Teema: KÜSITLUS: Kuidas on Covid-19 pandeemia mõjutanud paarisuhteid?
Postitas:
Kägu
07.12.2021 10:17
Tere!
Otsin inimesi, kes on valmis panustama uurimistöösse, mille keskmes on Covid-19 pandeemia mõjude ning paarisuhete temaatika. Sellega seoses otsin paarisuhtes inimesi, kes oleksid valmis vastama lühikesele anonüümsele küsimustikule. Kui oled ise praeguseks hetkeks vähemalt 2 aastat paarisuhtes olnud või on Sinu tutvusringkonnas keegi paarisuhtes olija, siis palun täida käesolev küsimustik ise või jaga seda tuttavatega. Tänan panustamise eest!
Ausalt öeldes arvan, et küsitlus on väga pealiskaudne. Ok, võib olla bakaks piisab, ei oska öelda. Küsitlus leiab ehk kõige üldistatuma seose üles – selle, et kui mul närvid pandeemia pärast läbi lähevad, kas siis lähevad absoluutselt igas asjas, sealhulgas paarisuhtes. Kui paarisuhe on palju keerulisem ning pandeemia saab suhet mõjutada ka tuhandel muul moel kui ainult läbi ärevuse – majanduslikud mõjud (sh töökaotused, ettevõtete pankrotid), liiga palju või liiga vähe koos olemist, rutiini muutus, võib olla rasked põdemised või isegi surmad perekonnas, laste pidev kodusolek, lõõgastumisvõimaluste kitsenemine jne jne jne. Seda see küsitlus ei kata, ka mitte pealiskaudselt.
Aitäh tagasiside eest! Konstruktiivne kriitika on uurimistöös alati teretulnud. Kindlasti nopin siit paar asjalikku kommentaari ka tuleviku tarbeks välja.
Aitäh tagasiside eest! Konstruktiivne kriitika on uurimistöös alati teretulnud. Kindlasti nopin siit paar asjalikku kommentaari ka tuleviku tarbeks välja.
Loodetavasti siis ka viitad Perekoolile kui allikale.
Minu meelest veider küsimustik. Ma ei näe kuidas on seotud sõltuvussuhe ja püsisuhe ja intiimsus. Ma tunnen väga suurt vastumeelsust olla kellestgi sõltuv. Ja mul pole kooselus kunagi olnud vajadust teisest sõltuda. Intiimsust ma aga üldse ei karda ja lähedasi suhteid ka mitte.
Aga kust sa seda nii kindlalt võtad? Minul küll midagi siin mõjutanud pole!
Sama siin. Selles küsimustikus olid ka mingid pinged siin ja seal. Mitte ei saa aru. Mis pinged? Elus tekitavad pingeid ikka olulisemalt tõsisemad asjad kui mingi viirus või eriolukord. Ja pealegi, kui ikka perekonnas ollakse vaktsineerimiste suhtes ühel meelel, maailmavaade enam-vähem ühtib ja kõik toimib, siis pole mingeid pingeid. Pingeliseks muutub asi siis, kui lähedased raskelt haigeks jäävad.
Aga kust sa seda nii kindlalt võtad? Minul küll midagi siin mõjutanud pole!
Sest pandeemia tekitab ärevust ja pingeid ja stressi, mõnes lausa depressiooni – ning elementaarne, et see kõik jätab oma jälje ka suhetele. NB! – suhe ei pea seepärast sugugi halvemaks minema, võib hoopis ka paraneda, kui inimestel tekib äkki aega. Küsimus on mõjudes, neid võib olla kahesuunalisi. Ja mõjumine ei pea tingimata tipnema lahutuse või tüliga, mina ise näiteks tajun, et olen lihtsalt palju oma suhte üle järele mõelnud ja seda mõtestanud, vigu analüüsinud – ikka seepärast, et pandeemia on ellu pinget lisanud ning mõrad on nähtavale tulnud.
Aga kust sa seda nii kindlalt võtad? Minul küll midagi siin mõjutanud pole!
Sest pandeemia tekitab ärevust ja pingeid ja stressi, mõnes lausa depressiooni – ning elementaarne, et see kõik jätab oma jälje ka suhetele. NB! – suhe ei pea seepärast sugugi halvemaks minema, võib hoopis ka paraneda, kui inimestel tekib äkki aega. Küsimus on mõjudes, neid võib olla kahesuunalisi. Ja mõjumine ei pea tingimata tipnema lahutuse või tüliga, mina ise näiteks tajun, et olen lihtsalt palju oma suhte üle järele mõelnud ja seda mõtestanud, vigu analüüsinud – ikka seepärast, et pandeemia on ellu pinget lisanud ning mõrad on nähtavale tulnud.
Täiesti nõus eelpool kõnelejaga. Endal sama olukord põhimõtteliselt. Kindlasti mõjutab ja kõik suhte head/vead on ka kätte näidanud.
