Palun ära võta kassi. Minu pere on vabatahtlik ehk siis hoiame ja kodustame hüljatud loomi. Pidevalt on mul kodus 3 kassi, kes ootavad uut kodu. Hüljatud/väärkoheldud loomade kaitseks peab ütlema, et kui nad saavad katuse pea kohale ja regulaarse ninaesise, siis elavad koos ka loomad, kes koos eksisteerida ei peaks suutma. Näiteks oli mul 3 suvalist kassi ja uut kodu ootav deegu. Keegi ei söönud üksteist. 7kuusena hüljatud kutsikas ja 3 suvalist kassi ( ühest suvila piirkonnast, kasside pihta lasti õhupüssist), suutsid ka rahumeelselt koos elada. Kõik oleneb ikka perest, kui olete loomaarmastajad, siis suudavad täiesti suvalised loomad harmoonias koos elada. Kui loomi ei armasta, siis ka 1 väljavalitu võib olla väga õnnetu. Mul kodus ka mitu last, seega kui kindel pole ja pereelu dünaamika saab häiritud, siis ärge lemmiklooma võtke. Loom on kohustus aastateks/aastakümneteks.
Üks suvaline vabatahtlik, kelle pere mattub pidevalt hüljatud loomade alla (PS! Minu pere maksab ise nende loomade ülalpidamiskulud, see ongi ju vabatahtliku elu)
Teema: Küsimusi kasside kohta
Võtsime talvel ning esimesed 6 kuud oli toakass. Siis oli pissiprobleem tõsine. Ikka lasi nurkadesse (aga kakas oma vanni). Mõtlesime, et väike veel, ok.
Siis hakkasime välja laskma regulaarselt, pissiprobleem vähenes tasapisi. Nüüd, nii üle poole aasta ei ole nurkadesse lasknud aga tahab ka väga palju õues olla..(kui oleks toakassiks jäänud, mine tea, äkki olekski tuppa laskma jäänudki)
Loodetavasti elad sa kusagil maal hajaasustusega piirkonnas. Linnas, äärelinnas või mujal kus naabrid ümberringi, pole mitte kõik rõõmsad, et sinu vabapidamisel kass nüüd nende lillepeenardesse kakab, mustsõstraid haisutab või veel hullem, kasutab nende laste liivakaste mitte sihipäraselt, märgistab ära nende välisuksed, lasevankrid vms.
Ämma juures kaks kassi ja igakord ahastan kui sealt naaseme. Riided karvu täis,nina ja suu sügelevad karvadest. Samuti kusehais..võeh.
Olen selgel veendumusel,et meiele kassi ei tule,isegi kui laps nurub.
Kui teil nina sügeleb peale kasside juurest tulekut, siis on ilmselt allergia ja minigl juhul ei tohi kassi võtta.
Samuti soovitan teemaagatajat – kontrollige ega kellelgi ei ole kasside suhtes allergiat, käige pikemalt külas, kus on kassid või tehke test. Üks suur põhjus, miks kasse hüljatakse on allergia.
Üks suur põhjus, miks kasse hüljatakse on allergia.
Ja sama suur põhjus, miks kasse hüljatakse, on “allergia”.
Üks suur põhjus, miks kasse hüljatakse on allergia.
Ja sama suur põhjus, miks kasse hüljatakse, on “allergia”.
Kahjuks ka see. Peamine aga see, et ninnu-nännust kassipojast saab suur kass.
Kui tahta sülekassi, siis tuleb teda vanuses 2-4 kuud sotsialiseerida! Võtta palju sülle, voodisse, mängida, väntsutada, kallistada. Siis kiisu harjub sellega ja edaspidi pole sellise käitumise vastu vaid lausa ise otsib seda! Kui võtta nelja kuu vanuselt kassipoeg, kes on pesakonnaga elanud kuskil kuuri all inimestest eemal, siis see kass ei lase eluaeg end sülle võtta ja heal juhul lubab pai teha siis, kui talle süüa paned.
