Tere, olen noor naine, tegelen spordialaga mida armastan ja tänu sellele on mul ka töökoht. Elan koos elukaaslasega varsti juba kaks aastat ja tahaksin nõu, et kas on asi minus või siiski kaaslases.. Nimelt on tal teine elustiil kui mul, tutvudes oli see lõbus, nüüd aga on väsitav.. tema tööl käima ei pea, meie elamise, toidud jms maksab ka tema. Nüüd siis probleemi juurde – ma arvan, et tal on alkoholiprobleem ja võib-olla ka vihaga probleemid. Nt on meie kooselu jooksul juhtunud mitu korda nii, et ta käib väljas ja hommikul ärgates on veel veidi švipsis ja siis on see alkoholi tabrimine jätkunud nii 2-3 päeva veel. Viimane kord jätkus see 6 päeva järjest. Inimesed on ikka erinevad purjus peaga, mõni tiksub omaette kuskil nurgas ilmselt, tema aga läheb vihaseks.. Ehk ka minu turris olek tema tarbimise peale võimendab seda, aga need sõnad mis käivad minu pihta..:”jäta mind rahule, lits..” või loobib ta asju nt minu pihta, kord puhkusel ta tõukas mind tugevalt vastu seina, pikalt oli pool selga tumesinine.. Samas on ta kaine ja normaalne inimene ka, julgustab mind sporti tegema, aitab, nagu normaalne kaaslane..Kui ütlen talle(vahel pole tal endal ka meeles, mida joobes olekus teinud ja öelnud on), ikka vabandab ja ütleb, et ei soovi rohkem seda arutada, tal niigi piinlik.. Aga kui ta joob alkoholi või ärritan teda lihtsalt millegagi, hoopis teine inimene, teeb maha minu kirge, sõimab mind saamatuks, minu palk pole piisav, et oma eluga toime tulla (mis on ka tõsi, peaksin midagi välja mõtlema, et täiesti üksinda hakkama saada).. ja ehk ongi tal õigus ?? Meie tülid ei ole sellised, et kaks inimest karjuvad oma tahtmist, mina olen väga rahuliku loomuga, tema karjub ja minul kiilub kogu süsteem kinni, ei tule ühtki sõna enda kaitseks välja – mõttes on argumente küll ja küll, vaid pisarad ja kui ma saangi mõne õigustuse välja, siis alati ajab see veel rohkem teda vihale. Vabandan, et mu kiri on ehk segane, just täna kaine peaga ta vihastas ikka väga tugevalt minu peale, ütles, et tahaks mulle väga haiget teha ja lükkas mind, siis läks kodunt minema ja mina pakkisin oma 7 asja, tulin sõbranna juurde pakku ja nüüd siis omakorda perekoolis nõu küsima.. Mida sellise inimesega teha? Mida talle öelda? Kui ma olen alkoholiprobleemi maininud, naerab ta mu välja heal juhul.. halvemal korral tekib selline karjumine, et mul oht kõrvakahjustus saada. Mul on head suhted enda emaga, aga ei soovi talle veel tunnistada, et olen oma kaaslase valikuga pange pannud ja temalt majanduslikku abi ma ka küsida ei saa. Tema elustiili kohta veel nii palju, et ta on enamus ajast kodune, käib vaid sõpradega väljas.
Teema: Küsiks targematelt nõu
tulin sõbranna juurde pakku ja nüüd siis omakorda perekoolis nõu küsima.. Mida sellise inimesega teha? Mida talle öelda?
Sõbranna ilmselt on samasugune “kunstküüneline” nagu sinagi ja ei oska suurt midagi tarka kosta? V.a. see, et leppige ikka ära või et otsi omale uus kalkun, kes sind üleval peaks. (tööd sa ju ei taha teha nagu aru saada on, tahad vaid tegeleda sellega, mis “endale huvi pakub”. Mis sisse midagi ei too.)
Sellest, et sa midagi ei teeni, ka selle elukaaslase ütlus, et “lits”. Ehk siis ta maksab seksi eest, aga peale seksi midagi vastu ei saa. Aga see ju ongi l..ts, sorry.
