Tere! Mees andis teada, et soovib lahutust, oleme koos olnud 10 aastat ja ta on mu elu armastus alates sellest, kui olin 14 aastane… ilmselgelt on see emotsionaalselt väga raske teema, kui nõu vajan pigem kainet. Et kuidas olete selle valuga hakkama saanud ja eluga edasi läinud, kuidas leidud midagi positiivset selles kõiges? Kuna meil on pangalaenuga pooleks ostetud kodu ja ka 7 aastane laps, siis kuidas edasi toimida nii, et lapsele ja mulle jääks meie kodu alles, kui mees soovib ära minna? Ma olen ise suht väikese sissetulekuga ning uut elamist osta üksi ei jaksa ja näen ainukese lahendusena, et jääme lapsega oma koju edasi elama. Kas see on reaalne unistus ja millised võimalused meil selleks on, kui pole raha, et mehe pool pangalaenust kinni maksta? Mõistagi on praegu emotsioonid laes ja ühtegi ideed paremat ei tule. Seetõttu küsingi, et naised, kes on samas situatsioonis olnud, millise lahenduse olete leidnud ning kuidas leidnud jõudu mitte masetseda vaid olla rahulik ja mõelda tulevikule ning seda positiivses võtmes?
Teema: Küsimus naistele, kes on mehe algatusel lahutanud 10+ aastat kestnud abielu
Ma olen ise suht väikese sissetulekuga ning uut elamist osta üksi ei jaksa ja näen ainukese lahendusena, et jääme lapsega oma koju edasi elama. Kas see on reaalne unistus ja millised võimalused meil selleks on, kui pole raha, et mehe pool pangalaenust kinni maksta? Mõistagi on praegu emotsioonid laes ja ühtegi ideed paremat ei tule. Seetõttu küsingi, et naised, kes on samas situatsioonis olnud, millise lahenduse olete leidnud ning kuidas leidnud jõudu mitte masetseda vaid olla rahulik ja mõelda tulevikule ning seda positiivses võtmes?
Lahendus on mehega rääkida ja kokkuleppele jõuda, muud midagi.
Valu on alguses väga väga tugev. Samas need emotsioonid tuleb läbi töötada, mitte nendega tegelemist edasi lükata. Lase perearstil välja kirjutada kas unerohi või kerged rahustid kasvõi, et esimestel kuudel kergem oleks. Ajaga läheb valu üle. Kui suudad ükskord lõplikult mehest lahti lasta, suudad ka taas õnnelik olla. Ära jää mahajätmisse kinni. Samas anna aega haavadel paraneda. Lõpuks võid leida, et nii oligi kõigile parem – minul läks nii. Mu kõrval on täna parem inimene, kui oli aastate eest.
Korteri osas tasubki rahulikult läbirääkimisi pidada. Kuna laps jääb ilmselt sinuga, siis su sissetulek kasvab elatise võrra. See tuleb lasta kanda eksil seaduse kohaselt sinu pangaarvele ja see arvestatakse kenasti sissetulekuks ka pangas laenu taotlemisel, kui see vajadus peaks tekkima. Ma olen oma elus järginud põhimõtet “kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab” ja soovitan ka sul mitte muretseda. Aeg näitab sobivad lahendused kätte. Usu endasse ja tee ka ise mingid muutused, et paremini toime tulla. Kasvõi vaheta töökohta.
Ühtegi samasugust asja elus pole. Seega. Ma ise mõtleksin, et kas see laenuga kodu on yteile kahele lapsega suuruselt ja ülalpidamiselt jõukohane esiteks? Siis mida arvab mees ja kuidas kokkuleppele saate. Kes maksab pangalaenu ja igakuiseid koduarveid kuludelt? Mis summadega on tegemist. Millise elatustasemega on mees. Kas ta on nii hea tasemega, et endale ka veel elus jaksaks kodu saada? Kas ise oled õiglane inimene, kes oskab näha teise inimese vaatenurka?
Üldiselt tagamaid ja summasid teadmata võiks olla ju nii, et olenevalt summadest oleks üks vzariant see, et mees elatist ei maksa ja teete tasaarvelduse selle vara maksumuse, laenu ja kommunaalide pealt. Kui vahe tuleb üüratu ja vahe kindlasti ju on, siis müüa see maha või arveldada teisiti. Sellised kokkulepped eeldavad samuti ausust ja õiglust ja kokkulepetest kinnipidamist, ilma kohtuta.
seda kindlasti aga milline võiks olla sellises situatsioonis mõistlik kokkulepe?
