Teema: Küsimus neile, keda on petetud.

#3061529:

#3061510:

See naise vähene seksuaalsus tuleb ikka ka maksimum aasta, paariga välja, sellisel juhul oleks aus kohe lahku minna, lapsed tegemata jätta ja omale seksuaalne naine otsida.

Inimeste seksuaalsus muutub ajas, see pole mingi püsiv suurus.

Kõik on ajas muutuv. Mis siis? Aastatega lähevad kõik vanemaks, tekivad kortsud, kes läheb halliks, kes jääb kiilaks, kes läheb paksuks, kel tekib mõni raske haigus… Kas see on siis nüüd mingi argument, miks teisel poolel on õigus neid teatavaid puudujääke korvata teise naise/mehe abil, oma partnerile haiget (mis siis, et salaja) tehes? See ju suhte point ongi, et ollakse teineteisega nii heas kui ka halvas.

Ja, kui olukord on mingis osas tõesti halb, siis tehaks nokk lahti ja RÄÄGITAKSE asjadest. Tehakse kokkuleppeid. Otsitakse kompromisse.

Millest ma veel aru ei saa on see, et keegi ei veena sind sellises suhtes mitte olema. Kui sulle sobib, siis kõik ju hästi. Aga miks sina üritad vastupidisel seisukohal olijaid veenda, et nad peavad nõus olema sellise suhtemudeliga, kus valitseb silmakirjalikkus, pettus, teesklus? Miks nad peavad tahtma olla sellises suhtes, mis neile ei meeldi? Miks sa tahad selgeks teha, et need naised, kes oma mehe armukeste ja kõrvalsuhetega ei lepi, on rumalad?

#3061704:

#3061656:

Päris kindlasti on kuskil paremaid naisi kui mina ja kindlasti ka paremaid mehi kui minu mees. Aga me kui oleme otsustanud just koos pere luua, siis on see siduv otsus.

Kas sellest paremast naisest on ju kindlasti kuskil veel parem olemas. Jäädaksegi paremate juurde jooksma? Aga lapsed?

Oled sa kunagi kuulnud, et mõni täiskasvanu tänaks oma vanemaid: “Aitäh, et minu pärast kokku jäite, kuigi ei armastanud teineteist. Ma olen väga tänulik, et te kumbki minu pärast õnnelikuks ei saanud!”?

Muidugi peaks olema abieluliit püha ja puutumatu. Kuid, nagu sa isegi ütled, ei ole ei sina ea su mees (ega ka mina ja mu mees) maailma parimad ja tublimad inimesed. Inimesed on kõigest inimesed. Ja kuigi mina usun siiralt abielutruuduse võimalikkusesse olles juba tugevalt üle 20 aasta abielus ühe mehega ja meil on mitu last, ei tahaks ma siiski surmaähvarduselgi, et mu mees elaks minuuga koos ainult laste pärast, armastades südamest kedagi teist.

Mis elu see oleks. Ta saab hea isa olla lastele ka ilma selleta, et peaks minuga koos elama. Kui mu mees armastaks nii väga-väga teist naist, ma loomulikult nutaksin oma nutud, aga annaksin ta vabaks ja aitaks pakkida ka veel. Mis õigust on mul seista tõelise armastuse vahel takistusena? Ja kes olen mina, et ma võin otsustada, mis on tõeline armastus ja mis ei ole – teise inimeste suhetes. Mäletate seda armastuse ministeeriumi asja kirjandusklassikast ju.

Sest seda piina ma oma lastele ei teeks, et nad näevad, et ema ja isa ei salli teineteist, aga vaat näed elavad minu pärast koos. “Kes teid palus? Mina ei palunud teil koos õnnetud olla” ütleks iga laps, kui täiskasvanuna aru saaks või kuuleks, et – me elasime koos ju ainult laste pärast. Mina ei tahaks olla see veskiratas, mida vanemad kaelas veavad ja õnnelikusk ei saa, olla see, kelle pärast koos punnitatakse elada, mõlemad õnnetud. Miks sa arvad, et mõni laps seda tahaks, kui suurena minevikule tagasi vaatab? “Aitäh, ema et sa õnnelikuks ei saanud ja elasid kakskümmend aastat mehega, kes armastas südamest teist naist!” Ise ka usud, et see on võimalik?

