Esileht Pereelu ja suhted Küsimus neile, keda on petetud.

Näitan 10 postitust - vahemik 121 kuni 130 (kokku 130 )

Teema: Küsimus neile, keda on petetud.

Postitas:
Kägu

Ja kui abikaasa sellest teada saab, siis probleeme ei teki? Selline salajane petmine tekitab ikka stressi ja depressiooni lähedastele, et ei pruugi terve oma elu jooksul sellest kõigest välja tulla. Perekonda austav inimene siiski ei tegele selliste asjadega. See naise vähene seksuaalsus tuleb ikka ka maksimum aasta, paariga välja, sellisel juhul oleks aus kohe lahku minna, lapsed tegemata jätta ja omale seksuaalne naine otsida.

Niikaua kui partner ei tea, niikaua ju suhe toimib meie mõlema jaoks. Ja kui on räägitud, kirjutatud ja pea peal käidud, aga teine pool ei näe probleemi, tema jaoks kõik toimib niigi hästi… Jah, kui välja tuleb on halb, aga äkki siis ta saab aru, et mul on tõsi taga olnud?
Mis puutub seksuaalsusesse, siis see tõesti muutub ajas – ja veel kord, selle roll suhtes või abielus võib olla väga erinevalt mõistetud. Ja see ei tule enamasti väga kiiresti välja.
Ja ikkagi – kui ei taha lahku minna, kui tõesti kõik muu sobib, mida siis teha?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma võin sinuga mõnes osas nõustuda, kui… “teise naise juures käimine on nagu eneserahuldamine mehel” leiaks ka tõestust.

Sa ei tea ju iial. Äkki on see uus naine see tõeline-tõeline armastus ja tagasi oma naise juurde tullakse vaid seepärast, et “lapsed on ju ja sellle mutiga maja pärast kraagelda ka ei viitsi”. Või siis seepärast, et armastatu on liiga high-maintenance ja mees saab aru, et ta ei suuda teda kätel kanda, sest ta näiteks haritlaste perest, on harjunud kõndima “parkettide pääl” ja soovib kallimaga nautida head klassikalist muusikat. Mehel aga on selline õrn tuhat sentidega sissetulekut, raamatut luges viimati eelmisel sajandil ja kodupood Grossi, kustkohast otsib best before tooteid..

Mina ei teagi iial, ma väitsin seda sellepärast, et üks naisterahvas omakorda väitis, et “aga mees võib vabalt teiste juures käia lihtsalt eneserahuldamisel, kus muud ühisosa ei olegi”. Ja kuna meie, naised iialgi ei saa teada, mida seal mujal tehakse, siis ma pigem usun, et enamasti mitte eneserahuldamise tasemel vaid siiski päris seksi. Nii et pöördu selle küsimusega tema poole.

Jah, minu vastus sinu postitusele oligi sinu seisukohta toetav. Milleks arvata, et armuke on tähtsusetu seksobjekt, loll ja ahne ning naine hingesõber, tõeline armastus, tore ja tubli inimene. Äkki on hoopis vastupidi? Enese lohutamise tsükli käigus võiks ka selle variandi ju korraks läbi mõelda, et äkki ONGI armuke parem naine, armsam, kallim ja meeldivam inimene kui mina ning mina olin tähtsusetu seksiobjekt, mugav kodust võtta, kes andis igal juhul ja lubas seksida kondoomita. Lapsed sündisid ka, no iseenesest tore ja ma hoolitseksin nende eest, aga ema ei huvita mind kopika eestki.

Kui valus saaks olla ka see variant läbi mõelda, sest see VÕIB ju olla ka tõsi.

(Mis muidugi ei tähenda, et tõeline mees poleks pidanud pidama ikka 1 naist korraga).

Päris kindlasti on kuskil paremaid naisi kui mina ja kindlasti ka paremaid mehi kui minu mees. Aga me kui oleme otsustanud just koos pere luua, siis on see siduv otsus.
Kas sellest paremast naisest on ju kindlasti kuskil veel parem olemas. Jäädaksegi paremate juurde jooksma? Aga lapsed?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Päris kindlasti on kuskil paremaid naisi kui mina ja kindlasti ka paremaid mehi kui minu mees. Aga me kui oleme otsustanud just koos pere luua, siis on see siduv otsus.
Kas sellest paremast naisest on ju kindlasti kuskil veel parem olemas. Jäädaksegi paremate juurde jooksma? Aga lapsed?