Su probleem ei ole selles, et kaaslane armastab tipsutada või lausa juua, vahetki pole.
Su probleem on selles, et sa ei saa üksinda hakkama.
Tegele sellega.
Võimalik, et pead loobuma oma mitte tulusast “hobist” ja tööle hakkama. See on raske, aga võimalik.
Kõik teevad seda.
Palun ära mine enam tagasi! Nii paistab see minule. Ära oota, kuni läheb veel hullemaks, sest niisugune seis paremaks ei lähe.
see on ilmselge lähisuhtevägivalla juhtum ja lahku sealt enne, kui midagi hullemat juhtub.
Nii ütlegi talle, et lähed ära alko ja vägivalla pärast, vahet pole mis tema sellest arvab – sinu arvamus on tähtis. Sa ei pea oma noort elu sellise asja peale raiskama.
No kuulge, ärge soovitage talle äraminekut. Ta ei saa ju üksi hakkama.
Ta küsib, kuidas meest muuta.
See ei ole võimalik.
Kui mingi mees mulle lits ütleks (tõukamisest rääkimata), siis mul ei tekiks küsimust ka, mida edasi teha. Minu elus sellisele suhtele kohta pole, esimene kord jääks ka viimaseks.
ammu oleksin jalga lasknud. Otsi töö, kus teenib. Räägi emale ära. Kui ema ei saa kasvõi elukohaga ja kostiga aidata, kuni tööd leiad, peaksid turvakodusse minema, kuni jalad alla saad. Minu meelest ei ole tasuta lobi väärt seda, et end togida ja sinikatesse peksta või pigistada või lükata lasta. Ma isegi ei suhtleks mehega, mine tea, mis teeb, kui ütled, et ta maha jätad. Saan aru, et pakkisid juba nodi kokku, seega esimene samm õigel teel on juba tehtud. Mu jaoks läheb sealt maalt piir, kus üksteise vastu kätt tõstetakse, seal kohas oleks minu kannatus katkenud ja suhtel lõpp. Sina võid ise mõelda, kust sinu piir läheb, aga arvesta, et selline mees ei muutu, viinaviga on raske maha raputada ja tema ei saa isegi ju aru, et tal probleem on, või vähemalt ei taha seda tunnistada. Vägivallaga on ka nii, et see ainult eskaleerub, algul lükkab nii-öelda kogemata, pärast klobib juba süüdimatult, kui oli paha päev, ise tead, kaua kannatad, aga muutustest pole mõtet unistada, kui just mees halvatuks ei jää (siis saab ainult karjuda, lüüa enam ei saa).
Et siis sa elad koos inimesega, kes on sinu suhtes vägivaldne. Ja millist nõu sulle andma peab? Siin ei olegi ju üldse mingit teist varianti kui see jama ära lõpetada.
Mõtle, kas soovid endale sellist suhet terveks eluks. Kui ei, siis pole mõtet isegi ühte päeva enam selle peale kulutada. See inimene ei muutu. Mida kauem sa temaga koos oled, seda rohkem ta sind alla surub ja mingil hetkel sa lihtsalt ei julge enam ära tulla. Pole oluline, et sa praegu ise hakkama ei saa. Palud vanematelt ajutiselt abi ja hakkad plaane seadma, kuidas ise toime tulla saad.
MUUDAN: Lugesin just, et saad isegi ise hakkama. Mida sa enam ootad. Lase kiiremas korras jalga.
otsin mingit tuge või abi internetifoorumist.
Mis tuge sa siis otsid? Et kõik kaasa kaagutaks, et jaaa, ikka väga paha mees on, tõukas ja sõimas litsiks ja puha, seda või?
MIDA see sulle annab? Kuidas aitab? Mitte kuidagi.
Abi otsid? Et keegi meessoost perekoolikas tuleb ja pakub sulle ülalpidamist, eluaset ja lahtikäiva katusega autot pealekauba? Tasuta, muidugi.
No ei tule ju.
Selge see, et see sinu endine mees on sinust tüdinenud, sa ei täida enam tema jaoks isegi seda “ilusa asja” rolli ja aeg on teil mõlemal edasi liikuda.
