Jah, märkasin ja lugesin ka, aga ma teen niigi vahet võõrsõnal ja laensõnal. Sinul on nendega väike segadus peas.
Ära keeruta. Mul ei ole mingit segadust ja mingit vahet pole, kas tegu on võõr- või laensõnaga. On fakt, et tollal oli see sõna kasutuses ning käänati just selliselt. Minu küsimusele pole sa endiselt vastanud – et miks sa ei kasuta sõna “omnibuss” ja mis teeb “telerist” vääritu sõna, aga “bussist” ei tee?
Jah, märkasin ja lugesin ka, aga ma teen niigi vahet võõrsõnal ja laensõnal. Sinul on nendega väike segadus peas.
Ära keeruta. Mul ei ole mingit segadust ja mingit vahet pole, kas tegu on võõr- või laensõnaga. On fakt, et tollal oli see sõna kasutuses ning käänati just selliselt. Minu küsimusele pole sa endiselt vastanud – et miks sa ei kasuta sõna “omnibuss” ja mis teeb “telerist” vääritu sõna, aga “bussist” ei tee?
Üks on lihtsalt lühenenud sõna. Samaväärne oleks televiisor >> tele.
Teine on mingi põhjendamatu lõpuga slängisõna. Nagu juba ütlesin, sama nõme nagu luger.
Miks ma ei kasuta sõna omnibuss? Aga miks peaks? Kui mingi harimatu töölisklass ühel päeval bussi bussariks kutsuma hakkab, siis võib-olla isegi kaalun seda. Seniks on buss täiesti viisakas keele areng.
Kui mingi harimatu töölisklass ühel päeval bussi bussariks kutsuma hakkab, siis võib-olla isegi kaalun seda. Seniks on buss täiesti viisakas keele areng.
Või ehk bussakas?
Kui mingi harimatu töölisklass ühel päeval bussi bussariks kutsuma hakkab, siis võib-olla isegi kaalun seda. Seniks on buss täiesti viisakas keele areng.
Või ehk bussakas?
Omnar 😀
Kas sa sõidad endiselt automobiili või ombibusega ja vaatad televiisorit?
Jah, näiteks mina vaatan televiisorit, räägin telefonis, foorumit kasutan telefoniga, söön võileibu, lapsele panin mähkmed, teen laupäeviti pannkooke, siis teen soengu, mitte sonksi ning kui on, joon šampanjat. Koristamisel kasutan tolmuimejat, mitte imurit või tolmukat ning kirju kirjutan mitte läpaka vaid sülearvutiga. Tädile läheme kallimaga, mitte kallaga, vastu autobussijaama, aga tõesti, tädi tuleb bussiga ja vastu läheme autoga. Enne käime tanklas, mitte bensukas ja mees võib isegi küsida hamburgerit, mitte burksi, seda ta ei teeks. Limonaadi ka, mitte limpsi. Siis tuleme koju, mitte kotsa ja õhtul tulevad külla sõbrannad, mitte sõbrantsid, pihvid ega sõbranjed. Öösel läheme mehega voodisse magama, mitte tudisse, tuttu ega votusse. Homme on vaja minna kaubamajja, mitte kaupsi, kust muude asjade seas ostame pastapliiatseid, mitte pastakaid ja šokolaadi, mitte šoksi. Meie lähedases tanklas töötab ka minu kursusekaaslane, mitte kursakaaslane, kes mingil ajal gümnaasiumis oli isegi mu pinginaaber, mitte pinks. Nüüd ta on muide ka professionaal tatoveeringute, mitte tätaokate alal. Pikalt elas Ameerika Ühendriikides, mitte usas, nüüd tuli tagasi Eestisse, mitte Eesti. Elab üürikorteris, mitte üürikas.
