Teema: kust alustada?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]oh jeerum, jälle üks lõhutud hingega laps…[/tsitaat]
jeerum-jeerum jah, lõhutud hingedega lapsed on hoopis need, kellest ei hoolita, sealjuures elavad need lapsed pealtnäha täiesti tavapärastes peredes.

tõsi ta on – enamik väikelastest ei saa mingit traumat, kui ema ja isa lahutavad, sest nad on liiga väiksed, et mõista, aru saada, mäletada. Suuremad aga tajuvad vanematevahelisi pingeid ning kõik ütlevad, et hea, et see õudus läbi sai.
Lõhutud hingega oled siis, kui päevast päeva pead seda terrorit kodus kannatama ja pealt nägema.
Teema-algatajle aga nii palju, et kui ikka kooselu ei suju, pole mõtet end lollitada. alusta sellest, et laps tuleb lasteaeda saada. endale töökoht leida (tagasi minemist vanale tööle planeerida). Uuri üürikorterite hindu, tutvu asjaoludega, mis sind ees hakkavad ootama. Kindlusta enda tagala.

Kõige esimene asi, hakka armastama. Mitte konkreetselt kedagi, vaid lihtsalt kõike armastama. Armastus mehe vastu on üks osa armastusest. Leia üles endas rõõm elamisest endast ja vaata, kas ikka tahad kolida. Armastama on tegu sõna ja ilma tegevuseta see ei teki. Nii et tegutse :Ela ja Armasta

Laps ei jää oma isast ilma. Ma arvan et parem minna lahku, kui see et koos ei olda õnnelikud. Tundsin end nii juba enne lapse sündi ja see tunne on jätkuv.
Ei ole ta mulle kallale tulnud ega löönud. Ei väärtusta ta juba pikemat aega mind kui naine. Aga ma olen naine ja mul on ka omad vajadused. See et meil on laps, ei tähenda seda, et ma nüüd olengi emme. Nagu ütlesin olid suhted juba sassis enne lapse sündi.
Saan käia väljas sõbrannadega, kinos jne. Koos me oleme üldiselt väga vähe asju ette võtnud. Oleme proovinud aga ikkagi lõõppen see nii nagu alati. Ma tunnen et ma ei armasta teda enam, ei ole õnnelik. Kui ta on tööl või komandeeringus, siis mul on kohe hea kodus olla. Ma ei igatse teda taga. kindlasti on meil ka rutiin. Olen taga sel teemal rääkinud, kui nagu näha, siis ei ole see meid kuigi kaugele viinud.
Otsin endale töö, lapsele lasteaia koha ja siis vaatab edasi mis saama hakkab. Tahan edasi jääda sinna üürikasse, kus me hetkel elame, kuna ei ole raha et hakkata uut otsima ja me oleme harjunud juba seal.
Aitäh teile vastajad! 🙂

Laps ei ole mingi pägarik, tee see endale kõige pealt selgeks.
Tunded olid juba ennem maha jahtumas, kui laps perre sündis. Ja nüüd sa kindlasti küsid, et miks tehti laps, kui meest ei armasta. Ei olnudki meil last plaanis saada, kasutasin rasestumisvastaseid vahendeid, kuid ikka jäin. Miski siin ei kaitse meid mitte millegi ega kellegi eest!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Laps ei ole mingi pägarik, tee see endale kõige pealt selgeks.
Tunded olid juba ennem maha jahtumas, kui laps perre sündis. Ja nüüd sa kindlasti küsid, et miks tehti laps, kui meest ei armasta. Ei olnudki meil last plaanis saada, kasutasin rasestumisvastaseid vahendeid, kuid ikka jäin. Miski siin ei kaitse meid mitte millegi ega kellegi eest![/tsitaat]
miks sa seksisid mehega, kui tundeid enam polnud? Siis ikka nagu oli või? Inimesed on ikka imelikud.

Perekoolis on huvitav suhtumine, esiteks ükskõik, mis probleem kellelgi mehega ei teki, siis esimese asjana soovitatakse: \”Lahuta ära ja pane alimendid peale!\”
Teine levinud suhtumine on, et vaat kärgperena elades oled kõige õnnelikum, mehel omad lapsed, sul omad lapsed ja siis veel ühised lapsed.

Kolmas suhtumine on suur ja sügav kaastunne üksikemadele, sest kõik mehed on sead.

Tegelikult tuleks pingutada klassikalise peremudeli suunas, milleks on ema, isa ja lapsed.

1,5-aastasega ongi väga raske ja selles vanuses laps paneb proovile ka kõige paremad suhted.
Minu soovitus on: otsi oma armastus üles ja pingutage mehega oma perekonna pärast.

Nagu ma ennist ütlesin ja kordan veel kord, et…
Tunded olid juba ennem maha jahtumas, kui laps perre sündis. Ja nüüd sa kindlasti küsid, et miks tehti laps, kui meest ei armasta. Ei olnudki meil last plaanis saada, kasutasin rasestumisvastaseid vahendeid, kuid ikka jäin. Miski siin ei kaitse meid mitte millegi ega kellegi eest!

Arumaeisaa, miks teemaalgatajat laspe saamises süüdistatakse. Kas lapsi saadakse siis ainult sellisel juhul, kui saame kindel olla , et lähimad 60 a. (ehk siis eluea lõpuni) armastus püsib? Ehk siis ainult siis kui saame täiesti kindlad olla, et inimene, kellega koos elame ajas ei muutu, ise me ajaga ei muutu, samuti elu ei pilluta meie teele kriisiolukordi, õnnetusi jne. Et ikka ainult laps siis, kui saame käsi piiblil vanduda, et minu ja mehe vaheline armastus püsib elu lõpuni, või noh, vähemalt 20 a. kui laps on täiskasvanu. No kui palju meid sellistel tingimustel siin maamuna peal siis kõnniks?

Minu aravtes ikka lapsi saadakse sellepärast, et tahetakse ja armastatakse last, mitte suhte pärast mehega. Väga tore, kui suhe mehega kestab, paraku alati ei lähe nii – inimesed arenevad erinevates suundades, erineva kiirusega, hakkanad alles suhtes isiksusena ISEseivuma + veel sada varianti.