Teema: küsimus lahutanutele

Täiesti normaalselt käis meil see varade jagamine. Mina jäin koos lastega samale elamispinnale edasi, mees aga kolis vanemate poole. Asjadest ta ei tahtnud suurt midagi, sest seal oli kõik olemas.

Mina hakkasin oma suure armastuse, tulevase abikaasaga koos elama kui olin 16 aastane, mees 18. Abielu kestis umbes 20 aasta ja lahutus tuli minu initsiatiivil, kuna ma ei suutnud pidevaid valesid, armukesi ja mõnitamist taluda. Sain 3% varadest.
Kas ma olen rahu? Jah ja ei. Jah hingerahu pärast ja peale selle on mul siiski katus pea kohal 2-toalise korteri ja maakodu näol. Ei sellepäras, et lastele lubatut ei täidetud.

Lollus.

Naine aitas olemasolevat vara kasvatada või tekkivat vara soetada. Isegi kui ta ise sinna otse rahaliselt ei panustanud, on tema osa leibkonnas piisav, et mõõta välja 50%.

Niiet ÄRGE olge nii lambad, et lahutuse ajal jääte uskuma seda sa ei saa midagi juttu. Kui pole eelnevat abieluvaralepingut, siis ikka saate küll.

ja ärge kartke kohtusse minna. Sed anad vaid loodavad, et põnnama lööte – nii neile odavam.

PS – mehed taolises olukorras küll oma osa nõudmisest ei tagane. Mul tuli oma pärandist kenasti pool mehele maksta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

naine tuli suhtesse kaks kätt taskus ilma varata, ta oli suurema osa ajast ülalpeetav ja samamoodi kaks kätt taskus ta ka 16 aastat hiljem lahkus[/tsitaat]

Miks sa ometi pidasid 16a täiesti mõttetut olevust? Kellest kogu selle aja jooksul üldse mingit kasu polnud?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Sessa kirjutas:[/small]
loen ja imestan siin, kirutakse muudkui hulle naisi, aga tegelikkuses hoopis enamjaolt naised loobuvad kõigest, et lihtsalt rahus eluga edasi minna. Eks jah minugagi vist nii läheb .. Miks küll pole mingit seadust, et kõik abielud tuleb lahutada kohtu teel ja varad ausalt ära jagada. Lihtsalt ei jõua enam oma närve kulutada ja tõestada, et olen ka kooselu ajal kõik oma abielusse panustanud[/tsitaat]Kuidas see siis aus jagamine on, kui mehe palk on 5 aasta jooksul näiteks 2500 euri olnud ja naisel 250 keskmiselt või hoopis ülalpeetav. Mis hea pärast äkki lahutuse korral pooleks peaks jagama, kui panused ei olnud võrdsed?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

1) Eestis on tõestatud fakt, et meestele makstakse keskmiselt 30 % rohkem palka.
2) Jäägu see 2500 eurose palgaga mees ise kohe peale lapse sündi koju, võtku hooldusleht kui laps on haige, käigu tööajast lapsega arsti juures ja vaadaku, kas ta on siis nii konkurentsivõimeline, et talle sellist palka maksta (kui keegi teine peab tegema tema töö, kui ta hoolduslehel oli voi tööajast lapsega seotud asju ajas). [/tsitaat]Selles valemis lapsi ei ole. Lihtsalt mees ja naine elavad koos, naine ei käi tööl (õpib) või saab nutust palka. Mees maksab kõige eest ja tema palk on 2500 või rohkem. Peale 5 aastat lähevad lahku.
Kas võrdne jaotus on ikka aus?

Meil ei olnud abielu, oli kooselu. Ei olnud ka ühiseid lapsi, mõlemil olid lapsed eelmistest kooseludest.

