Esileht Ilu ja tervis Küsimus buliimikutele

Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )

Teema: Küsimus buliimikutele

Postitas:
Kägu

Kas teil pärast oksendamist kurgus kraabib, tunne sarnaneb külmetunud kurguvaluga. Olen olnud buliimik ligi 10 aastat vahelduva eduga, selline ebamugavustunne on tekkinud alles viimasel poolel aastal. Kas keegi on sellise murega arsti juures käinud? Kas buliimikutel võib tekkida nt. kurgu- või neeluvähk?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

Sa räägid sellest nii, nagu see oleks mingi normaalne haigus.
Kõige pealt mine ravi oma buliimia välja, siis ei kraabi ka kurgus sul midagi.

Olin kunagi ka buliimik, lõpuks mõne aastaga kulus maolukk ära ja magu hakkas toitu tagasi suunama- polnud enam ise vaja end oksele ajada.
Vot see avas mu silmad ja tõi mõistuse koju tagasi, valasin pisaraid ja mõtlesin mida kuradit ma olen teinud. Küsisin endalt, kas nüüd mul siin haiglas voolikute/juhtmete küljes on hea olla?! Ma polnud pikka aega buliimik olnud, nii nagu sina juba 10 aastat oled olnud. Staa¸i oli ikka 5 x vähem, aga näed piisas, et keerata kogu süsteem kehas put*si.
Nüüdseks on sellest kõigest möödas 15 aastat ja oksendamise asemel teen trenni ja suudan oma kaalu ilusti kontrolli all hoida.
Soovitan sul väga sügavalt mõelda kas see kõik on seda väärt? Otsi abi ennem kui on juba liiga hilja. Miks rikkuda oma elu ja pärast kahetseda.
Aga noh, kui surma ei karda, siis jätk aga samas vaimus

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

Mul 11-aastane ajalugu…
Viimasel aastal tekkis samuti kurguvalu (ja kole mitte-paranev haavand kurguneelu), aga suuremat muret tegi hoopis söögitoru – kriipis ja põletas mis kole, veritses ka.
Olen nüüd ühe nädala \”korralik\” olnud ja täitsa OK juba olla.
Seedemahlade koht ei ole söögitorus ega suus, seal nad põhjustavad söövituskahjustusi, lõpuks võivad rakulised muutused vähini viia küll, kahjuks.
Piserda kurku saialille-astelpajuõliga (apteegist saab) ja otsi buliimiale kindlati ravi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

Mul tekkis küsimus, et mis sunnib teid enda vastu kätt tõstma?

Kas keegi on teile halvasti öelnud või on tegemist ühe kaalujälgimise meetodiga?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
jäälind

RE: Küsimus buliimikutele

Minu puhul ulatuvad haiguse juured lapsepõlve: kurbust ja emotsionaalset nälga \”ravisin\” toiduga, polnud küll mingeid söömahooge, aga buliimiale väga iseloomulik reaalsusest eemaldumine maitsete maailma sai üha tavalisemaks.
Kui puberteedieas lisandus sügav põlgus oma keha vastu (ja mitte ainult seetõttu, et kujunesid naiselikud vormid), oligi nn täiuslik torm käes: \”milleks säästa oma väärtusetut keha\”, mõtlesin ma ja aina sõin – meel mõnusalt nüri ning magu pilgeni täis.
Olete kunagi tõsisemalt üle söönud – kõhus on raske tunne ja uni tuleb peale? Mina sõin üle, kuni mul oli füüsiliselt valus, ei suutnud sirgelt seista, sest katsed seda teha põhjustasid kõhus rebestavat valu. Valust tuli end vabastada (no ja mitmetest tuhandetest kilokaloritest muidugi ka)- teadagi kuidas… Nii ta läks: algul toimusid orgiad paar korda nädalas, siis igapäevaselt, siis mitu korda päevas: kujunes sõltuvus. Ja sõltuvusest on hirmus raske lahti saada, kui oma tervisest ja kehast ei hooli, raske on leida vajalikku motivatsiooni.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

Ma see esimene kägu kes vastas teemaalgatajale.
Minu buliimia sai alguse teismelise eas kus ma võtsin tohutult kaalus juurde -7’ndas klassis olin oma 70 kg, samal ajal kui teised olid piitspeenikesed ja koolis hakati mind norima, ma olin kole, paks, rõve, ma ajasin inimesi oksele jne.
Teismelised oskavad olla väga vastikud ja õelad.
Lõpuks ei tahtnud ma enam kooli minna, hakkasin poppi panema mõtlesin olematuid kõhuvalusi välja jne. Vanemad muidugi polnud teadlikud sellest probleemist koolis. Ma hoidsin seda enda hinges ja siis hakkaski mind see kergelt laostama ja hakkasin sööma- ning peale söömist oksendama.
Lõpuks kaalusin ma 40 kg ja siis hakkasid vanemad kahtlustama mu massilist kaalukadu ja viisid mu spetsialisti juurde. Sealt tuli ka mu saladus vanematele välja.