Valmislahendusi ju ei ole. Istute maha, esitad mehele oma nägemuse – korter jääb sulle lapsega, mees tasub/sina tasud laenumakseid edasi, korter jääb pärast väljamaksmist lapsele. Mees esitab oma nägemuse. Lõpuks peaks sündima kompromiss. Kui omavahel kokkuleppele ei jõua, peate kohtusse minema.
Läbirääkimised on su ainus võimalus ju. Seadus ei näe ette, et oled automaatselt kinnisvaraomanik, kui abikaasa peaks lahutust soovima.
Mina lahutasin paar kuud peale 10 pulmaastapäeva. Mees tuli jutuga, et soovib lahutust umbes aasta varem. Sanuti oli pangalaenuga kodu ning väike palk. Algul rääkisime mehega ja võtsime mõtlemisaega. Mul vedas, paari kuu pärast leidsin parema palgaga töö, lahutuse ajaks olin seal juba üle 6 kuu töötanud ning vormistasime kidu ja laenu minu nimele. Õnneks oli mul mõistlik mees, kellega andis rääkida..
Ah jah, mina mehega teeks sellise kokkuleppe: kinnisvara väärtus miinus laenujääk on see summa, millest pool tuleks sul mehele hüvitada ning kogu ülejäänud laen kirjutada oma nimele. Selle toimingu juures on oluline, et korter jääks sinu ainuomandisse (tuleb vormistada notaris) ja ei kuuluks ühisvara hulka.
Kui mees sellega nõus, siis läheks panka ja laseks sama laenu refinantseerida, saadud rahast maksaks mehe poole kinni ja edasi maksaks siis igakuiselt laenumakset ise edasi. Sisuliselt pikeneb selle tehinguga laenu tagasimakse aeg. Häda võib muidugi tulla, kui pank peab sinu sissetulekut liiga väikeseks. Siin on hea küsida tuge vanematelt või õdedelt-vendadelt, kes oleks nõus käendama või kaastaotlejaks olema. Teine mure võib tekkida, kui pank otsustab laenulepingus intressimäära muuta. Põhimurr on aga siis, kui mees tehinguga nõus pole.
misiganes valiku te teete – jagage kõik kohe ära ja rahaasjad aja kohe joonde. ära jäta mingeid varalisi asju õhku rippuma ega usalduse peale tegemata.
misiganes valiku te teete – jagage kõik kohe ära ja rahaasjad aja kohe joonde. ära jäta mingeid varalisi asju õhku rippuma ega usalduse peale tegemata.
Ja kõige mõistlikum on tegutseda võimalikult ruttu – tõenäoliselt on mehel siiski mingid südametunnistuspiinad praegu ja temaga on kergem kokkuleppele jõuda. Mida kauem venitada, seda vähem lootust on mehe heatahtlikkusele (ajafaktor pluss tõenäoliselt uus naine, uued kulud, v-olla ka laps hakkama pandud jms).
seda kindlasti aga milline võiks olla sellises situatsioonis mõistlik kokkulepe? Ma ei suuda ise ühegi mõistliku variandi peale tulla peale selle, et meile jääks meie kodu vähemasti alles (laenu osamakse on saadud väga hea intressiga, 260 eur kuus, kolmetoaline Tallinnas+ kommunaalid), et see maha müüa tundub mulle täielik absurd vaadates üürikate hindasid.
Kui mees on sellise lahendusega nõus, siis kirjutate korteri lapse nimele ja edasisi osamakseid jääd ise maksma. Peaks ju olema jõukohane?
Mina olin abielus ja meie ostetud 4-toaline oli ühisvara. Seega sai see maha müüdud, minu osast tasusime sissemaksu 3-toalisele mille ostsin ise laenuga.Seda maksan siiani. Mul oli 2 väikest last.
Seega igati kasulik on kooselu alguses abielluda ja varasuhted paika panna.
Paari aasta pärast tuli minu ellu uus mees kellega pikalt juba koos ja abielus. Uus suhe on parem vrld noorpõlve esimese suure armastusega.