Üks on lihtsalt lühenenud sõna. Samaväärne oleks televiisor >> tele. Teine on mingi põhjendamatu lõpuga slängisõna. Nagu juba ütlesin, sama nõme nagu luger. Miks ma ei kasuta sõna omnibuss? Aga miks peaks? Kui mingi harimatu töölisklass ühel päeval bussi bussariks kutsuma hakkab, siis võib-olla isegi kaalun seda. Seniks on buss täiesti viisakas keele areng.
Sinu loogika käib imelisi radu. Ma ei ürita siit rohkem mingit reeglipära leida. Aga uudissõnadel ja slängisõnadel on vahe sees, uuri natuke asja.
mis teeb “telerist” vääritu sõna, aga “bussist” ei tee?
Ma ei ole see, kellelt küsid. Teler polegi “vääritu” sõna. Täiesti kabe sõna. Erikevalt telkust. On täiesti normaalne, kui ka juba 1070. aastatel ütles diktor televiisorist, et kogunege telerite ette, algamas on lastesaade. Meenutame, et siis oli keeleline kontroll väga, väga tugev.
Vat telku on värdsõna. Kas sa kujutad ette, et näiteks president pöördub näiteks aastapäevakõnes Eesti rahva poole “Kallis rahvas, kes te telkude ees, nom-nomm, kilu ja munaga võikusid sööte”.
näiteks president pöördub näiteks aastapäevakõnes Eesti rahva poole “Kallis rahvas, kes te telkude ees, nom-nomm, kilu ja munaga võikusid sööte”.
…. ja küsib lõpuks “on ju nämmu see meie eestimaine toit?”
Tädile läheme kallimaga, mitte kallaga, vastu autobussijaama, aga tõesti, tädi tuleb bussiga ja vastu läheme autoga.
Nii, ja nüüd vastus mu küsimusele ka ehk? Et miks buss ja auto on sellised privileegid saanud, et need sõnad tohivad muutuda ajas, aga teistel sõnadel pole lubatud? Veel on saanud lühenemisõiguse tankimisjaam -> tankla. Miks?
Ma ei ole see, kellelt küsid. Teler polegi “vääritu” sõna. Täiesti kabe sõna.
Tema arust on ka teler vääritu sõna.
Tädile läheme kallimaga, mitte kallaga, vastu autobussijaama, aga tõesti, tädi tuleb bussiga ja vastu läheme autoga.
Nii, ja nüüd vastus mu küsimusele ka ehk? Et miks buss ja auto on sellised privileegid saanud, et need sõnad tohivad muutuda ajas, aga teistel sõnadel pole lubatud? Veel on saanud lühenemisõiguse tankimisjaam -> tankla. Miks?
Ma ei tea, miks. Pole keeleajaloolane. Ma pole see, kelega sa üritad üheksandat lehekülge kakelda. Minu jaoks on selge. Selleks, et aru saada näiteks, kas kellelgi on vanglapärane või muidu matslik kõnepruuk, ei pruugi ühtki keelereeglit peast teada. Piisab kuulamisest ja intelligentne inimene, mida ka sina ju oled, tunnetab seda kohe Turjakarvadega. Iga tavaline inimene saab aru, et kätu on kätu kuni teatud eani või mingis väga intiimses pereolukorras. Selleks ei pea olema Mensa ühingu liige ega lingvistikaprofessor, et aru saada, et kätlemistseremoonial ei suruta presidendiproua kätut ja ja siis ei visata lõgemete taha võikusid, mida kulistatakse alla külma viuna või sampusega. Siin pole MIKS üldse asjakohane küsimus. See on sama tarkusastmega küsimus, et kui näiteks nappides bikiiinides rannas käimine on okei, siis miks see pole okei Viru tänaval. Kui soovid – sest nii on kombekatel ja hästi kasvatatud inimestel tavaks. Nii rõivastuses kui kõnepruugis.
Ma ei tea, miks. Pole keeleajaloolane. Ma pole see, kelega sa üritad üheksandat lehekülge kakelda. Minu jaoks on selge. Selleks, et aru saada näiteks, kas kellelgi on vanglapärane või muidu matslik kõnepruuk, ei pruugi ühtki keelereeglit peast teada. Piisab kuulamisest ja intelligentne inimene, mida ka sina ju oled, tunnetab seda kohe Turjakarvadega.