See sulle endale polegi siiani veel pähe tulnud?
Oops! I did it again.
otsin mingit tuge või abi internetifoorumist.
Mis tuge sa siis otsid? Et kõik kaasa kaagutaks, et jaaa, ikka väga paha mees on, tõukas ja sõimas litsiks ja puha, seda või?
MIDA see sulle annab? Kuidas aitab? Mitte kuidagi.
Abi otsid? Et keegi meessoost perekoolikas tuleb ja pakub sulle ülalpidamist, eluaset ja lahtikäiva katusega autot pealekauba? Tasuta, muidugi.
No ei tule ju.
Selge see, et see sinu endine mees on sinust tüdinenud, sa ei täida enam tema jaoks isegi seda “ilusa asja” rolli ja aeg on teil mõlemal edasi liikuda.
See sulle endale polegi siiani veel pähe tulnud?
Oops! I did it again.
Ei loe just väga tihti kommeemtaare kust igast lausest õhkuks sellist õelust…
Registreerisin end spetsiaalselt kasutajaks, et siia vastata. Kust tulevad sellised õeluskotid, nagu üks vastaja siin?? Olgu, teed mingit sotsiaalset eksperimenti, sisustad vaba aega (“Ups, I did it again”). Aga kuskil on reaalne inimene, reaalselt hädas, ja reaalselt nö ära tinistatud ilmselgelt probleemse elukaaslase poolt. Mis naudingu sa sellisest rumalas “mängust” saad??
Teemaalgataja, siin pole midagi mõelda. Sa oled ilges olukorras, aga õnneks on sul täielikult vaba voli sellest lahkuda. Tee seda ILMTINGIMATA! Ei ole sa ainus, kes ämbrisse astunud. Ära ainult sellesse ämbrisse uppuma jää!!
Sul on väga õige pealkiri. Käitu vastavalt sellele – küsi targematelt=proffessionaalidelt nõu.
Võta ühendust Eluliiniga või helista naiste varjupaiga telefonil. Saad asjalikku nõu ja nõustamist ilma perekooli mõnitusteta.
Registreerisin end spetsiaalselt kasutajaks, et siia vastata.
Pärast oma perekoolika stamplause oleks võinud siiski julgeda ka mainida, MIKS sa spetsiaalselt siia end regasid.
Kas selleks, et mulle halvasti öelda VÕI selleks, et teemaalgatajale öelda seda, mida nagunii kõik juba 100 korda öelnud on?
(aga, ok, pissi tuli ja meelest läks ka ära, las jääda)
Ma arvan, et teemaalgataja vajab shokki, ja tõsist, et tegutsema hakata ja mingi lumehelbekese pläma teemal “kullake, ta ju vist ikka kiusab sind” ei pane teda tegutsema.
Leebet kägude #manitsemist ta ei vaja ja selle peale võib juhtuda, et ta imbubki oma eksi juurde tagasi.
Mis ei aita teda karvavõrdki.
Kui sa f. lugeda oskaks, siis oleks tähele pannud ka sõna “sõbranna”. Sa ikka tead, mida see tähendab? Et jagatakse muret, räägitakse kõik hingelt.
Tulemus – null. Sest see sõbranna oli samasugune ppehmeke, kel 1. polnudki mingit arvamust, või 2. avaldas seda leebelt, et … saad isegi aru. Kuidas. Poliitiliselt korrektselt niiöelda.
Aga see ei toiminud ju.
Kui oleks, siis poleks seda teemat.
Ega sa rulluisutamist ei armasta juhuslikult, õelkägu?
Mina olen sarnases olukorras olnud. Ok- peksa pole saanud, aga mehe joomist ja sellest tulenevat närvipinget talusin 7 aastat. Petmised, ükskõiksus, alandav käitumine- kõike seda olen tundnud.
ainus õige tee on lahkuda. Ise teadsin seda algusest peale, kuid ometi lâks ca 5 aastat aega, enne kui suutsin lahkuda.
