Kuni umbes 8-9.eluaastani oli temaga nii lihtne suhelda. Saime ilusti kompromisse tehtud jne. Eks ka varem on riidasid tulnud aga need ilusti lahenesid.
Aga mingi 2 aastat tagasi jõudis pubekaiga kätte.
Palun ilusti midagi teha- ei viitsi ja toauks lüüakse kinni. Räägin ilusti, küsin mis mureks jne. Kuulen koguaeg vastust: ,, mine ära mu toast, mul pole midagi viga ,,. Palun pesema minna, vastatakse, et ei viitsi, kutsun välja kaasa, jälle ei viitsita ja ei taheta. Tal on prille vaja, rääkisin, et võiksime ju vaatama minna, jälle ei.
Siis kui häält tõstan ja luban asjadest ilma jätta, vastatakse, et ,, aga jäta, mul suva ,, ja kusjuures tal ongi ükskõik. Hakkan juba arvama, et äkki tal on mingi psüühhikahäire vms. Koguaeg mingi kangutamine käib. Ja kui ma üldse vait jään siis istubki lihtsalt päev läbi oma toas. Võtsin telefoni ja ipadi ükskord ära, tal savi, ei liiguta lillegi. Liimib-kleebib-maalib enne toas aga ühelegi mu palvele vastu ei tule. Kas see on ikka jonnakus või lihtsalt tahtmatus midagi teha või misasi see on?
Teema: Kuskohast tuleb 12.aastase meeletu jonnakus?
Niiet varem töötas see “lepime nüüd kokku, et teeme minu tahtmist”, nagu väikelastega tavaliselt käib, ja äkki 12-aastasega enam ei lenda see kavalus? Kuidas sa sama käitumisele reageeriksid sõbranna või abikaasa puhul?
Vaja prille valida- lased tal valida aja nt nädala jooksul, kuna lähete koos. jne. Ta ei ole enam titt, suhtlusstiili tuleb muuta emme-tasandilt “minaütlenkuidaspeab” edasi. Ta peab õppima plaane tegema, ise selle täitmise eest vastutama, tagajärgedega tegelema, tal mingeid eesmärke, lähemad ja kaugemad, mille poole tööd teha.
Aga mingi 2 aastat tagasi jõudis pubekaiga kätte.
Palun ilusti midagi teha- ei viitsi ja toauks lüüakse kinni. Räägin ilusti, küsin mis mureks jne. Kuulen koguaeg vastust: ,, mine ära mu toast, mul pole midagi viga ,,. Palun pesema minna, vastatakse, et ei viitsi, kutsun välja kaasa, jälle ei viitsita ja ei taheta. Tal on prille vaja, rääkisin, et võiksime ju vaatama minna, jälle ei.
Milline neist su palvetest/käskudest kompromiss on? Ei ole ju. Ja ei, tal ei ole psüühikahäiret. Ta hakkab suureks saama ja tal on vaja isesesivuma hakata. Seda nimetatakse puberteediks. Sel ajal tuleb lapsel õppida eralduma ja isesesivuma ning vanemal õppida lapsel iseseisvuda laskma ning last usaldama. Senine suhtlusstiil ei sobi enam.
Mul on ka 12-aastane kodus, ainuke laps. Kas on lootust, et puberteet möödub kuidagi lihtsamalt, kui siiani on saanud laps ka kaasa rääkida otsustes, mida-kuidas teeme ja kuidas aega veedame? Ma lihtsalt oma naiivsuses ei kujuta ette, et praegu nii mõistlik laps võiks ära keerata.
Kuidas saada selline trotslik laps pere käikudest ja tegemistest osa võtma? Isegi kui annad järgi või vaatad mööda tema puhtuse suhtes, ei ütle et koristaks tuba. Siis istub ta eeal oma toas ja hoiab perest eemale. Hilhem võib-olla arvab et temast ei hoolitud kui ta rahule jätta.
