Esileht Sünnitus Küsimus ainult naistele

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )

Teema: Küsimus ainult naistele

Postitas:
Kägu

Kas olete end kunagi tundnud naistearstil või mingil protseduuril väga halvasti või alandatuna?

Mina, näiteks läksin sünnitama oma esimest last. Ma olin siis 19-aastane. Ma olin süütu ja siiras noor neiu, kel oli olnud vaid üks parnter oma elus – minu kõikide laste isa, ja ma sain sünnitusel sellise valangu omale kaela, et hoia ja keela…. See oi 90ndatel aastatel.

Mida mulle siis ette heideti. Et olen lits ja amoraalne neiu, kel pole mingit sündsustunnet. Arst, kes mu sünniuse juurde hilines (laps oli juba sündinud, kuid platsenda veel mitte), leidis, et ma olen amoraalne neiu, kel on varasemalt kümneid aborte olnud. Arvamus tulenes sellest, et platsenta ei irdunud iseenesest, vaid tuli manuaalselt väljutada (mis oli üli-ülivalus).

Tegelikkus on see, et mul on oma elu jooksul olnud vaid üks mees, kellega on olnud neli soovitud rasedust ja neli soovitud sünnitust. Rohkem ei ole ma oma elus rase olnud, soovitamutlt rase olnud ja soovimatult aborte teinud.

Miks arstid on sellised?

+9
-10
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Otsi terapeut, kui 27.a pole sellest üle saanud.
PS sünnitaja ei ole tehniliselt süütu.

+13
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lepi teadmisega, et inimesi on igasuguseid, ka arstide seas. Kui tundsid end puudutatuna siis tulnuks kohe õiglus jalule seada või siis hiljem tolle arsti kohta kaebus esitada

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lase sest mälestusest juba lahti. Sa oled pea 50-aastane, nagu kirjutad, ja tunned ikka, et pead kellelegi kuidagi oma moraalset palet tõestama? See arst oli väsinud, närviline, matslik, valas mis iganes enda ebaõnnestumisi sinu peale välja, aga milleks sellesse takerduda? Oli mis oli. Ilmselt poleks ka mingit vahet olnud, kui sul siis oleks olnud julgust hakata selgitama, et sul on olnud üks partner, pole olnud aborte jne. Seda arsti ju tegelikult ei huvitanudki. Milleks ennast selliste asjadega piinata?

+15
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Muidugi oli see ülekohtune, aga mis teha! Sa ei saa oodata, et maailm su tarvis alati just selline on nagu sulle mingil hetkel meeldib. Tuleb kohaneda ja enda eest vajalikult seista. Sel hetkel ei suutnud, arusaadav, aga kogemuse ju said millest õppust võtta

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lase sest mälestusest juba lahti. Sa oled pea 50-aastane, nagu kirjutad, ja tunned ikka, et pead kellelegi kuidagi oma moraalset palet tõestama? See arst oli väsinud, närviline, matslik, valas mis iganes enda ebaõnnestumisi sinu peale välja, aga milleks sellesse takerduda? Oli mis oli. Ilmselt poleks ka mingit vahet olnud, kui sul siis oleks olnud julgust hakata selgitama, et sul on olnud üks partner, pole olnud aborte jne. Seda arsti ju tegelikult ei huvitanudki. Milleks ennast selliste asjadega piinata?

Muidugi ma olen sellest tundest lahti lasknud! Ma ei võtagi seda kui mingit tragöödiat oma elus. Lihtsalt, mulle tuli täna millegipärast see seik ja tunne meelde. Ja ka tagantjärele vaadates mõistan, et selline suhtumine on lihtsalt niiii ülekohtune! Miks innimestel on sellised stereotüübid? Olen kindel, et kui selle naistearsti juurde läks 35-aastane, mitmete erinevate partnerite ja mitmete abortidega naine sünnitama, siis ta ei saanud pooltki niisugust halvakspanu kui mina, kes oli vaid 19-aastane ja verisulis noor neiu.

