Sinuga toimub. Soovitan selles olukorras kogu abi vastu võtta ja mitte oma murega üksi jääda.

Omalt poolt saan välja pakkuda võimaluse pöörduda videonõustamisele, mis võib aidata ka oma mõtteid selgitada.

Meie poole võib pöörduda: palunabi.ee/vaimnetervis

Soovin südamest kõike head ning jõudu-jaksu Sinu teel.

Vaimse tervise nõustaja

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mul on mure, et mind käsitletakse nagu teisejärgulist inimest ühiskonnas, sest ma olen vaktsineerimata. tekib tunne nagu neeger oleks, toidukohas valgete inimestega koos süüa ei saa ja pean häbenedes toitu kaasa ostma. lisaks on kõik inimesed ümberringi häälekalt minusuguste vastu ja mõnitavad. see kõik tekitab kohutavat stressi, depressiooni ja üksildust.

lisaks on mul suur hirm, et võin sattuda situatsiooni, kus vaktsineerimine on mitte vaba valik. nt mingil töökohal. et ei vallandataks. see tekitab minus hirmu. ma ei soovi vaktsiini oma kehasse.

Aitäh, et oma muret jagad. Igal inimesel on õigus oma valikutele ja veendumustele. Sealjuures aga on hea korra järele mõelda, millel need veendumused ja valikud põhinevad ja kas nad meil aitavad pigem lihtsamini elust läbi viia või on kujunenud omaette takistuseks. Kui neist johtub pigem depressiooni, stressi ja üksildust, on see pigem ebatervislik. Ehk aitab, kui oma veendumused nõustaja abil igakülgselt läbi arutada, et rõõmsamalt eluga edasi minna? Võibolla selgub, et olukord ei olegi päriselt nii, nagu sageli oma mõtetes tajume ja võib ka meeldivamaks muutuda. Kindlasti soovitan aga abi küsida siis, kui tekkinud igapäevane olukord juba väga tugevalt meeleolu mõjutab.

Nõustamisele saab registreeruda https://registratuur.peaasi.ee/kriisi või helista telefonil 660 4500. Kaks pead on ikka kaks pead!

Ja võidki tahtmatult niisuguse “nõustaja” juurde sattuda. Pärast esitab veel kopsaka arve ka.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina pole ka end covidi vastu vaksineerinud. Ega tunne ennast selle pärast kuidagi halvasti.. eriti mida teised minust arvavad! See minu valik ja otsus.
<p style=”text-align: left;”>Ma leian ,et peaksid taaskord endale meelde tuletama miks otsustasid mitte vaksineerida. See oli ju kindlasti sinu enda vabavalik eksole. Järelikult ei peaks sa laskma end häirida sellest mida teised arvavad või mõtlevad. Nagu öeldakse “igas halvas on alati ka midagi head”. Leia see üles ja naudi ;)</p>
 

 

 

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

mul on mure, et mind käsitletakse nagu teisejärgulist inimest ühiskonnas, sest ma olen vaktsineerimata. tekib tunne nagu neeger oleks, toidukohas valgete inimestega koos süüa ei saa ja pean häbenedes toitu kaasa ostma. lisaks on kõik inimesed ümberringi häälekalt minusuguste vastu ja mõnitavad. see kõik tekitab kohutavat stressi, depressiooni ja üksildust.

lisaks on mul suur hirm, et võin sattuda situatsiooni, kus vaktsineerimine on mitte vaba valik. nt mingil töökohal. et ei vallandataks. see tekitab minus hirmu. ma ei soovi vaktsiini oma kehasse.

Väga kurb oli lugeda sinu postitust. Esimese asjana tekib mul küsimus, milliste inimestega sa end ümbritsed? Kas need viltu vaatajad on tõesti sinu sõbrad? Või hoopis töökaaslased, kellega oled sunnitud koos töötama? See, et sind toidukohas imelikult vaatab on küll sinu peas kinni. Ostan pidevalt toitu kaasa, sest mul ei ole lihtsalt aega kohapeal süüa ja ma pole kunagi tähele pannud, et keegi vaataks mind pilguga, et “näe see ei saa kohapeal süüa”. Ja ei usu, et ka sind on sellise pilguga keegi vaadanud. Kes seda tõesti teeb, sellel on endal väga sügavad sisemised probleemid ja sul peaks sellest inimesest tegelikult kahju olema.  Millised inimesed sind mõnitavad ja häälekalt sinu vastu on, tekib jälle küsimus, kas töökaaslased või inimesed keda sa enda ümber valida saad? Sinu hirmul on suured silmad.

Kevadel tuli üks vanem mees poes minu juurde ja küsis kas ma täna maski kandmisest ei pea midagi? Pole kunagi kandnud. Ütlesin, et mitte ainult täna ei pea, aga üleüldse ei pea, ei pidanud ka eile, ega pea homme. Seal meie jutuajamine lõppes. Enda eest tuleb seista. Täna ei kanna minu kodukandis Tallinna lähedal maski umbes 60% toidupoes käiatest, kuigi nakatumine on suurem, kui oli siis. Inimesed teevad seda mida neil kästakse teha, aga tuleb mõelda oma peaga ja seista oma arvamuse ja tõekspidamiste eest. Kui keegi sulle ette heidab et sa vaktsineeritud pole, siis ütle lihtsalt, et see minu valik ja sina seda muuta ei saa. Pane inimesed paika. Tõsta oma enesehinnagut ja õpi teiste suu kinni panema viisakate aga valusate sõnadega.