Kas selles vanuses ei peaks juba käskude aeg möödas olema. Miks peaks nii suurt last käsutama pesema? Ja tema puhul “äkki” sulle pähe tulevad tegemised enam ei sobi. Tehke nädalaplaan, et tema ka teab, kuna on minek prillipoodi. Proovi end nüüd panna ilusti sellisesse olukorda, et peaksid poisi ilusi rääkimise peale KOHE end liigutama hakkama. MItte pärast, vaid kohe. Tahab seda, jooksed, tahab teist jooksed? Sobib? Tehke plaan, kuna midagi tehakse ja hoia sellest ise kinni. Ja siis kui poiss plaani ei täida, siis tõstad häält ja ikka korralikult, kuni elektri väljalülitamiseni. Miks on vaja nii suur last käsutada. Sest ilusti rääkimine, mis tuleb lapsele ootamatult on ka käsutamine. Kas sa näiteks annad lapsele vähemal 10 minutit aega enne kui hakkad rääkima. Kas tead, milline vägivald on, kui hakatakse rääkima kohe, kui inimene on SÜVENENUD millessegi. Et isegi rääkimiseks tuleb anda märku, et tahad rääkida. Ja mitte ei torma tema tuppa, vaid saate elutoas kokku. Ta on täiskasvanud inimene juba, ta ei ole laps. Kuigi ametlikult jah on laps. Sajand tagasid käisid mõned selles vanuses juba täiskohaga tööl.
Meie peres on pubekad juba suureks saanud.
Loomulikult ajasid ka nemad aeg-ajalt oma joru.
AGA-titest peale ei olnud neil lubatud sigatseda. Arvestada tuli, et ka vanemad on inimesed ja seega igasugune plõksimine, sihilik solvamine ja uste paugutamine ei olnud lubatud. Mossitada, nägusid teha ja kasvõi patja peksta enda välja elamiseks võis oma toas. Inimeste hulgas tuli käituda inimese moodi, tsiviliseeritult.
Milles see kangekaelsus väljendub? Et inimene ei taha sinuga rääkida või et sa ta toas passid?
Kas sa oma nasbrunaisel kösid samuti pesems minna ja kui too ei lähe, võtad talt arvuti?
Äkki on sul endal psüühikahäire?
Ma ei tea, ei kujuta eriti ette, et elu saaks nii käia, et laps keeldub elementaarsest hügieenist ja nii ongi.
Või keeldub andmast oma panust kodusesse ellu (koristamine, oma asjade korrashoid vms) ja nii jääbki.
Kuni laps on laps, seni tal ikkagi on mingisugune kohustus teha seda, mida vanemad ütlevad, kui need soovid ei ole ebamõistlikud. Enda eest hoolitsemine ja koristamine seda päris kindlasti ei ole.
Ma ka omal ajal jaurasin, kui öeldi, et vaja tuba korda teha ja veel isegi võib-olla muid ruume koristada. Aga lõppude lõpuks sain aru, et kui kõik teised pereliikmed panustavad, siis ma ei ole mingis eristaatuses, et mina seda tegema ei pea.
Naljakas, et muidu siin kobisetakse kogu aeg, kuidas kasvatatakse lumehelbekesi ja ma ei tea keda, aga nüüd tuleb välja, et kui laps ei kuuletu millelegi ja emale vastu haugub, siis see on normaalne ja nii ongi.
Mul on kaheksa-aastane selline, kes kipub siin oma reegleid tegema ja viimasel ajal iga asi on, et ei tee ja ei taha. No ei saa nii käia elu.
Ma ei kujutaks ette, et mu laps nii käitub minuga või kellegi teisega. Laps ju hoopis käsutab sind, mitte sina teda ja on sulle pähe istunud. 12a ütleb oma emale, et kao mu toast minema, lööb ukse näo ees kinni???! Mida????????????? Nagu sa näed, su palumine ei toimi. Rääkimine ka mitte. 12a peaks juba teadma, et ennast peab pesema, mitte ei pea ema seda ütlemas käima. Kui vaja prille, peab ju laps neid proovima tulema kaasa, teisiti ei saa. Kleebib ja joonistab oma toas, vähesegi sinu pöördumise ja mõistliku jutu peale hakkab solvama ja ülbitsema, uksega paugutama?
Ma vist viiks lapse arsti juurde kuna see probleem võib süveneda.
Mida see arst teeb, kui laps on metsa kasvatatud!? Nii mõttetu ja lollakas ähvardus, arstitädiga hirmutada ei kõlba isegi väikelast. Täpselt selline manipulatsioon, mis arukama 12-aastase marru ajaks.
Just tulebki temaga rääkida, et tited saavad oma tahtmist, suurematel on igaühel omas kodus teatud kohustused, see on osa täiskasvanuks saamisel. Kohustused ja nende täitmine on osa suureks saamisest jne. Ja kui ta haiseb, pole tal varsti sõpru, see on üks osa põhjuse-tagajärje seostest, mida täiskasvanu elu täis on. Ise teed, ise kannad vastutust, mitte nagu titel, kelle heaolu eest vastutavad ja tema apse siluvad vanemad.