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lase sest mälestusest juba lahti. Sa oled pea 50-aastane, nagu kirjutad, ja tunned ikka, et pead kellelegi kuidagi oma moraalset palet tõestama? See arst oli väsinud, närviline, matslik, valas mis iganes enda ebaõnnestumisi sinu peale välja, aga milleks sellesse takerduda? Oli mis oli. Ilmselt poleks ka mingit vahet olnud, kui sul siis oleks olnud julgust hakata selgitama, et sul on olnud üks partner, pole olnud aborte jne. Seda arsti ju tegelikult ei huvitanudki. Milleks ennast selliste asjadega piinata?

Miks innimestel on sellised stereotüübid? Olen kindel, et kui selle naistearsti juurde läks 35-aastane, mitmete erinevate partnerite ja mitmete abortidega naine sünnitama, siis ta ei saanud pooltki niisugust halvakspanu kui mina, kes oli vaid 19-aastane ja verisulis noor, oma elu esimese ja viimase partneriga noor neiu.

Sa küsid, et miks on stereotüübid? Vaata seda, mis sa ise praegu kirjutasid. Ka sul endal on stereotüübid. Millest sa seda järeldad, et kuskil mingisse oletatavasse 35-aastasesse aborti teinud naisesse oleks see arst kuidagi leebemalt suhtunud? Või milleks üldse see paralleel mingi oletatava aborte teinud naisega tuua? Kas sinu jaoks on kuidagi oluline, kas naine on aborti teinud või mitte? Sina ju ei ole selle inimese elu elanud, kes on otsustanud abordi kasuks. Ma ise ei ole aborti teinud, aga samas ma ei kipu ka seda kuidagi ületähtsustama, ega hakkaks ette halvustama inimest, kes mingil põhjusel on pidanud abordi kasuks otsustama.

Samamoodi nagu see, ka inimesel on üks ja ainus partner kogu elu jooksul, või on neid rohkem, ei ole ju ka mingi näitaja, mis teeb ta kuidagi paremaks või halvemaks või peaks kuidagi mõjutama kellegi suhtumist temasse. Et kui oleks mitu partnerit olnud, siis võikski arstid halvasti suhtuda? Ei või ju. Sinu partnerite arv või see, kas päriselt olid kunagi aborti teinud või mitte, ei ole tegelikult ju oluline. Lihtsalt sattus siis vilets arst, kes valas see hetk enda frustratsiooni välja nii, nagu ei tohiks teha. Samamoodi oleks ta võinud seda teha, kui sul oleks mitmes partner olnud või oleks olnud raseduse katkemisi või oleksid aborti teinud. Lihtsalt üks halb kogemus, üks vilets arst. Muud ei midagi.

Aga teemasse veel. Üks naljakas seik tuli küll sünnitusega seoses meelde. Teist last sünnitama läksin, siis tulid veed järsku ja igavese sahmakaga sünnituspalati põrandale. No ja tuli koristaja või sanitar või keegi siis seda ära pühkima, oi, kuidas ta torises ja ohkis ja mind oma pilkudega sihtis 😀 Sünnitushaiglas töötades oleks ikka võinud sellega juba harjuda, et sünnitaja tõesti kuidagi ei saa kontrollida, mis hetkel või kuhu veed võivad tulla.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lepi teadmisega, et inimesi on igasuguseid, ka arstide seas. Kui tundsid end puudutatuna siis tulnuks kohe õiglus jalule seada või siis hiljem tolle arsti kohta kaebus esitada

Ei! Ma olin ju siis 19-aastane noor ja ebakindel neiu, kes võttis kõik omaks, mida keegi vanem inimene mulle süüks pani!

Aga praegu mõtlen, et kas nii oli tõesti õige? Või oli see kõik siiski ülekohtune minu jaoks?

Muidugi ei olnud see õige ja muidugi oli see ülekohtune. Aga mis olnud, see olnud.
Praegu ei oleks mõeldav, et arst niiviisi patsienti suhtuks, kuid üheksakümnendatel võis sellist asja juhtuda, see oligi selline keeruline ja vastuoluline aeg.
P.S Ma muideks sünnitasin ka 1993 ja 19-aastasena 🙂 Minu kogemus oli õnneks palju positiivsem, Tartu sünnitusmajas.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

21 sajandil Haapsalu “tapamajas” sünnitamine sai siiski kuidagi tehtud. Tänaseni tuleb arst tänaval vastu ja viskab pilgu maha. Endal peab selgroogu olema arvamuse välja ütlema!