Kui tahad depressiooni ja ärevushâiret saada, siis muidugi jää. Mina sain need, aga vb oleksin terve, kui oleksin varem lahkunud.
lähisuhtevägivalla probleem ongi selles, et ohver ei julge sõpradele rääkida. Vägivallatseja teab seda. Hiljem ju ei usu keegi, et 5a peksis, sest normaalne inimene reageerib kohe.
Kui sa sõpradelt ja sugulastelt tuge ei saa/taha, siis naiste tugikeskused, varjpaigad. Tegelevad ka lihtsalt nõustamisega, mitte ainult nö varjupaiga pakkumisega.
Teemaalgataja, see on selge lähisuhtevägivalla juhtum. Selles ei ole kahtlust. Kui teil oleks seljataga pikk ühine elu, mitu last ja hoolega rajatud ühine kodu, siis võiksime ehk arutleda selle üle, kas kuidagi oleks võimalik meest muuta. Aga nagu ma su jutust aru saan, siis oled noor inimene, ühist kodu ega lapsi teil ei ole. Siin ei ole midagi arutada. Lõpeta see suhe, loo endale uus elu ilma selle “meheta”. Maailm on mehi täis ja enamus neist on täitsa normaalsed 🙂 See mees ei pea sinust lugu, ei armasta sind. Tegelikult ka lugupidamine on väga tähtis. Et partner austaks sind sellisena, nagu sa oled. Tema seda ilmselgelt ei tee. Kindlasti on sul algul raske, nii emotsionaalselt kui majanduslikult. Aga tasub see samm ette võtta. Kuna sa oled veel noor (oled ju?) siis on sul suur tõenäosus leida tore mees, luua vastastikusel austusel ja armastusel põhinev suhe, saada tervesse õnnelikku suhtesse lapsed … Selle mehega on ainult veel aastaid õudust, ja siis on kaks varianti: sa saad sellesse ebatervesse suhtesse veel ka lapsed (veel õnnetuid hingi) või siis leiab hoopis mees uue naise ja sa pead ikkagi alustama uut elu ilma temata. Aga siis lihtsalt mõne aasta vanemana ja emotsionaalselt veelgi kurnatumana.
Hakka nüüd mõtlema lihtsaid praktilisi samme, kuidas iseseisvat elu alustada. Kas lähed algul ema juurde tagasi ja siis hakkad üürikorterit otsima? Oleks sul võimalik leida nt keegi tuttav, sõbranna, kellega koos üürida, et odavam tuleks? Oleks sul võimalik leida lisatöö või üldse töökoht tasuvama vastu vahetada, et materiaalselt paremini toime tulla?
Selliste praktiliste probleemidega maadlemine on ühtlasi hea ravim emotsionaalse valu vastu, mis lahkuminekuga paratamatult kaasneb, isegi kui see, kellest lahku minnakse, oli paras nõmedik.
Pidasin silmas, et ehk on keegi siinsetest lugejatest olnud tõesti sarnases olukorras..
Olen olnud sarnases olukorras, ülikooliõpingute ajal elasin koos mehega, kes teenis päris hästi, pidas meid mõlemaid üleval ja halvustas absoluutselt kõike, mida ma väljaspool kodu tegin, sh õpinguid. Alguses ma olin temasse hullult armunud, kena, tark ja vaimukas mees oli, aga tasapisi muutus see olukord järjest raskemaks taluda. Ta käitus, nagu ma oleks mingi asi riiulis ja tema omand… Lasin jalga lõpuks. Raha peale ei mõelnud ka ühiselamus oli koht ja varsti leidsin töökoha. Madalapalgalise, aga vähemalt keegi ei halvustanud kogu aeg.
otsin mingit tuge või abi internetifoorumist.
Mis tuge sa siis otsid? Et kõik kaasa kaagutaks, et jaaa, ikka väga paha mees on, tõukas ja sõimas litsiks ja puha, seda või?
MIDA see sulle annab? Kuidas aitab? Mitte kuidagi.
Abi otsid? Et keegi meessoost perekoolikas tuleb ja pakub sulle ülalpidamist, eluaset ja lahtikäiva katusega autot pealekauba? Tasuta, muidugi.
No ei tule ju.