Peale lahutust tegelesingi valu summutamisega ja eksi mõtetest välja raputamisega. Käisin ka psühholoogi juures pool aastat järjest.
seda kindlasti aga milline võiks olla sellises situatsioonis mõistlik kokkulepe? Ma ei suuda ise ühegi mõistliku variandi peale tulla peale selle, et meile jääks meie kodu vähemasti alles (laenu osamakse on saadud väga hea intressiga, 260 eur kuus, kolmetoaline Tallinnas+ kommunaalid), et see maha müüa tundub mulle täielik absurd vaadates üürikate hindasid.
Kui mees on sellise lahendusega nõus, siis kirjutate korteri lapse nimele ja edasisi osamakseid jääd ise maksma. Peaks ju olema jõukohane?
Ma kahtlen, et pank annab nõusoleku kinnisvara alaealise lapse nimele kirjutada
tervet korterit pole küll mingit mõtet lapsele kinkida, laps saab täiskasvanuks, leiab partneri ja võib (selle utsitamisel) ema korterist sootuks välja tõsta. või tahab välismaale õppima/tööle minna ja otsustab korteri maha müüa. mis siis saab, teemaalgataja jälle kodutu?
jah, me kõik usume, et meie lapsed meile nii ei teeks, aga ometi mõnikord nii tehakse. kodu peab olema ikka enda oma, nii suures osas kui võimalik.
kui muidu ei saa, siis võib isa oma osa korterist lapsele kinkida, aga esmalt tuleks siiski pangaga suhelda laenu refinantseerimise osas.
Meie tegime nii, et mina maksin enda osa mehele kinni elatise ettemaksuna lapsele ehk siis last pidasin edasi üksi üleval ja elatist ma temalt ei küsinud kunagi. Suuremate ostude korral lapsele ta küll aitas mõned korrad (jalgratas, arvuti jms kallimat).
Omavahel võib kõike kokku leppida, tähtis on, et sellest kokkuleppest ka kinni peetakse.
Enne lahutust tegime lahusvara lepingu ja mina sain meie kodu ainuomanikuks ja võtsin laenukohustuse ainuisikuliselt üle ning peale lahutust jäi kodu mulle lapsega.
tervet korterit pole küll mingit mõtet lapsele kinkida, laps saab täiskasvanuks, leiab partneri ja võib (selle utsitamisel) ema korterist sootuks välja tõsta. või tahab välismaale õppima/tööle minna ja otsustab korteri maha müüa. mis siis saab, teemaalgataja jälle kodutu?
jah, me kõik usume, et meie lapsed meile nii ei teeks, aga ometi mõnikord nii tehakse. kodu peab olema ikka enda oma, nii suures osas kui võimalik.
Notarid tavatsevad selle eest lausa hoiatada, ja ebaametlikus vestluses nendega kuuleb niisuguseid lugusid et hoia kahe käega peast kinni. Kusjuures massiliselt. Kui meie peres oli pärimisjuhus, siis notar tunnistas, et on kerges shokis, kuna meil ei olnud mingeid pretentsioone üksteisele ja kõik käitusime nii, et asi oleks moraalses mõttes õiglane. Ta ütles, et selliseid juhtumeid tuleb väga harva ette tema töös – ALATI leidub keegi, kelles ahnus välja lööb.
Võibolla kõlan isekalt aga olles kunagi tulnud ühe mehe juurest ära uhkelt kass kaenlas ja jättes kõik talle, siis nüüd, kui mul on ka laps, pean olemagi selles situatsioonis isekam ning leidma meile, mitte mehele parima lahenduse.
See koht tekitas küll küsimuse:et mehega koos 10 aastat ja elu armastus sestsaati, kui teemaalgataja oli 14 – aga vahepeal siiski ühe mehe juurest uhkelt ära tulnud? Aga no ehk oli suhe elu armastusega vahepeal pausil, mine tea.