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas olete end kunagi tundnud naistearstil või mingil protseduuril väga halvasti või alandatuna?

Mina, näiteks läksin sünnitama oma esimest last. Ma olin siis 19-aastane. Ma olin süütu ja siiras noor neiu, kel oli olnud vaid üks parnter oma elus – minu kõikide laste isa, ja ma sain sünnitusel sellise valangu omale kaela, et hoia ja keela…. See oi aastal 1993.

Mida mulle siis ette heideti. Et olen lits ja amoraalne neiu, kel pole mingit sündsustunnet. Arst, kes mu sünniuse juurde hilines (laps oli juba sündinud, kuid platsenda veel mitte), leidis, et ma olen amoraalne neiu, kel on varasemalt kümneid aborte olnud. Arvamus tulenes sellest, et platsenta ei irdunud iseenesest, vaid tuli manuaalselt väljutada (mis oli üli-ülivalus).

Tegelikkus on see, et mul on oma pea 50 eluaasta jooksul olnud vaid üks mees, kellega on olnud täpselt kolm soovitud rasedust ja kolm soovitud sünnitust. Rohkem ei ole ma oma elus rase olnud, soovitamutlt rase olnud ja soovimatult aborte teinud.

Miks arstid on sellised? Mida ma peaks teisiti tegema, et olla ühiskonna silmis õige ja tubli naine? Praegu on selline tunne, et mida iganes ma ka ei teeks, kui seksin ja saan lapsi, siis olen jälk ja amoraalne naine.

Jutt käib 90ndatest aastatest ja Rapla sünnitusosakonnast.

Mis mõte on kirjutada sellist saja aasta tagust kogemust?! Nõukaajal – ja vanast harjumusest veel ka vabariigi algusaastail – saigi igas ametiasutuses sõimata, praegu on teised ajad.

+5
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mis mõte on kirjutada sellist saja aasta tagust kogemust?! Nõukaajal – ja vanast harjumusest veel ka vabariigi algusaastail – saigi igas ametiasutuses sõimata, praegu on teised ajad.

Saja-aastatagusest ajast??? Mu poeg ei sündinud sada aastat tagasi! Lihtsalt, see kõik on meeles. Sellest ka küsimus, et kas ja mis muljed on teistel inimestel, kel ka ei ole kõik kuigi meeldivalt need asjad, mis tegelikult peaksid ju üli-ilusad ja meeldivad olema, ei ole olnud?

+5
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

90-date lõpus läksin planeeritud rasedust arvele võtma ja esimene küsimus oli “kas jätate lapse alles?”.
Teine veider kogemus oli mõned aastad tagasi noorima lapsega imetamisnõustaja juures. Väga ei nautinud, et laps imeb ühte rinda ja võõras naine üritab mind samal ajal teisest rinnast pumbaga lüpsta. Ilmselt oli see millekski hea, aga tundsin end nagu lehm vms :-).

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Saja-aastatagusest ajast??? Mu laps sündis 26 aastat tagasi, mitte sada aastat tagasi! Lihtsalt, see kõik on meeles. Sellest ka küsimus, et kas ja mis muljed on teistel inimestel, kel ka ei ole kõik kuigi meeldivalt need asjad, mis tegelikult peaksid ju üli-ilusad ja meeldivad olema, ei ole olnud?

Eks kõigil on oma elust paremaid ja halvemaid asju meenutada, aga halba ei ole mõtet kinni jääda. Mind sünnitusel arst ei sõimanud, küll aga oli beebi sünni ajal mehel armuke. Ka väga paha lugu, et nii ilus sündmus mul peamiselt petmisega seostub. Aga mis sellest siis enam heietada. Kellegi elu pole probleemideta. Kuidas see aitab, et hakkame nüüd kõik siin kiruma, et see sinu arst oli üks mölakas või et mölakas oli minu mees. Jah, olid, aga miks peaks seda enam meenutama. Hiljuti olin günekoloogilise probleemiga ITK haiglas ja seal meenutasid palatikaaslased oma kogemusi sellest majast. Ühel oli puudega laps sündinud, teda ei lastud haiglast aasta aega välja. Lõpuks laps ikkagi suri ja ka mees oli jalga lasknud, töökohast oli see naine ilma. Tema meenutas ka, et talle olevat üks õde öelnud, et olete vist joodik või midagi, et selline laps sündis. Väga jube lugu minu arust, alati on kellelgi hullem olnud kui sinul.