Kätudest ja tutudest me ju praegu ei räägi. Need on hellitusnimed, mida loomulikult sobib kasutada ainult sobivas kontekstis. Kuid siin osadele ei sobi ka (osad) ametlikud lühenenud sõnad või uudissõnad, nagu näiteks mobiil, teler, telekas, burger, imur. Samas ei paista nad (te) tähele panevat, et kunagi on ka auto, buss ja tankla olnud samasugused lühenenud ja suurpärasemaks muutunud sõnavormid. Samuti näiteks pastakas (või ütlete tõesti pastapliiats?). Millegipärast need sõnad aga ei tekita sellist draamat ja vastuseisu. Küsingi, miks? Kui mitu aastat peab olema möödunud, et sõna oleks aktsepteeritav? Lubage ma arvan – siin on täpselt see piir, et sõnad, mis sinu lapsepõlves juba laialt kasutusel olid, on lubatud, hiljem lühenenud aga on sõnavärdjad … “Kõik peab olema nii, nagu siis, kui mina noor olin …”
Kuid siin osadele ei sobi ka (osad) ametlikud lühenenud sõnad või uudissõnad, nagu näiteks mobiil, teler, telekas, burger, imur.
Telekas on slängisõna erinevalt ametlikust telerist. Mis nagu lugergi on tollaegse sõnause tulemus – mida muidugi siis nii ei kutsutud – ja ametlikult kasutusel. Kui sa sellest kuuldes aru ai saa, miks telekas või telku ei ole intelligentne või vähemalt viisakas avalik kõnepruuk, siis kujuta end ette seismas Ülikooli peahoones või keeltemajas teadetetahvli ees. Kas sa kujutad ette, et seal võiks olla silt: “Prorektori kantseleis on üle üks telku, vahetame suure soksi vastu. Küsi Kaieka käest või pearaamatult kohe, sest õhtul on rekul ürr, mille ajaks telku peab olema nahh”
Lubage ma arvan – siin on täpselt see piir, et sõnad, mis sinu lapsepõlves juba laialt kasutusel olid, on lubatud, hiljem lühenenud aga on sõnavärdjad … “Kõik peab olema nii, nagu siis, kui mina noor olin …”
Minu lapsepõlves ei olnud isegi ideed sülearvutist ega mobiiltelefonist olemas. Seega su arvamus ei päde. Mulle meeldivad kaasaegsed sõnad, kasutan neid isegi, aga pean silmas sõnu. Mitte nännu-ninnu lapselikku ja harimata kõnepruuki. Mähku, telku, pannukas, mässu, sampa, soku, telo, ripsud, künnud, sonks, kosmets, nämma, nom-nom-nom, läppar, rinkar rinnahoidja kohta – need ei ole avalikuks kasutamiseks sobivad sõnad. Kui need üldse sõnad on. Jumala pärast, kodus nimetagu kasvõi kana kannuks, vannituba vankariks või oma meest memmuks, aga täiemõistuslikuks ma siiski inimest ei pea, kes näiteks küpsetab kreemikooke ja kutsub siis kõiki kreemukaid sööma. Või õigemini, eks nemad juhinduvad rahvahulkade kõnepruugist. Kui nende ostjad enamasti küsivadki kreemukaid, sest need on nii nämmud, siis muidugi. Mingit reeglit pole, usun. Tundlik keelekõrv saab ise aru, kus on piir titekeele, kodukeele, avaliku keele, murdesõnade, mingi subkultuuri slängi ja uudissõnade vahel. Õnneks on muidugi ka uudissõnu, millest on kohe saanud unarsõnad.
Minu lapsepõlves ei olnud isegi ideed sülearvutist ega mobiiltelefonist olemas.
