Kas mees või naine, kes on pikalt olnud salasuhtes pere kõrvalt, kas ta on oma tegu kahetsenud? Või ongi süüdimatult aumees, sest armastus tuli ja tunded ja selle vastu ju ei saa.
Jättes pere kahe lapsega.
Pikalt ei heieta, aga minu viimane nädal on olnud elu kõige õudsam, koos oldud mehega kohe 15 aastat, 2 last (6a ja 1a).
Kahtlused olid suured, kuid usaldus oli sellest suurem (mind lollikest kaltsukest)
Armukese rollis libukesel ka oma pere ja lapsed ja mees.
Tema mees neid vahele võttis, ja kõik tuligi ilmsiks.
Ma ei tea, kas on üldse õudsamat tunnet maailmas. Iga päev olen nutnud, karjunud kõik kõik emotsioonid. Vähe sellest, et minu tulevik koos lastega on nii lahtine majanduslik pool jne, olen lihtsalt nii kokku varisenud oma eluga.
Kuid, kuna ma nagunii olen peamiselt viimased aastad üksi lapsi kasvatanud, sest mehel ju “pikad tööpäevad” ja nädalavahetused ka “tööl”, siis tean, et saan hakkama, olen seda alati saanud, aga niii krdi valus on, niiii valus….
Teema: Küsimus neile, keda on petetud.
no kui tunded tulevad, siis polegi alati midagi teha
siin taas näide sellest, et lapsed tuleb saada suhte alguses, kui tunded veel kuumad. kui kaua oodata ja lapsed sünnivad “argipäeva”, siis pole ime, kui üks osapool ei suuda neid raskusi üle elada.
kui mehel need pikad tööpäevad juba aastaid, miks siis ometi teine laps? lootsid sellega suhet parandada?
Armukese rollis libukesel ka oma pere ja lapsed ja mees.
Enam stereotüüpsemaks vist ei saagi minna.
Armuke paha libu, mees tupsununnu ja hea kukkus selle lolli lõksu.
Muidu oleks mehest savi, a nüüd ei saa ju enam seda head elu elada, mida enne tema kulul elasid.
Paha hakkab selliseid jutte lugedes.
no kui tunded tulevad, siis polegi alati midagi teha
siin taas näide sellest, et lapsed tuleb saada suhte alguses, kui tunded veel kuumad. kui kaua oodata ja lapsed sünnivad “argipäeva”, siis pole ime, kui üks osapool ei suuda neid raskusi üle elada.
kui mehel need pikad tööpäevad juba aastaid, miks siis ometi teine laps? lootsid sellega suhet parandada?
See, mis teemaalgatajaga juhtus, juhtub väga paljudega. Ja seda ongi väga raske üle elada, mõni ei jääbki sinna toppama ja ei saagi enam eluga edasi mindud. Mis asjaoludel see juhtus, on täiesti tähtsusetu, sinu tänitamine on tähtsusetu. Et tuleb ikka teha nii, naa või kolmandat moodi, siis poleks armukest olnud. Ei ole ühelgi juhul mingit garantiid. Ja väga paljudele inimestele lihtsalt meeldibki petta, teeb seksi särtsakamaks. Selliseid inimesi ei huvita teised, tuli tuju, tegigi. Ja mingit muud põhjust polegi.
Nii palju petetakse, ige teine teema on siin juba stiilis “mind peteti, mis edasi, kuidas üksikemana hakkama saada jne”, kurb!
Hea teemaalgataja, olin samas situatsioonis umbes aasta tagasi. Meil 2 last ja 15 aastat abielu. Väga kohutav üleelamine oli. Ma ei suutnud uskuda, et abikaasa võib sedasi teha. Ma ütlen ausalt, ma isegi ei kahtlustanud. Täiesti tavaline perekond olime. Reisisime, voodielu oli korras, rääkisime erinevatel teemadel jne. Eks rutiin oli ka vahepeal, aga tema käiski “sõpradega” väljas vahepeal, mina kohtusin sõbrannadega. Siis korraga selline jama, olin ikka täielikus šokis. Armusuhe, siis tekkis töökaaslasega, keda tunti juba pikalt. Algas suure sõprusega, mis aastatega, suhteks muutus. Minu eksabikaasa muutus pärast seda ülimalt hoolivaks ja lastega tegeleb palju, tohutud süümekad. Aga enam midagi teha ei ole. Häbematud on need inimesed, kes oma perekonda ei austa ja niimodi teevad. Ja kui keegi siin räägib mingitest imelistest tunnetest, siis kõigil meestel ei ole ka tohutuid tundeid oma armukese vastu, tekib uudishimu ja põnevus. Mina väidan, et petismehed on tegelikult väga madala enesehinnanguga, keegi peab pidevalt ümmardama ja takka kiitma, häbematud igatahes. Petab oma abikaasat, aga armukest samuti ju. Ideaalis tahavad mõlemat naist ja seepärast siis vassivad ja varjavad. Otsustusvõimetud ja nõrgad. Minu ekskaasa ei jõua siiani ära kahetseda, aga mina suhtun asjasse, mis katki, seda enam parandada ei saa. Minul ja lastel on nüüd esimesed nutud nutetud, kurvastused kurvastatud, üritan leida elus seda toredat, mis on. Teemaalgataja, tean väga hästi, mida sa praegu tunned, maailm vajus kokku, ühiselt ülesehitatud perekond läks katki, kõik tundub hetkel väga masendav. See kõik on loomulik, et sul emotsioonid laes, minul on vahest siiani. Need kõik tunded tulebki hetkel läbi elada ja muud ei aitagi, kui aeg vaikselt parandab. Kui sul vähegi võimalik, siis pöördu pereteraapiasse, toetu lähedastele ja sõpradele. Esmalt peaksid läbi mõtlema, kas abikaasaga koos edasi minna või eraldi. See muidugi oleneb suuresti mehest. Kui tema ikka väga kahetseks ja süüd näeb ning tunneb tõsist soovi siiski
koos jätkata, siis ikkagi tuleks pereteraapiasse minna. Kui, aga mees ülbe ja ei soovigi koos jätkata, siis on kindlasti vaja lahku minna. Teemaalgataja, soovin sulle ja sinu lastele kõike parimt, usu, kõik läheb hästi. Lihtsalt aega on vaja ja kõik viha ning negatiivsed tunded on vaja läbi elada.