Oled sa kunagi kuulnud, et mõni täiskasvanu tänaks oma vanemaid: “Aitäh, et minu pärast kokku jäite, kuigi ei armastanud teineteist. Ma olen väga tänulik, et te kumbki minu pärast õnnelikuks ei saanud!”?

Muidugi peaks olema abieluliit püha ja puutumatu. Kuid, nagu sa isegi ütled, ei ole ei sina ea su mees (ega ka mina ja mu mees) maailma parimad ja tublimad inimesed. Inimesed on kõigest inimesed. Ja kuigi mina usun siiralt abielutruuduse võimalikkusesse olles juba tugevalt üle 20 aasta abielus ühe mehega ja meil on mitu last, ei tahaks ma siiski surmaähvarduselgi, et mu mees elaks minuuga koos ainult laste pärast, armastades südamest kedagi teist.

Mis elu see oleks. Ta saab hea isa olla lastele ka ilma selleta, et peaks minuga koos elama. Kui mu mees armastaks nii väga-väga teist naist, ma loomulikult nutaksin oma nutud, aga annaksin ta vabaks ja aitaks pakkida ka veel. Mis õigust on mul seista tõelise armastuse vahel takistusena? Ja kes olen mina, et ma võin otsustada, mis on tõeline armastus ja mis ei ole – teise inimeste suhetes. Mäletate seda armastuse ministeeriumi asja kirjandusklassikast ju.

Sest seda piina ma oma lastele ei teeks, et nad näevad, et ema ja isa ei salli teineteist, aga vaat näed elavad minu pärast koos. “Kes teid palus? Mina ei palunud teil koos õnnetud olla” ütleks iga laps, kui täiskasvanuna aru saaks või kuuleks, et – me elasime koos ju ainult laste pärast. Mina ei tahaks olla see veskiratas, mida vanemad kaelas veavad ja õnnelikusk ei saa, olla see, kelle pärast koos punnitatakse elada, mõlemad õnnetud. Miks sa arvad, et mõni laps seda tahaks, kui suurena minevikule tagasi vaatab? “Aitäh, ema et sa õnnelikuks ei saanud ja elasid kakskümmend aastat mehega, kes armastas südamest teist naist!” Ise ka usud, et see on võimalik?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See naise vähene seksuaalsus tuleb ikka ka maksimum aasta, paariga välja, sellisel juhul oleks aus kohe lahku minna, lapsed tegemata jätta ja omale seksuaalne naine otsida.

Inimeste seksuaalsus muutub ajas, see pole mingi püsiv suurus.

Kõik on ajas muutuv. Mis siis? Aastatega lähevad kõik vanemaks, tekivad kortsud, kes läheb halliks, kes jääb kiilaks, kes läheb paksuks, kel tekib mõni raske haigus… Kas see on siis nüüd mingi argument, miks teisel poolel on õigus neid teatavaid puudujääke korvata teise naise/mehe abil, oma partnerile haiget (mis siis, et salaja) tehes? See ju suhte point ongi, et ollakse teineteisega nii heas kui ka halvas.

Ja, kui olukord on mingis osas tõesti halb, siis tehaks nokk lahti ja RÄÄGITAKSE asjadest. Tehakse kokkuleppeid. Otsitakse kompromisse.

Millest ma veel aru ei saa on see, et keegi ei veena sind sellises suhtes mitte olema. Kui sulle sobib, siis kõik ju hästi. Aga miks sina üritad vastupidisel seisukohal olijaid veenda, et nad peavad nõus olema sellise suhtemudeliga, kus valitseb silmakirjalikkus, pettus, teesklus? Miks nad peavad tahtma olla sellises suhtes, mis neile ei meeldi? Miks sa tahad selgeks teha, et need naised, kes oma mehe armukeste ja kõrvalsuhetega ei lepi, on rumalad?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 19 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga miks sina üritad vastupidisel seisukohal olijaid veenda, et nad peavad nõus olema sellise suhtemudeliga, kus valitseb silmakirjalikkus, pettus, teesklus? Miks nad peavad tahtma olla sellises suhtes, mis neile ei meeldi?

