Teema: Küsimus üksikemadele

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] (milline laps on sulle tulevikus tänulik, et kasvas üles 1-toalises koos emaga?). [/tsitaat]

Mis mõttes? Ju see ikka ema teha, kuidas ta suudab ühetoalise elatavaks muuta, nii et laps hiljem kibedust ei tunne. Ruumipaigutus väga oluline, ema peab suutma seal luua lapsele privaatse nurgakese ja ema peab andma lapsele ka rahulikku omaette tegutsemise aega seal ühetoalises ja ei tohi pidevalt rääkida sellest, kui halb kõik on ja kuipalju parem oleks elu rikkamana ja rohkemate tubadega – asi,millega laps on harjunud ei häiri teda, juhul, kui ema ise sellest numbrit ei tee. Ja külaliste kutsumist ei tohi ka ära keelata lihtsalt seepärast, et elatakse ühetoalises korteris.

Kust küll tuleb see maailmavaadete nii suur erinevus?

Ma tahtsin ka küll väga lapsi, aga ma ei võtnud mõttessegi endale neid sünnitada enne, kui mul on olemas minu enda kodu, kust mitte keegi mind lihtsalt välja ei tõsta.

Miks teised nii ei mõtle? Kus te mõtlete lapsi kasvatada? Ise võib ju muidugi ükskõik kus elada, kasvõi pargipingil magada. Aga no hallooo, lastega?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Aga kallis inimene, kas sa saad aru, et on ameteid(ka kõrgharidust nõudvaid), kus ei anta MITTE KUNAGIIIIII laenu, et kodu osta. Olen jah lammas, et läksin ämmaemandaks õppima, oleks pidanud võtma kuulda mitte sydant vaid mõistust. Aga kui kõik hakkaks taga ajama OMA kodu, siis kust te võtaksite õdesid, ämmakaid, õpetajaid, kes Teid aitavad?

VOt mina ei usu, et kui minu laps on elanud nüüd 3a ühes üürikas ja samas veel leping 7a, ehk kokku 10a, et siis on väga hull see lapsele…

See, et kõigil inimestel peaks olema OMA kodu, on jaburdus. Paljudel, kes üürikas jaksavad pere kenasti ära majandada ja ehk jaksaks ka laenu maksta, neile seda lihtsalt ei anta![/tsitaat]
sul on täiesti õigus. kogu maailmas on üürikorterite turg täiesti normaalselt toimiv asi. Eestis on see alles lapsekingades ja paistab, et nii jääb kauaks ajaks. ka on eestlane mingil põhjusel nii – ma ei teagi, mis asi – omandihimuline vist, et kole kohe. kinnisvaraomand on üks suur rist ja viletsus ka. selle korrashoidmine on jube kallis ja võtab aega ära. üürikorteris elaval inimesel on vähem muresid selle korrashoiuga. üürikorter on täiesti ok asi, mujal maailmas elatakse seal surmani ja see ongi kõige levinum elamise viis. iseasi jah see, et meie palgad nii väikesed, et raske üüri maksta. samas – ega pangalaen väiksem ju ei ole. minu halvustamise täpsuse huvides lisan, et ise olen majaomanik, maksan pangalaenu nii et veri ninast väljas. et miks ma ise üürikas ei ela? maja ma ei jõuaks rentida ja korteris ei tahtnud elada. a kui jõuaks, siis lõdvalt, maja korrashoid on jube kallis.

ma ka yksikema saatuse tahtel. looks hea meelega kondaktid teise uksikemaga, kellega koos kordamooda lapsi hoida. elan iiris ja kain tool. oman korterit, kuid raske oń leida lapsehoidjat kui tool olen. kahekesi tundub kuidagi kergem olevat. ei taha riigi kulule jaada ja sotstoetustest elada. kaed jalad olemas ja kindel too ka

mind häirib,võrdusmärk üksikema ja mitte eriti hästi hakkama saamise vahel. mis vahet on perekonnal ema+laps perekonnaga 2 vanemat+2 last? ühel juhul on vaja ühe täiskasvanu sissetulekuga majandada üks laps, teisel juhul ju tegelikult sama.
no logistiliselt on raskem, jah, kui arvestame, et mees on ikka ka lapsevanem oma kohustustega. on palju abielusid-kooselusid, kus minu arvates on naisel \”tänu\” mehele raskem, kui üksi lastega olles.

mulle ei meeldi ka see, et \”üksikemadus\” on midagi, mis sind teiste samasuguste saatusekaaslastega peaks liitma. tänan-ei! ma suhtlen ikka ja tunnen end liidetuna nende inimestega, kelledega on ühised huvid ja arusaamised.
ega abielurahvas ka mingit oma seltsi ei tee. noh, et \”näed- sa oled abielus! meil on niipalju ühist!\”

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mind häirib,võrdusmärk üksikema ja mitte eriti hästi hakkama saamise vahel. mis vahet on perekonnal ema+laps perekonnaga 2 vanemat+2 last? ühel juhul on vaja ühe täiskasvanu sissetulekuga majandada üks laps, teisel juhul ju tegelikult sama.
no logistiliselt on raskem, jah, kui arvestame, et mees on ikka ka lapsevanem oma kohustustega. on palju abielusid-kooselusid, kus minu arvates on naisel \”tänu\” mehele raskem, kui üksi lastega olles.

mulle ei meeldi ka see, et \”üksikemadus\” on midagi, mis sind teiste samasuguste saatusekaaslastega peaks liitma. tänan-ei! ma suhtlen ikka ja tunnen end liidetuna nende inimestega, kelledega on ühised huvid ja arusaamised.
ega abielurahvas ka mingit oma seltsi ei tee. noh, et \”näed- sa oled abielus! meil on niipalju ühist!\”[/tsitaat]

Selgitan:
1. Neljale inimesele süüa teha on odavam kui kahele.
2. Üksikvanemana ostan sisse lapsehoidja teenust ajaks, mil olen komandeeringus, ei saa tööasjade tõttu lapsele lasteaeda järgi minna, või olen haige. Kahe vanemaga peres seda ei ole vaja teha.
3. Kahe vanemaga peres on äärmiselt oluline kahe täiskasvanu olemasolu (ei räägi peredest, kus isa on nn \”kolmas laps\”). Isegi kui vanemad ei saa omavahel hästi läbi, on olemas tugi teise täiskasvanu näol kui üks on haige ja ei jõua lapse (laste) eest hoolitseda.

Minu kõige raskemad hetked üksikvanemana ongi need kui olen totaalselt haige või on tööl muresid ja tahaks õhtul lihtsalt töölt tulles kellegi kaela ümbert kinni võtta ja öelda: nii hea, et sa mul olemas oled.

Ja annan endale aru, et üksikvanema staatust on ka väga erinevat. Kui vanemad, sõbrad toetavad, polegi väga hull. Aga kui oled ihuüksi, sest vanemad on ise väetid ja sõbrad samamoodi omades muredes..on vahest ikka väga raske. Lapse selga ju oma muresid ei lao. Tööl pead pidevalt tõestama, et sa oled tasemel ka üksikemana, sest oled tööintervjuul kinnitanud – ma saan ahkkama, ei, pole probleemi, kindlasti saan hakkama.

Mõtteaineks, see ei ole kindlasti kõikidel üksikvanematel nii.