Kui tema ikka väga kahetseks ja süüd näeb ning tunneb tõsist soovi siiski
koos jätkata, siis ikkagi tuleks pereteraapiasse minna. Kui, aga mees ülbe ja ei soovigi koos jätkata, siis on kindlasti vaja lahku minna.
Kui mees ei soovi jätkata, siis pole ju variantigi, et tuleb lahku minna. Mees on selle otsuse ise teinud.
Las mees saab oma argipäeva nüüd selle naisega ja teise mehe lastega. Ju see oli tema südamesoov. Ja mida rutem, seda parem.
17.42 kirjutajal täiesti õigus, sellised mehed vajavad pidevalt tähelepanu ja kiitust. Niipea, kui seda ei saa, siis otsitakse uus kiidulaulja. Ja sellised naised, kes üritusega kaasa lähevad, ei saa aru, et samamoodi käitutakse nendega tulevikus.
Endal seesama läbi tehtud paar aastat tagasi, kui abikaasa leidis pärast nädalast armumist, et 15-aastane kooselu ja lapsed pole pingutamist väärt. Alguses olin ka väga katki. Aga mäletan, et lugesin siitsamast perekoolist üht teemat, kus keegi kirjutas, et sina mahajäetuna saad võtta sellest kaasa kogemuse ja õppetunni järgmisse suhtesse, kuid tema läheb samasuguse inimesena uude suhtesse.
Hakka juba täna oma majanduslikku olukorda läbi mõtlema, ole säästlik ja ära tee kompromisse elatise arvelt. Kokkulepped ja lubadused, mis täna võidakse sulle anda, ei kehti kaua, ütlen taas oma kogemusest.
Aumehed, maiäss…
Pea püsti, kevad tuleb ja mõne aja pärast, kui kõik südamevalu on nutetud, suudad taas õnnelik olla ja näed, mida elu kõike sulle pakub. Ära kaota enda naiselikkust ja hoia end 🙂
Kas mees või naine, kes on pikalt olnud salasuhtes pere kõrvalt, kas ta on oma tegu kahetsenud? Või ongi süüdimatult aumees, sest armastus tuli ja tunded ja selle vastu ju ei saa.
Jättes pere kahe lapsega.
Pikalt ei heieta, aga minu viimane nädal on olnud elu kõige õudsam, koos oldud mehega kohe 15 aastat, 2 last (6a ja 1a).
Kahtlused olid suured, kuid usaldus oli sellest suurem (mind lollikest kaltsukest)
Armukese rollis libukesel ka oma pere ja lapsed ja mees.
Tema mees neid vahele võttis, ja kõik tuligi ilmsiks.
Ma ei tea, kas on üldse õudsamat tunnet maailmas. Iga päev olen nutnud, karjunud kõik kõik emotsioonid. Vähe sellest, et minu tulevik koos lastega on nii lahtine majanduslik pool jne, olen lihtsalt nii kokku varisenud oma eluga.
Kuid, kuna ma nagunii olen peamiselt viimased aastad üksi lapsi kasvatanud, sest mehel ju “pikad tööpäevad” ja nädalavahetused ka “tööl”, siis tean, et saan hakkama, olen seda alati saanud, aga niii krdi valus on, niiii valus….
Kahetsemisest iseenesest on ju vähe kasu ega see olematuks ei tee seda, mis juba tehtud. Kui oled viimased aastad pigem üksi toimetanud laste ja muuga, siis peaks ju ilmne olema, et teine inimene ei taha panustada sama moodi nagu sina. Ma saan aru küll, et inimesed võivad eksida aga oma pere kõrvalt suhet arendada teise inimesega on ülim sigadus minu arvates ja seda kõigi osapoolte suhtes. Seni kuni oled elus on võimalik kõigest üle saada, endasse on vaja rohkem uskuda.