Nüüdseks need suurimad norijad on ise paksud ja võib ka öelda et koledad,rõvedad ja ajavad mul südame pahaks, täielikud persepugejad. Sellepeale ütleks ma ”karma is a bitch.”
Seda mida nad mulle oma õelusega põhjustasid ei unusta ma kunagi. Vahest on lausa väga heameel neid inimesi facebookis kritiseerida, eriti piltidel kus on näha ka nende kogu keha. Mulle pakub lausa naudingut kui ma saan nende kaalukohta märkusi teha. Olen õel? Aga asja eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma see esimene kägu kes vastas teemaalgatajale.
Minu buliimia sai alguse teismelise eas kus ma võtsin tohutult kaalus juurde -7’ndas klassis olin oma 70 kg, samal ajal kui teised olid piitspeenikesed ja koolis hakati mind norima, ma olin kole, paks, rõve, ma ajasin inimesi oksele jne.
Teismelised oskavad olla väga vastikud ja õelad.
Lõpuks ei tahtnud ma enam kooli minna, hakkasin poppi panema mõtlesin olematuid kõhuvalusi välja jne. Vanemad muidugi polnud teadlikud sellest probleemist koolis. Ma hoidsin seda enda hinges ja siis hakkaski mind see kergelt laostama ja hakkasin sööma- ning peale söömist oksendama.
Lõpuks kaalusin ma 40 kg ja siis hakkasid vanemad kahtlustama mu massilist kaalukadu ja viisid mu spetsialisti juurde. Sealt tuli ka mu saladus vanematele välja.

Nüüdseks need suurimad norijad on ise paksud ja võib ka öelda et koledad,rõvedad ja ajavad mul südame pahaks, täielikud persepugejad. Sellepeale ütleks ma ”karma is a bitch.”
Seda mida nad mulle oma õelusega põhjustasid ei unusta ma kunagi. Vahest on lausa väga heameel neid inimesi facebookis kritiseerida, eriti piltidel kus on näha ka nende kogu keha. Mulle pakub lausa naudingut kui ma saan nende kaalukohta märkusi teha. Olen õel? Aga asja eest. [/tsitaat]
ja sa arvad, et sinu karma on nüüd nullis? sa ei ole oma õppetundi veel kätte saanud, ära hõiska enne õhtut. sinu narrijatel on vähemalt see põhjendus, et nad olid teismelised ja rumalad veel. Aga mis on sinu, täiskasvanud inimese, põhjendus sellisele teguviisile?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

Küsin tõsiselt, ei solva kedagi:

Kas teil elukvaliteet selle haiguse tõttu ei kannata? Kas te jõuate olla kogu päeva energilised?

Kas teile tehakse komplimente, et olete ideaalse kehaga? Kas ise olete oma kehaga rahul?

Kas te olete suhtes või teab sellest salakavalast haigusest keegi lähedane?

Samas õgida ja oksendada on ju ka kulukas, kas sööte ükskõik mida sisse, et midagi oksendada oleks või sööte lemmiktoite liiga palju või ?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma see esimene kägu kes vastas teemaalgatajale.
Minu buliimia sai alguse teismelise eas kus ma võtsin tohutult kaalus juurde -7’ndas klassis olin oma 70 kg, samal ajal kui teised olid piitspeenikesed ja koolis hakati mind norima, ma olin kole, paks, rõve, ma ajasin inimesi oksele jne.
Teismelised oskavad olla väga vastikud ja õelad.
Lõpuks ei tahtnud ma enam kooli minna, hakkasin poppi panema mõtlesin olematuid kõhuvalusi välja jne. Vanemad muidugi polnud teadlikud sellest probleemist koolis. Ma hoidsin seda enda hinges ja siis hakkaski mind see kergelt laostama ja hakkasin sööma- ning peale söömist oksendama.
Lõpuks kaalusin ma 40 kg ja siis hakkasid vanemad kahtlustama mu massilist kaalukadu ja viisid mu spetsialisti juurde. Sealt tuli ka mu saladus vanematele välja.

