Esimene sünnitus tulemas. Millegi pärast ei karda ma neid valusid, ma ei tea miks aga usun, et suudan need ära kannatada. Ilmselt vist tuuakse tagasi maa peale ja pettun kui tegelikud valud käes:)
Mind paneb muretsema hoopis muu. Esiteks mul ei meeldi üldse käia naistearsti juures tavakontrollis ja muretsengi pigem selliste protseduuride pärast sünnituse ajal. Esiteks, avatuse mõõtmine vist jah? Käib sõrmedega? Jube valus ju? Mis veel tehakse? Kuidas käib nt vajadusel lahkliha lõige? Ämmakas lihtsalt noaga allotsa kallale ja muudkui lõikab? Kuidas käivad õmblused, nii seest kui väljas? See võib ju kohutav valu olla? Mismoodi avatakse vajadusel veed? Keegi surgib sul altotsa kaudu need lahti?Mis imeasju veel muga tehakse seal? Ma nii kardan selliseid asju
Teema: küsimusi sünnituse kohta
mina ei kartnud ka sünnitusvalusid 🙂 Aga kindlasti tuled sa maapeale tagasi kui need käes on 😉 Ja avatuse mõõtmine on jah sõrmedega ja see ei ole valus . Ja mul tehti ka lahkliha lõige lõpus kuna eelviimase pressi ajal jäi laps kinni ja see oli hädavajalik , enne lõiget arst pihustas sinna tuimestit peale aga no minu meelest sellest kasu ei olnud 🙂 kui arvestades sünnitus valusid siis see polnud selle kõrval midagi ja ka õmblemiseks kasutatakse tuimestust ja pm on jah nii et ta lihtsalt lõikab sest kui selleks tekib vajadus siis loeb iga sekund et laps kätte saada ! Ja vete avamise kohta ei oska midagi öelda need tulid kodus ise ära 🙂 Ja ära väga palju karda sest sa mõtled need asjad endale peas hullemaks kui tegelikult on 🙂 Mina vähemalt mõtlesin . Kuigi mul oli suht suur laps ja ämmaka sõnul keeruline sünnitus oli see kiire ja polnudgi nii hull kui ma arvasin . Hirmul on suured silmad nagu öeldakse 🙂 Loodan et sind nüüd ära ei hirmutanud aga edu sulle 😉
Oi, mul sama – valu pole kunagi kartnud, aga neid va igasugu asjatamisi küll, seepärast valisingi Fertilitase, et seal torgitakse võimalikult vähe. Esimese sünnitusega oligi nii, et kõigepealt läksin Pelgusse (kuna oli kõige lühem tee sinna ja mulle tundus, et vahet pole, kuhu minna) seal kontrolliti avatust ja no niiiii valus oli, et ma pidin äää surema sinna, pukki aeti kah veel selle jaoks kusjuures, täitsa sürr. Kui sealt pukist alla sain, siis läksin minema, võtsin kodust koti ja kobisin Ferti. Seal taheti uuesti avatust katsuda, ma muidugi suurest hirmust pröökama, et ei mingil juhul, aga noh ikka vaja ja vaja.. no siis katsuti (ilusti voodis olin, kuhugi pukki ei aetud) ja ma ei tundnud mitte mingit valu (et jah, oleneb, kes ja kuidas katsub – seda asja saab ka viisakalt teha) Ja see saabudes katsumine oligi ainuke, rohkem keegi iga natu aja tagant urkimas ei käinud, kuigi sünnitus oli pikk.
Lahkliha lõige käib kääridega, ühe korra naks ja valmis – endale pole tehtud, aga olin emaga kaasas kui väikevend sündis ja nägin pealt – paistis jube, aga ema ütles, et seda pole nagu eriti tundagi.. ei tea..
Õmblused käivad tuimestusega, väiksemad spreyga (miski pihustatav kraam, mis ajab naha nii tulitama, et õmblemist ei tunne, aint seda hullu kipitust mida see sprey tekitab) suuremad õmblused tuimestava süstiga, mis teeb kõik täitsa tuimaks vajalikust kohast ja valu ei tunne, ainult seda niidi tõmbamise tunnet, päris ebameeldiv , aga ei mingit valu.