Kus ma midagi sellist olen proovinud selgeks teha???

Ja, kui olukord on mingis osas tõesti halb, siis tehaks nokk lahti ja RÄÄGITAKSE asjadest. Tehakse kokkuleppeid. Otsitakse kompromisse.

Ma vastasin sellele juba ju ometi. Sa ei pannud tähele? Loe siis palun eestpoolt. On olukordi, kus pole võimalik midagi rääkida nii, et olukord paraneks.
Jah, vabandust, aga minu arust on sinu mõtteviis egoistlik. Sinu mõte on, et kui suhe on muidu igati toimiv ja korras, aga ühel osapoolel on miski puudu, miski, mis teise jaoks mure ei ole ja mille hankimine pole teise poole võimuses, siis tuleks lahku minna (sest mille muuni see viia saab, kui üks osapooltest teisele teatab, et tal millestki pöördumatult puudu on)? Ja eriti jabur on see, et suurim kannataja on siin just see teine pool – see, kellel polnud suhtele ühtegi etteheidet, tõenäoliselt oli ta õnnelik. Aga sinu mõtteviisi järgi tuleb see õnnetunne kindlasti lõhkuda ning teatada, et teisel poolel on midagi puudu.
Jah, mina ei arva nii. Ma ei ole nii arg, et üksi riskantset ja ebameeldivat otsust vastu võtta ei julgeks. Ma ei kalla seda taaka oma kaaslase turjale, ei sunni teda osalema selles halvas valikus. Jah, äkki ta saab teada ja siis on halb – aga kindlasti pole see halvem kui see, kui ma lihtsalt lähen ja lambist ühel ilusal päeval talle teatan, et ma pole suhtes 100% rahul (ja tema midagi teha ei saa). Pealegi usun ma, et mu kaaslane pole rumalam ega vähem mõistlik kui mina ning kui ta järele mõtleb, siis saab ta minust aru.

Kõik on ajas muutuv. Mis siis? Aastatega lähevad kõik vanemaks, tekivad kortsud, kes läheb halliks, kes jääb kiilaks, kes läheb paksuks, kel tekib mõni raske haigus… Kas see on siis nüüd mingi argument, miks teisel poolel on õigus neid teatavaid puudujääke korvata teise naise/mehe abil, oma partnerile haiget (mis siis, et salaja) tehes?

Sina räägid õigusest. Mina räägin vajadusest. Need on kaks erinevat maailma – kas ma realiseerin oma õigusi või rahuldan oma vajadusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Päris kindlasti on kuskil paremaid naisi kui mina ja kindlasti ka paremaid mehi kui minu mees. Aga me kui oleme otsustanud just koos pere luua, siis on see siduv otsus.

Kas sellest paremast naisest on ju kindlasti kuskil veel parem olemas. Jäädaksegi paremate juurde jooksma? Aga lapsed?

Oled sa kunagi kuulnud, et mõni täiskasvanu tänaks oma vanemaid: “Aitäh, et minu pärast kokku jäite, kuigi ei armastanud teineteist. Ma olen väga tänulik, et te kumbki minu pärast õnnelikuks ei saanud!”?

Muidugi peaks olema abieluliit püha ja puutumatu. Kuid, nagu sa isegi ütled, ei ole ei sina ea su mees (ega ka mina ja mu mees) maailma parimad ja tublimad inimesed. Inimesed on kõigest inimesed. Ja kuigi mina usun siiralt abielutruuduse võimalikkusesse olles juba tugevalt üle 20 aasta abielus ühe mehega ja meil on mitu last, ei tahaks ma siiski surmaähvarduselgi, et mu mees elaks minuuga koos ainult laste pärast, armastades südamest kedagi teist.