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

esimene küsimus oli “kas jätate lapse alles?”.

No see oli täiesti tavaline kuni teatud ajani.

No mida perset! Ma olen planeerinud lapse ja minult küsitakse, kas olete kindel, et te ei taha teda ära tappa?

+2
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

ah, olid, aga miks peaks seda enam meenutama.

Aga miks ei peaks?

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga miks ei peaks?

Ja kuidas see mingist ühest elusündmusest 30 aastat hiljem soigumine sind õnnelikumaks teeb? Sa pole nii eriline, et ainult sinuga on midagi halba juhtunud. Kõigiga on. Lisaks pole see paljude teiste kannatuste kõrval kuigi märkimisväärne asi, mis mingi arst kunagi ütles.

+2
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga miks ei peaks?

Ja kuidas see mingist ühest elusündmusest 30 aastat hiljem soigumine sind õnnelikumaks teeb? Sa pole nii eriline, et ainult sinuga on midagi halba juhtunud. Kõigiga on. Lisaks pole see paljude teiste kannatuste kõrval kuigi märkimisväärne asi, mis mingi arst kunagi ütles.

Aga kuidas ei ole eriline? Mina olen ka sellise eluala peal, kus pean pakkuma klientidele parimaid lahendusi. Olema hell ja hooliv ning ületama kõiki ootusi. Mõistagi, ma ei ole arst ega kaugeltki sama haridustaseme ja võimekusega inimene, aga ometigi… Ma ei mõista, miks arst oma kõrgete ja heade teadmiste juures ei võiks pakkuda ka head ja kvaliteetset teenust? Ja selle all mõtlen ma lisaks professionaalsetele teadmistele-oskustele ka mõistvat suhtlusoskust. Seda aga kipub meie arstidel vägagi vajaka jääma. Nõustute?

+4
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Otsi terapeut, kui 27.a pole sellest üle saanud.

Halva kogemuse siia välja kirjutamine on samuti omamoodi teraapia. Kui teema tundub tühine, ei pea vastama. Kuid paljudel naistel on ilmselt samalaadseid kogemusi, mille vahetamine on justkui kogemusnõustamine.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas olete end kunagi tundnud naistearstil või mingil protseduuril väga halvasti või alandatuna?

Mina, näiteks läksin sünnitama oma esimest last. Ma olin siis 19-aastane. Ma olin süütu ja siiras noor neiu, kel oli olnud vaid üks parnter oma elus – minu kõikide laste isa, ja ma sain sünnitusel sellise valangu omale kaela, et hoia ja keela…. See oi 90ndatel aastatel.

Mida mulle siis ette heideti. Et olen lits ja amoraalne neiu, kel pole mingit sündsustunnet. Arst, kes mu sünniuse juurde hilines (laps oli juba sündinud, kuid platsenda veel mitte), leidis, et ma olen amoraalne neiu, kel on varasemalt kümneid aborte olnud. Arvamus tulenes sellest, et platsenta ei irdunud iseenesest, vaid tuli manuaalselt väljutada (mis oli üli-ülivalus).

Tegelikkus on see, et mul on oma pea 50 eluaasta jooksul olnud vaid üks mees, kellega on olnud neli soovitud rasedust ja neli soovitud sünnitust. Rohkem ei ole ma oma elus rase olnud, soovitamutlt rase olnud ja soovimatult aborte teinud.

Miks arstid on sellised? Mida ma peaks teisiti tegema, et olla ühiskonna silmis õige ja tubli naine?

Arst viitas sellele, et enne lapse saamist oleksid võinud ülikooli minna ja korraliku hariduse saada. Sinu postituste põhjal võib öelda, et ilmselt su haridustee jäigi poolikuks. Selles suhtes olen arstiga nõus, et 19-aastased võiksid õppida ja end harida ning alles siis nelja-viie aasta pärast lapsi tegema hakata.

+1
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Otsi terapeut, kui 27.a pole sellest üle saanud.