Veed avatakse miski konksuga, mul mõlemal sünnitusel avatud, üldse ei tunne midagi, enne kui vesi voolama hakkab, siis on selline püksipissimise tunne, et soe vesi voolab:) Muidu see käis umbes nagu avatuse katsumine, et ämmakas katsub 2 sõrmega, et kus see hea koht täpselt on konksutamiseks.
Muid imeasju minuga kahel korral Fertis pole tehtud, seekord riiklikusse minek, eks näis mis seal tehakse ja kuidas. Kardan küll veits.. või noh päris palju tegelt..
Avatuse kontroll on valus siis, kui seda tehakse valuhoo ajal. Kui tunned, et on parasjagu valuhoog, siis ütle arstile, et ta pisut ootaks kuni see üle läheb. Ma esimese sünnituse ajal 10a tagasi ei teadnud seda ja oli ka ikka jube valus, aga teisel sünnituse ajaks olin sellest siitsamast lugenud ja ütlesin ämmaemandale ja ta lihtsalt ootas kuni valu üle läheb ja mõõtis siis- oli nagu tavaline naistearsti kontroll, ei mingit valu.
Lahklihalõiget tehakse kääridega, mitte noaga.
Sünnita vannis, siis torgitakse vähem. Lahklihalõiget vannissünnitajale reeglina ei tehta.
Ja õmblemisti pärast ei olnud absoluutselt tunda.
Olin ise samasugune – mõtlesin, et valu ei karda, vaid protseduure. Aga lõpuks olid need protseduurid suht ükskõik, kuna valu viis mõistuse.
ise olen ka väga hell igasugu günekoloogiliste protseduuride osas.
aga paraku oled valude pärast (lõpu poole) nii koomas, et juba täiesti ükskõik kes mida katsub-lõikab.
muueases on su suhtumine õige – küll need valud ka ära kannatab. see on lihtsalt selline värk, et tuleb üle elada. nagu torm.
Avatuse katsumine on siis valus kui selle käigus emakakaela venitatakse. Samas pole tõestatud, et see sünnituse kulgu kiirendaks. Selle ohvriks võib peamiselt vanakooli arstide käes sattuda. Teine arusaamatu hetk on see kui günekoloog käib peale sünnitust rindu ja emakat litsumas.
Kui hakatakse haiget tegema, siis tee suu lahti ja ütle, et sa ei soovi venitamist, litsumist vms.
Mul õnnestus esimene ITKs nii sünnitada, et keegi haiget ei teinud.Aga enda eest tuleb seista :/
minul olnud kaks sünnitust, haigla minnes alguses pukki löödud ja avatust kontrollitud ja hiljem olenevalt asendist kuidas olen olnud aga ütlen ausalt, et ma ei saanud arugi, et keegi mu kallal asjatab.
esimesega tehti lahklihalõige ja õnneks ilma ette teatamat, lihtsalt järsku kuulsin nagu mingit kärisemist ja oligi kõik.mees pärast ütles, et suht rõve oli vaadata aga ise ei tundnud midagi.
veed mõlemaga lahti tehtud ja tõesti selline soe vesi nagu voolaks mööda sääri alla, mingit valu ma küll ei tundnud 🙂
mina seega pigem kardan ikka taaskord valusid kui muud 🙂
ja ktg on üks vastik asi mis mulle ei meeldi, ei ole just meeldiv mitte end liigutada kui valuhoog peal
p.s.
minul ei tehtud peale lõiget mingit tuimestust ja õmblemine oli ikka hullult valus, hullem kui sünnitus ise.arst ise vatras, et tahad ju ikka, et siit alt pärast kõik ilus oleks jne, et seepärast läheb ka aega jne :S
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]p.s.
minul ei tehtud peale lõiget mingit tuimestust ja õmblemine oli ikka hullult valus, hullem kui sünnitus ise.arst ise vatras, et tahad ju ikka, et siit alt pärast kõik ilus oleks jne, et seepärast läheb ka aega jne :S[/tsitaat]
Jälle üks asi mida ei tohi lasta endaga teha! Tänapäeval on valuvaigistid kättesaadavad. Nõuad nii kaua kui korralikult ära tuimestatakse. Mul see õnnestus. Õmblemist ei tundnudki.