Jajah, ja just seepärast sa neid sõnu ka täispikkuses kasutad. Kuna aga automobiil ja omnibuss olid juba sinu lapsepõlves olemasolevad sõnad ning neid lühendati juba siis autoks ning bussiks, siis on see sinu jaoks ok – kuid mobiiltelefoni ütled kramplikult välja, kuigi täpselt sama loogikaga võiks olla okei selle kohta mobiil öelda.
Telekas on slängisõna erinevalt ametlikust telerist. Mis nagu lugergi on tollaegse sõnause tulemus – mida muidugi siis nii ei kutsutud – ja ametlikult kasutusel. Kui sa sellest kuuldes aru ai saa, miks telekas või telku ei ole intelligentne või vähemalt viisakas avalik kõnepruuk, siis kujuta end ette seismas Ülikooli peahoones või keeltemajas teadetetahvli ees. Kas sa kujutad ette, et seal võiks olla silt: “Prorektori kantseleis on üle üks telku, vahetame suure soksi vastu. Küsi Kaieka käest või pearaamatult kohe, sest õhtul on rekul ürr, mille ajaks telku peab olema nahh”
Miks räägid hoopis millestki muust? Ma küsisin konkreetselt teleri, imuri ja burgeri kohta, miks sa ketrad neid telkusid, burkse ja sokse? Need on ju hoopis teise tasandi sõnad – aga kuigi nad ametlikku keelepruuki ei sobi, siis omavahelises suhtluses pole küll midagi halvasti, kui kaks pereliiget või sõpra omavahel burksist räägivad.
Jajah, ja just seepärast sa neid sõnu ka täispikkuses kasutad. Kuna aga automobiil ja omnibuss olid juba sinu lapsepõlves olemasolevad sõnad ning neid lühendati juba siis autoks ning bussiks, siis on see sinu jaoks ok – kuid mobiiltelefoni ütled kramplikult välja, kuigi täpselt sama loogikaga võiks olla okei selle kohta mobiil öelda.
Ma ütlengi selle kohta mobiil sageli. Enamasti. Aga mitte telo või telefuntšik.
Ma küsisin konkreetselt teleri, imuri ja burgeri kohta, miks sa ketrad neid telkusid, burkse ja sokse? Need on ju hoopis teise tasandi sõnad – aga kuigi nad ametlikku keelepruuki ei sobi, siis omavahelises suhtluses pole küll midagi halvasti, kui kaks pereliiget või sõpra omavahel burksist räägivad.
No loomulikult mitte! Loomulikult, nagu ma ka ütlesin, kodus või perega nimetagu misiganes asju miskiganes mõminatega või ka lühenditega. Teler on täiesti hea sõna, nagu eespool ka mainiti. Päris sõna. Imur on seepärast paha sõna, et sa ju kindlasti nõustid minuga, see suuliselt kõlab segadusstekitavalt ja ma ei kujuta ka hästi ette, et mõni soliidne kodumasinapood teataks, et neil on uus tipptasemel imur müügil. Nõustun, et see on ehk sõna, mis pole lastekeelne lalin, aga ametlikumas kõnes siiski veel pisut segadusttekitav.
Vastuseks sinu kriitikale minu vanuse kohta, mis takistab mul uusi sõnu omaks võtmast, siis meie kodus ütleme tolmuimeja kohta hoopis mitte imur vaid imik. See aga ei tähenda, et ma kuskil mujal kasutaksin lauset, et ostsin eile uue imiku. Nagu eespoolgi mitu postitajat on püüdnud sulle selgitada. Avalikus kõnes, st kõnes avatud seltskonnas, intelligentne inimene ei kasuta oma kodust žargooni ega mõmise-lalise nagu väikelaps.