Selge see, et see sinu endine mees on sinust tüdinenud, sa ei täida enam tema jaoks isegi seda “ilusa asja” rolli ja aeg on teil mõlemal edasi liikuda.
See sulle endale polegi siiani veel pähe tulnud?
Oops! I did it again.
Ei loe just väga tihti kommeemtaare kust igast lausest õhkuks sellist õelust…
eks tõde ongi enamasti inetu
need sõnad mis käivad minu pihta..:”jäta mind rahule, lits..” või loobib ta asju nt minu pihta, kord puhkusel ta tõukas mind tugevalt vastu seina, pikalt oli pool selga tumesinine..
Ebanormaalne, et sellise mehega veel koos elad. Mida sa ootad, et peale järgmist tüli ta sind mitte vastu seina, vaid aknast välja lükkab?
Mees on vägivaldne alkohoolik ja sina kaassõltlane. Kui vähegi võimalik, siis koli sealt esimesel võimalusel välja. Tasuta toit ja elamine ei ole väärt sellise suhtumise talumist.
Tagasi mehe juurde, kes on tsüklijoodik ja peksab, mitte mingil juhul ära mine! Ei üks ega teine ei parane, vaid läheb ainult hullemaks, pealegi ei tunnista tema seda nagunii, et tal mingi probleem üldse on. Tema probleem oled sina sel juhul.
Teiseks tuleb ise hakkama saada, otsi endale t66 ja elamine ilma temata.
Jah, olen olnud täpselt sellises olukorras.
Mees kaine peaga ninnunännu, purju jõi, sõimas litsiks. Üks kord tahtis lüüa, aga ma põikasin kõrvale, lõi käeluu vastu seina puruks. See oli üsna suhte alguses ja ma loll ei saanud sellest aru (litsiks sõimamine tuli hiljem). Hiljem ühe korra tal õnnestus mulle ka füüsiliselt kallale tulla, kui selle järgmisel päeval, kui ta oli kaineks maganud, teemaks võtsin ja ütlesin, et nüüd pakib asjad ja astub minema (elas minu kodus), siis teatas, et ma mõtlen seda välja ja pole olnud. No aga ikka oli küll olnud. Täiesti hämmastav, kuidas tal veel õigust üle jäi ja tuima näoga näkku valetas. Aega võttis veel veidi, aga välja ma ta sain visatud, kutsusin endale sugulased appi, ühtlasi rääkisin kõikidele sõpradele, mis on toimunud. Sellises olukorras ei anna häbeneda, kui maha salgad ja vaikid, siis jõhkard jätkab ja saab veel julgust juurdegi. Lahkudes see mees vaheldumisi lunis ja palus vabandust ja siis ähvardas vaeseomaks peksta, maha tappa ja mida kõike. Nii kui ähvardas, kohe rääkisin oma sõpradele edasi. Meil osad tuttavad ühised, eks see jõudis ka temani, et ma tema ähvardusi vaid enda teada ei hoia. Mõne aja pärast asi vaibus, st et ähvardused ja kõned lõppesid.
Sellest on nüüdseks aastaid möödas. Meeles nagu eilne päev. Õnneks ei ole meie teed enam ristunud.
Sinu olukord on klassikaline perevägivald ja ainus variant on see suhe ära lõpetada. Kui sina elasid tema pinnal, siis kolidki päriselt välja, kui tema sinu pinnal, siis on olukord keerulisem. Kutsu keegi endale appi, kui vaja. Ole valmis selleks, et hakkab tulema nii palumist kui ähvardusi (see on tüüpiline). Ära mine tema juurde tagasi, ära võta teda endale tagasi, ära üldse mõtle selle peale, et tema kuidagi muutub ja kindlasti ära mõtle nii, et sina oled sellise käitumise kuidagi põhjustanud.
Mine eluga edasi ja püüa teist korda mitte sama reha otsa astuda. Suhte alguses inimesed enamasti pingutavad, et endast teine mulje jätta, nii et eks see keeruline ole, aga igal juhul, kui tuleb mehel üle huulte sõna lits, tekib mingi tõuklemine ja sihilik vulgaarne solvamine, siis sellist suhet ei ole vaja jätkata.