Kassi kasti liiva vahele ja enne uue liiva panemist kasti põhja saab raputada kassipissi lõhna neutraliseerijat! See võtab igasuguse pissilõhna ära! Läbipaistev liivataoline pulber, müüakse loomapoodides. Küll ma olen rõõmus, et üks müüja seda mulle kunagi soovitas. Kestab küllalt kaua, st pannakse väike õrn kiht ja sellest juba piisab.
Kui väga kahtled, võta esialgu hamster või merisiga. On nagu loomake, mida saab kätte võtta ja püsib puuris ja mängurõõmu on ka. Elab 2-4 aastat (hamster siis). Kassid elavad ikka 15-17 aastat.
Mina kolisin maale peale seda kui kassid võtsin. Kass ei ole toaloom, aga linna välja jalutama ka ei julge lasta. Maal on mõnus – kass saab kass olla. Toas käib söömas ja peesitamas, aga enamus aega ikkagi õues. Praegu on juba soojad ilmad. Kass sööb kõhu täis ja on kohe ukse taga, et õue saaks.
Kui meid kassid toaloomad olid, siis liivakasti puhastasime iga päev.
Mina kolisin maale peale seda kui kassid võtsin. Kass ei ole toaloom, aga linna välja jalutama ka ei julge lasta. Maal on mõnus – kass saab kass olla. Toas käib söömas ja peesitamas, aga enamus aega ikkagi õues. Praegu on juba soojad ilmad. Kass sööb kõhu täis ja on kohe ukse taga, et õue saaks.
Kui meid kassid toaloomad olid, siis liivakasti puhastasime iga päev.
Loodetavasti elavad su naabrid kaugel ega pea sinu kassi elust osa saama.
Kass ei ole toaloom, aga linna välja jalutama ka ei julge lasta.
Minu kass jällegi on ideaalne linnakass/ toakass. Me algul püüdsime teda õue viia ja õues käima harjutada, aga ta ei tahtnud. Kuna talle aias ei meeldinud, püüdsime teda viia kuskile loodusesse, kuhu automüra ega inimhääled ei kostu – ei meeldinud seal ka. Patseerib meil nüüd mööda parketti ja diivaneid ning tundub rahul olevat. See on tema kuningriik!
Enne kassi võtmist tegin mina ka tabeli: võtame kassi – võtame koera – ei võta kedagi. Ja vedasin sinna siis plusse ja miinuseid. Minu suurimad hirmud kassivõtmisel olid samuti pissihais, liivakasti piisavalt esteetiline väljanägemine minu kodus, tekstiilide kraapimine jne. Nüüd olen kolm aastat olnud kassiomanik ja armastan oma kassikest kogu südamest, kõikide probleemide puhul selgus, et “hirmul suured silmad”. Ta ei võta meilt midagi ära, aga annab tohutult juurde. Ma ei kujuta ette, kuidas ma siiani ilma kassita üldse elada sain.
Mina kolisin maale peale seda kui kassid võtsin. Kass ei ole toaloom, aga linna välja jalutama ka ei julge lasta. Maal on mõnus – kass saab kass olla. Toas käib söömas ja peesitamas, aga enamus aega ikkagi õues. Praegu on juba soojad ilmad. Kass sööb kõhu täis ja on kohe ukse taga, et õue saaks.
Kui meid kassid toaloomad olid, siis liivakasti puhastasime iga päev.
Loodetavasti elavad su naabrid kaugel ega pea sinu kassi elust osa saama.
Kass meil õnneks kondaja ei ole. Enamuse ajast peesitab terrassi peal ja ringi käib meil oma maa peal. Meil ikka paras lahmakas krunt ja naabrid jäävad kaugele. Krunti piiravad järv ja autoteed. Üle autotee kass ei julge minna. Küll aga kõnnib minuga koos kui lapsega kärutama lähen. Kui auto tuleb, hüppab võssa peitu.
Meil on harjumus selline, et igaüks paneb oma toa ukse kinni – nii päeval soovi korral, kui ka öösel. Öösel magavad kõik suletud ustega. Kassi puhul selline lahendus ilmselt ei sobi.
