U täht hellitusnime lõpus on eesti keeles vägagi tavaline nähtus. Lõpus – tõesti. Kas “pannukas” on u sõna lõpus?
Pann-pannu-pannukas ju peetakse silmas. Nagu käsi-kätu-kätukas.
U täht hellitusnime lõpus on eesti keeles vägagi tavaline nähtus. Lõpus – tõesti. Kas “pannukas” on u sõna lõpus?
Pann-pannu-pannukas ju peetakse silmas. Nagu käsi-kätu-kätukas.
U täht hellitusnime lõpus on eesti keeles vägagi tavaline nähtus.
Lõpus – tõesti. Kas “pannukas” on u sõna lõpus?
No näiteks neid samaseid Sannusid kutsutakse aeg-ajalt Sannukateks. U-tähega lõppevale hellitusnimele -kas lisamine on eesti keeles täiesti tavaline.
Mallukas! 🙂 kaisukas jnejne. Pole haisugi soomest.
Pannu on siiski soomekeelne sõna. Pannu tüve kasutamine viitab soome keele mõjule, see mõju võib olla ka alateadlik. Eestikeelsed hellitusnimed on pannikas, pannakas, panka, need on loogilised tuletised. Pannukas ei ole kuidagimoodi eesti keele mõttes loogiline, miks see u peaks ühtäkki sinna tekkima või kust tulema?
U täht hellitusnime lõpus on eesti keeles vägagi tavaline nähtus. Nt Sandra/Sander-Sannu, taas hääldus nagu sõnal pann. Oleks pehme n, siis usuks, et laensõna tulnud soome keelest. Aga ei ole.
Minu jaoks on sannu soome nimi. Nagu ka Sanna Marin. Ei kutsuta ühtegi Sandrat siinpool sannuks. Hellitusnimi Eestis on nt Sandrake.
Pann-pannu-pannukas ju peetakse silmas. Nagu käsi-kätu-kätukas.
Pole kunagi elus küll kohanud kedagi, kes panni hellitusnimega kutsuks 😀 😀 Hea nali. Jutt käis siiski pannkookide hellitusnimedest.
Mis asi on kätukas?
Pannukas, telekas, kähkukas, sahmakas, võtukas – -as lõpp on täitsa tavaline eesti keeles ju.
Kui sõnast pann, siis eesti keeles lühen oleks pannikas.
Ma ei jääks sõna päritolu üle juurdlema ja ütleks nii, kuidas minu jaoks loomulikum on. Taustalt olen lõunaeestlane, kahtlemata kõlaks N selles sõnas minu keelel pehmelt.
Mu pooleteiseaastane ütleb pannkoogi kohta pannukooki ja sealt tulenevalt oleme hakanud peres ka vahest sõna pannukas hellitavalt ütlema. Kui tohib hobikeeleteadlane siin olla, siis ma pakuks, et see seos võibki pigem selline titekeelest tulenev olla.
Igasugused muud -kas lõpulised on minu jaoks üsna kõrvukriipivad. pannukas, kähkukas, firmakas ja no kätukas… See oli juba midagi uut ja tõesti esimene mõte, mis tekkis oli hand job.
Pannukas, telekas, kähkukas, sahmakas, võtukas – -as lõpp on täitsa tavaline eesti keeles ju.
Ikka aiaaugust on vaja rääkida, kui teemaks on aed 😀
Mõni ei saa veel öösel kell 1 ka rahu, et tema arvausega nõus ei olda. Ürita nüüd üle saada, et teised peavad seda eestikeelseks omakeelseks slängisõnaks, kus muide just see -kas liide on äärmiselt levinud- ennukas, kännukas, jutukas, misiganes.
Mäletan, et meie peres lapsena kasutati sõna “pannakas”, et vanaema, tee pannakaid! Eks sõnad lühenevad, keegi ei ütle enam televiisor, vaid telekas. Ma saan aru, et kedagi võivad sellised asjad ärritada, aga see on asjade normaalne käik. Samas uussõnade kasutamine näitab kasutaja intelligentsust, silmaringi. Mõni jääbki eluajaks pannkooke ja võileibu tegema.
minu lapsepõlves olid ka pigem pannakad ja viimasel ajal on minulgi pannukad tekitanud imestust. Soome mõju on hea selgitus ja sellega seoses on teemaalgataja küsimus täitsa asjakohane. Polegi niimoodi mõelnud, aga ise hääldaks ikka palataliseeritult. Aga tegelikult ma sellist sõna oma sõnavaras kunagi ei kasuta, kui vaja siis ikka pannakad.