Mis puutub sõnadesse omnibus ja automobiil, siis tead, nendega on nagu ikka. Loomulikult ma saan aru, et kui masside jaoks on telefon telo ja presentatsioon prese ja televiisor telku, siis massid lõpuks võidavad. jJ ehk saja, kahesaja aasta pärast on need täiesti tavalised sõnad ja nii kõnelevad emakeeleõpetajad ja räägivad keeleminutid Vikerraadiost. Täiesti usutav. Aga mitte täna 🙂
Täna pole ka okei, kui inimesed räägivad täiesti soliidses kontekstis, et neil on sellest presest pohh. Aga saja aasta pärast…ma ei imestaks. Kui revolutsiooni tehakse tavaliselt siiski väikese hulga ajude ja suure massiga, siis selleks pole ju ajude eestvedamist vaja. Ilmselt see nii lähebki.
Jah, ega ma vaidlegi. Maailm tõesti liigub sinna suunda, et praegu veel sündimata lapsed võivad tõesti panna oma tuleviku burgeriketi nimeks “Lägaburks And Võikud, Händmeid. Stepi inni, mammu!”
Jah, pannukad on ka ühel päeval kas välja surnud või sõna, mis on sõna. See sõnaks saamine juhtub umbes siis, kui Telia hakkab telkusid müüma ja selles telkus teatab presku Vabariigi Aastapeva preses, et eesti imidž on mmmmmuah kui numpsik.
Ma ei tea, miks. Pole keeleajaloolane. Ma pole see, kelega sa üritad üheksandat lehekülge kakelda. Minu jaoks on selge. Selleks, et aru saada näiteks, kas kellelgi on vanglapärane või muidu matslik kõnepruuk, ei pruugi ühtki keelereeglit peast teada. Piisab kuulamisest ja intelligentne inimene, mida ka sina ju oled, tunnetab seda kohe Turjakarvadega.
Kätudest ja tutudest me ju praegu ei räägi. Need on hellitusnimed, mida loomulikult sobib kasutada ainult sobivas kontekstis. Kuid siin osadele ei sobi ka (osad) ametlikud lühenenud sõnad või uudissõnad, nagu näiteks mobiil, teler, telekas, burger, imur. Samas ei paista nad (te) tähele panevat, et kunagi on ka auto, buss ja tankla olnud samasugused lühenenud ja suurpärasemaks muutunud sõnavormid. Samuti näiteks pastakas (või ütlete tõesti pastapliiats?). Millegipärast need sõnad aga ei tekita sellist draamat ja vastuseisu. Küsingi, miks? Kui mitu aastat peab olema möödunud, et sõna oleks aktsepteeritav? Lubage ma arvan – siin on täpselt see piir, et sõnad, mis sinu lapsepõlves juba laialt kasutusel olid, on lubatud, hiljem lühenenud aga on sõnavärdjad … “Kõik peab olema nii, nagu siis, kui mina noor olin …”
No võid ilmselt päris kindel olla, et ei pannakas ega pannukas saa ka 100 aastatga eesti keeles väärika sõna staatust või kohta ÕS-is. Ei saa väga aru, et mida sa tõestada tahad? Ongi, jah, tunnetus ka siin veidi vajalik – iga lälin ja värdsõna lihtsalt ei sobi ja ei leia ka laiemat kasutust kui väikse grupi harimatute seas. Geniaalsed lühendid võetakse hea meelega vastu ja kasutusele.
Üks on lihtsalt lühenenud sõna. Samaväärne oleks televiisor >> tele. Teine on mingi põhjendamatu lõpuga slängisõna. Nagu juba ütlesin, sama nõme nagu luger. Miks ma ei kasuta sõna omnibuss? Aga miks peaks? Kui mingi harimatu töölisklass ühel päeval bussi bussariks kutsuma hakkab, siis võib-olla isegi kaalun seda. Seniks on buss täiesti viisakas keele areng.
Sinu loogika käib imelisi radu. Ma ei ürita siit rohkem mingit reeglipära leida. Aga uudissõnadel ja slängisõnadel on vahe sees, uuri natuke asja.