Kui oled viimased aastad pigem üksi toimetanud laste ja muuga, siis peaks ju ilmne olema, et teine inimene ei taha panustada sama moodi nagu sina.
No võib ju arvata, et teine inimene panustab teistmoodi? Teemaalgatajal on aastane laps ja teine pole ka teab mis suur – pole just ennekuulmatu, et mees panustab sellises olukorras rohkem tööga ja naine rohkem lastekasvatusega. See ei tähenda veel automaatselt, et abielu lõhki on.
Eks ikka vahelejäämist kahetsevad kõik. 😀
Kui oled viimased aastad pigem üksi toimetanud laste ja muuga, siis peaks ju ilmne olema, et teine inimene ei taha panustada sama moodi nagu sina.
No võib ju arvata, et teine inimene panustab teistmoodi? Teemaalgatajal on aastane laps ja teine pole ka teab mis suur – pole just ennekuulmatu, et mees panustab sellises olukorras rohkem tööga ja naine rohkem lastekasvatusega. See ei tähenda veel automaatselt, et abielu lõhki on.
Et nagu mees elab naise kõrvalt mingit üldse teist elu, kellegi teisega ja siis on abielus kõik korras sinu arvates? Üldiselt on ikka nii, et üle aisa löömine on korduv nähtus. Ma saaks veel aru, et oli korra täis ja kukkus kellegiga voodisse aga siin on ju tegu paraleeleluga üldse. Kui närvi on, siis võib ju proovida midagi parandada aga seda peavad küll mõlemad osapooled südamest tahtma. Kahjuks see toimib vähestel.
Üldiselt petval mehel puudub oma naise vastu pikemat aega austus ja lugupidamine. Peamiselt kahetsetakse seda, et vahele jäädi…Lepituseks aetakse kõik armukese kaela ka veel ja räägitakse seda, mida kodused naiivsed kõrvakesed kuulda tahavad. Ja nii kuni järgmise korrani ning sellel korral ollakse juba hoolikamad. Mees ei tee ise esimest sammu lahkuminekuks. Aumees ei lõhu “perekonda”.
Mind pole petetud, aga loen ja mõtisklin siin…
Minu joaks on kummalised need vastused, kus petmist võetakse nii isiklikult. Et petja enam ei austa oma kaaslapsevanemat ja partnerit. Ma ei saa aru, kuidas see omavahel seotud on?
Minu meelest on petmine täiesti petja isiklik asi ja pole tema elukaaslasega kuidagi seotud. Pole sellega seotud üldse kuiväga teist armastatakse, austatakse või hinnatakse.
Petmine tuleneb pigem inimese suhtest iseendaga. Austuse puudumisest iseenda vastu. Mingi ebakõla ja tasakaalutuse tõttu – näiteks keskea kriis või surma lähedus või… Suhte probleemid ei ole üldse olulised siin ja kui siis pigem sellisel ürgsel tasandil – erinev vajadus seksi järgi, läheduse järgi, mis seisavad tegelikutl armastusest, austamisest ja usaldusest väljapool ja mõistusega pea võimatu lahendada.
Petetu jaosk peaksid ka iseenda tunded ikka kõige olulisemad olema. Kui palju sa oma meest armastad? Kas tahaksid temaga elu edasi veeta (ja siis oleneb muidugi ka, et mida se epetja tahab… kas kahetseb südamest ja on valmis usalduse tagasi võitmiseks nahast välja pugema)? Kas oled võimeline päriselt andestama? (Alaküsimus on ka, kas su enda enesehinnang sellest ei kannata…, suudad üle olla?)
See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus. Oluline on ennast ikka ise hinnata ja austada ning sellele vastavalt käituda.
Petmine tuleneb pigem inimese suhtest iseendaga. Austuse puudumisest iseenda vastu. Mingi ebakõla ja tasakaalutuse tõttu – näiteks keskea kriis või surma lähedus või… Suhte probleemid ei ole üldse olulised siin ja kui siis pigem sellisel ürgsel tasandil – erinev vajadus seksi järgi, läheduse järgi, mis seisavad tegelikutl armastusest, austamisest ja usaldusest väljapool ja mõistusega pea võimatu lahendada.
Täpselt.
Mind pole petetud, aga loen ja mõtisklin siin…
Minu joaks on kummalised need vastused, kus petmist võetakse nii isiklikult. Et petja enam ei austa oma kaaslapsevanemat ja partnerit. Ma ei saa aru, kuidas see omavahel seotud on?
Minu meelest on petmine täiesti petja isiklik asi ja pole tema elukaaslasega kuidagi seotud. Pole sellega seotud üldse kuiväga teist armastatakse, austatakse või hinnatakse.