Lapsele tuleb anda olukord:
a) prille on vaja
b) teda on vaja poodi kaasa prille proovima
c) et prillid kooliks valmis saaks, on seda vaja teha järgmise nädala jooksul, emale sbivad need ja need päevad ja ajad, valigu nendest mõni ja siis on tal kohustus seda täita. Paneb omale telefoni meelespea, on õigeks hetkekes kohal, riides ja valims minema ilma igisemiseta.
Tavaliselt ongi need vägikaikavedamised sellised, et mina tahan üht, sina tahad teist, kuidas me saavutame kokkuleppe, mis mõlemale sobib. Kas keskpõrandale kokku, kordamööda oma tahtmist või misiganes, kuidas kellegi stiil on. Eks see teismeline ongi selline õrn asi, et kui jätad omapead, siis tunneb, et ei hoolita ja kui sekkud liiga, siis oled ninatoppija jne.
Mul sama kogemus ning kui rahule jätsin, siis tuli vastu, et temast ei hoolita. Otsustasin, et minu maja ja minu reeglid. Tegime perekoosoleku, esitasin oma ideed, teised ka rääkisid ja ütlesin, et lepime praegu kokku või vaikime igavesti ja siis ongi minu reeglid.
Meil on reedeti-laupäeviti koristuspäevad. Terve pere koristab ja siis ei saa teismeline vinguda, et ainult tema peab tegema.
Laste ülesanne on loomi toita ja oma toad korras hoida.
Nutiaeg on piiratud ja on erinevad lisatööd, millega võimalik taskuraha või nutiaega juurde saada.
Reaalselt käingi oma lastele pinda nii kaua kui nad hakkavad ka liigutama.
Mina hoolin oma lastest ja tahan nendega aega veeta.
Valikuvabadust on nii palju, et saavad aega valida või tegevust.
Ps. Kui lapsele meeldib maalida, siis õpi seda hindama. Tal peab selleks ka aega jääma.
Mida see arst teeb, kui laps on metsa kasvatatud!? Nii mõttetu ja lollakas ähvardus. Täpselt selline manipulatsioon, mis arukama 12-aastase marru ajaks.
Just tulebki temaga rääkida, et tited saavad oma tahtmist, suurematel on igaühel omas kodus teatud kohustused, see on osa täiskasvanuks saamisel. Kohustused ja nende täitmine on osa suureks saamisest jne. Ja kui ta haiseb, pole tal varsti sõpru, see on üks osa põhjuse-tagajärje seostest, mida täiskasvanu elu täis on. Ise teed, ise kannad vastutust, mitte nagu titel, kelle heaolu eest vastutavad ja tema apse siluvad vanemad.
Puberteediiga ei ole metsakasvatamine, sellega ma ka nõus ei ole. Mul on kaks last, olen neid ühtmoodi kasvatanud, üks plärtsub, teine on viisakas.
Mu oma peres oli samamoodi: minul oli pigem väga keeruline teismelisiga, vendadel oluliselt leebem. Ega meid kuidagi erinevalt kasvatatud. Mõnel lihtsalt teismelisena sõidab katus rohkem ära, teisel vähem.
Mida see arst teeb, kui laps on metsa kasvatatud!? Nii mõttetu ja lollakas ähvardus. Täpselt selline manipulatsioon, mis arukama 12-aastase marru ajaks.
Just tulebki temaga rääkida, et tited saavad oma tahtmist, suurematel on igaühel omas kodus teatud kohustused, see on osa täiskasvanuks saamisel. Kohustused ja nende täitmine on osa suureks saamisest jne. Ja kui ta haiseb, pole tal varsti sõpru, see on üks osa põhjuse-tagajärje seostest, mida täiskasvanu elu täis on. Ise teed, ise kannad vastutust, mitte nagu titel, kelle heaolu eest vastutavad ja tema apse siluvad vanemad.
12a-le peab ema pakkuma nädalas 12a jaoks sobivaid kellaaegu ja nädalapäevi, mis sobiks tema tujudega, et minna prillipoodi prille ostma? Nii või? Tule taevas appi! 12a ongi seepärast veel 12a ja laps nii arengu mõistes kui seaduse jaoks, et ta EI TEA veel ise ka kuidas toime tulla, veel vähem ise otsustada asjade üle, mis ei kuulu tema kompetentsi. Koduseid reegleid ei tee lapsed vanematele, vaid vanemad lastele ja neid võiks laps austada.