PS sünnitaja ei ole tehniliselt süütu.

Mis süü mul siis “tehniliselt” oli? Seda sain ma juba toona aru, et mul on miski räige süü, aga mis!? Selles palun aidakegi mul selgusele jõuda!

Süütu ehk neitsi ehk pole meestega seksinud. Ring a bell?
Iga su postitus näitab, et ehk oleks tõesti teraapiat vaja. Korraga nii kaitsepositsioonis kui agressiivne.

Ning jah, aastal 93 läksin mina Tartu Ülikooli õppima. Mitte otse keskkoolist sünnitama.

+2
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lepi teadmisega, et inimesi on igasuguseid, ka arstide seas. Kui tundsid end puudutatuna siis tulnuks kohe õiglus jalule seada või siis hiljem tolle arsti kohta kaebus esitada

Ei! Ma olin ju siis 19-aastane noor ja ebakindel neiu, kes võttis kõik omaks, mida keegi vanem inimene mulle süüks pani!

Aga praegu mõtlen, et kas nii oli tõesti õige? Või oli see kõik siiski ülekohtune minu jaoks?

Sa oled sama inimene kes kirjutas teema puudega lapsest kelle isast ei saa lahku minna.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, olen kogenud.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lepi teadmisega, et inimesi on igasuguseid, ka arstide seas. Kui tundsid end puudutatuna siis tulnuks kohe õiglus jalule seada või siis hiljem tolle arsti kohta kaebus esitada

Ei! Ma olin ju siis 19-aastane noor ja ebakindel neiu, kes võttis kõik omaks, mida keegi vanem inimene mulle süüks pani!

Aga praegu mõtlen, et kas nii oli tõesti õige? Või oli see kõik siiski ülekohtune minu jaoks?

Sa oled sama inimene kes kirjutas teema puudega lapsest kelle isast ei saa lahku minna.

Mina ei ole sellist teemat kirjutanud. Ja puudega last mul ei ole. Midagi ajad sassi praegu.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ning jah, aastal 93 läksin mina Tartu Ülikooli õppima. Mitte otse keskkoolist sünnitama.

Teemaalgataja, nagu näed, on siingi sama suhtlemislaadiga isikuid, nagu too arsti oli su sünnituse juures.
Midagi ei ole teha, matse ja kiusajaid on ja jääb olema. Unusta minevik ära, on lihtsam Ja soovitan ka oma mõtlemisega tegeleda – sa ju ise ka veidi sildistad inimesi nende vanuse, seksuaalelu ja ajaloo alusel.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis mõte on kirjutada sellist saja aasta tagust kogemust?! Nõukaajal – ja vanast harjumusest veel ka vabariigi algusaastail – saigi igas ametiasutuses sõimata, praegu on teised ajad.

Saja-aastatagusest ajast??? Mu poeg ei sündinud sada aastat tagasi! Lihtsalt, see kõik on meeles. Sellest ka küsimus, et kas ja mis muljed on teistel inimestel, kel ka ei ole kõik kuigi meeldivalt need asjad, mis tegelikult peaksid ju üli-ilusad ja meeldivad olema, ei ole olnud?

See on ometigi piltlik väljend! Kui sa soiud 30 aastat tagasi juhtunud seiga üle, siis see on tõesti “sada aastat tagasi” toimunud ebameeldiv kogemus, millest oleks aeg juba ammu lahti lasta. Miks sa sellisesse asja kinni oled jäänud? Üle keskea oleval naisel peaks olema piisavalt elukogemust, et teada, et meie ümber ongi igasuguseid inimesi, ei saa nende kõige plärtsumisi südamesse võtta.

+3
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen kindel, et kui selle naistearsti juurde läks 35-aastane, mitmete erinevate partnerite ja mitmete abortidega naine sünnitama, siis ta ei saanud pooltki niisugust halvakspanu kui mina, kes oli vaid 19-aastane ja verisulis noor neiu.

Kui sa selles kindel oled, tunned järelikult, et mitte arsti suhtumine üldiselt halb oli, vaid et see oli halb just sinusse. Miks sa nii arvad? Võibolla käitusid ise siis ka kuidagi kehvasti, et selles küsimuse nii ebakindel oled.

lisaks professionaalsetele teadmistele-oskustele ka mõistvat suhtlusoskust. Seda aga kipub meie arstidel vägagi vajaka jääma. Nõustute?