Eesti keele pärasem oleks minu arust ikka pannikas, pannakas kõlab kuidagi imelikult. Pannikas, tatikas, napikas, jne.
Eesti keele pärasem oleks minu arust ikka pannikas, pannakas kõlab kuidagi imelikult. Pannikas, tatikas, napikas, jne.
no aga sina võidki öelda pannikas. Teine tahab -. öelgu pannukas. Mõlemad on maitsvad ja võib moosiga süüa. Ühele telekas, teisele telku. Keel muutub ja areneb koos ühiskonna arenguga.
Lihtsalt päritolu mõttes ma (50+ tallinlane, Soome TV-ga üles kasvanud ja väga tihedalt Soomega ka nüüd seotud) ei näe pannukakkuga erilist sidet. Hääldus on täiesti erinev.
Mäletan, et meie peres lapsena kasutati sõna “pannakas”, et vanaema, tee pannakaid! Eks sõnad lühenevad, keegi ei ütle enam televiisor, vaid telekas. Ma saan aru, et kedagi võivad sellised asjad ärritada, aga see on asjade normaalne käik. Samas uussõnade kasutamine näitab kasutaja intelligentsust, silmaringi. Mõni jääbki eluajaks pannkooke ja võileibu tegema.
Oo, wow! See on nii tore, kuidas mingid harimatud suvakeele rääkijad panevad need paika, kes asjast veidigi jagavad. Et lausa ebaintelligentsed ja kitsa silmaringiga need, kes sõnatüvede ja päritolu üle juurdlevad!? Vot meie, Soome vahet kimavad ossipered, oleme need, kes teavad, mis on “asjade normaalne käik”. 😀
Igasugused muud -kas lõpulised on minu jaoks üsna kõrvukriipivad. pannukas, kähkukas, firmakas ja no kätukas… See oli juba midagi uut ja tõesti esimene mõte, mis tekkis oli hand job.
Sama siin. Nt Munaka Resto – jube nimi ühele toidukohale. Esimene assotsiatsioon on et mingi ossipubi.
Võiks ikka vahet teha kirjakeelel ja kõnekeelel. Koomiliselt mõjuvad need inimesed, kes suulises kõnes ja väikelastega punnitavad ametlikku kirjakeelt rääkida. Sellised peavad ilmselt murdekeele rääkimist ja paikkondlikku sõnakasutust ka harimatuseks. Vahelduseks võiks mõne õpiku lahti teha ning uurida, mis on keeleregistrid ja allkeeled.
kus muide just see -kas liide on äärmiselt levinud- ennukas, kännukas, jutukas, misiganes.
Saad ikka aru, et eesti keeles lisandub -kas liide sõna omastavale käändevormili. Enn, Ennu, Ennukas. Känd, kännu, kännukas. Jutt, jutu, jutukas. Ja sa näed siin sarnasust sõnaga pann – et siis pann, pannu, pannukas? 😀 No räägi kuidas tahad ja mida tahad, selles pole küsimus, mul täitsa ükskõik – aga väidan jätkuvalt, et “pannukas” on inspireeritud soome keelest.
kus muide just see -kas liide on äärmiselt levinud- ennukas, kännukas, jutukas, misiganes.
Saad ikka aru, et eesti keeles lisandub -kas liide sõna omastavale käändevormili. Enn, Ennu, Ennukas. Känd, kännu, kännukas. Jutt, jutu, jutukas. Ja sa näed siin sarnasust sõnaga pann – et siis pann, pannu, pannukas?
No räägi kuidas tahad ja mida tahad, selles pole küsimus, mul täitsa ükskõik – aga väidan jätkuvalt, et “pannukas” on inspireeritud soome keelest.