Ukse paugutamise kohta lugesin kuskilt väga head soovitust:
kui laps hakkab uksi paugutama, siis tõstetakse tema toa eest uks ära ja ta peab tõestama normaalse käitumisega, et on ukse välja teeninud.
Kõlab julmalt, aga uksi ei paugutata.
Ukse paugutamise kohta lugesin kuskilt väga head soovitust:
kui laps hakkab uksi paugutama, siis tõstetakse tema toa eest uks ära ja ta peab tõestama normaalse käitumisega, et on ukse välja teeninud.
Kõlab julmalt, aga uksi ei paugutata.
Ja siis tuleb lastekaitse ja uurib, kuidas on lood lapse privaatsusega.
Vaadake parem lapsele silma ja uurige, et kui lapsevanem täidab vanema kohustust ja kutsub hullumaja brigaadi lapse enda telefonilt ja laps ravile viiakse siis kuidas ta kavatseb hilisemalt tööd saada, elatuda, kui selline märk küljes.
Ja siis tuleb lastekaitse ja uurib, kuidas on lood lapse privaatsusega.
Ilmselt väga kvaliteetne uksesulgur oleks tõesti parem mõte.
Ust saad küll kinni panna, aga paugutada või lõhkuda ei saa kuidagi.
Mul sama kogemus ning kui rahule jätsin, siis tuli vastu, et temast ei hoolita. Otsustasin, et minu maja ja minu reeglid. Tegime perekoosoleku, esitasin oma ideed, teised ka rääkisid ja ütlesin, et lepime praegu kokku või vaikime igavesti ja siis ongi minu reeglid.
Meil on reedeti-laupäeviti koristuspäevad. Terve pere koristab ja siis ei saa teismeline vinguda, et ainult tema peab tegema.
Laste ülesanne on loomi toita ja oma toad korras hoida.
Nutiaeg on piiratud ja on erinevad lisatööd, millega võimalik taskuraha või nutiaega juurde saada.
Reaalselt käingi oma lastele pinda nii kaua kui nad hakkavad ka liigutama.
Mina hoolin oma lastest ja tahan nendega aega veeta.
Valikuvabadust on nii palju, et saavad aega valida või tegevust.
Ps. Kui lapsele meeldib maalida, siis õpi seda hindama. Tal peab selleks ka aega jääma.
väga prof suhtumine, tõega imetlen.
Mul ka peaaegu 13a pubekas kodus. Täiesti igapäevane, see teemaalgataja poolt kirjeldatu. On asju, mille puhul annan alla ning asju mille puhul teen kurjemat häält. Toa koristamise puhul ning õppimine- enne iganädalast taskuraha ülekannet ei tee, kui need asjad korras. Suhtlemise puhul- kui ikka hormoonid möllavad ja sõimama hakkab, saadan oma tuppa. Vahest tuleb ise ja tahab südamelt ära rääkida, siis katsun nõu anda või lihtsalt ära kuulata. Minuga enam koos käida ei taheta-piinlik pidi olema, kui sõbrad näevad-teeb näo, et mind ei tunne ????
Samas, kui ma haige olin-käis poes ja tegi süüa ning kontrollis iga tunni tagant, kas kõik on ikka hästi.
Võta huumoriga- see inimeseks saamise aeg ongi keeruline oma maailmavalu ning tunnetetormiga
Osades asjades pead ennast lihtsalt kehtestama- nii tuleb nüüd teha ja punkt. Mingeid pikki arutelusid pole mõtet pidada, nendes jääd alla niikuinii.
Ma ei kujutaks ette, et mu laps nii käitub minuga või kellegi teisega. Laps ju hoopis käsutab sind, mitte sina teda ja on sulle pähe istunud. 12a ütleb oma emale, et kao mu toast minema, lööb ukse näo ees kinni???! Mida????????????? Nagu sa näed, su palumine ei toimi. Rääkimine ka mitte. 12a peaks juba teadma, et ennast peab pesema, mitte ei pea ema seda ütlemas käima. Kui vaja prille, peab ju laps neid proovima tulema kaasa, teisiti ei saa. Kleebib ja joonistab oma toas, vähesegi sinu pöördumise ja mõistliku jutu peale hakkab solvama ja ülbitsema, uksega paugutama?