Minu meelest veider küsimustik. Ma ei näe kuidas on seotud sõltuvussuhe ja püsisuhe ja intiimsus. Ma tunnen väga suurt vastumeelsust olla kellestgi sõltuv. Ja mul pole kooselus kunagi olnud vajadust teisest sõltuda. Intiimsust ma aga üldse ei karda ja lähedasi suhteid ka mitte.
Iseenesest võib pandeemia tõesti sundida sõltuvussuhtesse inimesed, kes muidu olid iseseisvad – no näiteks olukorras, kus üks partneritest kaotab pandeemia ajal ootamatult töö ja kuna tegu on pandeemiast väga mõjutatud valdkonnaga (teater või muusika näiteks), ei suuda uut erialast tööd leida.
Minu meelest veider küsimustik. Ma ei näe kuidas on seotud sõltuvussuhe ja püsisuhe ja intiimsus. Ma tunnen väga suurt vastumeelsust olla kellestgi sõltuv. Ja mul pole kooselus kunagi olnud vajadust teisest sõltuda. Intiimsust ma aga üldse ei karda ja lähedasi suhteid ka mitte.
Aga äkki mõeldakse siin sõltuvuse all hoopis mingit liiki haavatavust? Ma ise küll lugesin nii välja. Samas kindel pole
Sest pandeemia tekitab ärevust ja pingeid ja stressi, mõnes lausa depressiooni – ning elementaarne, et see kõik jätab oma jälje ka suhetele.
Kõigile see ikka stressi ei tekita. Mina ei tunneta üldse, et pandeemia minu ellu mingit ärevust ja pingeid on lisanud. Minu pere on avasüli vastu võtnud võimaluse, mitte iga kord üle eesti kokku sõita vaid teha zoom koosolekuid sünnipäevade puhul, jääb ära see terve perega sõitmise ja ööbimise stress, toitude vaaritamise stress. Juttu saab aga sama moodi ajada. Kodust töötasin juba enne koroonat. Lapsed on head iseõppijad ja olid distantsõppe peale ainult rõõmsad. Mehega läksid ka suhted pigem paremaks, kui ei olnud enam sotsiaalset survet kuhugi kogu aeg minna, käia, osa võtta, rahulikku aega tekkis palju juurde. Töö meil ära ei kadunud. Igav ei olnud, elame metsatalus ja liikumine piiratud ei olnud.
Mehega läksid ka suhted pigem paremaks, kui ei olnud enam sotsiaalset survet kuhugi kogu aeg minna, käia, osa võtta, rahulikku aega tekkis palju juurde.
Ja sa väidad, et “pandeemia sind ei mõjutanud”?? 😀 Ma ju ütlesingi, et mõju võib olla kahes suunas – paremaks ja halvemaks.
Eks see vist oleneb palju ka inimtüüpidest. Kui ma siin varem kirjutasin, et meid pole covid mõjutanud, siis mõtlesin ka halvas mõttes. Positiivne meie jaoks oli see, et jäi ära laste tassimine igale poole sünnipäevadele. Mulle tekitab näiteks see stressi. Veel hullem, kui ma näiteks lasteaialapsega pean seal sünnipäevadel veel koos olema ja võõraste inimestega mingit viisakat juttu rääkima. Ei, ei ja veelkord ei. Ma olin täiesti rõõmus, kui igasugused emadepäevad ja muud üritused ära jäid. Jess, mõtlesin. Nii võikski jääda. Mis teha, me oleme perekond introverte. Mees veel hullem. Lapsed olid muidugi väga õnnelikud koduse õppimise üle. Oi, kuidas nad ei tahtnud kooli jälle minna.
Haigust ennast pole ma kunagi kartnud. Minu jaoks ebameeldiv on olnud see maski kandmine. Kuna ma töötasin veel äärmiselt rahvarohkes kohas ja päevad läbi mask ees, siis see oli vastik. Rase olin ka veel ja vaktsineerimata ka. Paha oli olla ja tekkis õhupuudus. Nüüd ju vaktsineeritutele pole mingeid erilisi piiranguid, aga me eriti ei kasuta neid võimalusi. Reisimas ei käi, väljas söömas ei käi. Ainult üks kord olen pidanud näitama koroonapassi, kui käisime ujumas. Ehk siis meie elu kulgeb ikka sama radapidi edasi.
Ma ka siin mõtlen, et näiteks introvertidele võib kogu see koroonaajast tingitud kodusem elu täitsa mõnus olla. Pean ka end introverdiks. Samas mees on pigem ektravertne ja tema väga igatseb väga taga sotsiaalsemat elu
Mina ja mees üksmeelel selle pandeemia asjus.Endiselt käime mõlemad tööl ja ajame omi asju.Midagi muutnud küll pole, neid nääklusi oli ka ennem koroonat.