Petmine tuleneb pigem inimese suhtest iseendaga. Austuse puudumisest iseenda vastu. Mingi ebakõla ja tasakaalutuse tõttu – näiteks keskea kriis või surma lähedus või… Suhte probleemid ei ole üldse olulised siin ja kui siis pigem sellisel ürgsel tasandil – erinev vajadus seksi järgi, läheduse järgi, mis seisavad tegelikutl armastusest, austamisest ja usaldusest väljapool ja mõistusega pea võimatu lahendada.
Petetu jaosk peaksid ka iseenda tunded ikka kõige olulisemad olema. Kui palju sa oma meest armastad? Kas tahaksid temaga elu edasi veeta (ja siis oleneb muidugi ka, et mida se epetja tahab… kas kahetseb südamest ja on valmis usalduse tagasi võitmiseks nahast välja pugema)? Kas oled võimeline päriselt andestama? (Alaküsimus on ka, kas su enda enesehinnang sellest ei kannata…, suudad üle olla?)
See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus. Oluline on ennast ikka ise hinnata ja austada ning sellele vastavalt käituda.
No ma ei tea jutt ei käi ju korra, kaks petmisest, vaid pikaajalisest afäärist oma suhte kõrvalt. Kas respekt ei kao ära sellise mehe vastu? Minul näiteks kadus. Mis kasu on sellest naise suurest armastusest, kui ta ei tunnegi enam inimest, kellega elab. Ei tunne, selles mõttes, et tema mees elab lisaks temale veel kellegiga mingit elu – see on alatu ja seda ei peaks keegi andestama. See mees ei armasta sind ja mida kiiremini sa oma silmad avad, seda parem sulle. Tõde on karm jah aga sa oled paremat väärt, eriti veel kui oled ise oma mehele olnud truu – ka sina väärid truudust ja lugupidamist vastu. Mees, kes nii oma naisele teeb, kellega ta on pere loonud pole mingi mees, vaid supinahk, kes oma madalaid instinkte ei kontrolli. Kui lisaks seksile kaasneb selle kõigega veel emotsionaalne petmine, siis see on täitsa lagi kohe. Otsustad loomulikult sina ise aga võta endale aega ja mõtle mida sina tahad, milline on see suhe, milles sa soovid olla, kas sa suudad andestada seda kõike ja kas sellist inimest on võimalik veel usaldada.
Mind pole petetud, aga loen ja mõtisklin siin…
Minu joaks on kummalised need vastused, kus petmist võetakse nii isiklikult. Et petja enam ei austa oma kaaslapsevanemat ja partnerit. Ma ei saa aru, kuidas see omavahel seotud on?
Minu meelest on petmine täiesti petja isiklik asi ja pole tema elukaaslasega kuidagi seotud. Pole sellega seotud üldse kuiväga teist armastatakse, austatakse või hinnatakse.
Petmine tuleneb pigem inimese suhtest iseendaga. Austuse puudumisest iseenda vastu. Mingi ebakõla ja tasakaalutuse tõttu – näiteks keskea kriis või surma lähedus või… Suhte probleemid ei ole üldse olulised siin ja kui siis pigem sellisel ürgsel tasandil – erinev vajadus seksi järgi, läheduse järgi, mis seisavad tegelikutl armastusest, austamisest ja usaldusest väljapool ja mõistusega pea võimatu lahendada.
Petetu jaosk peaksid ka iseenda tunded ikka kõige olulisemad olema. Kui palju sa oma meest armastad? Kas tahaksid temaga elu edasi veeta (ja siis oleneb muidugi ka, et mida se epetja tahab… kas kahetseb südamest ja on valmis usalduse tagasi võitmiseks nahast välja pugema)? Kas oled võimeline päriselt andestama? (Alaküsimus on ka, kas su enda enesehinnang sellest ei kannata…, suudad üle olla?)
See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus. Oluline on ennast ikka ise hinnata ja austada ning sellele vastavalt käituda.
Imelik, kui erinevalt ikka inimesed mõtlevad. Sinu jutust olen sinuga nõus vaid viimase lausega. Kõik muu …
Sa vist oled seesama tädi, kes igas petmise teemas hakkab heietama sellest, et kui mees petab, siis naise kui petetu eneseväärikusega pole sel midagi pistmist.
Mind pole petetud, aga loen ja mõtisklin siin…
Minu joaks on kummalised need vastused, kus petmist võetakse nii isiklikult. Et petja enam ei austa oma kaaslapsevanemat ja partnerit. Ma ei saa aru, kuidas see omavahel seotud on?
Minu meelest on petmine täiesti petja isiklik asi ja pole tema elukaaslasega kuidagi seotud. Pole sellega seotud üldse kuiväga teist armastatakse, austatakse või hinnatakse.
Petmine tuleneb pigem inimese suhtest iseendaga. Austuse puudumisest iseenda vastu. Mingi ebakõla ja tasakaalutuse tõttu – näiteks keskea kriis või surma lähedus või… Suhte probleemid ei ole üldse olulised siin ja kui siis pigem sellisel ürgsel tasandil – erinev vajadus seksi järgi, läheduse järgi, mis seisavad tegelikutl armastusest, austamisest ja usaldusest väljapool ja mõistusega pea võimatu lahendada.