Paljud panevad kaaslase valikuga pange. Õnneks saab seda viga tunnistada ja sellise suhte lõpetada, see ei ole häbiväärne asi, see on õige tegu.
Selleks ei pea olema olnud samas olukorras, et teemaalgatajast aru saada. Muidugi on häbi perele ja sõpradele ütelda, et sai eksitud ja päriselt polegi kaaslane selline, kellega läbi elu minna. AGA kõige rumalam valik oleks selle häbi vältimiseks tegelikkust varjata ja ilusat kooselu edasi etendada. Vähegi normaalsed vanemad ja sõbrad saavad aru ja aitavad. Kui pole kindlust teiste reaktsioonis, ei pea ju pikalt seletama. Läksid lahku ja kõik. Ikka juhtub. Mida kauem lõpliku lahkumisega (saan aru, et elukoht kuulub mehele) venitada, seda suurem kahju psüühikale. Jõudu ja edu järgmises valikus: tegelikult on enamik inimesi väga toredad!
Kirjutad, et sul on emaga head suhted – muidugi räägi talle kõik otsast lõpuni ära!!! Sull ei ole mitte millegi pärast vaja häbi tunda. sina ei ole see inimene, kes alkoholi üle tarbib ja oma kaaslase suhtes on vägivaldne ja tema peale karjub (viimati karjus ju isegi kainelt!!!).See ei ole sina ja sulle ei ole vaja mitte millegi pärast piinlikkust tunda. Inimesed ie näitagi oma “tõelist palet” kohe teistele kätte ja inimesed muutuvad aja jooksul… jah, ka siu mees on muutunud ja ehk tunneb end sinu juuresolekul liiga mugavalt juba, et oma halbi külgi laseb nii selgelt paista. Aga tõesti – sina ei vastuta nende eest!
Mine kohe ema juurde ja räägi talle kõik ära! Kui ema sind rahaliselt aidata ei saa, siis see, et sa oled suutnud kõik selle sõnadesse panna ja oma lähedasele inimesele avaldada, see on toetus, mida sa justnimelt praegu vajad. Tee seda kindlasti ja küll kõik laheneb!
Millega see mees tegeleb? Tööl käima ta ei pea, aga maksab kõik teie elamisekulud – kust see raha tuleb?
Nii kaua, kui ise arusaad, et midagi on valesti – siis ei ole kõige hullem – sul on jõudu see suhe lõpetada. Tee seda ja kiiresti.
Klassiõde elas sellise mehega 15 aasta, siis mees jättis ta maha. Alles siis läksid naisel n.ö. silmad lahti, kuna mees oli osav – naisele tambiti aastaid pähe, et ta ei saa üksi hakkama, peab olema tänulik, et tal selline mees on – lisaks ka füüsiline vägivald, keeld suhelda sõpradega, töökoha valis välja mees (madalapalgaline ametikoht), naisele pakuti head töökohta – siis ei lubanud minna jne. Seega läks see suhe maksma ka igasuguse karjäärivõimaluse (muide naine oli kõrgharidusega, mehel vast heal juhul oli keskeri).
Nii kaua, kui ise arusaad, et midagi on valesti – siis ei ole kõige hullem – sul on jõudu see suhe lõpetada. Tee seda ja kiiresti.
Klassiõde elas sellise mehega 15 aasta, siis mees jättis ta maha. Alles siis läksid naisel n.ö. silmad lahti, kuna mees oli osav – naisele tambiti aastaid pähe, et ta ei saa üksi hakkama, peab olema tänulik, et tal selline mees on – lisaks ka füüsiline vägivald, keeld suhelda sõpradega, töökoha valis välja mees (madalapalgaline ametikoht), naisele pakuti head töökohta – siis ei lubanud minna jne. Seega läks see suhe maksma ka igasuguse karjäärivõimaluse (muide naine oli kõrgharidusega, mehel vast heal juhul oli keskeri).
Huvitav, kust selliseid kuulekaid naisi leitakse. Kõlab nagu vastutulelik wife material, ma võiks sellise eest isegi hoolitseda
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