Nüüdseks need suurimad norijad on ise paksud ja võib ka öelda et koledad,rõvedad ja ajavad mul südame pahaks, täielikud persepugejad. Sellepeale ütleks ma ”karma is a bitch.”
Seda mida nad mulle oma õelusega põhjustasid ei unusta ma kunagi. Vahest on lausa väga heameel neid inimesi facebookis kritiseerida, eriti piltidel kus on näha ka nende kogu keha. Mulle pakub lausa naudingut kui ma saan nende kaalukohta märkusi teha. Olen õel? Aga asja eest. [/tsitaat]
sina küll terve ei ole. Psüühhika ikka täitsa sassis. Otsi abi palun.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Küsin tõsiselt, ei solva kedagi:

Kas teil elukvaliteet selle haiguse tõttu ei kannata? Kas te jõuate olla kogu päeva energilised?

Kas teile tehakse komplimente, et olete ideaalse kehaga? Kas ise olete oma kehaga rahul?

Kas te olete suhtes või teab sellest salakavalast haigusest keegi lähedane?

Samas õgida ja oksendada on ju ka kulukas, kas sööte ükskõik mida sisse, et midagi oksendada oleks või sööte lemmiktoite liiga palju või ? [/tsitaat]

Elukvaliteeti pole halvematel aegadel ollagi. Tervis läheb väga kehvaks, kui mitu korda päevas oma keha nõnda retsida. Pea on uimane ja süda puperdab, valud siin ja seal. Mõni buliimik saab vaatamata sagedasele õgimis/oksendamistsüklile oma eluga siiski (pealtvaatajate silmis) kenasti hakkama. Mina nende hulka ei kuulu.

Ma ei tea, kas on olemas buliimiahaiget, kes oma kehaga rahul on. Mina ei ole, kuigi komplimente olen saanud.

Buliimiast ei ole väga lihtne lähedastega rääkida – just häbitunde ja võimaliku süüdimõistmise pärast, lihtsam tundub olevat oma häiret varjata (ja aastatega õpib selle kunsti edukalt ära).

Söömahood saavad enamasti alguse maitsvamatest toitudest, kuid hoo käigus sobib kõik (olen kuivaineid ka vohminud). Selline ebakvaliteetne \”õgimistoit\” on tegelikult odav – küpsised alla 2 euri kilo, röstsai, taimerasvatahvlid…

Buliimia ei ole elustiil ega kellegi vaba valik, see on tõsine haigus (võib lõppeda surmaga, kui tekivad nt.veetustumine, elektrolüütide tasakaalu häired, verejooksud, maorebendid),millest on väga-väga raske terveneda ja mille põdejaid näib olevat lihtsam hukka mõista kui mõista.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Küsin tõsiselt, ei solva kedagi:

Kas teil elukvaliteet selle haiguse tõttu ei kannata? Kas te jõuate olla kogu päeva energilised?

Kas teile tehakse komplimente, et olete ideaalse kehaga? Kas ise olete oma kehaga rahul?

Kas te olete suhtes või teab sellest salakavalast haigusest keegi lähedane?

Samas õgida ja oksendada on ju ka kulukas, kas sööte ükskõik mida sisse, et midagi oksendada oleks või sööte lemmiktoite liiga palju või ? [/tsitaat]

Jõuan olla kogu päeva energiline, sest see annab tohutult jõudu ja tegutsemistahet, kui ei pea ennast häbenema.

Tehakse komplimente. Ise olen ka enam-vähem rahul.

Olen suhtes ja kahtlustan et nii mõnigi teab mu haigusest, aga viisakuse pärast pole mulle midagi öelnud.

Õgida saab väga odavalt ka. Võib ära süüa näiteks kõik todu mis muidu on normaalsest söögikorrast üle jäänud ja suure tõenäosusega läheks niikuinii varsti prügikasti. Võib osta kõige odavamaid komme või kooke. Ei pruugi olla lisakulutusi seoses õgimisega.

See on raske ja salakaval haigus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

väga raske teema, olin 15-16 kui koolis hakati narrima, stressist hakkasin sööma, kaalusin keskkooli lõpus 75 kilo, siis narriti veel hullemini. ühel hetkel, lõpueksamite aegu kui lisandus veel suur pinge, hakkasin oksendama. võtsin kõvasti kaalus alla, kaalusin 50-55 kg. midagi pole teha, tänu välimusele sain esimese töökoha (stjuardess) enesehinnang tõusis, läksin edasi ülikooli, hoidsin söömist kontrolli all aga eksamite ajal libastusin ikkagi.. ideaalkaal on 55-60 vahel, kui kilo paar juurde võtsin, oli katastroof. minul oli nädalaid, vahel isegi kuid terveid perioode, siis jälle libastusin. lapsi oodates ei oksendanud aga võite ise ette kujutada mis sai peale rasedust.. kuuga olin peale mõlema lapse sündi supervormis. kõigest sellest juba 20 aastat. mingeid tervisehädasid ei kurda, hambad korras, nahk, juuksed samamoodi. võtan vitamiine ka muidugi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