Petetu jaosk peaksid ka iseenda tunded ikka kõige olulisemad olema. Kui palju sa oma meest armastad? Kas tahaksid temaga elu edasi veeta (ja siis oleneb muidugi ka, et mida se epetja tahab… kas kahetseb südamest ja on valmis usalduse tagasi võitmiseks nahast välja pugema)? Kas oled võimeline päriselt andestama? (Alaküsimus on ka, kas su enda enesehinnang sellest ei kannata…, suudad üle olla?)
See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus. Oluline on ennast ikka ise hinnata ja austada ning sellele vastavalt käituda.
Imelik, kui erinevalt ikka inimesed mõtlevad. Sinu jutust olen sinuga nõus vaid viimase lausega. Kõik muu …
Sa vist oled seesama tädi, kes igas petmise teemas hakkab heietama sellest, et kui mees petab, siis naise kui petetu eneseväärikusega pole sel midagi pistmist.
Ma olen viimasega täielikult nõus, sest miks peab selliseid asju taluma. Naine pole süüdi, kui mees inimesena ei oska käituda. Kui mees selle naisega olla ei taha ja otsib närvikõdi, siis poleks pidanud mees üldse pere looma.
Üldiselt petval mehel puudub oma naise vastu pikemat aega austus ja lugupidamine. Peamiselt kahetsetakse seda, et vahele jäädi…Lepituseks aetakse kõik armukese kaela ka veel ja räägitakse seda, mida kodused naiivsed kõrvakesed kuulda tahavad. Ja nii kuni järgmise korrani ning sellel korral ollakse juba hoolikamad. Mees ei tee ise esimest sammu lahkuminekuks. Aumees ei lõhu “perekonda”.
Meil väikeses kohas paar aastat tagasi oli ka ühel mehel, kellel on elukaaslasega kolm last, afäär mõlema ühise tuttavaga. Neil oli kolm väikese vanusevahega last.
Kui kõik välja tuli (mees läks armukesega ise rääkima), oh, mis sellele järgnes. Terve alev ja ka naaberasustused olid kõik haaratud sellest hullusest. Elukaaslane läks täitsa hulluks, aga see mees käitus veel ettearvatumalt. Äkki oli oma laste ema jälle parim ja see armuke kõige jubedam lits ja räpane ja labane ja ma ei tea mis kõike veel. Kõige hullem kogu olukorra juures oligi, et avalikult klaariti oma isiklikke asju põhjustades ka teistele peredele palju üleelamisi ja kannatusi.
Minu mehele oli selle mees rääkinud sünnipäevalauas väikese joogi all, et tegelikult ei armasta ta elukaaslast, on vaid laste pärast koos ja kui naine oleks lahku tahtnud minna, siis ta oleks läinud, aga tema ei soovi olla perelõhkuja. Mu mees ilmselgelt ei suhtle temaga enam. Jube inimene.
Mina sellest nutust ja halast aru ei saa. Mind ei paneks mitte ükski vägi elama mehega, kes mind ei armasta ja ei taha. Just see oleks naisele alandav. See, kui mees lahkub kellegi teise juurde, on kordi parem variant, kui armastust teeselda.
Mind pole petetud, aga loen ja mõtisklin siin…
Minu joaks on kummalised need vastused, kus petmist võetakse nii isiklikult. Et petja enam ei austa oma kaaslapsevanemat ja partnerit. Ma ei saa aru, kuidas see omavahel seotud on?
Minu meelest on petmine täiesti petja isiklik asi ja pole tema elukaaslasega kuidagi seotud. Pole sellega seotud üldse kuiväga teist armastatakse, austatakse või hinnatakse.
Petmine tuleneb pigem inimese suhtest iseendaga. Austuse puudumisest iseenda vastu. Mingi ebakõla ja tasakaalutuse tõttu – näiteks keskea kriis või surma lähedus või… Suhte probleemid ei ole üldse olulised siin ja kui siis pigem sellisel ürgsel tasandil – erinev vajadus seksi järgi, läheduse järgi, mis seisavad tegelikutl armastusest, austamisest ja usaldusest väljapool ja mõistusega pea võimatu lahendada.
Petetu jaosk peaksid ka iseenda tunded ikka kõige olulisemad olema. Kui palju sa oma meest armastad? Kas tahaksid temaga elu edasi veeta (ja siis oleneb muidugi ka, et mida se epetja tahab… kas kahetseb südamest ja on valmis usalduse tagasi võitmiseks nahast välja pugema)? Kas oled võimeline päriselt andestama? (Alaküsimus on ka, kas su enda enesehinnang sellest ei kannata…, suudad üle olla?)
See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus. Oluline on ennast ikka ise hinnata ja austada ning sellele vastavalt käituda.
