Kuidas toimub lapse \”kooli harjutamine\”, viimine toomine jms. juhul kui laps hakkab käima koolis koolibussiga. Et kas olete sõitnud algul ise kaasa? Aga kuidas siis koju tagasi olete saanud ja pärast jäälle kooli vastu. Või olete oodanud tundide lõppu näiteks poode kammides või raamatukogus mvs. Kuskilt olen kuulnud, et koolibuss toimib nii, et kodu juurest ema paneb lapse bussipeale ja kooli juures õpetaja vastas, vastab tõele? Ja kuidas on organiseeritud laste koolibussi peale saatmine peale pikapäevarühma lõppu, kas õpetaja ütleb, et nüüd aeg minna ja vaatab, et kõik ikka bussi peale saaksid? Küsimus siis koomulikult esimese klassi laste kohta. Enamik soovitab mul nüüd kiiremas korras auto osta, aga mitte see pole teemaalgatuse mõte 🙂 Tahan teada kuidas koolibussiga needa asjad käivad maalastel, et otsustada kuidas asjad toimima panna.
Teema: küsimus koolibussiga kooli käivate laste vanematele
minu esimese klassi laps käib ka koolibussiga kooli-koju. kool umbes 7km kaugusel kodust. kahel esimesel päeval saatsin lapse hommikul koolibussi peale. siis ta enam seda ei soovinud ja sai ise hakkama. koolist saadab pikapäevarühma õpetaja lapsed bussi peale ja tavaliselt bussijuhid teavad juba, kus lapsed lähevad maha, et seda hirmu ei tohiks vist tekkida, et laps sõidab peatusest mööda.
Kuidas kuskil.
Meil on nii, et koolibussil on kindlad peatused, kust lapsed peale ja maha saavad.
Esimesed päevad viisin bussile ja läksin vastu (mul oli nädal puhkust), edasidi läks ja tuli ise.
Bussijuhile tutvstasime ka, et see on Mari, ta hakkab käima Vanaõue bussipeatusest.
Koolis tegin pikapäevarühma avalduse. Seal pikapäevarühma õpetaja kontrollib lausa nimekirjaga, et õiged lapsed õigele bussile läheks.
i kl õpetaja oli meil tõeline \”ema\”, ainult wc-s ei käinud kaasas, mujal ikka.
Meil läks alguses koos suurema vennaga peatusesse – kui venda poleks, oleksin umbes nädala vast saatnud. Nüüdki vahel veel helistab, kui on peatusesse jõudnud, et ega buss ei ole veel ära läinud (kui vend kodus haige nt ja naabripoissi ka veel ei ole).
Koolis õpetaja ootas algul koolimaja uksel, siis garderoobis, nüüdseks juba klassis.
Peale tunde paneb pikapäevaõpetaja kõik lapsed õige bussi peale (meil lähevad bussid mitmes suunas).
Algul käisime naabripoisi emaga vaheldumisi bussil peatuses vastas, mina nädala, tema nädala. Selleks ajaks oli asi selge kah. Ka bussijuhil. Meil on vahva bussijuht ja ikka pidavat vahel hõikama, et kas siin keegi maha ei peaks minema. ja kui jumbu ise ongi hajameelne, siis keegi suurematest ikka teab ja ütleb.
Ma ka algul pelgasin seda koolibussi-teemat, aga tegelt kõik toimib väga hästi. Vähemalt meie koolis tundub olevat kõik hästi läbi mõeldud ja nii suuremad lapsed kui täiskasvanud on pisemate suhtes alati väga abivalmis.
Tegelikult ei ole mõtet muretseda. Ma veel augustis arvasin, et ma terve 1. klassi tassin teda. Tegelikult sai septembris 2 nädalaga selgeks, et me ei saa teda niimoodi tassida iga lõuna (hommikuti läheme kõik koos). Ja hakkaski ise käima. Tänaseks käib ise siis kesklinna koolist koju Piritale, samuti kesklinnast või ka Piritalt Mustamäele Kullosse ja tagasi, jalutab kesklinnast Spordihalli või Kalev Spasse ja nendest omakorda bussiterminali. Eks ma natukene ikka muretsen, ikkagi võib ju halba juhtuda, aga loodan parimat ja oleme palju-palju rääkinud, mis ja kus ja mida teha. Edu kooliteel!
Minu laps hakkas lasteaia viimases rühmas bussiga käima.Kodust koolini(lasteaiani) on 4 km. Tutvustasin bussionule, et see on Ats ja tema hakkab nüüd bussiga Suuresillalt lasteaeda ja tagasi käima.
Esimesel korral vantsisin jala lasteaiani ja sealt läksin koos lapsega koolibussi peale – tunne Eestimaa metsasid- bussireis oli! 🙂 Oma peatuses läksin maha ja ütlesin, et homme ja edaspidi hakkab laps üksi sõitma, tulen vaid vastu. Lasteaias pani alati üks kasvatajatest lapse bussipeale. Hommikuti pidi laps üksi rühma minema. Aga kasvatajad teadsid teda juba oodata ja nii ei läinud laps \”kaotsi\”.
Kooli minnes oli asi juba tuttav. Kooli juures on bussipeatus ja hommikuti astub bussitäis lapsi ühe suure karjana koolihoonesse.
Pikapäevarühmas käisin ise uurimas, kuidas asi toimib. Mõned suuremad lapsed, kes ka sama bussiga stardivad kodupoole, hõikavad ka väiksematele, kes kella veel ei tunne.Pikapäevarühma õpetaja ka algul ütles lapsele, millal aeg riidesse panna ja õue minna.Klassijuhatajat sellel ajal enam koolis ei olnud. Pikapäevarühma jaoks tuli täita avaldus, kuhu tuli kirja panna koolibussi väljumisaeg ning peatuse nimi, kus laps väljub.
Põhiline mure ongi minul olnud see, et poiss kooli juurest õigel ajal bussipeale saaks. Kui lapsel on telefon, on natuke kindlam tunne. Aga soovitan läbi mõelda, kuidas toimida, kui laps koolibussist maha jääb. Seda juhtub pigem teisel -kolmandal veerandil, kui laps muutub julgemaks ja bussi tuleb peale tunde ehk 2-3 tundi oodata.
Edu kooliteel!
Mina viin poissi kooli autoga, aga tagasi tuleb ta koolibussiga. Esimesed kaks nädalat võtsin töölt vabaks, et tema jaoks olemas olla. Esimesel päeval marssisin jala kooli juurde (umbes 5 km) ja tulin bussiga tagasi. Nii nägin ise ka, millisid tiire see koolibuss teeb. Paaril järgneval päeval planeerisin rattaga poeskäigu smale ajale. Käisin poes ära, siis jälgisin, kuidas poiss bussile läheb, sõitsin rattaga koju ja võtsin poisi teiselt poolt vastu. Edasi käisin ainult bussi vastus.
Korra läks tal tulekuga halvasti ka. Läks valesse suunda minevale bussile. Siis helistas mulle, et on valel bussil ja siis sai telefon tühjaks. Tol korral olin üll hädas – helsitasin kooli ja valda, et bussijuhi telefoni saada ja kokku leppida, kuidas ma lapse lõpuks sealt vale bussi pealt kätte saaksin 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