Mina oli 90-ndatel korralku palgaga spetsialist ja nö laenukõlbulik. Ostsin pangalaenuga maja ja ise seda maksin ka. Kui mees uue naise leidis, kolis ta uue naise juurde. Mina müüsin maja ja ostsin korteri. Lapsed suured ja üksi majas igav elada, korter mõnusam. Maksin mehele 10 tuh EUR kompensatsiooniks, põhiliselt selleks et ta minema läheks lihtsalt. Eks ta midagi seal maja juures ikka tegi, kuigi maksin alati mina. Aga ma lihtalt tahtsin tast lahti saada. Kuigi mees arvas, et ta peaks saama ca 30 tuh. ma lihtalt ütlesin talle, et ei kavatse maksta. Juriidilist ega ka faktilist õigust tal poleks olnud. Lihtsalt emotsioonid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kuidas see siis aus jagamine on, kui mehe palk on 5 aasta jooksul näiteks 2500 euri olnud ja naisel 250 keskmiselt või hoopis ülalpeetav. Mis hea pärast äkki lahutuse korral pooleks peaks jagama, kui panused ei olnud võrdsed?[/tsitaat]

Mehe panus laste kasvatamisse ja kodutöödesse oli muidu võrdne? Miks aetakse taga võrdsust vaid rahalises panuses? Kui ikka võrdsus, siis kõiges!
Kui on aga otsustatud, et üks pool panustab rohkem rahaliselt ja teine muus (et rahaliselt panustaja saaks segamatult tööle pühenduda), ongi tegu võrdse panusega pereellu. Ja on täiesti normaalne ka vara võrdselt jaotada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui sa tähele ei pannud, siis antud näites paaril lapsi polnud.

Aga ok, ma toon uue näite.
Oletame, et mees ja naine on 10 aastat abielus ja saavad selle aja jooksul 3 last. Elatakse naise päranduseks saadud majas. Naisel on oma firma, millel on hea sissetulek. Mees on töötu või kohati töötab mustalt. Mees on alkohoolik ja liiderdaja, lastest välja ei tee. Lõpuks kolib mees oma armukese juurde.

Kas ka siin on õiglane jagada pooleks kogu abieluaegne vara?[/tsitaat]

Mul tekib seda ja teisi kommentaare lugedes küsimus: miks elatakse aastaid ja aastakümneid koos ja saadakse lapsi (3!), inimestega, kelle panus koosellu on null? Kes on alkohoolikud, liiderdajad, muidusööjad? Kellega väärtushinnangud üldse ei kattu? Miks sellise inimesega pere luuakse?

Kui aga on abiellutud hingesugulasega, palju aastaid on ühist vankrit veetud, üksteisele toeks oldud, teineteist õnnelikuks tehtud ja siis äkki leitakse, et kõik need aastad oli teine mõttetu muiduleivasööja, kelle panus koosellu on null?

Imelihtne oli! Peale nii viit aastat mangumist, et mehelt lahutust saada, see onnestuski. Minule jäi see, mis ka enne pulmi oli minu ja mees lahkus käed taskus kaasavaraks minu ostetud riided.

Avalduse viisime koos ja mingit kohut ei käinud. Sõbrad oleme siiani ja molemil uued kaaslased elus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
ma ei arvagi, et siis pooleks tuleks jagada, aga no selle näite puhul oma 1/10 võiks naine ju ikkagi saada- aga näed, kohe on suhtumine, et tema pole panustanud MITTE MIDAGI[/tsitaat]250 eurist lihtsalt ei jää midagi üle, et asju või kinnisvara osta.

Meil lapsi polnud (mees ei tahtnud).
Elasime tema isiklikul elamispinnal.
Mõlemad käisime tööl. Mina teenisin temast 2x rohkem. Tema kulutas oma palga oma hobidele, minu kanda jäid kommunaalid, söögi ja kodutarvete ostmine. 6a kestel soetasin oma raha eest uue mööbli, sisutuse ja kodutehnika.
Kui lahku läksime (tema algutusel) lubati mul kaasa võtta vaid isiklikud riided ja kosmeetika.
Tundsin küll, et mulle on natuke liiga tehtud (oleks võinud siis kasvõi ühe kohvitassigi mulle kaasa anda), aga polnud midagi parata – ma ei suutnud tõestada oma panust majandamisse 🙁
Nüüd on juba 7a möödas ja imelik on minna ukse taha vanu asju nõudma 🙂