Imelik, kui erinevalt ikka inimesed mõtlevad. Sinu jutust olen sinuga nõus vaid viimase lausega. Kõik muu …
Sa vist oled seesama tädi, kes igas petmise teemas hakkab heietama sellest, et kui mees petab, siis naise kui petetu eneseväärikusega pole sel midagi pistmist.
Ma olen viimasega täielikult nõus, sest miks peab selliseid asju taluma. Naine pole süüdi, kui mees inimesena ei oska käituda. Kui mees selle naisega olla ei taha ja otsib närvikõdi, siis poleks pidanud mees üldse pere looma.
Just! Ja kõige vähem saan ma aru selle kommenteerija sellest lausest: “See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus.”
Mis mõttes? Et see ei ole nagu üldse oluline, kas mees austab oma naist ja laste ema? Vabandust, tõesti ei mõista, mis selle inimese mõistes siis partnerlussuhtes üldse oluline on? Et austada ja armastada tuleks ainult iseennast, aga mitte oma teist poolt? Mis point kooselul ja ühise perena eksisteerimisel siis üldse on?
Sa vist oled seesama tädi, kes igas petmise teemas hakkab heietama sellest, et kui mees petab, siis naise kui petetu eneseväärikusega pole sel midagi pistmist.
Oot, kuidas? Muidugi on petja must plekk temal endal, mitte petetud naisel. Miks see naise eneseväärikust peaks mõjutama? Kas sinu arvates on naised, kelle mees on neid petnud, selle asjaolu tõttu vähem väärikad?
Sa vist oled seesama tädi, kes igas petmise teemas hakkab heietama sellest, et kui mees petab, siis naise kui petetu eneseväärikusega pole sel midagi pistmist.
Oot, kuidas? Muidugi on petja must plekk temal endal, mitte petetud naisel. Miks see naise eneseväärikust peaks mõjutama? Kas sinu arvates on naised, kelle mees on neid petnud, selle asjaolu tõttu vähem väärikad?
Jah, loomulikult on suur must plekk petjal, mitte petetul. Naine, keda mees on petnud, ei ole ebaväärikas. Küll aga on mees oma käitumisega alavääristanud oma naist.
Jah, loomulikult on suur must plekk petjal, mitte petetul. Naine, keda mees on petnud, ei ole ebaväärikas. Küll aga on mees oma käitumisega alavääristanud oma naist.
Lubaks ikka petetud naisel endal tunda oma tundeid, kaasa arvatud mõju eneseväärikusele. Mõned tunnevad ehk tõesti enda väärikust puudutatuna, teiste jaoks (tahaks loota, et enamuse) aga alavääristab see käitumine hoopis meest.
Mind pole petetud, aga loen ja mõtisklin siin…
Minu joaks on kummalised need vastused, kus petmist võetakse nii isiklikult. Et petja enam ei austa oma kaaslapsevanemat ja partnerit. Ma ei saa aru, kuidas see omavahel seotud on?
Minu meelest on petmine täiesti petja isiklik asi ja pole tema elukaaslasega kuidagi seotud. Pole sellega seotud üldse kuiväga teist armastatakse, austatakse või hinnatakse.
Petmine tuleneb pigem inimese suhtest iseendaga. Austuse puudumisest iseenda vastu. Mingi ebakõla ja tasakaalutuse tõttu – näiteks keskea kriis või surma lähedus või… Suhte probleemid ei ole üldse olulised siin ja kui siis pigem sellisel ürgsel tasandil – erinev vajadus seksi järgi, läheduse järgi, mis seisavad tegelikutl armastusest, austamisest ja usaldusest väljapool ja mõistusega pea võimatu lahendada.
Petetu jaosk peaksid ka iseenda tunded ikka kõige olulisemad olema. Kui palju sa oma meest armastad? Kas tahaksid temaga elu edasi veeta (ja siis oleneb muidugi ka, et mida se epetja tahab… kas kahetseb südamest ja on valmis usalduse tagasi võitmiseks nahast välja pugema)? Kas oled võimeline päriselt andestama? (Alaküsimus on ka, kas su enda enesehinnang sellest ei kannata…, suudad üle olla?)
See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus. Oluline on ennast ikka ise hinnata ja austada ning sellele vastavalt käituda.
Imelik, kui erinevalt ikka inimesed mõtlevad. Sinu jutust olen sinuga nõus vaid viimase lausega. Kõik muu …
Sa vist oled seesama tädi, kes igas petmise teemas hakkab heietama sellest, et kui mees petab, siis naise kui petetu eneseväärikusega pole sel midagi pistmist.
Ma olen viimasega täielikult nõus, sest miks peab selliseid asju taluma. Naine pole süüdi, kui mees inimesena ei oska käituda. Kui mees selle naisega olla ei taha ja otsib närvikõdi, siis poleks pidanud mees üldse pere looma.
Just! Ja kõige vähem saan ma aru selle kommenteerija sellest lausest: “See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus.”