Püüad tark näida? Alles ütlesid, et võõr- ja laensõnal ei ole vahet 😀
Jajah, ja just seepärast sa neid sõnu ka täispikkuses kasutad. Kuna aga automobiil ja omnibuss olid juba sinu lapsepõlves olemasolevad sõnad ning neid lühendati juba siis autoks ning bussiks, siis on see sinu jaoks ok – kuid mobiiltelefoni ütled kramplikult välja, kuigi täpselt sama loogikaga võiks olla okei selle kohta mobiil öelda.
Sa peksad täiega segast juba. Ma ütlen mobiili kohta telefon lihtsalt, sest tänapäeval, tead, muid telefone enam polegi. Antud teemas oleks ehk pannukale samaväärne sõna telefoni kohta kännukas. Mine vaata, kas see on juba ÕS-i jõudnud. Suht sama seltskonna toodang.
Üks on lihtsalt lühenenud sõna. Samaväärne oleks televiisor >> tele. Teine on mingi põhjendamatu lõpuga slängisõna. Nagu juba ütlesin, sama nõme nagu luger. Miks ma ei kasuta sõna omnibuss? Aga miks peaks? Kui mingi harimatu töölisklass ühel päeval bussi bussariks kutsuma hakkab, siis võib-olla isegi kaalun seda. Seniks on buss täiesti viisakas keele areng.
Sinu loogika käib imelisi radu. Ma ei ürita siit rohkem mingit reeglipära leida. Aga uudissõnadel ja slängisõnadel on vahe sees, uuri natuke asja.
Püüad tark näida? Alles ütlesid, et võõr- ja laensõnal ei ole vahet
Mina pole see, keda tsiteerid ja kelega vaidled, aga siinkohal sooviksin sulle meenutada, et laensõnu on meie emakeeles väga palju. Kelder, mantel, närv, korsten, kleit jne, need on kõik laensõnad. Uuematest näiteks pelmeen ja pontšik (sellest viimasest sõnast muide ka omadussõna pontsakas).
Üks on lihtsalt lühenenud sõna. Samaväärne oleks televiisor >> tele. Teine on mingi põhjendamatu lõpuga slängisõna. Nagu juba ütlesin, sama nõme nagu luger. Miks ma ei kasuta sõna omnibuss? Aga miks peaks? Kui mingi harimatu töölisklass ühel päeval bussi bussariks kutsuma hakkab, siis võib-olla isegi kaalun seda. Seniks on buss täiesti viisakas keele areng.
Sinu loogika käib imelisi radu. Ma ei ürita siit rohkem mingit reeglipära leida. Aga uudissõnadel ja slängisõnadel on vahe sees, uuri natuke asja.
Püüad tark näida? Alles ütlesid, et võõr- ja laensõnal ei ole vahet
Mina pole see, keda tsiteerid ja kelega vaidled, aga siinkohal sooviksin sulle meenutada, et laensõnu on meie emakeeles väga palju. Kelder, mantel, närv, korsten, kleit jne, need on kõik laensõnad. Uuematest näiteks pelmeen ja pontšik (sellest viimasest sõnast muide ka omadussõna pontsakas).
Ja siis?
Üks on lihtsalt lühenenud sõna. Samaväärne oleks televiisor >> tele. Teine on mingi põhjendamatu lõpuga slängisõna. Nagu juba ütlesin, sama nõme nagu luger. Miks ma ei kasuta sõna omnibuss? Aga miks peaks? Kui mingi harimatu töölisklass ühel päeval bussi bussariks kutsuma hakkab, siis võib-olla isegi kaalun seda. Seniks on buss täiesti viisakas keele areng.
Sinu loogika käib imelisi radu. Ma ei ürita siit rohkem mingit reeglipära leida. Aga uudissõnadel ja slängisõnadel on vahe sees, uuri natuke asja.
Püüad tark näida? Alles ütlesid, et võõr- ja laensõnal ei ole vahet
Uudis- ja slängisõnadel on vahe. Võõr- ja laensõnadel on ka vahe. Laensõnad olid kunagi võõrsõnad, üldiselt. On aga kasvanud keelde. Slängisõnad ja -väljendid ka kasvavad keelde, kui laiad töötava rahva hulgad neid kasutavad. Nii on meil peaaegu juba tavaline kuulda isegi keskmise haritustasemega noorte seas vanglarahva seast pärit väljendeid kitse panema ja üle laskma.