Kohe hakkab silma, et sul puudub omal petmisega kokkupuude, vastasel juhul sa nii must valget juttu ei kirjutaks. Teema ei ole ju pidevalt kaklevatest ja tülis olevatest abielupaaridest. Tõsimeeli arvadki, et kõik abikaasad, keda petetakse, omavahel tohutult tülitsevad ja kraaklevad? Või petja kohe üldse enam oma abikaasat ei armasta? Et on leidnud nn.tõelise armastuse, aga elab siiski oma hirmsa abikaasaga. Keegi ei palu ju petjamehel oma kohutava abikaasaga kannatada ja elu armastust õhata, kui on võimalus ära kolida. Miskipärast ei koli neist petistest keegi enne ära, kui salasuhe välja on tulnud ja abikaasa ta lihtsalt välja viskab. Valdav enamus petmisi lihtsalt vist kestabki nii kaua, sest petja ja armuke on nii nõrgad ja teineteisest sõltuvuses, et kumbki ei oska seda lõpetada ka parima tahtmise juures.

Mina olen petetu.
Ja mul pole mingit austust ega lugupidamist oma ekskaasa vastu.
Sest kui ma otse küsisin ja ettepaneku tegin, et kui on tõesti hingesugulane ja armastus, et siis tal tuleb minna. Aga palun ärgu valetagu ega vassigu. Sain teada, et ma olen skisofreenik, kes näeb olematuid asju. Et ma olen haige inimene, haiglaslikult armukade. Et ma kujutan omale ette asju, mida pole. Et lihtsalt tööd on palju ja närvilisus on tingitud töö asjadest. Kuni solvumiseni välja, et ma ta pingutusi ei hinda.
Meie lapsed muutusid segavaks faktoriks. Nad ei tohtinud õhtuti enam kõvemini mängidagi, sest see ärritas isa. Ammugi polnud ta nõus nendega enam tegelema.
Sest tal on nii palju nii tähtsaid asju teha.
Ma küsisin mitmeid kordi – mis on valesti? Ja sain ikka vastuseks, et kõik on hästi – ainult mina kujutan ette omale ja tüütan teda selle küsimusega. Ma ütlesin ikka ja jälle, et ma tunnen, et asjad pole õiged ja ma ei tahaks olla see loll, kes ei tea.
Küllap arvas ka tema, et kui ma ei tea, et siis ei tee ta kellelegi halba. Et tegutseb õilsal eesmärgil.

Tulemuseks on see, et ma ei taha praeguseks isegi samas ruumis temaga viibida. Ja meil on lapsed, kelle pärast ma pean ennast selleks sundima. Imelikul kombel on tema huvi laste vastu kasvanud. Võib olla selle pärast, et lapsed on nüüd suuremad ja saavad ise endaga hakkama. Võib vabalt nad enda juurde komandeerida ning siis tundideks oma elamisse üksi jätta. Noh- mõned korrad lapsed ka käisid, aga nüüd streigivad. Ja muidugi – eksi meelest olen mina see kurja juur, kes ässitab.

#3061753:

Kohe hakkab silma, et sul puudub omal petmisega kokkupuude, vastasel juhul sa nii must valget juttu ei kirjutaks. Teema ei ole ju pidevalt kaklevatest ja tülis olevatest abielupaaridest. Tõsimeeli arvadki, et kõik abikaasad, keda petetakse, omavahel tohutult tülitsevad ja kraaklevad? Või petja kohe üldse enam oma abikaasat ei armasta? Et on leidnud nn.tõelise armastuse, aga elab siiski oma hirmsa abikaasaga. Keegi ei palu ju petjamehel oma kohutava abikaasaga kannatada ja elu armastust õhata, kui on võimalus ära kolida. Miskipärast ei koli neist petistest keegi enne ära, kui salasuhe välja on tulnud ja abikaasa ta lihtsalt välja viskab. Valdav enamus petmisi lihtsalt vist kestabki nii kaua, sest petja ja armuke on nii nõrgad ja teineteisest sõltuvuses, et kumbki ei oska seda lõpetada ka parima tahtmise juures.

Eksid, mul on kaks sellist koledat kooselu lausa selja taga. Mees hirmsasti armastas teist, aga teine oli ka abielus ühel juhul ja üldse…laste pärast elan koos oma naisgea, kuni lapse dsuured ja kogu see jutt. No ma olin ju mugav talle võtta ka. Minu kõrvalt sai armastatuga seksida ja mina andsin ka veel pealekauba ja minu nähes võis elutoas varbaküüsi lõigata, samal ajal armukesega pidi kogu aeg vinks-vonks olema ja ega talle oma aluspükse väga pesta ka ei taha anda. Ah, saad aru küll.

Mina see asendusemane-koduabiline olla ei soovinud ja laste pärast polnud seda küll vaja.