Teemaalgataja – nagu näed on võimalik need asjatamised küllalt valutult korda ajada. Ma polegi päris täpselt aru saanud, kas haiget tegemine on seotud med. personali empaatiavõime puudumisega või on tegemist mingi nõukaaegse jäänukiga
enamus neist protseduuridest, mida mainisid, on tõesti väga ebameeldivad ja enamasti ka ebavajalikud.
mina sain esimesel sünnitusel kogu komplekti ehk et kõik, mida vähegi karta oskasin. tulemuseks oli kole kogemus nii lapsele kui endale. teise sünnituse eel olin juba teadlikum ja kuna valutasin enamus ajast kodus, siis haiglas ei jõutudki muud kui laps vastu võtta. pääsesin igasugu asjatust surkimisest.
kolmanda lapse kavatsen sünnitada nii nagu loodus ette on näinud – täielikus rahus ja turvalisuses, usaldades ja kuulates ennast ja last.
minu ainus soovitus on võtta usaldusväärne tasuline ämmakas ja temaga kõik põhjalikult enne sünnitust läbi arutada. mida kardad, miks kardad, kuidas ja millal tehakse, millised on alternatiivid, millest soovid keelduda jne. loomulikult loe võimalikult palju, et end sünnituse tegeliku olemusega kurssi viia. kindlasti õpi ka hingamist ja lõdvestumist.
usu, kõik see töö tasub end kuhjaga ära 🙂
Sünnitusel tuhud minul miskit ebainimlikult valusat polnud. Samas selleks, et poleks eriti valus, pidin pidevalt asendit vahetama, hingamisele keskenduma, töötama ja see oli päris väsitav. Sünnitus on minu jaoks pigem raske töö, aga mitte midagi meeletult valusat.
Avatust vaatas mul ämmakas ja voodis. Minu jaoks oli see valutu. Pukki (jalad üles) ei pandud selleks kordagi. Vett ei avatud, seega seda ei tea. Lahkliha ei lõigatud. Aga kui lõigatakse, siis sel hetkel kui lahkliha on pinge all ja samal ajal lapse pea seda venitab. Seega ei tohiks midagi väga hullu olla. Mul oli ka sünnitusplaan, kus kirjas, et vete avamist ja lahklihalõiget ei soovi.
Õmblusi tehti. Aga muidugi tuimestusega. Säilis siiski puutetundlikkus, seega ma tundsin küll, et midagi mu allotsa kallal toimetati ja meeldiv see polnud. Aga valus ka mitte, lihtsalt suht vastik.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
. Mul oli ka sünnitusplaan, kus kirjas, et vete avamist ja lahklihalõiget ei soovi.
[/tsitaat]
Kas keegi luges ka seda sünnitusplaani? Mul on tunne, et mul võib see paberilipakas kuskil aknalaul vedeleda, aga sisse välja voorivad arstid-ämmaemandad küll selle vastu huvi ei tunne… 🙁
ja pärast öeldakse ikka, et: \”Oli vaja lahklihalõiget – muud ei jäänud üle!\” Seda kõike loomulikult \”õigust-jääb-ülegi\” toonil.
Tead, mina soovitan, et ära mõtle, muretse, ega loe igasuguseid negat kommentasaare, ausalt! minul sõbranna keelas kohe ära ja vahepeal kui mõtlema v muretsema hakkasin siis mõtlesin kohe, et see on nii individuaalne ja sul võib kõik väga kergelt minna, ilma igasuguste lõigete ja õmblusteta. Minu sünnitus kestis 3,5h, kiire ja lihtne. Tehti välimne õmblus, aga see oli üleelatav, palju sõltub inimese valulävist, mina näiteks kannatan palju 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Kas keegi luges ka seda sünnitusplaani? Mul on tunne, et mul võib see paberilipakas kuskil aknalaul vedeleda, aga sisse välja voorivad arstid-ämmaemandad küll selle vastu huvi ei tunne… 🙁
ja pärast öeldakse ikka, et: \”Oli vaja lahklihalõiget – muud ei jäänud üle!\” Seda kõike loomulikult \”õigust-jääb-ülegi\” toonil.[/tsitaat]
jah see võib vabalt kahjuks ka nii olla, sest arste ja ämmakaid on väga erineva suhtumisega. minul oli esimesel sünnitusel tunne, et mu plaani polnud küll vist mitte keegi sealt lugenud. teisel sünnitusel juhtus aga hooliv ja toetav vahetus, kes kõiki mu soove austasid. nii et loterii.