Mis mõttes? Et see ei ole nagu üldse oluline, kas mees austab oma naist ja laste ema? Vabandust, tõesti ei mõista, mis selle inimese mõistes siis partnerlussuhtes üldse oluline on? Et austada ja armastada tuleks ainult iseennast, aga mitte oma teist poolt? Mis point kooselul ja ühise perena eksisteerimisel siis üldse on?
Kust te loete välja, et naine peaks petmist taluma?
Ja see viimane kommenteerija… minu mõte oli see, et petmine ei tähenda, et mees oma laste ema ei armasta ega austa. Võib petta ja võib samal ajal oma pikaajalist naist väga armastada. Üks ei välista teist.
Petetu jaoks on küsimus selles, kuidas tema ise tunneb, mitte selles, kuidas ta ARVAB, et mees tema suhtes tunneb. Esimene reaktsioon on ju kohe arvata, et kuidas ta sai MULLE seda teha, kuidas ta ei auta MIND piisavalt. Aga tegelikult tegeleb mees mingi enda isiklike jamadega, mis pole seotud sellega, kuidas ta oma arbikaasat armastab või mitte. Seepärast kirjutangi – pole vaja võtta teise tegu isiklikult. Petmine pole enamasti mingi kättemaks või ära tegemine vaid petja enda madalseis. Ei pruugi tähendada, et oma naisega olla ei taha, ehk otsib närvikõdi hoopis seetõttu, et sõber suri noorelt ja kardab ka ise noorelt surra ning jääb elus kõik see võimalik närvikõdi tundmata… inimesed pole nii lihtsad organismid…
Ehk siis, ei tasu petmisel lasta oma enesehinnangut trampida, sest SINA pole süüdi, ta ei teinud seda SINU pärast. Tõesti pole naine süüdi, et mees ei oska inimesena käituda, seda ma ju kirjutasingi.
Teemaalgataja jutust jäi muidugi ka mulje, et naine on ise mehest aastate jooksul emotsinaalselt eemaldunud ja siis polegi ju mingit alust, soovi ega motivatsiooni suhet päästa. Majanduslikult ikka kuidagi laheneb, isegi kui hetkel tundub raske.
Teemaalgataja, räägid nagu minu elust. Mul ka kaks last, 14 aastat koos, armukesel ka mees ja kaks last. Aga minu mees jäi mulle vahele. Minu saaga ja õudus on kestnud kuu aega. Esimesed paar nädalat olid jubedad, nutsin, ei söönud, ei maganud. Elu tundus läbi olema. Viha, äng, end lollina ja idioodina tundmine, küsimused… Õudne. Ma ei kahtlustanud midagi ja see kõik tuli sellise pauguga. Mees lihtsalt tegi ühel päeval midagi sellist mis pani mind sada protsenti uskuma, et tal on teine. Kuna ta seda ei tunnistanud vaid mind idioodiks sõimas hakkasin nuhkima. Leidsin kõik kirjad.. See asi oli kestnud pikalt. Väga pikalt. See on tõesti õudne tunne. Hetkel ta kahetseb, nutab, palub kuid need kirjad olid nii kohutavad, mis ta kirjutas et minu poolt on andestus võimatu. Mõne nädala pärast on sul lihtsam, valu ei kao kuid sa näed jälle värve ja muutud apaatsemaks. Pea vastu, tean kui õudne see on. Ma ei tea millal see valu päriselt kaob. Ootan seda aega väga…
Jah, loomulikult on suur must plekk petjal, mitte petetul. Naine, keda mees on petnud, ei ole ebaväärikas. Küll aga on mees oma käitumisega alavääristanud oma naist.
Lubaks ikka petetud naisel endal tunda oma tundeid, kaasa arvatud mõju eneseväärikusele. Mõned tunnevad ehk tõesti enda väärikust puudutatuna, teiste jaoks (tahaks loota, et enamuse) aga alavääristab see käitumine hoopis meest.
Muidugi alavääristab enda teoga eelkõige mees iseennast. Aga paraku alavääristab sellise käitumisega ka oma naist. Näitab iseendale, teistele ja oma naisele, et ta ei austa ega väärtusta oma naist ja tema tundeid.
On olemas ka selliseid mehi, kes põhjendavad suhtesse jäämist sellega, et lapsed on kõige tähtsamad. Ma küll ei kujuta ette suhet, kus mees on petnud ja jääb siiski naise juurde keda ta ei armasta, aga neid siiski on. Seal on ilmselt muud vahendid käiku lastud, aga kas neil suhetel ka perspektiivi on, seda ei tea. Üldiselt järgmise korrani, sest probleemid kui sellised on tegelikult lahendamata.
Mind pole petetud, aga loen ja mõtisklin siin…
Minu joaks on kummalised need vastused, kus petmist võetakse nii isiklikult. Et petja enam ei austa oma kaaslapsevanemat ja partnerit. Ma ei saa aru, kuidas see omavahel seotud on?
Minu meelest on petmine täiesti petja isiklik asi ja pole tema elukaaslasega kuidagi seotud. Pole sellega seotud üldse kuiväga teist armastatakse, austatakse või hinnatakse.