Ma vist viiks lapse arsti juurde kuna see probleem võib süveneda.
Igaühel ongi õigus öelda, kes ja kuidas tema toas käia tohivad, ka 12-aastasel. See on tema privaatruum ja emal ega kellelgi teisel ei ole sinna luba küsimata asja. Elementaarne.
Ma ei kujutaks ette, et mu laps nii käitub minuga või …
Ma vist viiks lapse arsti juurde kuna see probleem võib süveneda.Igaühel ongi õigus öelda, kes ja kuidas tema toas käia tohivad, ka 12-aastasel. See on tema privaatruum ja emal ega kellelgi teisel ei ole sinna luba küsimata asja. Elementaarne.
Printige lapsele Kinnistusraamatu väljavõte kinnistu omanike osas, lisaks
Perekonnaseadus: Ҥ 114. Vanemate abistamise kohustus
Kuni laps elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, on ta kohustatud oma võimetele ja võimalustele vastaval viisil vanemaid koduses majapidamises abistama.”
Ukse paugutamine ei ole abistamine!
Kui mina lapsevanemana maksan TV ja netiteenuse arveid siis mina neid ka piiran või üldse keeran kinni. Minu autol on õigus minna “katki” ja siis peabki pubekas 500m linnaliini peatusesse kõmpima, ka vihmaga. Tagasi ikka ka. Ja keedetud progandid on tegelikult maitsvad, sest auto on “katki” ja poodi muud moodi ei saa.
Kui mina lapsevanemana maksan TV ja netiteenuse arveid siis mina neid ka piiran või üldse keeran kinni.
Jah, loomulikult. Seda ilma karjumata ja ilma hullumaja autoga ähvardamata. Mul on see õigus täiesti ilma, et ma seda hüsteeriliste liialdustega kuidagi rõhutama peaksin.
Minu autol on õigus minna “katki” ja siis peabki pubekas 500m linnaliini peatusesse kõmpima, ka vihmaga. Tagasi ikka ka. Ja keedetud progandid on tegelikult maitsvad, sest auto on “katki” ja poodi muud moodi ei saa.
Nii valelik lapsevanem on teismelisele nii kohutavalt halb eeskuju, et hullemat on raske välja mõelda. Sa ilma räuskamise ja valedeta ei suuda öelda või, et: “ostsin poest neid toiduaineid, mida mina pean õigeks ja vajalikuks. Kui tahad midagi enamat, pead ka omalt poolt pereellu panustama.”?
Kui mina lapsevanemana maksan TV ja netiteenuse arveid siis mina neid ka piiran või üldse keeran kinni.
Jah, loomulikult. Seda ilma karjumata ja ilma hullumaja autoga ähvardamata. Mul on see õigus täiesti ilma, et ma seda hüsteeriliste liialdustega kuidagi rõhutama peaksin.
Minu autol on õigus minna “katki” ja siis peabki pubekas 500m linnaliini peatusesse kõmpima, ka vihmaga. Tagasi ikka ka. Ja keedetud progandid on tegelikult maitsvad, sest auto on “katki” ja poodi muud moodi ei saa.
Nii valelik lapsevanem on teismelisele nii kohutavalt halb eeskuju, et hullemat on raske välja mõelda. Sa ilma räuskamise ja valedeta ei suuda öelda või, et: “ostsin poest neid toiduaineid, mida mina pean õigeks ja vajalikuks. Kui tahad midagi enamat, pead ka omalt poolt pereellu panustama.”?
Kas panete minu suhu sõnu, mis on Teie suus tavalised? Ei ole mina “karjunud”. Võite endiselt lumehelbekesi kasvatada, keegi ei keela.
Ukse paugutamise kohta lugesin kuskilt väga head soovitust:
kui laps hakkab uksi paugutama, siis tõstetakse tema toa eest uks ära ja ta peab tõestama normaalse käitumisega, et on ukse välja teeninud.
Kõlab julmalt, aga uksi ei paugutata.
Ja siis tuleb lastekaitse ja uurib, kuidas on lood lapse privaatsusega.
Vaadake parem lapsele silma ja uurige, et kui lapsevanem täidab vanema kohustust ja kutsub hullumaja brigaadi lapse enda telefonilt ja laps ravile viiakse siis kuidas ta kavatseb hilisemalt tööd saada, elatuda, kui selline märk küljes.
