Teiseks, kas emamesilane leiaks ise sellise tühja mesilastaru üles või peaks siis laskma mesilasema sülemiga sisse tuua?
Olen ise mesilasi pidanud, vanaisa õpetas. Keegi, kes siin leidis, et inimene ei tohiks mesilaste elule üldse vahele segada, ei tea vist mesilaste pidamisest suurt midagi. Või ajab ta segi mets- ja kodumesilased.
Kodumesilased, keda tarudes peetakse ja kes vahetevahel sülemledes ka mõne tühja taru vm sobiliku paiga asustavad, ei saa ilma inimese abita hakkama. Ehk mõne soodsama aasta peavad üksi vastu, aga vastupidavaks ja tugevaks pereks kujunevad nad ikkagi mesiniku hoole all. Umbes nagu kassid või koeradki – nad võivad küll ilma peremeheta kuidagi ära elada, aga kindlasti mitte täisväärtuslikult. Kui jätad mesilaspere täiesti ilma hooleta, mõistad nad tegelikult surma. Kahjuks. Pere võib hävitada ebasoodne talv, tarusse tunginud hiir või nugis, varroalesta armaada või meevarusid riisuvad konkurendid. Nad sõltuvad siiski inimese abist, sest tegu pole iseseisvate metsikute mesilastega, kuigi neil on sarnased eluviisid ja instinktid.
Kui sul on aianurgas tühi taru ja selle asustavad mesilased, siis võid üritada nende ellu minimaalselt sekkuda, st ei võta mett, kuid ilma talvesöödata nad sul aias kaua vastu ei pea. Uuri nippe ja infot mesindusvihikutest (autoriks nt Mart Vabar) või netist. Mesindusmaailm on väga põnev ning seda ei tasu peljata. Mummide elu ei ole tänapäeval kerge ning hool ja abi kulub neile kindlasti marjaks.