Töö koha pealt soovitan uurida, kas kartus valladanda saada on põhjendatud. Kui jah, siis hakka aegasti otsima teist tööd ja kui tuleb minna, siis mitte vaikselt. Facebookis on mitmeid gruppe ja blogide pidajaid, kes aitavad sul enda eest seista ja kajastada seda põhiseaduse vastast sundi. Sellised ettevõtted tuleb avalikkuse ette tirida. Tänaseks päevaks on ka selgunud, et üle 30% vaktsineeritutest on uued nakatunud igapäevaselt ja kuna nad ka ei testi, siis on nad veel hullemad viiruselevitajad (saad öelda hooletud inimesed, nakatajad jne.. samade sõnadega kutsuda nagu nemad sind). Usu mind, varsti muutub see kõik, sest süstidega kahjustavad paljud inimesed on tervist ja lisaks see ei kaitse. Sulle jääb su tervis ja võidab tegelikult see, kes hiljem elus ja terve on. Selg sirgu ja ära lase endale pähe istuda!

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas Eestis eksitseerib sellist grupiteraapiat mis on orienteeritud unerohtude kuritarvitajatele /nagu AA on alkohoolikutele?

Saan sulle nõu anda. Palun jäta oma email või kontakt. Olin ise 5 aastat tugevate psühhotroopsete unerohu sõltlane ja tegin omal käel suhteliselt kergelt võõrutuse läbi, kuigi arstid väitsid, et see on võimatu ja ma peaksin 2 nädalat psühhoneuroloogia haiglas võõrutusel veetma. Kui keegi oleks mulle varem andnud kätte juhised, siis oleks mul jäänud ära paljud aastad rohtude söömist. Osad päevad olid lausa sellised, kus olin söönud ära terve lehe tablette.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

mul on mure, et mind käsitletakse nagu teisejärgulist inimest ühiskonnas, sest ma olen vaktsineerimata. tekib tunne nagu neeger oleks, toidukohas valgete inimestega koos süüa ei saa ja pean häbenedes toitu kaasa ostma. lisaks on kõik inimesed ümberringi häälekalt minusuguste vastu ja mõnitavad. see kõik tekitab kohutavat stressi, depressiooni ja üksildust.

lisaks on mul suur hirm, et võin sattuda situatsiooni, kus vaktsineerimine on mitte vaba valik. nt mingil töökohal. et ei vallandataks. see tekitab minus hirmu. ma ei soovi vaktsiini oma kehasse.

Aitäh, et oma muret jagad. Igal inimesel on õigus oma valikutele ja veendumustele. Sealjuures aga on hea korra järele mõelda, millel need veendumused ja valikud põhinevad ja kas nad meil aitavad pigem lihtsamini elust läbi viia või on kujunenud omaette takistuseks. Kui neist johtub pigem depressiooni, stressi ja üksildust, on see pigem ebatervislik. Ehk aitab, kui oma veendumused nõustaja abil igakülgselt läbi arutada, et rõõmsamalt eluga edasi minna? Võibolla selgub, et olukord ei olegi päriselt nii, nagu sageli oma mõtetes tajume ja võib ka meeldivamaks muutuda. Kindlasti soovitan aga abi küsida siis, kui tekkinud igapäevane olukord juba väga tugevalt meeleolu mõjutab.

Nõustamisele saab registreeruda https://registratuur.peaasi.ee/kriisi või helista telefonil 660 4500. Kaks pead on ikka kaks pead!

kas see on nüüd läbi lillede öeldud, et kui veendumus mitte vaktsineerida tekitab pingeid teistega (sest suhtutakse halvasti jne), siis oleks mõistlik see veendumus ümber vaadata ja ikka ära vaktsineerida? et siis põhimõtteliselt peaks vaktsineerima, et teistele meeldida?? mitte sellepärast, et haigust mitte saada.

See on hämmastav, kui vähe inimestele nende tervis loeb. Mul ei ole mitte ühtegi sõpra, ega sõbrannat, kes oleks öelnud, et ta vaktsineeris selle pärast, et kardab haigust või ei soovi sellesse jääda (sest seda teame me nagunii, et see ei kaitse ja kaitse ka haigla eest). Üks sõbranna ütles, et kergem reisida – kusjuured ta pole kuskile reisinud ega ka reisiplaane teinud. Üks sõber ütles, et tegi, kuna tahab myfitnessis käia 😀. Üks ütles, et ta on elus nii palju vaktsiine tehtud, et tal ükskõik, et ta peab kõik vastu ja teeb kõik mis ette antakse. Ühed vanemad inimesed ütlesid, et neil tuttavad teevad, et kuidas nad siis ei tee. Said aru küll, et see võib neid hauda viia, aga ütlesid, et on juba nii vanad (70), et polegi enam vahet, elu elatud. 🙄🙄🙄 polegi selle peale midagi lisada.

+4
-5
Please wait...

Näitan 10 postitust - vahemik 31 kuni 40 (kokku 40 )


Esileht Koroonaviirus COVID-19 Küsi nõu vaimse tervise mure osas!