Ukse paugutamise kohta lugesin kuskilt väga head soovitust:
kui laps hakkab uksi paugutama, siis tõstetakse tema toa eest uks ära ja ta peab tõestama normaalse käitumisega, et on ukse välja teeninud.
Kõlab julmalt, aga uksi ei paugutata.
Ja siis tuleb lastekaitse ja uurib, kuidas on lood lapse privaatsusega.
Kui uks eest ära tõsta, saab selle asendada näiteks kardinaga. Privaatsus jääb alles ning paugutamine lõppeb.
Olen aastate jooksul õppinud võitluseid valima. Armastan puhtust ja korda, aga teismeliste tubade koristamise või korra nõudmise peale enam auru ja närvirakke ei raiska. Elu on näidanud, et kui sõber lubab 10 minuti pärast läbi tulla, saab see tuba imeväel korda.
Mis prille puudutab, siis kellel neid vaja on? Kui laps tunneb, et tal on vaja, siis ju ta ütleb ja siis lepite aja kokku millal poodi minna.
Emana vihkan üle kõige kõnesid, “lähme täna õhtul”, “täna on vaja”, “homme on tähtaeg” jne.
Ja olen aru saanud, et ka laste puhul ei tööta see “hakka kohe tegutsema” värk. Anna aega atra seada. Teismeline on ka inimene!
Laps siseneb ellu ja pead teda võtma väikse täiskasvanuna.
Suunav käitumine läbi mina tüüpi lausete on aidanud. “Tunnen, et miski hetkel ärritab sind. Oleme sellest varem suutnud rahulikult rääkida, aga täna tunnen, et oled mu peale pahane. Kas miski vaevab sind?”
Maagia teismeliste maailma – nad tahavad olla mõistetud, mitte käsutatud ja selle läbi nende peas tõrjutud. Sõbraga koos saab jama ära klattida, aga vaenlasega mitte.
Edit: ahjaa, anna lapsele valikuid. Ta tahab otsustada ise! Aga kavalamana suudad neid valikud (ka koos teemast rääkides) paika panna.
Asi mida olen vältinud – no ole nüüd mõistlik, tee x ära või muidu jne. Isegi kui ta oma lubadusest kinni ei pea, siis läbi kavaluse saab küsida et “Mulle jäi mulje, et lubasid täna toa ära koristada. On sul abi vaja, aitan hea meelega. Alustame koos?” Usu, tuba on 10 minutiga korras ning siis kiida teda selle eest. Ta tahab olla sinuga võrdne, aga aju veel ei võimalda, sest keemia peksab üle.
Depressioon või tavaline raske pubekaiga. Mul on 15 aastane kodus. Suur tüdruk muidugi juba, aga ta kipub arvama, et ta on juba nii suur ja iseseisva elu peal, et võib hommikuni õues olla. Ega ikka ei või. Isepäine ja pigem iseseisev (tal tuli kõik varakult ja kiiresti, istumine, kõndimine jne) on ta titest peale olnud, aga tahab seda liialt. Paugutanud on uksega ka, aga ka mina tegin seda pubekaeas. Pubekaiga ongi raske ja mitte vaid vanematele, vaid kõige raskem on see pubekale endale. Tekivad võrdlemised teiste omavanustega, tunne, et pole piisavalt ilus ja hea jne igasugused puberteediga seotud probleemid. Stress on kiire tulema ja ühel hetkel depressioon ei ole välistatud. Minu laps suhtleb sõbrannadega, käib õues, aga kuidagi väga palju lihtsalt lamab voodis ja kord ütles, et ta on närvihaigeks muutunud ja, et tal vist depressioon, aga lisas, et tal suva, arstile ta ei lähe. Üldiselt jälgin teda veel selles suhtes, aga ei õienda, käsuta ega hüppa peale. See pole normaalne suhtlusviis nagunii. Ma ka ei imestaks, kui tal tõesti olekski depressioon, sest mul omal hakkas see pihta umbes 16 aastaselt. Arvasin, et mul tekkis väga pingelisest ja kehvast kodusest keskkonnast, vb nii oligi ka, aga minu lapsel sellist keskkonda kodus ei ole. Olen üsna leebe ema,aga kui vaja, siis ikka ütlen ja kutsun korrale.