Esitatud teemast aga nii palju, et kui mees on vähegi mees, pole tal mainitud sissetuleku juures ju probleem endale uus elamine soetada. Arvestades, et tema on see, kes tahab minna, siis poleks just palju soovitud, et ta korteri naisele-lapsele jätaks – teadmisega, et ükskord jääb see nagunii lapsele. Laenumakse on ilmselgelt oluliselt soodsam kui millise iganes samasuguse üürikorteri kulu, rääkimata siis sellest, et elu kõik juba seal sisse seatud, lapse sõpradest koolini. Ehk on nii normaalne mees, et on nõus laenu sinu nimele vormistama ja seda siis ise edasi tasuma? Pank ei pruugi aga su sissetulekut piisavaks lugeda, et laen sinu nimele kirjutada. Mul tuttavate seas on selline lahutatud paar, kus mees, kelle sissetulek oli umbes neli korda suurem kui naisel, pakkus just panga eeldatava vastuseisu tõttu ise välja, et maksab laenu ise edasi ja ametlikult elatist temalt välja ei mõisteta, leppisid kokku mingi summa, mis oli elatise maksimumist väiksem. Aga on väga isa – sageli lapsed tema juures, suuremates ostudes alati osaleb. Nemad vormistasid notari juures mingi ametliku kokkuleppe, et mees on vabatahtlikult nõus laenumakseid tasuma ja laenutähtaja lõppedes korteri naise nimele kirjutama – et naisel oleks elementaarne kindlusetunne. Mõni mees ikka väga hoolib sellest, et laps(ed) lahutuse tagajärjel võimalikult vähe traumeeritud saaksid, nii et ehk annab teemaalgatajalgi kokkuleppele jõuda. Kiusu ei maksa ajada, sellega kaugele ei jõua, draamadega ka mitte – raske muidugi on, aga tuleks säilitada külma närvi, mõelda, kuidas puhtpraktilistes küsimustes sellest olukorrast võimalikult valutult välja tulla ja mõistlikke kokkuleppeid sõlmida. Hing saab haiget niikuinii.
Küsin lisaks, et kas see on normaalne tunne hetkel, et on suur hirm tuleviku ees ja selle ees, kuidas üksi jõuan lisaks materiaalsele lapse eest vastutada ja toimetada? Lisaks tunnen, et jäängi elulõpuni oma meest armastama ja igatsema ning heietama peas neid hetki, kui tundsin, et mind pole keegi kunagi niipalju armastanud, kui tema? Meil oli nii suur suur armastus ja mu mees oli kuni mjngi hetkeni väga kodu ja perehoidev. Lihtsalt umbes paar aastat tagasi tema suhtumine muutus totaalselt.
Pole küll ise lahutust üle elanud ega abieluski olnud. Samuti pole mul lapsi. Aga usun, et see on tunne on täiesti normaalne ja enamus kogeb seda.
Tõtt-öelda on sinu olukord ja seisund ka üks põhjustest, miks üldse kardan end kellegagi niimoodi lähemalt siduda ja lapsi saada. Kardan samuti üksikemandust. Koormus on siis ju palju suurem, pole asi ainult rahas. Oluline tugiisik kaob ära.
Kahjuks küll olen läbi elanud sellise totaalse muutumise partneri poolt.
Kurb. Aga midagi teha pole. Kahjuks on ikka nii, et teise inimese najale ei saa õnne üles ehitada.
Aga ma usun, nagu ilmselt ka kõik kaaslugejad, et saad ilusti hakkama 🙂
Esialgne hirm ja ebakindlus, ärevus on ju täiesti normaalsed tunded selliste suurte elumuutuste juures. Hirmu, ärevust ja mõtteid “kuidas hakkama saan” ning et “armastan seda meest elu lõpuni, jäängi igatsema” kogeb suur osa lahkuminejaid. Olen kogenud minagi. Aga tagantjärgi tean, et see on kõik hetkeemotsioon. Ajaga läheb üle. Mingi hetk võid isegi naerda mõtte peale, et mismõttes arvasid, et jääd elu lõpuni SEDA meest armastama ja igatsema :))
Psühholoogi soovitan mina ka. Saad end tühjaks rääkida, samas aitab sind ratsionaalsete nõuannete ja jutuga, kuna endal lööb hetkel emotsioon tugevalt üle pea.
See, kes lahku minna tahab, sellel on alati lihtsam. See, kes niimoodi tühja koha pealt maha jäetakse, kannatab alati rohkem. Läheb kaua sellest üle saamiseks. Sinu huvides on teha seda võimalikult kiiresti ja valutult. Mõtle, et mees, kes sind ega pereelu ei väärtusta, pole ju mingit taga igatsemist väärt. Mina olen igakord pärast hülgamist nii mõelnud. Kui inimene ei hooli, milleks siis oma meeleolu ja elu sellega rikkuda.