Mul on ilmselt buliimia kujunemas.
Kehapilt on õudukas, enesehinnang nullis. Söömisi kontrollida ei suuda.
Lood buliimikute kurvast elust ei morjenda. Isegi imetlen neid, et kuidas nad on nii tugevad, et suudavad endaga niimoodi teha.
Anorektikud on veelgi imetlusväärsemad. Nad suudavad MITTE süüa. Ma olen nõrk, mul pole sellist iseloomu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Sa räägid sellest nii, nagu see oleks mingi normaalne haigus.
Kõige pealt mine ravi oma buliimia välja, siis ei kraabi ka kurgus sul midagi.

Olin kunagi ka buliimik, lõpuks mõne aastaga kulus maolukk ära ja magu hakkas toitu tagasi suunama- polnud enam ise vaja end oksele ajada.
Vot see avas mu silmad ja tõi mõistuse koju tagasi, valasin pisaraid ja mõtlesin mida kuradit ma olen teinud. Küsisin endalt, kas nüüd mul siin haiglas voolikute/juhtmete küljes on hea olla?! Ma polnud pikka aega buliimik olnud, nii nagu sina juba 10 aastat oled olnud. Staa¸i oli ikka 5 x vähem, aga näed piisas, et keerata kogu süsteem kehas put*si.
Nüüdseks on sellest kõigest möödas 15 aastat ja oksendamise asemel teen trenni ja suudan oma kaalu ilusti kontrolli all hoida.
Soovitan sul väga sügavalt mõelda kas see kõik on seda väärt? Otsi abi ennem kui on juba liiga hilja. Miks rikkuda oma elu ja pärast kahetseda.
Aga noh, kui surma ei karda, siis jätk aga samas vaimus
[/tsitaat]

Kõik on õige, aga miks tuleb tingimata ühel naisterahval rõvedusi suust välja ajada? Olgugi, et tärniga? Masendav getostiil. Eesti keel on nii ära rikutud ja tundub, et inimesed saavad suguelundite erinevaid nimetusi pildudes rahuldust. Kas selle asemel olnuks raskem kasutada nt sõna \”tuksi\”?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul on ilmselt buliimia kujunemas.
Kehapilt on õudukas, enesehinnang nullis. Söömisi kontrollida ei suuda.
Lood buliimikute kurvast elust ei morjenda. Isegi imetlen neid, et kuidas nad on nii tugevad, et suudavad endaga niimoodi teha.
Anorektikud on veelgi imetlusväärsemad. Nad suudavad MITTE süüa. Ma olen nõrk, mul pole sellist iseloomu.[/tsitaat]

Oleks parem saada kohe jaole. Aitab sind psühhiaater ja on spetsiaalselt väljatöötatud AD, mis on võitluseks toitumishäiretega. Endal peab ka muidugi olema soov sellest vabaneda. Mina olin buliimik ca 10 aastat, kuid sain sellest imekombel üksi võitu ja ilma rohtudeta. Ma ei ole sellega tegelenud enam neli kuud ja ei ole isegi kihvatust peas, et võiks ju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

Kas buliimia, mis kunagi teismelisena põetud 7a järjest (vanuses 16-23a), võib mõjutada ka rasedaks jäämist? Õigemini mittejäämist? Olen 28a, 5a haigusest vaba, normaalses kaalus (170/65), aga teadmata põhjusel ei rasestu 🙁
Muid haigusest tingitud vaevusi pole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

mina olen see, kellel on 20 a. buliimia olnud. mõlema lapsega jäin rasedaks paari kuu jooksul kui hakkasin planeerima, rasedusega ega sünnitusega probleeme polnud. peale rasedust oli muidugi SJD ja rahulolematus oma kehaga, siis lõi buliimia jälle välja, kehakaal rasedaks jäädes oli 55/1.74, sünnitama läksin olin 70 kg

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Küsimus buliimikutele

Ma oksendaks ka kõik välja, kui oksendmaine üks jubedamaid asju poleks. See on lihtsalt nii vastik. Ülekaalu kõvasti, kuid söömasööstude vastu ei saa.

Please wait...
Näitan 18 postitust - vahemik 1 kuni 18 (kokku 18 )


Esileht Ilu ja tervis Küsimus buliimikutele

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.