Võtsime augustis varjupaigast u kolmekuuse kassipoja. Esimesed päevad oligi ta ühes toas kinni, edaspidi on korter olnud küll tema päralt, aga magamistoa uks on öösel kinni. Kraapinud ja kräununud ei ole kordagi. (Kräunus ta üldse ainult jooksuaegadel enne steriliseerimist.)
Muidugi sõltub hästi palju kassi iseloomust, see meie praegune on ikka erakordselt vaikne (kui müdinal ringijooksmine välja arvata).
Pikaaegse kassipidajana oskan välja tuua sellised plussid ja miinused:
– Kassid ei haugu, saavad kenasti päevade kaupa üksinda hakkama, ei vaja regulaarset jalutamaviimist, alates teatud vanusest veedavad suurema osa ajast magades, aga süles kerratõmbunult, miilustades ja nurrudes on suurepärased stressipeletajad. Kassipoeg ja noor kass on tõeline lustikummut.
– Kassipoeg ja noor kass võib su elamise korralikult segi pöörata. Neile on üpris raske õpetada selliseid reegleid, et laua peale hüppamine on keelatud (mõned õpivad kergemini, mõned raskemini). Kassid on puhtusepidajad küll, aga korteris ei ole liivakastile alati võimalik nii ideaalset kohta leida, et see inimeste elu ei segaks. Tõsi, tänapäeva peenemate ja kallimate kastide ja kvaliteetse “liiva” korral jääb muu korter siiski üsna puhtaks.
Mis puutub pissi- ja kakaõnnetustesse, siis neid võib ilmselt ette tulla iga koduloomaga, kas siis tuju või mõne tervisehäirega seotult. Ainult oma puuris kinni olevad loomad ei saa kunagi oma häda vaibale vm ebasobivasse kohta teha (minu kassid küll vaipade peale pole kunagi pissinud, aga üks harrastas jalanõude alla pissimist, kui tema liivakast tema arust küllalt puhas ei olnud). Kass on aga oluliselt rohkem isiksus ja seetõttu vahvam kaaslane kui näiteks hamster.
Kui teemaalgataja peamine murekoht on pehme mööbel ja vaibad, siis saab ehk kassipoega esialgu hoida toas, kus neid ei ole. Hea liivakasti kasutamisega harjub kassipoeg reeglina ikkagi ruttu ja muud kohad ei tule enam mõttessegi. Ja kraapimise jaoks saab samamoodi talle tema isiklikke vahendeid harjutada.
Mul 2 kassi. Noorem on alles kassipoeg, kraabib ja lõhub KÕIKE ja üldse keeldudest aru ei saa. Käib toas liivakastis ja vihkan samuti seda liivakastindust, mulle tundub ka, et elamine on ikkagi mustem selle tõttu (kuigi meil ei haise, koristan seda üliagaralt).
Teine kass on selline keskealine, suur, mõnus ja rahulik, pahandust ei tee ja teab täpselt, kuidas võib käituda. Oma hädad teeb õues (elame maal) ja temaga ei olegi mingit probleemi.
Ootan nüüd, et väike ka suuremaks kasvaks, küll siis on mõnus.
Ma ei saa aru, miks öelda teemaalgatajale, et ära võta kassi, kuna ta arutleb läbi võimalikke murekohti. Mõistlik inimene nii teebki. Tegelikult on väga palju inimesi, kellele on kass satuunud pooljuhuslikult või lausa mõne pereliikme vastasseisuga, ja nad on kõik muutunud kassi-inimesteks. Meie tuttav pere oli selline, kus ema ja tütred tahtsid kassi ja võtsid ka. Pereisa oli väga vastu. Juba nädalaga istus suur mees hea meelega kiisuke süles ja nüüd on temagi aastaid juba suur kassisõber.
Olulisem on , et inimene, kes kassi võtab, on väga vastutustundlik ja südamlik, siis saab kindlasti hakkama.
Ma eelistan just mittepaakuvaid, näiteks kvartspärleid. Pole mingit haisu, junnid korjan iga päev ära ja kui liiv kollakas, vahetan kohe välja. Pärlite miinus on ainult see, et kiisu oma käppadega neid laiali tassib.