Su mehe poolt nõme liigutus ka tulla sellise sõnumiga vahetult enne jõule :/
Põhjuseks teine naine?
Võibolla kõlan isekalt aga olles kunagi tulnud ühe mehe juurest ära uhkelt kass kaenlas ja jättes kõik talle, siis nüüd, kui mul on ka laps, pean olemagi selles situatsioonis isekam ning leidma meile, mitte mehele parima lahenduse.
Oota, teemaalgatuses ütlesid, et olete koos olnud 10 aastat ja ta on olnud su eluarmastus sellest ajast peale kui olid 14. Kui vanalt sa selle teise mehega siis koos olid?
Kuidas sa kujutad ette maksmist mehe poolt? Mida ta maksma peaks ja kui palju? Mis see laen iga kuu on tal?
Emotsionaalselt ei olegi saanud, möödas juba 10 aastat…
Materiaalselt probleeme polnud, kõik jäi mehele.
Su mehe poolt nõme liigutus ka tulla sellise sõnumiga vahetult enne jõule :/
Mis need jõulud siia puutuvad? Kas see sõnum oleks 19. aprillil või 23. juulil või 2. oktoobril kuidagi vähem haigettegev?
Võibolla kõlan isekalt aga olles kunagi tulnud ühe mehe juurest ära uhkelt kass kaenlas ja jättes kõik talle, siis nüüd, kui mul on ka laps, pean olemagi selles situatsioonis isekam ning leidma meile, mitte mehele parima lahenduse.
Oota, teemaalgatuses ütlesid, et olete koos olnud 10 aastat ja ta on olnud su eluarmastus sellest ajast peale kui olid 14. Kui vanalt sa selle teise mehega siis koos olid?
miks ei või olla tegemist nt mõni aasta vanema koolivennaga, kellesse juba 14aastaselt armus, kuid suhe tekkis alles nt ülikooli ajal ning nüüd 10 aastat koos olnud? vahepeal oli kergemaid suhteid teistega, kuid see armumine üle ei läinudki ja seepärast nood suhted ka ei toiminud.
armumine ei too kohe kooselu kaasa
Lisaks tunnen, et jäängi elulõpuni oma meest armastama
Mis selles halba on, kui sa oma ekskaasat ja lapse isa elu lõpuni armastad? Kuni sa seda eemalt teed ja sellesse amrastusse toppama ei jää, miks mitte. Positiivne tunne endise partneri vastu on ju igati hea. Armastus pole mingi tükikaup, et kui ühte armastad, siis teisi enam ei tohi. Ajas see eemaltarmastamine transformeerub ja hiljem näed, et mahub hinge nii soe tunne eksmehe vastu kui ka romantiline armastus võimaliku uue kaaslase vastu. Armastust on maailmas lõpmatu hulk, jaga seda lahkelt ja sa ei saa sellest ka ise puudust tundma.
Kinnisvara koha pealt räägi mehega ja minge koos panka-notarisse. Kui teineteisest lugu peate ja lapse huvisid silmist ei kaota, saate kõik koos korraldatud.
muinasjutt sai otsa, tere tulemast pärisellu
Omast kogemusest (kooselu 33 aastat) ütleksin nii, et: “relax baby!” Tõesti, lase end lõdvaks ja lase end saatusel kanda – kõik läheb täpselt nii nagu peab! Igal asjal on lahendus! Ehkki kõik tundub hetkel võimatu ja tupikus, siis tegelikult laabub ühel hetkel kõik. Lihtsalt, ole väga rahulik ja keskendu lapsele!
Mina isiklikult olen see tüüp, kes ei nuiaks mehelt kokkujäämist. Arvan, et armastus ja tunded, kas on või ei ole. Neid lunida ei ole saa. Või kui siis… siis ei oleks need õiged tunded. Ja mulle nii ei sobiks.
Sinu suur pluss on see, et oled veel väga noor. Sul on terve elu ees. Kindlasti leiad selle õige!
P.S. Ei mõista, miks sellises olukorras inimest miinustatakse.