Petmine tuleneb pigem inimese suhtest iseendaga. Austuse puudumisest iseenda vastu. Mingi ebakõla ja tasakaalutuse tõttu – näiteks keskea kriis või surma lähedus või… Suhte probleemid ei ole üldse olulised siin ja kui siis pigem sellisel ürgsel tasandil – erinev vajadus seksi järgi, läheduse järgi, mis seisavad tegelikutl armastusest, austamisest ja usaldusest väljapool ja mõistusega pea võimatu lahendada.
Petetu jaosk peaksid ka iseenda tunded ikka kõige olulisemad olema. Kui palju sa oma meest armastad? Kas tahaksid temaga elu edasi veeta (ja siis oleneb muidugi ka, et mida se epetja tahab… kas kahetseb südamest ja on valmis usalduse tagasi võitmiseks nahast välja pugema)? Kas oled võimeline päriselt andestama? (Alaküsimus on ka, kas su enda enesehinnang sellest ei kannata…, suudad üle olla?)
See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus. Oluline on ennast ikka ise hinnata ja austada ning sellele vastavalt käituda.
Imelik, kui erinevalt ikka inimesed mõtlevad. Sinu jutust olen sinuga nõus vaid viimase lausega. Kõik muu …
Sa vist oled seesama tädi, kes igas petmise teemas hakkab heietama sellest, et kui mees petab, siis naise kui petetu eneseväärikusega pole sel midagi pistmist.
Ma olen viimasega täielikult nõus, sest miks peab selliseid asju taluma. Naine pole süüdi, kui mees inimesena ei oska käituda. Kui mees selle naisega olla ei taha ja otsib närvikõdi, siis poleks pidanud mees üldse pere looma.
Just! Ja kõige vähem saan ma aru selle kommenteerija sellest lausest: “See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus.”
Mis mõttes? Et see ei ole nagu üldse oluline, kas mees austab oma naist ja laste ema? Vabandust, tõesti ei mõista, mis selle inimese mõistes siis partnerlussuhtes üldse oluline on? Et austada ja armastada tuleks ainult iseennast, aga mitte oma teist poolt? Mis point kooselul ja ühise perena eksisteerimisel siis üldse on?
Kust te loete välja, et naine peaks petmist taluma?
Ja see viimane kommenteerija… minu mõte oli see, et petmine ei tähenda, et mees oma laste ema ei armasta ega austa. Võib petta ja võib samal ajal oma pikaajalist naist väga armastada. Üks ei välista teist.
Petetu jaoks on küsimus selles, kuidas tema ise tunneb, mitte selles, kuidas ta ARVAB, et mees tema suhtes tunneb. Esimene reaktsioon on ju kohe arvata, et kuidas ta sai MULLE seda teha, kuidas ta ei auta MIND piisavalt. Aga tegelikult tegeleb mees mingi enda isiklike jamadega, mis pole seotud sellega, kuidas ta oma arbikaasat armastab või mitte. Seepärast kirjutangi – pole vaja võtta teise tegu isiklikult. Petmine pole enamasti mingi kättemaks või ära tegemine vaid petja enda madalseis. Ei pruugi tähendada, et oma naisega olla ei taha, ehk otsib närvikõdi hoopis seetõttu, et sõber suri noorelt ja kardab ka ise noorelt surra ning jääb elus kõik see võimalik närvikõdi tundmata… inimesed pole nii lihtsad organismid…
Ehk siis, ei tasu petmisel lasta oma enesehinnangut trampida, sest SINA pole süüdi, ta ei teinud seda SINU pärast. Tõesti pole naine süüdi, et mees ei oska inimesena käituda, seda ma ju kirjutasingi.
Teemaalgataja jutust jäi muidugi ka mulje, et naine on ise mehest aastate jooksul emotsinaalselt eemaldunud ja siis polegi ju mingit alust, soovi ega motivatsiooni suhet päästa. Majanduslikult ikka kuidagi laheneb, isegi kui hetkel tundub raske.
Mina pole süüdiolemisest midagi rääkinud. Enamasti ei olegi naine selles süüdi, kui mees vasakule paneb. Ikka mees ise on!
Petetu jaoks on oluline, kuidas tema ennast tunneb? No loogiline ju on petetu tunneb end halvasti, kui teda on petetud. Ei? Miks petetu ei tohiks end halvasti või solvatult tunda? Miks petetu ei tohiks mehe tegu isiklikult võtta? Vat ei saa aru.
Ja siiski, sinu sellest lausest ei saa kohe kriipsugi aru: “See, kas mees sind austab ja partneri, laste ema ning kaaslasena hindab ei peaks olema põhiline küsimus.” Palun selgita, miks see ei ole oluline, kas mees sind kui oma naist ja laste ema austab ja hindab? Miks peaks selline paar üldse koos elama, kus kumbki üksteist ei austa ega hinda ja oluline on vaid see, mida SINA ISE tunned?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