Mul on kasti ees hästi karvane vaibake ja kass kastist tulles ise kaabib oma jalgu seal peal, nagu püüaks liiva peale kaapida. Kas iga kass teeks nii või kas seda oleks võimalik kassile õpetada, seda ma ei tea, sest mu kass täitsa ise tuli selle peale.
Mul on olnud elus 2 kassi. Üks steriliseerimata segavereline isane ja temaga oli elu täpselt nagu kirjeldasid.
Teine steriliseeritud emane tõukass. Tema käitus nagu inglike. Pissis ainult kasti, kratsis ainult kratsimisposti. Ainsad patud olid et noorena paar asja lükkas laua pealt maha ja need läksid katki.
Nendesse ruumidesse kuhu ei tohi minna kassi ei lase ja siis võib seal ka uks kinni olla. Me ei lasknud algusest peale lapse tuppa kassi. Kui uks oli lahti siis koos inimesega ta käis seal, aga üksi mitte kunagi ja kinnise ukse taga ei käunund ka.
Üksi koju pole jätnud kordagi kassi üle 24 h. Sageli võtsin kassi kaasa kui läksin maale ema juurde või leidsin hoidja. Pole inimlik pereliiget üksi pikalt koju jätta! Kass pole vähem koduloom või seltsi vajav kui koer või hobune.
Kogemus kahe erineva kassiga.
Korter minu arust ei haise. Esimese, steriliseeritud emane, pissis oma solvumise väljenduseks küll silma all minu asjadele. Teine, kastreeritud isane, jõudis umb nädalajagu enne kastreerimist hakata piirkonda märgistama, aga enne seda ja peale kastreerimist pole väljaspool WC-d oma hädasid teinud.
Ma usun, et kui kohe jätta mingid uksed temale kinniseks, tal on mujal ka mõnusad magamiskohad ning ei taha öösiti ilmtingimata inimeste lähedust, siis ei pruugi kinnine uks probleemiks tulla. Meil aksepteeris emane kass peale 6a kõik uksed avatud olemist ka ühe aasta jagu kinnist magamistoa ust. Ilmselt seetõttu, et tema osaline magamiskoht oli algusest peale ka elutoas ning ei tahtnudki ilmtingimata inimeste läheduses magada. Teine kass otsib just öösiti inimeste ligidust. Ei kräunu, annab vaikselt käpaga ukse vastu tõmmates märku, et kinnine uks, aga samas suudab teha nii õnnetu oleku, et ei lapsel ega minul ei ole südant teda teiselpoole ust jätta. Need mõned katsed on olnud just seetõttu, et nurrub lapse toas nii kõvasti, et laps tahaks magamajäämise hetkeks veidi vaikust.
Mõlemad kassid on mingil põhjusel otsustanud vaatamata tekitatud võimalusele joosta üles ka WC/vannitoa (uks irvakil tema wc tõttu) uksepiidast. Emane võttis kasutusele ka vana tugitooli külje. Isane mööblit pole puudutanud. Emane kiikus mõnikord ka kardinatel, isane pole seda teinud.
Ja karvu lendleb ikka õhus (mõlema kassi puhul), vaatamata sellele, et otseselt kuskil suuri karvahunnikuid ei näe.
Ei saaks öelda, et kassi olemasoluga midagi ei kaasne, aga meie jaoks ilmselt mitte midagi katastroofilist.