mis puutub soovitusse, et \”ära mõtle ette\”, siis pea liiva alla peitmine ei ole just kõige targem. loomulikult tuleb oma hirmud ja küsimused enne läbi töötada. selles mõttes olen nõus, et siinseid koledaid sünnilugusid niisama lugeda ei tasu, sest nendes on ainult traagika ja pole lahendusi. sünnituseks ette valmistudes tuleks aga just keskenduda vastuste otsimisele ja igasugu jamade ennetamisvõimalustele.
Arvata on see,et sa hetkel midagi ei karda aga samas tekivad küsimused pidevalt.
Toome su siis maapeale ja ütlen,et need on ikka valusad aga jah talutavad vist võib öelda küll,kuna minagi sain sellega hakkama ja lausa kahel korral 🙂
Ka mulle ei meeldi naistearstil tavakontrollid ja ega see vist ei saagi meeldida kellelegi.Lisaks kardan ma kohutavalt vere võtmist aga kui vaja,siis vaja 🙂
Avatuse katsumine on ebameeldiv(mul emakas kõrgel ka) aga valus ei mäleta,et oleks olnud.Lahkliha lõige tehakse vajadusel sünnituse käigus ja mina ei tundnudki seda ning sain alles pärast teada,et lõigati.Veekott avatakse suure ora taolise asjaga vist,sest kui see toodi pigistasin silmad kinni ja jäin kohutavat valutorget ootama aga polnud valu,vaid survet tundsin ja siis olin üleni märg.Õmblemine pole valus(vähemalt minul polnud) aga taaskord ebameeldiv.
Kõik on individuaalne,mis kellele tehakse.Esimesel korral pandi kanüül ja mitte sinna käsivarde ei torgatud nõel vaid hoopis mitte peopessa vaid teisele poole.
Aga parim on minna kohale ja saada see kogemus seal mitte siin teiste hirmujutte lugedes 🙂
Edu ja kerget sünnitust!
Saan ka pärast sünnitust targemaks – kahju, et ma ise ei osanud seda nõuda või sünnitusplaani panna, et ärgu torkigu ilma tungiva vajaduseta. Minul Fertilitases katsusid nii ämmakas kui arst mõlemad eriti agaralt emakakaela avanemist ja alati ainult valude ajal. Mul oli valust igakord silme eest must, nagunii olid valud ja siis selleks hetkeks pidin ikkagi sundasendisse tarduma ja katsumine ise oli meeletult valus. Kusjuures mingit näidustust sellele pidevale katsumisele ei olnud. Ja tegelikult nad segasid kõvasti mu sünnitamiserütmi. Kurat, isegi Fertilitases ei lasta rahus sünnitada :((
Teemaalagatajale muidugi edu ja kerget sünnitust!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] minu ainus soovitus on võtta usaldusväärne tasuline ämmakas ja temaga kõik põhjalikult enne sünnitust läbi arutada. mida kardad, miks kardad, kuidas ja millal tehakse, millised on alternatiivid, millest soovid keelduda jne. [/tsitaat]
Mina soovitan ka oma ämmaemandat! Mul sisetunne ütles, et peab olema ja jumal tänatud, et oli. Sünnitasin ajal, mil haiglas oli vaid posu praktikante ja ilma enda ämmaka valvsa pilgu ja kogemusteta mind ja last ilmselt täna siin poleks, elu lõpuni jääb meelde see päev.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