Ei nõustu, olen tundnud end nii väga hoituna kui professionaalselt abistatuna arstide hoole all olles, k.a. kahe sünnituse ajal.

0
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minul oli väga ebameeldiv kogemus, kui mul 6 aastat tagasi rasedus katkes varajases staadiumis. Ilmselt oli medõde vihane, kuna ma keset jõululaupäeva hommikut emosse sisse marssisin tugevate valude ja verejooksuga. Kuigi mul oli rasedus eelnevalt arsti juures tuvastatud, oli ta täiesti kindel, et mul lihtsalt hakkasid päevad. vereproovi võttes torkis mul veeni ka niimoodi läbi, et paar päeva hiljem läksin uuesti emo-sse – ma ei saanud kätt liigutadagi, oli randmest õlani üks suur sinikas 🙁 Ja ma olen alates 2001. aastast regulaarne doonor, st veeni surkimine ei ole mul kunagi varem probleeme tekitanud. Ega hiljem.

Igal juhul väga nõme suhtumine, mul katkeb tuvastatud rasedus ja see kukub midagi heietama, et päevad hakkavad, mida ma valetan …

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No see oli täiesti tavaline kuni teatud ajani.

Natuke neutraalsemas kuues, aga sama sisuga küsimust küsitakse ka tänapäeval.

Minu ema sai nõuka-ajal mind sünnitades sõimata, et miks ta nii hilja sünnitusmajja jõudis (2. sünnitus ja kust tema pidi teadma, et ma 2 ndl varem ning kiirkorras sündida kavatsen). Senimaani mäletab ja mitte just positiivselt, kuigi traumat tal sellest pole.

Süütu ehk neitsi

Sõnal süütu on mitmeid tähendusi ja neitsi on vaid üks neist. Teemaalgataja mõtles ilmselgelt vaimset seisundit: süütu ehk rikkumata. https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=s%C3%BC%C3%BCtu&F=M

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Arst viitas sellele, et enne lapse saamist oleksid võinud ülikooli minna ja korraliku hariduse saada. Sinu postituste põhjal võib öelda, et ilmselt su haridustee jäigi poolikuks. Selles suhtes olen arstiga nõus, et 19-aastased võiksid õppida ja end harida ning alles siis nelja-viie aasta pärast lapsi tegema hakata.

Mina jälle ei saa aru, miks ma sellepärast loll olen, et ma kohe pärast keskkooli ülikooli ei läinud? Mina läksin ülikooli 21-aastaselt. Sain baka-kraadi. Ja 30-selt omandasin magistrikraadi. Miks ma sellepärast kuidagi halvem või väheväärtuslikum olen, et tegin asjad teises järjekorras kui näiteks sina?

Täna on mul väga hea töökoht. Töötan oma õpitud erialal. Olen majanduslikult kindlustatud. Olen saanud reisida ja elada täiesti normaalset elu. Ja seda kõike vaatamata sellele, et minu esimene laps nii noorelt sündis.

Muide 80-90ndatel oli selles vanuses sünnitamine üsna tavaline. Päris mitmed minu klassiõdesid said oma esimesed lapsed samuti vanuses 18-23. Pole neist mitte keegi hariduseta jäänud või allakäiguteed läinud.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui sa selles kindel oled, tunned järelikult, et mitte arsti suhtumine üldiselt halb oli, vaid et see oli halb just sinusse. Miks sa nii arvad? Võibolla käitusid ise siis ka kuidagi kehvasti, et selles küsimuse nii ebakindel oled.

Kindlasti ei käitunud ma halvasti. Ma olin sünnitusest niivõrd oimetu, et ma ei olnud üldse võimeline kuidagi käituma.

Ei nõustu, olen tundnud end nii väga hoituna kui professionaalselt abistatuna arstide hoole all olles, k.a. kahe sünnituse ajal.

Sa ilmselt ei sünnitanud ka 90ndatel. Minu viimane laps sündis 2006. aastal Pelgulinnas ja mul on sellest korrast ka ainult väga positiivset mäletada.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 11 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )


Esileht Sünnitus Küsimus ainult naistele