Mis elu see oleks. Ta saab hea isa olla lastele ka ilma selleta, et peaks minuga koos elama. Kui mu mees armastaks nii väga-väga teist naist, ma loomulikult nutaksin oma nutud, aga annaksin ta vabaks ja aitaks pakkida ka veel. Mis õigust on mul seista tõelise armastuse vahel takistusena? Ja kes olen mina, et ma võin otsustada, mis on tõeline armastus ja mis ei ole – teise inimeste suhetes. Mäletate seda armastuse ministeeriumi asja kirjandusklassikast ju.

Sest seda piina ma oma lastele ei teeks, et nad näevad, et ema ja isa ei salli teineteist, aga vaat näed elavad minu pärast koos. “Kes teid palus? Mina ei palunud teil koos õnnetud olla” ütleks iga laps, kui täiskasvanuna aru saaks või kuuleks, et – me elasime koos ju ainult laste pärast. Mina ei tahaks olla see veskiratas, mida vanemad kaelas veavad ja õnnelikusk ei saa, olla see, kelle pärast koos punnitatakse elada, mõlemad õnnetud. Miks sa arvad, et mõni laps seda tahaks, kui suurena minevikule tagasi vaatab? “Aitäh, ema et sa õnnelikuks ei saanud ja elasid kakskümmend aastat mehega, kes armastas südamest teist naist!” Ise ka usud, et see on võimalik?

Kohe hakkab silma, et sul puudub omal petmisega kokkupuude, vastasel juhul sa nii must valget juttu ei kirjutaks. Teema ei ole ju pidevalt kaklevatest ja tülis olevatest abielupaaridest. Tõsimeeli arvadki, et kõik abikaasad, keda petetakse, omavahel tohutult tülitsevad ja kraaklevad? Või petja kohe üldse enam oma abikaasat ei armasta? Et on leidnud nn.tõelise armastuse, aga elab siiski oma hirmsa abikaasaga. Keegi ei palu ju petjamehel oma kohutava abikaasaga kannatada ja elu armastust õhata, kui on võimalus ära kolida. Miskipärast ei koli neist petistest keegi enne ära, kui salasuhe välja on tulnud ja abikaasa ta lihtsalt välja viskab. Valdav enamus petmisi lihtsalt vist kestabki nii kaua, sest petja ja armuke on nii nõrgad ja teineteisest sõltuvuses, et kumbki ei oska seda lõpetada ka parima tahtmise juures.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oled sa kunagi kuulnud, et mõni täiskasvanu tänaks oma vanemaid: “Aitäh, et minu pärast kokku jäite, kuigi ei armastanud teineteist. Ma olen väga tänulik, et te kumbki minu pärast õnnelikuks ei saanud!”?

Sest seda piina ma oma lastele ei teeks, et nad näevad, et ema ja isa ei salli teineteist, aga vaat näed elavad minu pärast koos. “Kes teid palus? Mina ei palunud teil koos õnnetud olla” ütleks iga laps, kui täiskasvanuna aru saaks või kuuleks, et – me elasime koos ju ainult laste pärast. Mina ei tahaks olla see veskiratas, mida vanemad kaelas veavad ja õnnelikusk ei saa, olla see, kelle pärast koos punnitatakse elada, mõlemad õnnetud. Miks sa arvad, et mõni laps seda tahaks, kui suurena minevikule tagasi vaatab? “Aitäh, ema et sa õnnelikuks ei saanud ja elasid kakskümmend aastat mehega, kes armastas südamest teist naist!” Ise ka usud, et see on võimalik?