Millegi käest ära võtmise ja ilma jätmise asemel peaks ikka lapsevanem oskama mõistlikumalt käituma ja oskama lapsega rääkida nii, et vaid normaalselt rääkimisest kasu on. Ei kannataks samuti mingeid ähvardusi ja karistusi tühiste asjade pärast. Selline teguviis on lapsevanema enda saamatus olukorraga hakkama saamises. Võiks ka mõelda, et lapsevanem on eeskujuks oma lapsele ja kui laps on samasugune närviline, siis ei ole vaja põhjuseid mujalt otsida kui enda käitumisest temaga.
Minu laps räägib minuga ja see on oluline, et omavahel saab rääkida. Ta on päris murettekitavaid jutte rääkinud omavanustest sõbrannadest või klassikaaslastest. Näiteks, et üks oli eelmisel suvel terve suve toas, ei käinud õues ka ja enesehinnang on nii madal, et imestab, et miks keegi temaga üldse suhelda viitsib. Teine lõigub end oma probleemide pärast, millest ta kodus ei räägi või keegi seal ei tunne huvi. Pubekaiga on julm ja õrn aeg tegelikult ja sellega peaks arvestama. Mitte üle käte laskma minna, vaid üritada vähemalt puberteeti mõista ja võtmesõna on, et olla ise nii, et tekiks temaga usalduslik suhe. Kindlasti ei teki seda käsutades, karjudes, kamandades, karistamisega ja suhtumisega, et ta on omand, mitte võrdväärne inimene.
Ma ei kujutaks ette, et mu laps nii käitub minuga või …
Ma vist viiks lapse arsti juurde kuna see probleem võib süveneda.
Igaühel ongi õigus öelda, kes ja kuidas tema toas käia tohivad, ka 12-aastasel. See on tema privaatruum ja emal ega kellelgi teisel ei ole sinna luba küsimata asja. Elementaarne.
Printige lapsele Kinnistusraamatu väljavõte kinnistu omanike osas, lisaks
Perekonnaseadus: Ҥ 114. Vanemate abistamise kohustus
Kuni laps elab koos oma vanematega ja need teda kasvatavad või ülal peavad, on ta kohustatud oma võimetele ja võimalustele vastaval viisil vanemaid koduses majapidamises abistama.”
Ukse paugutamine ei ole abistamine!
Kui mina lapsevanemana maksan TV ja netiteenuse arveid siis mina neid ka piiran või üldse keeran kinni. Minu autol on õigus minna “katki” ja siis peabki pubekas 500m linnaliini peatusesse kõmpima, ka vihmaga. Tagasi ikka ka. Ja keedetud progandid on tegelikult maitsvad, sest auto on “katki” ja poodi muud moodi ei saa.
Pärast ära imesta, et miks su lapsest kasvas super valetaja.
Ma praegu rebin ühe väikse osa kontekstist välja, aga ma tahtsin selle uste paugutamise kohta midagi öelda. Paljud peavad seda väga halvaks käitumiseks ja eks see olegi ebameeldiv. AGA ma mäletan enda lapsepõlve ja teisemeliseiga – ma paugutasin ka uksi. Ja ma mäletan, kuidas see jõuga ukse kinnilöömine aitas endast negatiivseid emotsioone välja elada. Ühesõnaga, see oli selline auru väljalasksmise vahend. Eks see sõltub ka iseloomust, aga mina olen eluaeg olnud kergelt plahvatav, s.t vihastan kergelt, aga saan sellest ka suht ruttu üle. Ongi nii, et uks kõmm kinni ja 10 min pärast on kõik möödas. Teine inimene ei pauguta uksi, aga pärast on nädal aega vihane, põeb omaette, välja ei näita midagi. Mulle tundubki, et enamasti need uksepaugutajad ja sellised viha väljanäitajad ongi niisugused inimesed, kes korra plahvatavad ja siis saavad sellest suhteliselt ruttu üle.
Ja veel: ma olen mitu korda mõelnud, et kui me õpetame väikelapsele, et kui oled kuri, siis ära ela seda teiste inimeste peal välja, ära mine lööma, vaid pigem mine teise tuppa ja tao patja, sest see aitab asjast üle saada – see on ju täpselt seesama. Ma saan muidugi aru, et 20-aastane enam patja ei peaks taguma ega uksi paugutama, aga no 12-aastane on siiski alles laps ja kui me lastele ise õpetame sellist viha maandamise viisi, siis ei ole ju imestada, et lapsed seda ka kasutavad.