Arvad, et pannuka-rahvas teab, mis on omastav kääne? 😀
Vot meie, Soome vahet kimavad ossipered
Sellised küllap jah arvavadki, et pannukas ja pannukakku on pm üks ja sama asi, kel pole aimu ei sõna etümoloogiast, häälduse vahest ega sellest, et kokanduslikult on pannkoogil ja pannukakkul vähe ühist, see on eesti mõistes pigem magus ahjuomlett. Tegemist on lihtsalt tobeda slängisõnaga eesti pannkookide kohta.
Võrus on kohvik Pannukas, küllap see ka soome osside poolt nimetatud? Küll nad jõuavad ikka kaugele…
Võrus on kohvik Pannukas, küllap see ka soome osside poolt nimetatud? Küll nad jõuavad ikka kaugele…
Sa muidu arvad, et sealtkandist ei käida/käidud Soomes tööl? Pigem just eriti palju käidi. Imelikku juttu ajad.
Ikka nagu pann jah. Ma olen ka üks neist, kes selliseid titenimesid ei salli, nagu pannukad, võikud (ükskord kuulsin veel varianti “võilku”no mida?!), kätu, papu, jallu. Äärmisel juhul, kui räägid otse titega, aga teiste täiskasvanutega kasutamine on minu jaoks imelik.
Ma saan sellisest sõvavalikust aru vaid äärmisel juhul smsi ja messengeri puhul, ning vaid osadel juhtudel siiski. Kui lühendamine tõesti säästab aega. Kõik need peiks, võiku, pannukas, sonks, koks, telo, telku, sõbrants, ripsud, “lähen küüntesse”, “siin on sossu”, “olen vässu ja unnu” jne jne tekitavad suulises kõnes täiskasvanu suust automaatse tunde, et tal on mingi…probleem. Tean inimesi, kes on 35+, pruugivad kõiki eelmainitud sõnu ja kõnes kasutavad ka “ss” sõna siis asemel ja ütlevad “irw” naermise asemel või enne seda. “Lähen võtan kohvikust ühe suptšiku ja soku” See viimane tähendab neile šokolaadi. Raske on sellistega mingit enam-vähemgi targa inimese juttu ajada.
Võiks ikka vahet teha kirjakeelel ja kõnekeelel. Koomiliselt mõjuvad need inimesed, kes suulises kõnes ja väikelastega punnitavad ametlikku kirjakeelt rääkida. Sellised peavad ilmselt murdekeele rääkimist ja paikkondlikku sõnakasutust ka harimatuseks. Vahelduseks võiks mõne õpiku lahti teha ning uurida, mis on keeleregistrid ja allkeeled.
Keegi ei punnita midagi. Arutelu on sõna päritolu kohta. Ja päritolu on nii kirja- kui kõnekeelel.
Mul on kaks venda ja kaks õde. Meile kõigile on pandud nimed, mida ei saa -kas (nagu näiteks Pillekas) ega – ntšik (nagu näiteks Tintšik Tiina kohta) liitega risustada. Ega ei saa ka totralt lühendada. Nii ka kõik neie lapsed on nimetatud. Kui inimene ise end näiteks Katsina esitleb ja see on laialt teada, on tore, aga kui pöörduda teise poolvõõra inimese poole katsitades, pirxitades, trinkatades vms on küll piinlik kombetus. Hüüdnimi, mis pole väänatud eesnimi, on ju okei, kui see hüüdnime omanikule meeldib, aga teise eesnime väänutada on vastik. Nagu need eelmainitud sõnavärdjad.
Ok, sain aru, et teema on tehtud vaid selleks, et teemaalgataja soovib Soomes tööl käinud Eestlaseid kuidagi halvustada ja leidis mingi suvalise sõna selleks, mis juhuslikult sarnane(üllatus-üllatus, sugulaskeel). Saa üle juba, kellegi halvustamine ei tee sind teistest paremaks, vaid näitab ainult matslikkust. Pannukakkul ei ole eesti keelega rohkem seost kui ükskõik millisel teisel sarnasel sõnal.
võtan kohvikust ühe suptšiku
Ei, nad ütlevad, et võtavad kohvest sampat ja siis kuulavad mussi.