On ikka väga oluline erinevus, kas ema ja isa ei salli teineteist ja elavad koos, või elavad lapse pärast koos ning sallivad üksteist lapse pärast. Loodetavasti saad sa vahest aru. Teist varianti eelistaks üsna kindlasti iga laps vanemate lahutusele. Ei ole ühelgi lapsel vaja, et lapsevanemad oleks surmani armunud ja liblikates. Heaks pereks piisab, kui lapsevanemad on lähedased, austavad üksteist ning hoolivad üksteisest ning lastest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 23 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olen petetu.
Ja mul pole mingit austust ega lugupidamist oma ekskaasa vastu.
Sest kui ma otse küsisin ja ettepaneku tegin, et kui on tõesti hingesugulane ja armastus, et siis tal tuleb minna. Aga palun ärgu valetagu ega vassigu. Sain teada, et ma olen skisofreenik, kes näeb olematuid asju. Et ma olen haige inimene, haiglaslikult armukade. Et ma kujutan omale ette asju, mida pole. Et lihtsalt tööd on palju ja närvilisus on tingitud töö asjadest. Kuni solvumiseni välja, et ma ta pingutusi ei hinda.
Meie lapsed muutusid segavaks faktoriks. Nad ei tohtinud õhtuti enam kõvemini mängidagi, sest see ärritas isa. Ammugi polnud ta nõus nendega enam tegelema.
Sest tal on nii palju nii tähtsaid asju teha.
Ma küsisin mitmeid kordi – mis on valesti? Ja sain ikka vastuseks, et kõik on hästi – ainult mina kujutan ette omale ja tüütan teda selle küsimusega. Ma ütlesin ikka ja jälle, et ma tunnen, et asjad pole õiged ja ma ei tahaks olla see loll, kes ei tea.
Küllap arvas ka tema, et kui ma ei tea, et siis ei tee ta kellelegi halba. Et tegutseb õilsal eesmärgil.

Tulemuseks on see, et ma ei taha praeguseks isegi samas ruumis temaga viibida. Ja meil on lapsed, kelle pärast ma pean ennast selleks sundima. Imelikul kombel on tema huvi laste vastu kasvanud. Võib olla selle pärast, et lapsed on nüüd suuremad ja saavad ise endaga hakkama. Võib vabalt nad enda juurde komandeerida ning siis tundideks oma elamisse üksi jätta. Noh- mõned korrad lapsed ka käisid, aga nüüd streigivad. Ja muidugi – eksi meelest olen mina see kurja juur, kes ässitab.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja, kui olukord on mingis osas tõesti halb, siis tehaks nokk lahti ja RÄÄGITAKSE asjadest. Tehakse kokkuleppeid. Otsitakse kompromisse.

Räägitud ja kirjutatud – korduvalt. Tulemus 0. Mille osas kokkuleppeid teha kui teine pool vihastub kui mingi teema jälle päevakorda tõuseb. Keeldub teatud teemadel üldse rääkimast. Tema jaoks on asi korras, kõik toimib, temal pole probleemi.
Aga muidu on tore koos olla. Kui ainult SEDA metsa ees ei oleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kohe hakkab silma, et sul puudub omal petmisega kokkupuude, vastasel juhul sa nii must valget juttu ei kirjutaks. Teema ei ole ju pidevalt kaklevatest ja tülis olevatest abielupaaridest. Tõsimeeli arvadki, et kõik abikaasad, keda petetakse, omavahel tohutult tülitsevad ja kraaklevad? Või petja kohe üldse enam oma abikaasat ei armasta? Et on leidnud nn.tõelise armastuse, aga elab siiski oma hirmsa abikaasaga. Keegi ei palu ju petjamehel oma kohutava abikaasaga kannatada ja elu armastust õhata, kui on võimalus ära kolida. Miskipärast ei koli neist petistest keegi enne ära, kui salasuhe välja on tulnud ja abikaasa ta lihtsalt välja viskab. Valdav enamus petmisi lihtsalt vist kestabki nii kaua, sest petja ja armuke on nii nõrgad ja teineteisest sõltuvuses, et kumbki ei oska seda lõpetada ka parima tahtmise juures.

Eksid, mul on kaks sellist koledat kooselu lausa selja taga. Mees hirmsasti armastas teist, aga teine oli ka abielus ühel juhul ja üldse…laste pärast elan koos oma naisgea, kuni lapse dsuured ja kogu see jutt. No ma olin ju mugav talle võtta ka. Minu kõrvalt sai armastatuga seksida ja mina andsin ka veel pealekauba ja minu nähes võis elutoas varbaküüsi lõigata, samal ajal armukesega pidi kogu aeg vinks-vonks olema ja ega talle oma aluspükse väga pesta ka ei taha anda. Ah, saad aru küll.

Mina see asendusemane-koduabiline olla ei soovinud ja laste pärast polnud seda küll vaja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Näitan 10 postitust - vahemik 121 kuni 130 (kokku 130 )


Esileht Pereelu ja suhted Küsimus neile, keda on petetud.