Võib-olla vastamisega hiljaks jäänud, aga paljudele eelnevatele lisan oma kogemuse, võib-olla mõni kassist huvitatud saab siin oma ‘uurimistööd’ teha. Fakt on see, et kõik sõltub 100% kassist. Väga oluline on tegelikult ka kassidele väikesest saati reegleid õpetada, aga siiski suurem osa sõltub kassi iseloomust. Soovitaks soojalt võtta täiskasvanud kass varjupaigast, siis on teada, kas on inimestega sõbralik ja kuidas kipub käituma. Mul oli lapsena toakass, kes lasi üksi olles madratseid või käekotte täis, kraapis diivanid lõhki, ajas kapilt asju maha, ronis mööda kardinaid ja teab mida veel. Lisaks läks mänguhoos alati tigedaks ja kippus ründama. Kass pandi karistuseks mõneks ajaks teise tuppa kinni, aga mingit füüsilist karistamist ega kassi niisama kiusamist või väntsutamist ei olnud kunagi, et ründamisi põhjendada. Mulle kui lapsele oli kass väga armas, aga koduomanikuna meenutan õudusega ja olen muutunud eranditult koerainimeseks. Tean ka näiteks ühte pere, kus on kaks kassi, kelle eest väga hästi hoolitsetakse (ei ole lapsi, ei väntsutata jne); üks on väga sõbralik, ronib sülle ja voodisse magama, teine aga lööb hambad kätte, kui teda puutudagi üritad. See viimane on minu jaoks eriti õudne – võtad looma, toidad ja hoolitsed, aga võid ainult kaugelt vaadata. Haisuga on nii, et olen vaid ühes kodus käinud, kus pissihais kohe ukse pealt vastu heljus, seega see on rohkem inimese koristusharjumustega seotud, mitte kassiga.
Lõpetuseks teemaalgatusele kommentaariks käis see praktiliselt täielikult meie kassi kohta, nii et kelle puhul mitte, siis teil on vedanud. Ühtlasi palun ära anna lastele järele, kui on näha, et sa ei suhtu kassivõtmisse hästi.
Ma arvan, et teemaalgataja küsimused ja hirmud on põhjendatud. Parem nendele asjadele enne kassi võtmist mõelda kui kiirelt kassipoeg koju tuua ja ta siis sama kiirelt ukse taha tõsta. Nagu siit vastustest selgub, on kassid väga erinevad ning ausaltöeldes on minu tutvusringkonnas kõiki neid probleeme ette tulnud. Kui ikka tegelikult kassi ei taha, siis las lapsed kasvavad suureks ja võtavad pigem oma kodus elades lemmiku. Juba veidi suuremad lapsed (teismelised) võivad ju ka mõnes varjupaigas või kasside turvakodus abiks käia kui tahavad loomadega suhelda.
Mind tegi natuke ettevaatlikuks see arvamus nagu kassid poleks loomu poolest tubased loomad ja nii ehk naa peaksid saama väljas käia. See kõlab pigem nagu nende inimeste vabandus, kes ei viitsi kassi liivakasti puhastada või uksi-aknaid (näiteks suvel) korralikult kinni hoida. Kassid võivad väga edukalt ka ainult toas elada, eriti korteris. Eramajades tuleb tuppa huvitavaid lõhnu rohkem ja see võib ka kassi rahutumaks teha. Teine oluline punkt on kastreerimine/steriliseerimine. Miks peaks keegi seda mitte tegema? Lasta kastreerimata/steriliseerimata loom õue on ju täielik vastutustundetus ning hoida eriti isast kastreerimata kassi toas lauslollus (jah, nad hakkavad märgistama ja jah, see haiseb kohutavalt). Algaja ja kahtlev kassipidaja saaks pigem parema kassi kuskilt turvakodust, kus talle osataks perele ja oskustele sobiva iseloomuga kass soovitada. Kassipojaga on alati see oht, et iseloomu ei tea kunagi ette ning on veel risk, et ei viitsita steriliseerida/kastreerida ning loom lastakse õue kuna “see on ju tema loomuses”.