Alustuseks võib sõnatuletuse ja liidete kohta lugeda siit: https://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=4&p1=3
“Imur” näiteks on täiesti korrektne tuletis, kuigi “tolmuimurit” ei ole eriti kohanud. Arusaadav aga võiks see küll olla kõigi jaoks – imur on asi, mis imeb.
“Teler” aga tundub jah uudissõna, st veidi kunstlikumalt loodud, aga arvestades siiski keelde sobivust. Neid r-lõpulisi riistasid ja masinaid on ju üksjagu.
“Tankla” – jälle väga ilus kohta näitav -la tuletis, koht, kus saab tankida.
“Pastakas” oli algselt samaväärne “telekaga”, ehk selline argikeelne (slängi)sõna, kuid on keelde imbunud. “Pastapliiats” on pikk ja kohmakas ja paremaid alternatiive ka nagu pole.
“Telku” aga mõjub pigem titekeelsena.
Igasugused õltsid, burksid, jms on puhtalt släng. Kes teab, võib-olla tulevikus hakkavad needki ametlikumasse keelde imbuma, aga mitte veel.
“Võiku” on küll võigas sõna.
Superstaarisaates see türklane Ant tundus täitsa ok tüüp – selle hetkeni, kui Taukar temalt küsis, millised eestlased tema meelest on, ja tema vastas, et eestlased on “muskad ja kallad”. Iuuuu! Täiesti infantiilsed sõnad, eriti meesterahva suust kõlanuna. Mul tekib selle peale otsekohe eelarvamus inimese kohta. Noh, tema puhul on see tegelikult andeksantav – küllap oli need mõnelt infantiilselt eestlaselt õppinud, välismaalane ei taju ju eesti keele nüansse.
“Võiku” on küll võigas sõna.
Minu tutvusringkonnas, kui üldse sõna võileib rüvetatakse, siis moel: võibu. VÕIleiB. Kust see K sinna õvikusse tuleb, on arusaamatu, nõme ja võigas tõesti. See on võikavõitu.
“Võiku” on küll võigas sõna.
Kusjuures jälgin ühte fitlapi tegelast ja kohe valus on lugeda kuidas ta ” võikusid” sööb.
Alustuseks võib sõnatuletuse ja liidete kohta lugeda siit: https://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?p=4&p1=3
“Imur” näiteks on täiesti korrektne tuletis, kuigi “tolmuimurit” ei ole eriti kohanud. Arusaadav aga võiks see küll olla kõigi jaoks – imur on asi, mis imeb.
“Teler” aga tundub jah uudissõna, st veidi kunstlikumalt loodud, aga arvestades siiski keelde sobivust. Neid r-lõpulisi riistasid ja masinaid on ju üksjagu.
“Tankla” – jälle väga ilus kohta näitav -la tuletis, koht, kus saab tankida.
“Pastakas” oli algselt samaväärne “telekaga”, ehk selline argikeelne (slängi)sõna, kuid on keelde imbunud. “Pastapliiats” on pikk ja kohmakas ja paremaid alternatiive ka nagu pole.
“Telku” aga mõjub pigem titekeelsena.
Igasugused õltsid, burksid, jms on puhtalt släng. Kes teab, võib-olla tulevikus hakkavad needki ametlikumasse keelde imbuma, aga mitte veel.
Meie peres on käibel “tolmuimeja” asemel “imur”.
Igasugused pannukad, õltsid, burksid, kätud, mäkud, ninnud piffid jmt õnneks pole meil käiku läinud.
“Võiku” on eriti jubeda kõlaga värdväljend.
See võiku ei seostu mul üldse võileibadega. Kui seda kuulen või loen, kerkivad silme ette hoopis mingid võidunud juustud (jalanõud).
