Teema: Küsiks targematelt nõu

Õhtust, suur aitäh kõigile.. tegelikult oli ikka abi küll foorumisse kirjutamisest. Rääkisin oma lähedastele kõik lõpuks ära, ema ja vanaema olid üsna šokeeritud, aga häbitunde asemel hakkas hoopis palju palju kergem olla. Terve tänase päeva olen end üle väga pika aja tundnud kuidagi kergemalt, mingid varasemad muremõtted (nt- loodan, et kui koju tööpäeva lõpus jõuan ei ole ta vihane/närviline/purjus või halvas tujus) pole mul enam peas ja võin minna täna õhtul kinno midagi head vaatama, võtta kuskil klaasi veini ja kuulata live muusikat või lihtsalt lugeda voodis end unne… uskumatu kui hea on üksinda olla, ma olen seda tunnet nii igatsenud. Kuidagi pean veel muidugi enda ülejäänud asjad korterist ära organiseerima, leidma uue elukoha ja siis vaikselt ennast uuesti ree peale saama. Kaaslasest on täna veel vaikus olnud, ilmselt kui millalgi tal midagi öelda on, ma ignoreerin.
Praegu on nii aktuaalne teema lähisuhtevägivald ja võin öelda, et ka mina olen muidugi kõiki artikleid või mõtisklusi lugenud ja siis omakorda jäänud mõttesse, et mina ju siiski pole vägivaldses suhtes.. Et olen lihtsalt ajanud kaaslast närvi, ikka tülitsetakse, mõni ongi temperamentsem ja tõuseb käsi.. Umbes sügisel oli radaris ka lugu, vist rääkis kaamera ees naine, kes oli vägivaldses suhtes ja tema kirjeldatud läbielamised meenutasid mulle väga väga olukorda kus mina ühel puhkusel kaaslasega olles olin, seda sama intervjuud nägi ka tema ja ma kuidagi mainisin talle, et ka tema peaks oma vihahoogudega ikkagi midagi ette võtma ja meenutasin talle mis reisil oli juhtunud. Tema vastus- kohutav viha, tema tahtis minust lihtsalt rahu saada kuna ma heitsin ta joomist talle ette, kuidas ma suudan üldse mõelda, et ta on vägivaldne. Ja ma surusin oma tolleaegse mõtiskluse ilusti alla, ehk tõesti oli see öö pigem lihtsalt natuke liiga käest ära läinud sõnelus. ( Lõi mind lahtise käega ja lükkas vastu kappi, ise väga purjus, teised hotelli külalised kutsusid talle politsei, muidugi ma avaldust keeldusin kirjutamast. ) Oh jah, olen ikka eilane olnud, ei eitagi…
Kui keegi peaks siia teemale sattuma, sama mure hingel, siis palun palun palun ära täida enda pead selliste vabandustega, peale konsulteerimist perekooli foorumi ja ka paari lähedasega, oli ka minu olukord siiski lähisuhtevägivald.

Ei ole kriminaal, sellised võimalused on tal tänu oma varalahkunud vanemale. Muudan – lisan veel seda ka, et kes meid kui paari teab, eraldiseisvatena inimestena, ei arvaks ilmselt iialgi mis meie koduseinte vahel juhtunud on. Pealtnäha edukad, haritud ja rahumeelsed inimesed… aga tegelikult..