Olen ise kassidega üles kasvanud alates viiendast eluaastast ning juba lapsena/teismelisena õppinud ka haige kassi eest hoolitsema. Mu mees oli täielik koerainimene aga meie korterielu ning pikkade tööpäevade tõttu otsustasime võtta pigem kassi. Algul ta kartis veidi kasse aga esimeseks kassiks võtsime turvakodust noore ja tõeliselt päikselise iseloomuga poisi. Siis selgus, et mu mees on loomainimene, mitte ainult koerainimene. Kui meie esimene kiisu raske haiguse tõttu suri, otsustasime koos juba veidi keerulisematele kassidele kodu pakkuda. Meile tulid metsik kass (alla aastane, kellel enne kinni püüdmist puudus kontakt inimesega) ning veidi vanem väärkoheldud kass, kelle eelmised omanikud teda suure kortermaja hoovis pidasid kuna “kassile on loomuses õues käia”. Tegu oli väikese steriliseerimata emasega, kes loomulikult ka mitu pesakonda kassipoegi seal õues ilmale tõi. Kusjuures see väike metsik osutus täielikuks seltskonnalõviks, kellest sai aasta-paariga sülekass. Temaga on vähem probleeme olnud kuna puudus eelnev negatiivne kontakt inimesega. Ka metsikust kassist võib saada sülekass aga see juba sõltub kassi iseloomust. Teine kass on väga leebe, paimaias ja seltsiv, ent endiselt äärmiselt arg. Ilmselt seal kortermaja hoovis sai ta inimese jalahoope tunda, sest iga äkilisem liigutus paneb ta võpatama ja peitu pugema. Temaga läks ligi kaks aastat enne kui talle mujal kui voodi all pai sai teha. Sülle teda võtta ei saa ja me ei ürita ka. Õue ei ihka neist kumbki kuigi klaasitud rõdul peesitamine meeldib mõlemale. See kortermaja õues elanud kass ei lähe välisukse lähedusse ka.
Ma arvan, et igal inimesel ei pea olema kassi. Kui teemaalgataja leiab, et ta on nõus vaeva nägema ja elama teatud ebamugavustega nagu liivakasti puhastamine ja võimalik kraapimine, saate kindlasti hakkama. Samas vastumeelsusega ei maksa looma võtta.
Kui ma elaksin korteris ja mul oleks laps, kes pikka aega juba nurub lemmiklooma, siis kassi ma talle kindlasti ei võtaks. Kõigil neil põhjustel, mida siin eespool juba pikalt kirjeldatud on – pissihais, karvad, rikutud diivanid, toidulauale hüppamine jms. Aga kui see laps oleks vähemalt 10 aastat vana ja piisavalt vastutustundlik, siis ma võtaksin talle minipuudli. Pluss on see, et puudel ei aja praktiliselt üldse karva, seega karvaprobleem jääb ära. Õues pissil käia on vaja põhimõtteliselt kolm korda päevas – hommikul enne kooli minekut 10 min, koolist tulles päeval ja õhtul enne magamaminekut. See ei ole liiga raske ülesanne lapsele, kes väga looma igatseb.
Kui ma elaksin korteris ja mul oleks laps, kes pikka aega juba nurub lemmiklooma, siis kassi ma talle kindlasti ei võtaks. Kõigil neil põhjustel, mida siin eespool juba pikalt kirjeldatud on – pissihais, karvad, rikutud diivanid, toidulauale hüppamine jms. Aga kui see laps oleks vähemalt 10 aastat vana ja piisavalt vastutustundlik, siis ma võtaksin talle minipuudli. Pluss on see, et puudel ei aja praktiliselt üldse karva, seega karvaprobleem jääb ära. Õues pissil käia on vaja põhimõtteliselt kolm korda päevas – hommikul enne kooli minekut 10 min, koolist tulles päeval ja õhtul enne magamaminekut. See ei ole liiga raske ülesanne lapsele, kes väga looma igatseb.
sa tõesti arvad, et sellega koerapidamine piirdubki? Koeraga on vaja palju rohkem tegeleda kui kassiga.
ma võin kõik need väited ükshaaval ümber lükata, aga milleks? Põhiline on see, et sina ei peaks kassi võtma, sa ei saa neist aru ja sa ei ole kassiinimene. Üldse ei tasu laste nõudmisel loomi võtta, see on täiskasvanu otsus ja vastutus.
Sa ei saa ju kuidagi ümber lükata minu väiteid, mis baseeruvad minu kogemustel. Sa saad vaid oma kogemustele tuginedes avaldada isiklikku arvamust.
“Olen kuulnud” ei kvalifitseeru isiklikuks kogemuseks JFYI
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
